Nonii, uus päev. Tänaseks plaane ei teinud kuna infotund pidi olema kell 14.00. Mõtlesime, et sööme rahulikult ja lähme vaatame mis linnas toimub. Kobisime sööma, valikut muidugi oli aga suhtusime sellesse väikse reserveeringuga. Muidugi hommikusöögi ajal sai naerda korralikult, kurja küll kas siis tõesti pole ühtki venelast kes tõlgiks toitude nimed google translatori asemel 😀 😀 😀 Sai ühtteist proovitud aga nagu juba õhtusöögil selgus ei sobi enamus asju meie maitsemeelega. Hommikumenüüst kõlbas süüa omlett, juust, lillkapsas tomat, kurk, paprika, sibul ja puuviljad. Vorst on siin mingi jahujunn ja tundub, et liha pole see vorst näinud. Magusast kõlbas süüa tavaline viilusai moosiga, saiakesed meenutavad rohkem saepuru kui saia, jube kuivad ja maitsetud. Kohv mnjh, selle kirjeldus on eelmises postituses kirjas 😀 Kõhud enamvähem täis kobisime linna aega parajaks tegema.

Vahepeal oli hotelli vahekoridori ennast üles seadnud kohalik nännipood. Põhikaubaks sigarid, Mama Juana, kohv ja veidi meeneid. Ja muidugi käis selle nänni juurde tüütu müügimees 😀 Muidugi pildil olev kass ei olnud see tüütu müügimees 😉

Hotellist keskväljakule minna paarsada meetrit. Huvitav, et autopark on siin Ameerika servas valdavalt Korea ja Jaapan. Esmamuljena jäi kohe silma, et autodel on numbrid ainult taga ja neidki võib kohata nii päris kui plastikust või paberist. Paberist numbreid tegid meilgi 2000-ndate alguses noored pätid, nii, et ei midagi uut 😀 😀

Muidugi Andrusele valmistas see numbrimaagia korraliku üllatuse ja kohe tehti väike emotsionaalne videotiir ümber autode 😀

Vaatasime veidi keskväljakul ringi, sebisime kohaliku netikaardi. Neid saab tänavanurgalt osta hinnaga alates 15$ mille eest saad nädalaks piiramatu neti. Omamoodi huvitav on see telefonikaart, kuigi sellel on number siis sellega helistada ei saa. See ongi puhtalt netikaart. Vaatasime mis hinnad on kohalikel ürituste pakkujatel, kus asub pangaautomaat jne. Hoolimata minu varasemast instruktaažist arvas Andrus, et tänavalt peaks ostma viinamarju ilma ennem hinda küsimata 😀 😀 Polnudki väga hull, selline alla kilo kobar maksis 14$ 😀 😀 See hind võttis küll vähe kokutama aga nagu edaspidine näitas siis “koolirahaks” ei piisanud 😀 Kobisime hotelli tagasi kuna infotunni aeg hakkas kätte jõudma.

Infotundi tuli läbi viima Novatoursi kohaliku partneri Meeting Point esindaja, selline keskeas veidi pahur kasahhi tädi. Peale enda tutvustamist rääkis, et on kohapeal elanud 20 aastat ja teab kõike värki. Ega midagi rohkemat asjast ei rääkinudki, jagas ainult kõigile oma whatsappi kontakti mille pealt ta saadab kõik vajamineva info ja kogu lugu. Peale seda üritas kõigile innukalt pähe määrida ekskursioone. Kuna meil oli tänaval ekskursioonide osas kodutöö tehtud siis küsisin hinnakirja näha. Nagu mujalgi olid ka siin reisiesindaja hinnad kõvasti krõbedamad kui tänaval. Üldjuhul ma võtan taseme nägemiseks 1-2 asja reisiesindajalt ja ülejäänu tänavalt. Nagu kogemus näitab siis taseme vahet ei ole, aga hinnavahe on märgatav tänava kasuks. Võtsime ühe La Hacienda 7in1 tripi ja selle ka seetõttu, et seda varianti tänaval ei pakutud. Kuna keegi rohkem midagi ei võtnud temalt siis oli kuidagi veidi solvunud.

Esmamulje oli reisiesindaja osas ok aga see muutus kardinaalselt peale väikest vestlust. Küsisin kuidas on üldine olukord ja kas tänavalt tasub reise ja muud osta või iseseisvalt kuskil ringi trippida. Oi kurja kus hakkas hala, et oi ei tänavalt ei saa osta, saab petta ja kuskil käia ei tohi omaette, pidavat ohtlik olema ja mida kõike veel, ainult temalt ostetud asjad on turvalised jne jne. Mind muidugi natuke hämmastas selline hala esindaja poolt kes on aastaid kohapeal elanud. Lõpuks küsisin, et kui kõik on nii ohtlik, kas neil siis äkki on miski turvaline linnaekskursioon pakkuda. Aga vot seda ei pidavat neil olema. Ütlesin, et siis pean ju ikka ise omal käel minema seda ohtlikku linna avastama, selle peale ainult ohkas. Kuigi hotellist käis 2x päevas tasuta buss mingisse kaubakeskusesse otsustasin küsida sama asja ka reisiesindajalt. Kuna ma olen selline mugav reisija kes ei viitsi reisile kodust kaasa vedada kohvritäite viisi sokke, särke jne. Kuidagi ei saa aru nendest inimestest kes tarivad asju kaasa mida tegelikult nagunii ei kasuta ning sama targalt tagasi tarivad.

