-
Laseri katsetused
Mõnda aega tagasi sai nokitsetud mõned kõvernoa tuped ja muud jõulunänni. Algul sai neid tehtud ilma mustrita, aga siis paar vennikest tahtsid veidi mustrit ka noatupele. Kes viitsib punslitega mustreid taguda või põletiga põletada? Mina ei viitsi, aga kuidagi peab ju miski mustri asjade peale saama. Aga vaata laiskus teeb leidlikuks 😉 Egas midagi, netist sobiv pilt, annad laserile käsu kätte ja ise võid minna samal ajal muid asju ajama 😀 😀 Ja kui ei leia sobiva pildiga telefoni kaani või tahad midagi isikupärast, siis teeme meelepärase pildi kaanele. Laser annab selleks palju võimalusi, isegi 3D pildi võid teha 😉
Eelmisel hooajal sai nii mõnigi nimeplaat vanale raudristile tehtud. Roostevaba teras sobib jube hästi igasugu siltideks, isegi paremini kui messing või vask. Need viimased kipuvad ilmastiku käes jube ruttu tuhmuma kui just keemiliselt ei töötle ja üle ei laki. Talvel nokitsesime valmis terve hulga liftisilte kõikidesse balti riikidesse. Ja ega sellega asjad ei piirdunud, nii mõnigi uus nimeplaat sai kalmistule tehtud vana määrdunud graniitplaadi asemele. See jube hea lahendus, tuleb oma lähedaste plaate hakata ka vahetama hooldevabade metallplaatide vastu. No ei jõua koguaeg neid samblast puhastada.
-
Natuke nokitsemist
Ükspäev tuli asjaosalistega jutuks, et vaja paar suurt puitkaussi vikusse aga mitte tavalist treitud ja lihvitud-lakutud vaid midagi naturaalselt karust. Ja tuleb välja, et selliseid polegi kuskilt võtta. Egas midagi kui pole siis tuleb ise teha 😉 Algul mõtlesin, et teen õunapuust aga nii jämedat õunapuud polnud käepärast. Loosi läks paar aastat kuivanud tamm. Aga noh, ega tamm pole miski pehme puu. Tükk aega jebimist mootorsae, peitli ja freesiga enne kui midagi looma hakkas.
Kuna nende asjadega on alati nii, et eile oli vaja siis kahjuks neid lakkida ei jõudnud. Lakitud toidunõud peavad vähemalt 3 nädalat seisma enne kui toitu sisse panna tohib, et asi oleks ohutu. Egas midagi kiirmeetodi asja ajas ära kuum oliivõli 😉 ja kasutusse nad läksidki.
-
Järvamaa muuseum
Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.
See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.
Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉
On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.
Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt
Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉
-
Valmistame madala jalajäljega küünlaid
Tänapäeva tarbimisühiskonnas ei mõelda kasumi nimel eriti loodushoiule. Rohepöörde tuhinas on hakatud paljudele asjadele peale kirjutama “100% looduslik” ja kõik usuvad, et see on puha ökovärk. Osavad ärimehed on ammu ära jaganud, et see märge müüb ja seetõttu saab ka kallimat hinda küsida. Tegelikult ei tähenda “100% looduslik” sageli kaugeltki loodussäästlikku tootmist, pigem on asi vastupidine.
Selles kirjatükis keskendun küünalde valmistamisele. Päris tihti on kõikvõimalikke reklaame ja pakkumisi kuidas ise valmistada madala jalajäljega tervisele ohutu küünal. Aegade algusest saadik on küünlaid tehtud nii hülge- ja lambarasvast, vaala spermatseedist ja jumal teab millest veel. Loomulikult tehnika arenedes ka parafiinist, steariinist, sojavahast ja mesilasvahast. Nende saamisprotsessist olen kirjutanud varasemalt siin. Kui nüüd lugeda neid reklaame ja tegemisprotsesse siis minul tekib küsimus kas need ikka on madala jalajäljega ja tervisele ohutud.
Olen näinud ka pakkumisi teha küünlaid meie kohalikust rapsivahast. Jaa 100% looduslik aga mitte loodussäästlik. Keegi ei räägi sellest ressursist mis läheb külvi, väetamise ja saagikoristuse peale. Siia lisame veel õli tootmise ressursi, pluss veel koduse sulatamise ja valamise. Ja nüüd soovitatakse veel sulavahasse lisada kunstlikke lõhna- ja värvaineid, et küünlad oleks värvilised ja lõhnaks hästi. Nii, tooge ja näidake nüüd mulle ka seda kunstlikku värvi- ja lõhnaainet mis põlemisel ei eraldaks mürgiseid aineid. Nende lisaainete ohtlikkuse kohta on väike artikkel siin.
