• Tripid,  Viimne puhkepaik

    Egiptuse trip. Hurghada. Kalmistud

    Professionaalsest kretinismist ajendatuna sai üle vaadatud kaks Hurgahadas asuvat moslemite kalmistut. Oleks tahtnud võrdluseks näha ka kopti surnuaeda aga see pidavat asuma kusagil linnast väljas. Google Maps tööle ja käsitsi seiklema, see juhatas sinka-vonka mööda väikseid tänavaid kohale. Kohale jõudes nägime pea 2,5 meetri kõrgust kivimüüri kortermajade vahel, surnuaeda ei kuskil. Leidsime müüris paar väikest auku kust sai sisse piiluda, ennäe imet ja oligi surnuaed aia taga. Aga väravat kust sisse saaks ei kuskil…. Lõpuks nii mitmestki august piiludes nägime, et värav on teises otsas.

    Hakkasime siis sinnapoole seiklema mööda pisikesi ja prügiseid hoove. Kuskilt maalt hakkas juba looma, sattusime kortermajade vahel kohale kus mullahunnik vastu müüri oli nii kõrge, et sai üle aia vaadata. Esmamulje…. paras kaos, ei mingit korrapära, piirdeid näeb kõikvõimalikes variantides. Enamjaolt on need kärgtellistest ja vägagi robustsed. Kärgtellis on siinkandis kõige tavalisem ehitusmaterjal ka majaehituses. Isegi katustega hauaplatse hakkas silma.

    Üritasime edasi minna piki aeda väravani. Selleks tuli veel ümber põigata õige mitmest kortermajast, turnida läbi kitsaste hoovide, ronida läbi ehitusobjekti jne. Lõpuks jõudsime väravani aga sisse ei saanud, taba rippus ees… Tuleb välja, et pole siin midagi peale kella 16.00 kolada kalmistul. Eks ma üritasin läbi müüriaukude siitpoolt ka mõne pildi teha. Kokkuvõttes mingitki haljastust või muud taolist kohtab ikka väga vähestel platsidel. Tava kohaselt ei pidavat siin hauaplatside eest hoolitsetama, surnute eest hoolitseb Allah. Elavate eest tuleb hoolitseda. Samas oli surnuaia territoorium üllatavalt puhas. Kuna sisse uurima ei saanud siis jäi see projekt natuke poolikuks.

    Asub see surnuaed kesklinna Sakkala piirkonnas, mis huvitav kohanimi… Meilgi ju Sakala keskus olemas. Muidugi linna mastaapsust arvestades oli surnuaed imepisikene, tekkis kahtlus, et surnuaedu peaks veel olema. Ja mis te arvate kas Google kaart siin pädeb… ega ikka ei päde küll. Peale pikka pusimist ja kõikvõimalikke sõnakombinatsioone katsetades leidsime veel ühe surnuaia. Sinna täna ei lähe, kohe on kottpime. Lonkisime tagasi mööda pisikesi tänavaid. Praktiliselt igal nurgal on puuviljalett, seekord midagi ei ostnud, kohalik raha oli otsas ja eurtsiga pole kasulik osta.

    Ükspäev tekitasime uue tripi kalmistule. Hotelli juurest tänavalt sebisime takso ja lasime end viia kalmistule, kuigi seletasime taksojuhile millisele kalmistule minna tahame, sügas see ikka selle kesklinnas Sakkalas oleva kalmistu juurde. Peale väikest käte ja jalgadega seletust viis ta meid selle moslemi surnuaia juurde kuhu me minna tahtsime. Värav oli lahti ja lipsasime viuh sisse. Ega see kalmistu eelmisest väga ei erinenud kui just mastaape mitte arvestada. See surnuaed oli ikka kordi suurem kui kesklinna oma. Üritasime kiiruga aimu saada mis värk on, jõudsime enne pimedat vaadata praktiliselt ainult ühte pisikest osa kogu surnuaiast.

    Nagu kesklinnaski oli ka siin põhiline robustne piirdematerjal kärgtellis. Hauad ise väga kaootiliselt, mõnel piire, mõni ainult vaevumärgatav küngas. Enamjaolt siiski hauatähised olemas. Kui meil on kas hauakivid või plaadid selleks, siis siin näeb nii hauaplaate kui ka lihtsalt toika otsas olevaid suvalisi vineertahvleid. Hakkas silma ka üks tänava äärekividest piire. Samas paistis ka paar hauakambri laadset asja, kas need seda ka on ei tea. Iseenesest on siin nii moslemitel kui koptidel mitu usulahku. Varasem komme pidavat ette nägema matmiskohana perekonna hauakambreid. Maapealsesse ehitisse paigutatakse surilinasse mässitud surnu ja ava suletakse suure kivitahvliga. Tänapäeval on mindud lihtsama vastupanu teed ja hakatud matma.