Minu meelest saab kõiki asju kohapeal pesta või poest osta. Ühesõnaga rääkisin pika jutu maha talle, et me tahame minna poodi kus müüakse T särke jne. Tädil läks silm särama, et jaa neil on tasuta buss mis igapäev soovitud ajal viib ühte väga heasse poodi kus on kõik olemas. Küsisin veel korra üle, et meid muu ei huvita kui paar riidehilpu mingit nännipoodi me ei taha. Kinnitas jumalakeeli, et vot just selline pood neil ongi. Mõtlesime, et ok käime siis vaatame asja kohe üle. Tädi helistas kuhugi ja ütles, et buss on poole tunni pärast kohal ja viib poodi. No nii umbes poolt tunni pärast oligi buss kohal, nimepidi kutsuti bussile ja minek shopingule 😀 Teel poodi korjasime hotellidest veel paar inimest bussile, lõpuks oli meid kokku 6-7 inimest.

Teel sõitsime mööda õige mitmest suurest kaubakeskusest ja jõudsime lõpuks mingi umbes kunagise Säästumarketi suuruse “Taino Cift” poe juurde. Bussijuht ütles, et 1,5 tunni pärast on tagasisõit. Mõtlesin, et huvitav mida on nii väikses poes 1,5 tundi teha… Kobisime siis sisse, juba ukse peal olid müüjad nagu kaarnad vastas, et mis hotellist, mis toa nr ja mis keeles räägime. Sellest oli kohe hetkega selge, et tegelikult on see täiesti vale pood meie jaoks. Põhimõtteliselt oli tegu tavalise turistinänni poega kus päris krõbedad fix hinnad. Näiteks 80 grammine shokolaad 5$, T särk 22$ jne jne. Sõber muidugi hetkeemotsioonide ajel ei saanud jätta särke ja alkot ostmata 😉

Praktiliselt käisime poe läbi 15 minutiga. Õnneks oli poes üks Venemaalt pärit müüja kes üle 10 aasta kohapeal elanud, temaga lobisedes sai aega parajaks teha ning ühtteist maitsta. Siin pakuti termosest kohvi nagu hotelliski aga maitsevahe öö ja päev. Hotelli kohv saast mis saast aga siin täiesti joodav. Maitsesime ka kohalikku shokolaadi, praktiliselt millegi poolest ei erine meie shokolaadist. Kohaliku eluolu kohta sain temalt päris palju inffi, pole see nii hirmus midagi nagu reisiesindaja püüdis meisse sisendada. Lõppkokkuvõtteks oli see reisiesindaja poolt taevani kiidetud pood suht saast ja kallis. Etteruttavalt ütlen, et iga teine pood või kaubakeskus ümbruskonnas oli odavam kui see “Taino Cift” pood.

Lõpuks hotellis tagasi, Andrus viskas kola tuppa ja läksime linna ekskursioone sebima. Valisime terve paki kõikvõimalikke trippe ja kauplesime usinasti hinda. Ütleme nii, et võtsime lisaks reisikorraldajalt sebitud tripile veel 6 trippi lisaks, 330$ per face. Kusjuures kauba sees oli veel see, et müüja viib meid igakord hotellist oma autoga kogunemiskohta mis oli hotellist ca 300 meetri kaugusel 😉 Tahtsin prooviks parasailingut ka võtta aga see oli linnas kallis. Arvasin, et rannast saab odavamalt ja kui ei saa siis ei juhtu ka midagi. Türgis ja Egiptuses seda proovitud küll.

Kui tripid sebitud viuh hotelli õhtusöögile katsetama uusi toite. Ega midagi erilist polnud seegi kord. Ainult lisaks koogikestele oli ka torti, küpsiseid ja magustoitu. Torti kommenteerida ei oska, kuna mulle pruuni sisuga tordid juba eos ei maitse, siis neid ei proovinud ka. Andrusele iseenesest maitsesid. Küpsised olid biskviit ja kookos. Ütleme nii, et kookos oli täiesti ok, biskviit natuke kummalise maitsega aga söödav. Seekord oli puuviljast ainult ananass. Proovisin ahjukartulit, kartul nagu kartul ikka aga nats üle soolatud. Kohvi ei hakanud proovimagi. Peale sööki käisime vaatasime üle hotelli ranna, mõttega drooni lennutada aga jube tuuline oli ja ei hakanud jurama.