Viimase aja trend on pulber- või puuderküünal (tegelikult on üks ja sama) mida reklaamitakse samuti kui 100% looduslik. Võta pulber vala suvalisse mittesüttivasse õõnesanumasse ja pane põlema, nii lihtne see ongi. Huvi pärast surfasin nii mõnelgi pulberküünlaid pakkuval lehekesel. Huvitaval kombel on paljud pakkujad kirjutanud küll, et asi on 100% looduslik või taimne, aga miskipärast on hoidutud mainimast millisest taimest on pulber toodetud. Mõnelt üksikult lehelt leiad kuskilt nurga tagant, et tegu on palmivahaga. Aga teatavasti palmiõli tootmine ei ole sugugi loodussäästlik. 90% kogu maailma palmiõli toodangust tuleb kas Indoneesiast või Malaisiast.
Seal saarestikus asub arvestatav osa maakera vihmametsadest mis tõmmatakse tuimalt maha, et teha ruumi õlipalmi istandustele. Seda kõike selleks, et keegi saaks margariini leivale määrida või küünlaid teha. Muidugi on olemas ka sertifitseeritud istandused aga sealt pärit toodang on ca 50-100% kallim kui loodust hävitaval moel toodetud õli. Kahjuks kiiruga ei täheldanud kuskil lehekestel, et pulber oleks sertifitseeritud istanduste toodang, see muidugi ei tähenda, et keegi seda ei müü. Lihtsalt võibolla on serdi olemasolu mainimata. Kokkuvõtvalt saab öelda, et 100% looduslik on pigem õige, kuigi paljudel on mainimata mis taimega tegu. Aga loodussäästlikkusest ja tervislikkusest on asi kaugel. Samas olgem ausad ega loodussäästlikkust ei mainita ka.
Tegelikult tutkides kõiki neid küünlavärke on siiski madalaima jalajäljega ja loodussäästlikum küünalde materjal mesilasvaha. Seda toodavad mesilased juba valmis kujul, mingit lisatöötlust see ei vaja. Võtad vahalehe ja tahi, keerad kokku ja ongi 100 % naturaalne küünal valmis. Pole vaja lisada ei lõhna ega värvaineid, need on juba looduslikult olemas. Mesilasvahast küünal põleb tahmamata ja praktiliselt jäägitult. Lisaks on mesilasvaha looduslik õhupuhastaja, neutraliseerides allergeene, tolmuosakesi, vingugaasi, tubakasuitsu ja muid lõhnu. Traditsiooniliselt on mesilasvaha kasutatud ka haavade raviks ning anumate paikamiseks. Meditsiinis kasutatakse mesilasvaha salvide ja raviküünalde koostises. Nii, et kui mesilasvahast küünlast jääbki veidike järgi võite seda vabalt nätsuna kasutada 😉
Kellel tekkis huvi tõeliselt loodussäästlike küünalde vastu siis meie poest saab erineva kuju ja suurusega valmisküünlaid kui ka küünalde valmistamise komplekte. Ise valmistamise komplekt on mõnus nokitsemine lastega kvaliteetaja veetmiseks. Küünlad on saadaval ka erinevates kinkekarpides.
-
Paar kõvernuga sai valmis nokitsetud
Sügis käes, nüüd on aega veidi blogi kirjutada ja tegeleda muude põnevate tegemistega. Juba ammu tellitud tööd sai lõpuks ette võetud. Otsisin oma nahavarud välja ja läks nokitsemiseks. Õige mitu kõvernuga said omale härjanahkse tupe ja uue kodu. Seekord sai mõned tuped prooviks õmmeldud niidi asemel peene traadiga. See hea ja praktiline, intensiivsel kasutamisel kestab kauem kui niit. Ja kusjuures päris edev sai 😉
Lisaks noatupedele sai heale sõbrale aretatud vöötasku söögiriistadele, nüüd neid hea mugav Viikingite külas vööl kanda 😉 Seda tüüpi nuge kutsutakse tänapäeval miskipärast nii viku naiste noaks kui germaani meeste noaks, võta sa kinni mis ta tegelikult on. Arvan, et tegelikult pole ta eikumbki. Eks ma ükspäev süvenen sellese mis värk nende nugadega tegelikult on. Nuge on seekord väikse varuga, nii, et kes otsib head jõulukinki siis meie poest saab 😉 Vajadusel teen ka härjanahkse tupe.
-
Dominikaani trip. Esmamuljed, infotund ja reisiesindaja soovitatud pood
Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.
Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉
Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀
Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀
Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma.
Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas veidi pahur kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud.
Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad.
Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.
Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉
Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.
Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll.
Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.
-
Mesilasvaha – ideaalne tooraine koduste küünalde valmistamiseks
Jõuluaeg tulekul ja küünlategu on täies hoos. Töötoas küsitakse üsna tihti, kas me ka valame ja värvime küünlaid? Kuna töötoas katsume kasutada võimalikult loodussõbralikku materjali, ehk siis mesilasvaha, mis on juba ise olenevalt eelnevast kasutustihedusest veidi erinevat tooni, siis värvimise vajadus puudub. Erinevat tooni vahalehti kombineerides saab ilma värvita värvilise küünla 😉 Muud lisavärvi vahaküünalde värvimiseks me ei kasuta, kuna pole veel leiutatud värvi mis põlemisel ei erita tervisele ohtlikke jääkaineid.