    Hakkas silma ka mõni suht korralik ja hooldatud hauaplats. Mõnel platsil nägi täitena ka killustikku ja piiregi polnud robustselt seguga kokku pandud. Ütleme, et sarnast tegumoodi olen näinud nii mõnelgi meie kalmistul.

    Huvitav oli veel see, et kohati on näha terved pikad read valmis kaevatud haudu. Aga need pole kaevatud mitte eile vaid ilmselt juba tükimat aega tagasi. Nii mõnigi haud oli juba prügi täis loobitud. Veel oli paar hauda sellist kus põhjas paistis haua suurune pappkast, millel kergelt muld peal ja kuivanud palmileht sees püsti. Mis värk sellega on või mis seal pappkasti sees oli ei tea.

    Ega pingidki pole siinsel kalmistul võõras teema. Enamjaolt on need tellistest laotud või siis suvaline puukast. Hakkas silma ka üks päris edev pink. See kalmistukultuur on seinast seina ja väga kummaline. Kui räägitakse, et moslemite kombe kohaselt kalmistul peale matmist praktiliselt ei käida ja haudade eest ei hoolitseta siis milleks pingid…. Platside välimuse järgi võib tõesti nii öelda, et neid praktiliselt pole hooldatud. Samas kuulsin ühelt kohaliku eluga kursis olevalt inimeselt, et mõned lähedased ööbivad kalmistul haua juures ja mõni pidavat isegi elama oma lähedase hauaplatsi. Olgem ausad mõni selline plats hakkas silma küll kus ilmselgelt keegi elas…. lavats, vaibad, padjad tekid joogivesi jne.

    Islami kombe kohaselt maetakse ruttu, tavaliselt samal õhtul või öösel, seda ilmselt palava kliima tõttu. Kirste kui selliseid ei kasutata, maetakse lihtsalt mähituna uude tagasihoidlikku valgesse surilinasse. Surilina ei tohi olla liiga uhke, kuna surnu eest pole vaja hoolitseda, seda teeb Allah. Meeste surilina pidavat koosnema 3 tükist, naiste oma 5 tükist ja valmis komplekte müüakse poes. Väidetavalt asetatakse kadunuke hauas paremale küljele, näoga Meka poole. Kuidas lood tegelikult hetkel ei tea. Erinevast kirjandusest olen lugenud, et maetakse peaga Meka poole. Samas interneedumist leitud kellegi mälestustes moslemi matustest kirjutati, et enne matmist murti kadunukesel luud puruks, et oleks nö. pehmem auku visata. Arvan muidugi, et see natuke muinasjutu valdkond aga mine võta kinni… Eri rahvustel ja kultuuridel ju igasugu kiiksuga kombeid.

    Meil pisikeses Eestiski on hulgaliselt erinevaid matusekombeid. Kuidas see tseremoonia ja värk peale surnu hauda panekut edasi käib täpselt ei tea. Räägitakse, et matuselised viskavad lahkunule 3 peotäit liiva, see on nii nagu meilgi. Pidavat olema keelatud liiga valjuhäälselt surnut taga nutta ja halada. Kui sureb naise sugulane, võib mees keelata naisel leinamise. Kui kadunuke oli tema mees, siis pidavat leinaaja pikkus olema 4 kuud ja 10 päeva. Hauale pannakse lihtne kivi ja asi unustatakse, tavaliselt rohkem haual ei käida, aga nii nagu ma juba ülal mainisin ei ole see reegel. Hakkas hämarduma ja seadsime minekule. Kalmistul sees värava kõrval oli väike majake, lapsed mängisid õues ja mingi vanem mees jalutas edasi-tagasi, mõtlesin, et mingi kohalik kalmistule tulnud.. Aga see oli hoopis kas mingi valvur või turva. Nagu me väravast välja läksime tuli pani värava kinni. Huvitav oli see, et nii suurel kalmistul polnud liikumas praktiliselt ühtki inimest peale mõne kalmistuhuvilise turisti 😉 See hiigelsuur kalmistu vajaks natuke rohkem aega kui tunnike. Aga kokkuvõtvalt oli päris põnev tutvuda kohaliku kalmistukultuuriga ja soovitan teistelgi vaatamas käia.

