-
Mõtlesin, et juba kõike näinud kalmistutel aga….
Ühel surnuaial oli vaja platsile piire teha. Nagu ikka loen kõigepealt internetis läbi selle kalmistu kasutamise eeskirja kuhu toimetama vaja minna. Siis väike konsultatsioon kalmistuvahi või kogudusega, teemal millist piiret tohib ehitada ja kuidas on platsi tegelikud piirid. Marssisin siis asja uurima ja piire täpsustama. Kurtsin oma mure ära ja siis teiselpool vaikus ning pikad näod…. Peast käis kohe miljon asja läbi, kas nüüd miski konkurentsi värk või jumal teab mis teema. Uurin siis vaikselt, et kas selle platsiga või minu tegemistega mingi probleem. Sellepeale vastati, et ma olen esimene kes tuleb uurima millist piiret tohib ehitada ja täpseid platsi piire tuvastama. Ütlesin, et see ju täitsa loogiline ennem tegemist asjad paika panna. Sellepeale öeldi, et tavaliselt klient tellib mingi tegija, kes ilma konsulteerimata marsib tuimalt kalmistule ja kukub omavoliliselt majandama. Ehitatakse keelatud piirdeid, valedes mõõtudes, valesse kohta jne. Kalmistuvaht ei pidavat jõudma neid taga ajada. Mõtlesin see on mingi nali… No ei saa ju nii olla….. Lahkelt tuldi piire üle kontrollima ja ette näitama. Tegin oma toimetused siin ära ja kimasin teisele kalmistule hinnapakkumiseks platsi üle vaatama. Ega siingi oli üllatus varuks…. Tulid kaks soliidselt riides 40-ndates naisterahvast koristama platsi millel oli püsti hooldamata hauaplatsi silt. See murti raksaki pooleks selle asemel, et maast välja tõmmata. Jäin huviga vaatama mis edasi saab…. Haarati siis see silt kaenlasse ja praht platsilt ka ja pandi selle kandamiga kalmistu piirdeaia poole minema. Mõtlesin, et huvitav kuhu nüüd, prügikast nende platsist ca 10 meetri kaugusel aga aed oma tugev 50 meetrit… Ja visati siis kogu see s… tuimalt üle aia, selle asemel, et prügikasti panna. Ja täitsa eestlased olid….. Ei osanud nagu midagi kosta selle peale…. Kobisin järgmisele kalmistule.
Kui asjad üle mõõdetud ja kontrollitud hakkasin toimetama. Järsku tuli mingi kuri tädi pärima, et kas ma valasin betooni ja panin graniitplaate ühele hauaplatsile siin kalmistul. Räägin, et kuna betoonivalu on keelatud siis ma seda ei tee ja ei tea ka kes tegi. Väidetavalt tema plats ära lõhutud, elupuu maha saetud platsil ja tema naaberplatsi hauakivi meetri jagu nihutatud…. Kutsus mind vaatama….. Omastarust juba igasugu asju kalmistutel näinud, kuidas oma platsi prügi visatakse naaberplatsile, põõsa alla, kraavi, üle aia jne jne. Missiis, et prügikastid paljudel kalmistutel igal nurgal.
Aga see mida nüüd nägin tõmbas mul ikka noka väga lahti. Siin oli ikka päris korralik omavoli ja suva mõõdus plats tehtud nii, et tuimalt lõigatud naaberplatsist tükk ära. Oleks see siis veel naaberplats aga ei ole ju krt. Meenus kohe, et mõnda aega tagasi kui seal asjatasin siis oli seal teerada kahe platsirea vahel. Sain täitsa aru tädi pahameelest, sellise nalja peale oleks omal ka s… ventikas. Vot mis tähendab kui tellite suva vennikese ehitama ja ütlete tehke mulle sinna graniidist neljane plats mis sellest, et tegelikkuses on sul võibolla ühene plats. Kogu see teema pidavat olema politseis lahendada, ootan huviga selle lahendit. Ei tahaks olla praegu ei tellija ega tegija nahas 😀 😀 Aga eks see ole õpetuseks kõigile “tegijatele” kes puusalt tulistades asju teevad. Sellise nalja peale sobiks üks suurem tüli küll. Aga noh eks uurimine näitab kellel õigus kellel mitte.