Panen paari lausega kirja, miks me ei kasuta töötoas parafiini, steariini jne. Parafiin on kõige levinum ja odavaim küünla valmistamise tooraine, mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest. Kasumi nimel selle tootmiseks keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Valdav enamus küünaldest valmistatakse parafiinist selle odavuse tõttu. Silmailuks neid värvitakse või lakitakse ning lõhnastamiseks lisatakse sünteetilisi lõhnaaineid. Küünla põletamisel ongi just need viimased tervisele kõige ohtlikumad.
Steariini valmistatakse taimsest või loomsest toorainest, enamjaolt palmi- või sojaõlist. Iseenesest pole idee ju paha… looduslik ja puha, aga siin peab väga jälgima, kas steariin on toodetud tavapõllundusega või ökoserdiga. Tavapõllunduses hävitatakse palmide istutamiseks tuhandeid ruutkilomeetreid vihmametsa. Steariinist küünlad on märksa kallimad kui parafiinist küünlad ja eks siingi rikub kõik ilusa ära lisatud värv, lakk ja sünteetilised lõhnaained.
Parafiin- ja steariinküünlaid töötoas ilma sulatamata ja vormi valamata teha ei saa. Valamine ja kastmine ei sobi kahjuks ajamahukuse ning ohtlikkuse tõttu piduliku ürituse vahepalaks.
Kõike eeltoodut arvestades on kõige kallim ja kvaliteetsem tooraine küünalde valmistamiseks mesilasvaha. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3-5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18-20 päeva vanuselt. Looduse poolt on vahale juba lisatud naturaalne lõhn ja värv. Enne kasutamist on soovitav mesilasvahast küünlaid hoida külmkapis, siis põlevad küünlad tunduvalt kauem.
Küünalde ajaloost ka
Valgusallikana on neid kasutatud enam kui 5000 aastat, kuid nende päritolust pole eriti midagi teada. Võimalik, et esimesi küünlalaadseid asju valmistasid vanad egiptlased, kes kombineerisid pirru ja loomarasva. Tahiga küünlaid hakati sealmail kasutama ca 3000 aastat tagasi. Peale seda kui olid roomlastelt tuuri pannud idee keerata papüürus rulli ning kasutada seda tahina mesilasvahast või loomarasvast tehtud küünlas. Ega teisedki rahvad küünlateos maha ei jäänud, näiteks hiinlased olla teinud küünlaid putukatest ja taimedest pabertoru sisse ning tahina kasutasid rullis riisipaberit, jaapanlased valmistasid küünlaid pähklitest saadud vahast ning hindud keetsid kaneelipuu vilju, et saada küünlavaha.
Keskajal ilmusid kuskilt mesilasvahast küünlad, mis põlesid palju puhtamalt ja meeldivamalt, kui loomarasvast küünlad, mis tekitasid ebameeldivat suitsu. Eks ilmselt seetõttu on tänapäevalgi kirikutes kasutusel mesilasvaha küünlad. Hea lõhn ja praktiliselt olematu tahm on need omadused, mis tagavad puhta keskkonna, sest kes jõuaks sadade tavaküünalde tahma maha nühkida. 13 sajandiks oli küünalde tegemine muutunud Inglismaal ja Prantsusmaal gildi levinud käsitööalaks, mõned küünlategijad käisid majast majja ning tegid küünlaid rasvast, mis oli just selle jaoks tallele pandud. Ameerika kolooniates olla küünlaid tehtud isegi loorberipuu marjadest, neid keetes saadi hea lõhna ja suhtelistelt puhtalt põlev vaha. Aga kuna neid marju väga tüütu korjata, siis kadus asi pikkamööda unustusehõlma.
18 sajandil, seoses vaalapüügi kasvuga, toodeti vaha vaala spermatseedist tehtud õlist. Huvitaval kombel ei kaasnenud nende küünaldega halba lõhna ega suitsu. Ühtlasi tekitasid need küünlad märgatavalt heledama leegi ning vaha oli kõvem kui mesilasvaha ja loomarasv. See ei pehmenenud ega vajunud ka palaval suvepäeval ära. Ajaloolised arvavad, et esimesed standardküünlad ongi tehtud just taolisest vahast.
Enamik avastusi, mis mõjutavad ka tänapäeva küünlategu tehti 19 sajandil. Avastati kuidas eraldada steariinhapet loomsetest rasvhapetest. See tõi kaasa steariinvaha leviku, kuna vaha oli tugev, vastupidav ning põles vigadeta. Õpiti kuidas tõhusalt eraldada looduslikult esinev vahajas aine naftast, võeti kasutusele parafiinvaha. Mõndagi põnevat Eesti küünlateo kohta saab lugeda ERMi blogist. Mesilasvahast küünlaid ja muudki põnevat saab meie poest


































































