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip, Luxor

    Nonii. Äratus ja minek. Täna hommikusöögile hotellis ei saa, nats varavõitu on kell 4 😀 😀 Aga ega sellepärast veel pikal sõidul nälga jää. Siin süsteem lihtne, lähed õhtul ütled registratuuris, et hommikul sõidad ekskursioonile ja sulle pannakse hommikusöök kotiga kaasavõtmiseks valmis. Nii, paar asja kaasa, registratuurist läbi, hommikusöök kaasa ja juba oligi buss kohal. Hommikusöök oli pakitud ilusti hotelli logodega kotti. Reisijate nimekirja kontrollitakse siin jube tähelepanelikult. Nagu aru sain siis kõik linnast välja minevad tuurid regatakse kusagil ära ohutuse pärast. Väljasõidud lähevad kõik läbi blokkpostide kus kontrollitakse midagi, bussijuhid annavad miskid paberid kontrollijatele ja tuld.

    Mõnes kohas vaadatakse pisteliselt peeglitega autode alused läbi. Lõpuks kontrollidest läbi ja päike tõusnud, näeb mis ümbruses on. Krt ainult künkad ja kiviklibu, liivast nagu asi suht kaugel 😀 Vahel harva hakkab silma üksik puu või rohutuust. Kõrbes on veel mõned blokkpostid aga seal kinni ei peeta. Vahepeal näeb miski suva koha peal majade müüre, ilmselt seal elab keegi, siin ongi majad poolikud. Valmis maja eest tuleb riigile maksu maksta 😉 Iseenesest tee kõrbes on väga hea ja neljarealine, anna ainult tuld. Ega bussijuht väga hellitanud ka, stabiilselt lasi 120-130 rauas, liiklusmärgid on siin ilu pärast 😀 😀 Mõtlesin spidot vaadates, et vot bussijuht kõva mees tallab korralikult väikse Toyotsi bussiga. Siis pani meist sahinal mööda terve kolonn pooleteistkordseid busse ja tõmbasid täpiks. Nu kurja neil oli küll ca 150-160 rauas. Edaspidi kimas meist mööda veel palju busse.

    Meie bussijuht muidugi nägi, et ma teen pilti ja ütles, roni ette istuma, sealt parem pilti teha. Seda ei saanud lasta 2x öelda, kobisin viuh ette 😀 Vaatasin, et kohati jookseb paralleelselt maanteega mingi imelik tamm nagu oleks raudtee aja rööpaid näha pole. Küsisin giidilt mis värk… Oligi raudteetamm jh aga rööpad olevat ära varastatud 😀 Tea kas tegi nalja või asi tõsi… Lõpuks jõudsime keset kõrbe oleva parklani, siin väike jalasirutuse, pissi ja söögipeatus. Parkla autosid ja busse täis ning rahvast nagu putru. Täisvarustuses politsei turvamas nii maas kui maja katusel. Paras aeg oli vaadata mida hommikusöögiks hotellist kaasa pandi…. Mnjah siit jätkuks nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks… Mõnusad maitsvad võikud, saiakesed, õunad, mahl, vesi. Kuuma kohvi sai kohalikust kohvikust osta aga see räme kirves… 3$ Bussijuhtide vahetus ja kimasime edasi Luxori poole. Rongi nägime kah 😉 siin raudtee alles 😀 😀

    Mida lähemale Niilusele jõudsime seda rohelisemaks ümbrus läks, hakkasid paistma lõputud põllusiilud ja veekanal. Sõitsime läbi päris ägedast alleest, nagu džungel. Eesleid ja kitsi on hullult, eesel on siin tänapäevalgi traktori asemel. Odav pidada, aastaringi roheline ja heina teha pole vaja, kulud minimaalsed. Siinseal hakkab silma kitsarööpmeline raudtee. Selgus, et seda mööda sõidab spetsiaalne rong mis kogub kohalikelt kokku kasvatatud suhkruroo ja veab vabrikusse.

    Suhkruroo kasvatus pidi olema giidi sõnul siin üsna kasumlik samas ka kulukas. Esimesel aastal on hea saak aga edaspidi iga aastaga aina väheneb. Iga paari aasta järel istutatakse põllule uued taimed, selleks kasutatakse vanade taimede ladvaosa tükke. Bussiaknast hakkas silma ka üks kohalik grillbaar 😀 rümp ripub konksu otsas tänava ääres, sealt sobilik tükk ja kohe tulele 😉 Lõpuks kimasime üle Niiluse ja võtsime suuna kuningate orule. Niilusel paistis ikka päris kõvasti kruiisilaevu, huvitav kas need kõik on töös ka… Või on kasutusel ujuvhotellidena.