See on elus näide kui võtate kusagilt mingi suva ehitaja. Kuigi siin võib eeldada, et tegemist oli mingi suurema firmaga, iga külamees graniiti ei pane. Tegelikkuses pole raske üle kontrollida platsi piire enne ehitust aga kus sa sellega, see võtab ju oma paar minutit aega. Siin ilmselgelt ei ole vaadatud ei kalmistu plaani ega räägitud kalmistuvahiga. Kõige ehedam “pohhuism”. Ja see teema on järjest aktuaalsem
Huvitav milline Eesti omavalitsus on esimene… kes omale lõpuks munad kasvatab ja selle omavoli ära lõpetab lajatades mõnele sellisele omavolitsejale sunniraha ning käseb ära lammutada eeskirju eirates ehitatud hauarajatised….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolm asja mida peaks teadma hauaplatside kujundamisel
Panen siia spikriks kirja paar mõtet mida saab kasutada hauaplatsi kujundamisel. Hea tava kohaselt peaks kalmu kujundamise põhireeglina kasutama kalmistul väljakujunenud kujunduspõhimõtteid järgides seadustes, määrustes, eeskirjades sätestatut. Kui enamjaolt panevad need paika piirid hauaplatsidele, siis nii mõnelgi kalmistul võivad olla kehtestatud ka kohustuslikud reeglid. Paraku ei taha omaksed hauaplatside kujundamisel neist midagi kuulda ja ega ei viitsita ka. Nii ilmuvadki kalmistutele platsid mis ei kannata mingisugustki kriitikat. Aga eks ilu on ikka vaataja silmades. Enne platsi kujundamist võiks võtta aega ja lugeda läbi vastava kalmistu kasutamise eeskiri ning kalmistul ringi jalutades ammutada inspiratsiooni. Kui internetist ei viitsi eeskirju otsida siis lugege seda kalmistu väravas olevalt teadetetahvlilt. Julgen väita oma kogemuse põhjal, et need on olemas valdaval enamusel kalmistutest. Võib minna ka lihtsama vastupanu teed, helistada kalmistuvahile ja uurida asja. Seda viimast kasutada on nii ja naa. Oma töös kooskõlastan alati renoveerimistööd kalmistu haldajaga, et vältida hilisemaid arusaamatusi. Kui näiteks tellija soovib platsile titaanist piiret aga eeskiri ütleb, et võid teha ainult alumiiniumist siis nii see ka on. Emotsioone sellest on nõrkemiseni. Enamjaolt on kalmistuvahid eeskirjade ja nõuetega vägagi kursis ja oskavad nõu anda. Aga on ka vastuseid… ooot mis?? Meil on miskid eeskirjad või??? pole kuulnudki. Olen saanud ka vastuseks, et jah meil on eeskirjad mis keelavad mõnda asja aga mul p… (siin käib see rumal venekeelne sõna 😉 ) tehke mis tahate. Mõnesmõttes on tal isegi õigus. Tema ju ei vastuta teie hauaplatsil korraldatud “porno” eest. Aga kui jamaks läheb, siis on ta esimene mees kes tuleb ja kangi teie “nägemuse” järgi hoole ja armastusega rajatud kuldsesse Swarovski kristallidega kaetud piirdesse lööb ning väikse sunniraha kah välja kirjutab. Väga paljud omavalitsused on oma kalmistu kasutamise eeskirjad kaasajastanud ja seadnud kindlad piirid mida tohib ja mida mitte.