    Sõitsime mööda Memnoni kolossist, piilusime bussiaknast Hatšepsuti templit ja hauakambreid täis mäenõlvu. Panen teemaväliselt siia pildi kohalikust kaardist, neile kes ei tea kus Esna asub 😀 😀 😀

    Kuningate orus vaatasime kõigepealt oru maketti nii pealt kui alt, siis jagas giid kätte piletid ja väikeste rongidega veeti meid mäest üles oru keskele. Siin said ise valikuliselt külastada kolme hauakambrit, need on pileti hinnas. Eraldi hinnaga on Tutanhamoni hauakamber, see maksab 300 kohalikku ja siin pidavat olema veel kallima piletiga hauakambreid. Tudeerisime skeemi, hauakambrite numeratsioon ei ole järjest vaid on nummerdatud vastavalt avastamise järjekorrale. Otsustasime puusalt tulistada ja vaadata esimesi ettejuhtuvaid hauakambreid. Alustasime Merenpathi hauakambrist, päris ägedad joonistused ja värgid. Kõvasti on restaureeritud, siinse eeskirja järgi ei tohi kõike taastada nii nagu oli, vaid peab olema näha vahe vana ja restaureeringu vahel. Vaatasime veel Ramses I ja III hauakambreid.

    Hauakambrites on ka ruume kuhu tavaliselt ei lasta aga 1$ turvamehele avab ka need ruumid 😀 Mingi hull teema on siin ka nende madude, neid on vorbitud igale poole ja igas asendis. See kolmepäine lohe mida kohalikud teadlased nimetavad Illujankaks on ka omaette teema, peaks olema ju kusagilt Anatooliast, st praeguse Türgi aladelt pärit. Teisel aastatuhandel EMA Anatoolia aladel elanud muistsetel hetiitidel oli kangelane – tormijumal Tešub kes võitles lohe Illujankaga. Tešubit tõlgendatakse tänapäeval kevadiste ja ärkavate jõudude persoonina, lohe Illujankat aga talvise aja persooniga. Sügisel, kui lõpeb maaharimise periood ja hetiidi kalendri järgi ka aasta, võidab lohe Illujanka (talv) Tešubit (kevad).

    Kui algab kevad, leiab nende kahe jumaliku kangelase vahel aset uus võitlus ning Tešub saab omakorda jagu Illujankast ehk kevad talvest. Iseenesest muidugi seda lohetapu teemat kohtab paljude rahvaste mütoloogias, isegi idanaabri mütoloogias Jürka võitleb lohega. Muidugi kokkuvõtteks on hauakambrid ägedad ja väärivad külastust. Pildid ei too esile pooltki seda mida tegelikult näeb. Kohe näha, et inimestel polnud internetti, 3D printereid ega cnc pinke ja oli aega kunstiga tegeleda 😀 😀 Iseenesest on olemas üks päris huvitav koduleheke, kaardil hauakambri nupukesele klikates saab vaadata mis seal on. Seal näeb ka millised hauakambrid välja nägin enne restaureerimist ja turistidele avamist. Samuti näeb sellel lehel ka neid hauakambreid kuhu turiste veel ei lasta.

    Vot sellise väikse Toyota bussiga ringi tuuritasimegi. Kui kuningate org uuritud kimasime “kohustuslikku” töökotta vaatama mida kõike ei toodeta alabasterist jne. Eks seegi kohake selline turistilõks, pakutakse tasuta kingituseks miski pisike mõtetu meene, aga nagu vastu võtad öeldakse, et anneta nüüd töömehele 1$. Kui tahad rahulikult tiksuda siis ei maksa jumala eest ühtki “tasuta kingitust” vastu võtta. Tunnike aega sisustatud liikusime edasi Hatsheptsuti templi juurde

    Enne Hatšepsuti templit vasakul pool väravate taga paistab üks huvitav hoone mis sobib küll konteksti välimuselt aga giidi sõnul pidavat olema uus ehitis. See olevat püsti pandud mõnikümmend aastat tagasi Poola restauraatorite poolt, siis kui nad taastasid purustatud Hatšepsuti templit. Ehitasid selle omale kohapeal elamiseks. Tea kas tõsi või muinasjutt… Iseenesest see on muidugi teada, et Poolakad templit tõepoolest taastasid. Templi käskis omalajal lammutada Thutmosis III, kes oli Hatšepsuti varalahkunud mehe ja tema liignaise poeg. Kuna ta ise alaealisuse tõttu isa järglaseks ei saanud siis Hatšepsut võttis asja vaikselt üle ja kuulutas hoopis ennast vaaraoks.

    Kui Thutmosis III peale mässu võimule tuli Hatšepsut kadus ja siis ta käskiski kõik Hatšepsutiga seotud värgid hävitada. Tempel purustati ja detailid maeti kõrbesse. Nii, et poolakad nägid ilmselt kurja vaeva kõik see mudru välja kaevata ja taastada. Ega tänapäevalgi pole tempel täielikult taastatud ja töö käib siiani. Ühesõnaga kui kohal transporditi meid rongiga natuke lähemale ja läksime tudeerima. Siinsamas on väike tähis mis tähistab ühte kändu. Arvatakse, et see mürripuu toodi kaasa mõnelt arvukalt Hatšepsuti reisilt ja istutati juba tema eluajal templi ette. Luusisime ringi niipalju kui siin selle natuke piiratud ajaga jõudis. Ühes kohas oli näha päris huvitav kiviplokkide liitekoht…. puidust tapp.

    Kui nüüd ülemiselt platoolt alla orgu vaadata siis on hästi näha ühte väikest osa praegusest restaureerimise mahust. Interneedumist leidsin ühe lehekese kus on pildid enne restaureerimist ja ka tuletatud makett sellest milline tempel välja võis näha. Siinsed ümberkaudsed mäed on kõik täis hauakambreid. Miskil ajal tekkis ka lihtinimestel komme ja võimalus olla hauakambrisse maetud. Iseeneset on siin vaadata nõrkemiseni ja paari tunniga ei jõua midagi. Tahaks siin pikemalt kolada ja uurida neid tavainimeste hauakambreid, siinsamas läheduses on veel ka kuningannade org jne jne. Ühesõnaga on see praegune tempel nagu venelased ütlevad “novodel” 😀 😀

    Võtsime suuna edasi, aeg surub peale, õige mitu asja veel programmis. Möödaminnes väike pilt bussiaknast Merenptah templi kujudest. Ja siis paari mintsane peatus Memnon templi juures, siinsamas kõrval Amenhotep III templi varemetes käib hetkel päris kõva restaureerimine. Siinne kant on leidude poolest väga rikas ja siin ei leita mõnda üksikut sõlge või münti nagu meil vaid leitakse korraga terveid linnu. Mõni aasta tagasi leiti siit paarisaja meetri kaugusel terve linn väga rikkaliku leiumaterjaliga. Lausa oma nimi pandi sellele “Aten”. Linn ise on tänaseks enamvähem välja kaevatud ja seda saab külastada aga sealsamas kõrval avastatud surnuaed on alles väljakaevamisel. Neid kohti kahjuks piiratud ajagraafik hetkel külastada ei võimalda. Siin pisikeses parklas nägin ka üht turismigruppi suure bussiga kellel oli kaasas relvastatud saatja. Ülikonna serva alt paistis püstolkuulipilduja toru, aga see polnud mini UZI. Ilmselt mingi kohalik toode, kahju, et pildistada ei jõudnud. Edasi käis giid välja paar varianti edasiseks programmiks… Kas sööma (see on tripi hinnas sees) ja siis bussiga üle silla teisele kaldale tagasi ja Karnakki või väikese lisatasu eest peale sööki laevasõit Niilusel, banaanisaare külastus ja siis Karnakki. Kõik arvasid, et võiks laevasõidu teha kuna hind tundus väga mõistlik, 10$ lõustalt.

    Kimasime sööma Niiluse kaldal olevasse Cairo Plaza nimelisse restosse. Siin oli täiesti korraliku valikuga rootsi laua variant, söö niipalju kui tahad. Restoran ise kinnisel territooriumil, sai istuda nii sees kui väljas jõe kaldal. Huvitavad aknad olid restoranil, klaasi sees on teine klaasaken mida saab lahti teha. Territoorium iseenesest puhas ja korras ja nagu siin tüüpiline ei käi prügi mitte prügikasti vaid kaldast alla. Jõe kaldaid ei tasu siin väga vaadata 😀 Kui kõhud täis saabus ka laevuke meile järgi. Puldis oli 14 aastane poiss, kes pidavat ka selle laevukese omanik olema. Giidi sõnul pidi ta sellega raha teenima abiellumiseks. Siin võivad abielluda naised 14 aastaselt ja mehed 16. Oma nooruse kohta oli ta juba üsnagi pädev laevaga majandama, pole nii nagu meie siidinäpud. Kobisime laeva ja tiksusime ülesvoolu banaanisaare suunas. Mul lubati laeva katusele minna pildistama. Kurja jõe kohal oli mingi imelik sudu ja korralikke pilte teha ei saanud. Tegin paar pilti Luxori templi varemetest, vot sinna tahaks ka minna ükspäev. Mõned pildid ka kaldapealsest eluolust. Nagu juba varasemalt mainisin on siin eesel traktori eest ja neid näeb igas põlluservas. Mingid vennikesed panid aerupaadiga piki kalda äärt kuhi heina peal, nii spets pole aga arvan, et äkitse tegu suhkrurooga. Tegelikut oli väga hea mõte minna laevaga sõitma, näeb kohalikku elu ka.

    Lõpuks jõudsime vaikselt tiksudes banaanisaarele. Kaldal oli hea lahendusega prügikast ja päris kuivanud krokodill. See nägi välja nagu muumia 😀 Edasi mõned apelsini ja mandariinipuud. Täiesti korralik turistikemps oli ka olemas. Edasi oligi juba korralik banaanimets, kui seda saab muidugi metsaks nimetada sest banaan ju tegelikult rohttaim, seega pigem on tegu natuke üle kasvanud radioaktiivse heinamaaga 😀 😀

    Jajah just nimelt radioaktiivsega, banaan nimelt veidi radioaktiivne aga mitte sedavõrd, et seda süüa ei võiks. Välu teises otsas oli puuris mõni suurem krokodill ja näppimiseks oli paar pisikest krokotillut ka 😀 Muidugi näeb siin veel lisaks ahve ja muid elukaid. Miski päris huvitav puidust ülekandemehhanism oli ühe seina ääres, milleks seda kunagi kasutati krt seda teab…. ehk vee pumpamiseks istandusse.. Veel oli siin olemas väike baar kus sai proovida igasuguseid värskelt pressitud mahlu. Meie grupist üks huviline proovis suhkruroo mahla. Küsisin kuidas maitseb… pidi olema nagu muru millesse on lisatud suhkrut 😀 😀

    Kui tuur läbi ootas meid laeval kuhi kohalikku puuvilja ja suhkruroogu ka niisama proovimiseks. Kusjuures kui suhkrurool kakud selle kesta maha siis sisu näritakse mahla kättesaamiseks. Sai proovitud, täitsa söödav mu meelest. Tiksusime laevaga allavoolu tagasi ja mida ma näen, praktiliselt kõik kruiisilaevad mis ennem mitmes reas seisid sadamas on kõik jalga lasknud. Seega täiesti käigus värk, iseküsimus muidugi kuhu nad kõik vastu ööd sügasid… Randusime Luxori templi juures, buss juba ootas. Luxori templit vaadata polnud mahti, kimasime kohe Karnaki templisse. Siin oli hullult hobukaarikuid liikumas, osad parkisid isegi katuste all kus siin seisavad tavaliselt autod päikesevarjus. Sain bussiaknast üle aia isegi ühe pildi sellest äsja avatud ja isegi Eesti uudistest läbi käinud sfinkside alleest. See allee peaks olema miski ca 3 km pikk ja ühendab noolsirgena Luxori templit Karnaki templiga.

    Nii, kõigepealt vaatasime üle templi maketi ja siis suundusime päris asja uurima. Kurja müürid on ikka muljetavaldavad, kahju, et seda päris valmis ei saadud. See templite kogum väärib samuti oma silmaga üle vaatamist. Ühe seina ääres on poolik vall savitellistest, see on ehitusaegne “telling” Valli ehitati pidevalt juurde, vastavalt sellele kui kõrgeks oli vaja müür ehitada, kui müür valmis veeti vall laiali. Nii lihtne see oligi, ei mingeid tulnukaid. Huvitav, et kõik seinad ja postid on täis kirjutatud pikki jutte. Selle lugemiseks pidavat olema oma süsteem. Kui kiri on püstkriipsude vahel siis loetakse ülevalt alla. Kui horisontaalselt siis alustad lugemist sealtpoolt kuhu lind vaatab. Muidugi huvitav oli vaadata tiigi ääres postamendil oleva skarabeusi ümber toimuvat. Inimesed tammusid tuimalt ringiratast ümber sitasitika, väidetavalt pidavat siis soovid täituma 😀 😀 Karnaki templikompleks on ka üks selline mida ma tahaks pikemalt uurida ja sfinkside alle Luxori templini tahaks ka läbi käia.

    Lõpuks sai tuur läbi, nüüd bussiga Hurghada poole tagasi 4,5 tundi. Öine maantee on siin muidugi imedemaa, selline bling sõidab ringi, et anna olla 😀 😀 Hotellis sööma ja kotile, hommikul juba uus programm. Kokkuvõtvalt hullult pikk aga samas põnev tripp, soovitan soojalt käia.

  • Tripid,  Tsill

    Kaks mäge – Kuremäe ja Sillamäe

    Suvel toimetades sai ikka päris paljudes kohtades luusimas käidud aga kribada erilist aega ei olnud. Eks nüüd kui hooaeg on läbi katsume vaikselt midagi kirja ka panna. Ida – Virus toimetades tuleb ikka kloostris ka käia. Iseenesest ka selline omamoodi asi kus tasub ka käia ja ei ole vaja karta, et kõik vene keelne ja meelne. Täiesti edukalt saab seal Eesti keelega hakkama. Pikemalt ei hakka kloostrist kirjutama kuna varasemalt siin sellest kirjutanud küll ja küll. Keda asi huvitab siis neil on olemas täiesti korralik koduleht.

    Professionaalsest kretinismist innustatuna kolasime kohalikul kalmistul ja tegime tiiru ümber kabeli. Kui nüüd võrrelda teisi koguduste käes olevaid kalmistuid siis Kuremäe oma on ikka väga korralik ja hooldatud kalmistu.

    Kodupoole kimades tegime väikse kohvi Sillamäe Olerexis ja sirutasime jalga Sillamäe promenaadil. Aga siia blogisse panen meelega need pildid millisena promenaad nägi välja enne valmimist. Kui vaadata seda lagedat tänavat ja praegust peaaegu valmis promenaadi siis vahe on ikka öö ja päev. Siin soovitan ise kohal käia ja pilk peale visata. Seal on paar päris asjalikku muuseumi ja muud põnevat 😉 Mõne sealse põneva koha leiab siit blogist otsingusõnaga “Sillamäe” 😉

  • Tripid,  Tsill

    Munalaskme

    Juba tükimat aega kummitab mind koht nimega Munalaskme 😀 😀 No ei ole olnud aega käia tudeerimas mis värk sellega on. Tavaliselt jääb see kuidagi marsruudilt kõrvale aga nüüd võtsin asja käsile ja käisin ära. Projektis on muidugi veel teisigi kummalise nimega kohti aga iga asi omal ajal või veidi hiljem 😉 Teele jäi muidugi ka Laitse loss aga seda on juba mitu korda tudeeritud ja sisse põikama lossi ei hakanud. Aga samas viskasime pilgu peale lossi Valgele kabelile. Kabel ehitati 2012 aastal lossihärra Sulo kavandi järgi, samuti on tema kavandi järgi tehtud kabeli vitraažaken. Päris äge värk on see kabel ja teadaolevalt on tegu esimese sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes oleva kabeliga mis on avatud avalikkusele. Kabelisse mahub 60 ilmakodanikku ning siin saab toimetada laulatusi ja ristimistalitusi, miksmitte ka mõni kontsert korraldada.

    Lõpuks jõudsime Munalaskmesse. Juba eemalt hakkas silma kunagine veetorn mis ehitati mõnda aega tagasi observatooriumiks. Sinna saav sisse ka eelnevalt regades, kahjuks jõudsime kohale liiga hilja ja enam regada ei jõudnud aga pole hullu tuleb uus tripp teha 😉 Päeval saab seal vaadelda päikese plekke ja protuberantse ning öösel kuud, planeete, galaktikaid ja teisi kosmilisi objekte. Kust või miks sellel külal selline imelik nimi ei tea vist keegi, esmamainimisel 1533 olla nimeks olnud Monnelaszka. Eks sealt on hakatud seda nime vaikselt mugandama.

    17 sajandil tekkis siia rüütlimõis, mis eraldati Ruila mõisast. 18 sajandil kuulus mõis von Ullrichidele. 1805 kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Hueckide suguvõsa valduses. Mõisa viimane omanik oli Gerhard von Hueck. Tänapäeval muidugi on see miljon korda ümber ehitatud mõis praktiliselt varemetes. Kuigi sees luusides tundub, et keegi ikka vist üritab vaikselt midagi seal aretada, uus elekter on sisse kilpi veetud jne. Samas oleks muidugi põnev teada mis seal keldri kinnimüüritud avade taga on 😉 Park on võssa kasvanud ja kõrvalhooned praktiliselt varemetes, nii, et ega siin midagi ilusat kahjuks ei ole. Ah jaa, algselt oli see mõis ühekordne.

    Kui juba sealkandis siis tuleb kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Põikasime sisse ka endise Eesti riigitegelase, advokaadi, töö- ja hoolekandeministri ning kohtuministri kodutalu asukoha juurde. Otto Tiefi talu oli üle 200 hektari suur, millest palju oli soist ala. Peeti umbes 20 lehma. Hobuseid oli 7 – 8 ehk siis hädavajalik arv talutöödeks. Siinsamas oma kodutalus kartulivõtu ajal 10.10.44 ta vahistati ja saadeti Siberisse. Tänapäeval talust järgi muidugi ainult varemed. Pikemalt saab Otto Tiefi eluolu kohta lugeda siit.