Kui tulevikus on teie platsile plaanis veel kedagi matta siis võiks järgida järgmist reeglit…. Kõik hauarajatised võiksid olla lihtsalt eemaldatavad, sest matmist takistavate hauatähiste ajutise kõrvaletõstmise ja tagasi paigaldamise kulud tuleb teil katta. Mida kindlamalt ja keerulisemalt on hauarajatised ehitatud seda aeganõudvam ja kulukam on neid lammutada või taastada. Mõnda asja ei saagi endisel kujul taastada ja peate kogu platsi ümber kujundama. Paljud sellised monoliitsed piirded aitab “lammutada” ka loodus
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui ise ei jaksa või ei oska teha siis otsige omale sobilik teenusepakkuja kes asja ära korraldab. Sellega on ka nii ja naa. Kindlasti on palju tegijaid kes on seaduste ja eeskirjadega kursis kuid kipun arvama, et teatud hulk töötab siiski põhimõttel “Kas tohib või ei, oluline on tellijalt papp kätte saada” Kas lihtsalt pole aimugi eeskirjadest või vilistatakse neile, sest nemad ei vastuta millegi eest. Lõppkokkuvõttes vastutab platsi kasutaja asja eest. Kalmistutel toimetades on päris tihti ligi astunud mingid suve mehed ja pakkunud teenust kõikvõimalike imeasjade tegemiseks. Kes pakub survepesuriga juba kihiliseks lagunenud paekivipiirde pesu, kes traatharjaga poleerpindade puhastust jne. Hind on küll odav aga kus on garantii töö kvaliteedis. Omast kogemusest saan väita, et mõni tellija on meie pakkumist kalliks pidanud ja tellinud teenuse odavama tegija käest. Aga ringiga on ikkagi tagasi jõudnud meie pakkumise juurde, sest odavama tegija töö vajas üle tegemist aga praagi tegija oli kadunud nagu poleks teda kunagi olnudki. Omalgi on olnud juhtumeid kus töö käigus avastad, et hauakivil sambla alt ilmuvad nähtavale praod ja see võib kohekohe katki minna. Siis tuleb lihtsalt töö katkestada olukord maha pildistada ja tellijaga edasise osas kokku leppida. No ja kui nüüd sellist kivi survepesuriga pesta….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mis saab hooldamata hauaplatsidest…
Viimasel ajal üsna aktuaalne teema on hooldamata hauaplatsid. Miks see nii on… kes seda teab… Kuna puutun ise sellega ninapidi kokku siis üritan seda seletada oma kogemuste varalt. Siin on välja kujunenud kaks enam silma jäänud teemat.
Vanemad inimesed lihtsalt ei pääse liikuma. Suuremates linnades seda probleemi väga ei ole. Aga kui elad näiteks Tallinnas või Tartus ja su lähedased on maetud Laiuse, Mäetaguse või Järva – Madise kalmistule, siis sinna saamine oma transpordivahendi puudumisel ühistranspordiga on terve päevane kui mitte kahene seiklus. Ja paljudesse kohtadesse ei saagi tänapäeval ühistranspordiga.
Teine teema on, et noored on kolinud välismaale ja neil pole sooja ega külma siinsetest hauaplatsidest senikaua kui keegi meelde ei tuleta. Veel olen kokku puutunud huvitava fenomeniga noorte seas…. Nad kardavad paaniliselt kalmistule minna, kust selline kiiks on tulnud ei tea. Ja nii jäävadki omaksete hauad unarusse.
Olen toimetamas käinud tugevalt üle poolte Eestimaa kalmistutest, isegi sellistel millest varem isegi aimu polnud. Silma jääb ikka üsna palju sildikesi “Hooldamata hauaplats” Ilmselt on see sildike ainul üks jäämäe veepealne osa. Tegelikkuses mõnel kalmistul võiks sellise sildi panna iga paari haua tagant. Aga eks see ülevaatus oleneb paljustki sellest kuidas kalmistu haldaja viitsib sellega tegeleda ja kui kalmistul on piisavalt ruumi siis väga neid sildikesi ei pandagi. Huvitaval kombel näeb pikalt hooldamata platse isegi suht uutel kalmistutel.