    Tripi lõpetuseks väike tiir ümber Nissi kiriku, sisse kahjuks seekord ei saanud aga eks ma ükspäev käin seal ka ära. Tudeerisime Vabadussõja ausambalt nimesid ja vaatasime üle Stackelbergide, Bistramite ja mitmete teiste kuulsate suguvõsade hauaplatsid. 1873 aastal valminud kiriku arhitekt on Peterburist pärit David Grim.

  • Tripid

    Viru – Nigula

    Viru – Nigula kalmistul töid tegemas kõvasti käinud aga ringi vaadata pole olnud mahti. Seekord oli teha üks väiksem töö ja jäi aega luusimiseks. Kõigepealt viuh kiriku juurde, see pidavat olema üks vanimaid säilinud kirikuid Virumaal. Kiriku ees on päris suur Vabadussõja mälestussammas. Endisaegses pastoraadihoones asub ka kohalik koduloomuuseum aga see oli kahjuks juba kinni. Tähendab jääb järgmiseks korraks 😉

    Väike tiir ka kirikuaias, siin on päris huvitavaid ratasriste ja muid hauatähiseid. Siit leiab isegi mälestusmärgi Siberisse küüditatutele.

    Kui kiriku ümbrus uuritud suundusime uurima kabeli varemeid. Siin on päris ägedalt põõsasse varjatud veetünn, selline lahendus ei riiva silma. Kabel rajati ka ilmselt 13 sajandil nagu kirikki, väidetavalt oli see kabel vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Samas on see kabel omamoodi huvitav veel selle poolest, et erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehitusstiili poolest. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks Liivi ordu võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17 saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänapäeval on säilinud endisest kabelist otsaviil. Siinkandis on veel terve hulk pisikesi mõisaid mis väärivad ka vaatamist, ükspäev võtan selle kah ette 😉

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Surnuaias Türgis

    Professionaalsest huvist tuli Türgis olles ikka kohalik kalmistu ka üle vaadata. Ei, ei ole plaanis Türki laieneda, see ikka puhtalt uudishimust, kuidas võõral maal surnuaed välja näeb. Varasemalt on kirjutatud ka Läti surnuaedadest.

    Enamasti on surnuaed juba eemalt äratuntav sarkofaagikujuliste hauarajatiste järgi. Allpoololevad pildid on tehtud Kemeris. Surnuaed asub linna külje all väikese künka otsas ja paik on puude all. Kohe sissepääsu juures on ka kaev, kust saab vett võtta ning pink, kus jalgu puhata. Mingit erilist aeda ja väravat sellel surnuaial ei ole, sest küngas ise on looduslikult piiritletud. Muudes kohtades võib olla ala aia sees, kuid väravaava on tavaliselt avatud.

    Mõned hauarajatised on suuremad ja uhkemad, mõned tagasihoidlikumad. Silma hakkas ka selliseid platse, mis lihtsalt maakividega ääristatud. Jäi selgusetuks, kas see on ehituseks ettevalmistatud koht või on tegemist vaesema inimesed rahupaigaga.

    Hauakividel nimed, sünni- ja surmaaeg, mõnel puhul ka märgitud, kelle abikaasa, poja või tütrega tegemist ning järelehüüded ja palved. On näha perekonna hauaplatse ja üksikuid kohti.

    Üldiselt ei ole perekondadel kombeks kalmistul haudasid vaatamas ja korrastamas käia, sest hoolitseda tuleb elavate eest. Lahkunute eest hoolitseb Allah. Surnuaedadel käiakse teatud tähtpäevadel, näiteks Kurban bayrami eelõhtul. Siis külastatakse lähedaste haudasid ja palvetatakse nende hingede eest. Minnakse võimalusel kogu perega, ka lapsed võetakse kaasa, et näidata neile, kuidas austada lahkunud lähedasi.

    Niisiis surnuaia korrasoleku eest vastutab kohalik omavalitsus, kes niidab, rohib, kastab ja koristab. Lehtede asemel on siin ilmselt suurem nuhtlus mahalangenud männiokkad. Ja kuivaga on peenardel ka lilled ära kuivanud. Mõnel pool näha ka muid parandustöid, näiteks kirjade taastamine hauakivil.

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad

    Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni.

    Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.

    Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉

    Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.

    Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.

    Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.

    Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.

    Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.

    Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea.

    Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