Üldjuhul võetakse jälgimise alla hauaplatsid mis on hooldamata olnud aastaid ja on praktiliselt metsistunud. Ja kui need on jätkuvalt aastaid hooldamata siis akteeritakse platsid. Akteerimine toimub enamjaolt nendel platsidel mis on vanemad kui 20 aastat, lühidalt öeldes kui juba akteeritakse siis see plats enam ei kuulu endistele valdajatele vaid antakse uutele. Siin pole pärast enam midagi kobiseda. Kõik on täiesti seaduslik ja sätestatud Kalmistuseaduse ning muude õigusaktidega.
Eeskirja järgi võib lugeda hauaplatsi hooldamata platsiks kui sellel on vähemalt üks allpoolnimetatud tunnus:
- Plats on tugevalt rohtunud või võssa kasvanud.
- Hauaplaat on kattunud samblaga või muutunud loetamatuks, piire läbi roostetanud või lagunenud.
- Platsile on kogunenud prügi ja langenud lehed.
Väidetavalt on Tallinnas akteerimise all ca 350 hauaplatsi. Oli neid muidugi rohkem aga osade platside omaksed siiski “ärkasid” ja tegid platsid korda. Palju on akteerimisel neid üle Eesti kahjuks ei tea, aga kui juba Tallinnas nii palju siis ilmselt on neid tuhandeid. Mis mind muidugi natuke üllatas on see, et Ida – Virumaal on selliseid platse hullult. Vene kalmistukultuur natuke teine ja nemad käivad vägagi omakseid mälestamas ning platse hooldamas. Sealkandis toimetades on neid sildikesi ikka silma jäänud aga poleks arvanud, et tegelikkus hoopis teine. Just lugesin MK-Estoniast artiklit, et Narva – Jõesuus Riigiküla kalmistul on 618 platsi jälgimise all ja akteeritud on juba 124 ning 45 neist on uuesti välja antud. See on ühe kalmistu kohta ikka väga üüratu number.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Meretaguseid kalmistuid uurimas
Osmussaarel luusides sai uuritud vähe lähemalt ka kohalikku kabelit ja surnuaeda. Matmiskohana on kalmistu olnud kasutusel ilmselt 17 sajandi keskpaigast. Võimalik, et veelgi varem. Maeti peamiselt kabelist lõuna poole. Kalmistul oli igal perel oma rida, mille järjekord vastas perepinkidele kabelis. Kabeliaia väravale paigutati 1852 aastal Osmussaare lähedal hukkunud laeva käilakuju. Nõuka ajal viidi kabeliaia kivid minema ja purustati betooni täiteks. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt rüüstati ka haudu. Tänaseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist, kuid mõned raudristide maakivist alused võivad asetseda algsetes kohtades ja jälgitavad on ka mõned kalmukünkad. Kalmistul asub 1642 aastal ehitatud ja tänaseks lagunenud kabel.
Vormsi kalmistul on veidi paremini läinud, seda ilmselt ei lagastatud nõuka ajal ja laiali ei veetud. Siia maetakse veel tänapäevalgi ja vanade ratasristide kõrval näeb juba moodsat graniiti ja betooni.
Vormsi surnuaed on ainulaadne kuna siin asub maailma suurim ratasristide kogu. Neid hakati saarel kasutama 17 sajandil. Vanemas osas on hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, väidetavalt olla siin säilinud üle 330 rõngasristi. Vanim säilinud rist on 1743 aastast ja noorim 1923-ndast aastast. Kõik ristid olla talupoegade endi valmistatud. Siin on riste äärmusest äärmusesse, nii selge kirja kui ka kirjavigadega. Sama on ka töötlusega. Enamusel ristidest on peal ka peremärgid.
See on ikka tõsiselt äge kalmistu… Jõuludeks võiks siia saada väikse küünlapaneku töö… Päris äge vaatepilt oleks kui iga ratasristi juures põleks mälestuseks küünal.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.
Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉
Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekohaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sagadi – Ilumäe
Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉
Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.
Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.
Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
