-
Läti – Leedu trip. Aluliina
Aluliinasse jõudes ootas ees mingi hull autode mass ja parkimiskohtade puudus. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, ikkagi puhkepäev ju ja inimesed puhkavad. Pärast selgus, et siin on üritus ürituse otsa 😉 Kõigepealt väike tiir kohalikku luteri kirikusse. Kiriku õu on ehitusmaterjali täis ja remont käib juba mitmeid aastaid. Marssisime mööda paraadtreppi kiriku torni, sealt on hea vaade ümbrusele. Näeb isegi järve äärseid garaaže. Need on tegelikult paadikuurid nii nagu meil Narva Veneetsias, vahe ainult selles, et Narvas on neid kordades rohkem ja sealsamas elatakse ka.
Edasi oli plaan minna Templimäe vaatetorni, möödaminnes sattusime järveäärses parklas mingile lasteüritusele. Siin oli batuutide ja muu mudru kõrval ka väike tehnikanäitus. Lapsed said tutvuda nii politseiauto kui sõjatehnikaga. Kui nüüd võrrelda meie samalaadsete lasteüritustega siis siinne oli väga lahja tehnika poolest. Aga eks hetkel siin asi veidi teisiti ka kui meil, sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus ja piirile kupatatud. Tuleb välja, et lätlastel on sõjaväes kasutusel kõvasti UTV ja ATV versioone. Ühte Pasi soomukit vaadates jäi kohe kilomeetri pealt silma, et moodsad ajad on sõjaväkke ka jõudnud 😉 Muidu Pasi nagu Pasi ikka ilusti kamo värvides aga vintsi konks lilla 😀 😀 Käisime vaatasime üle ka ordulinnuse varemed ning tuld edasi templimäele.
Templimäel turnisime vaatetorni ja imetlesime vaateid ümbruskonnale. Ordulinnusest ja templimäest siin pikemalt kirjutama ei hakka, see juba varasemalt kirja pandud siin. Muidugi templimäelt linna tagasi vantsida ikka annab, aga on ka lihtsamaid variante. Siinsamas on zipline millega saad sahinal üle järve sõita otse linnusesaare randa, seda me ka tegime. Rannas sattusime kohe järgmisele üritusele, siin toimus tünnidest tehtud sõiduvahenditega võiduajamine. Mnjh, jalgadega siledat tünni ringi ajades ei arenda mingit erilist kiirust 😀 😀 aga elamus missugune.
Lonkisime Aluliina uue lossi juurde, lootuses sisse saada aga kahjuks seekord ei saanud. Huvitav, et lossi ees on ilgelt suur II MS memoriaal millele kohalikud polegi kangi sisse löönud. Siinsamas sattusime juba järgmisele üritusele, laadale.
Kohalik Aluliina laat hõlmas siin ikka nii mõnegi tänava ja valik oli vägev. Ostsin paar saiakest ja ennäe imet polnudki vaja läti keelt osata, osad kohalikud oskavad hoopis eesti keelt 😉
Peale laata otsustasime tutvuda ühe siinse suurima atraktsiooniga, nimelt kitsarööpmelise raudteega. Sellega olen tahtnud ammu tiiru teha aga siiani pole õnnestunud. Kitsarööpmeline toimiv raudtee on siin üle 30 kiltsa pikk. Siin mingi oma skeemi alusel sõidavad vaheldumisi nii mootorvedur kui ka auruvedur. Täna oli sõidus auruvedur ja kusjuures tuli välja, et eesti vedur täitsa kasutusel. Kahjuks jäi ka seekord rongisõit ära, polnud lihtsalt enam aega selleks. Raudteejaamast veidi eemal elevaatori juures oli üks vana auto, selle vaatasime ka möödaminnes üle. Põhja polnud küll all aga kest nägi hea välja.
Kimasime edasi Rezekne poole. Jaunanna külas oli maantee ääres päris huvitav teekäija palvekoda, see olla siia ehitatud ühe kohaliku poolt 2017 aastal. See palvekoda on midagi taolist nagu Setumaal tsässonid.
-
Karksi ordulinnus
Sai möödaminnes põgusalt üle vaadatud Karksi ordulinnus. Viimati sai siin käidud eelmisel aastal, siis õnnestus mingi ime väel sisse saada isegi kirikusse. Paras aeg mälu värskendada. Nagu enamus vanu linnuseid asub seegi päris maalilise kohal. Arvatakse, et enne ordulinnust oli siin eestlaste kants… Miks ka mitte, koht ju soodne. Linnus ehitati arvatavasti 13 sajandi esimesel poolel ja kuulus Liivi ordule. Hilisemalt on veidi omanikke vahetanud, isegi hertsog Magnusele kuulunud. Ilmselt hävitati linnus Põhjasõja käigus. Ega siin eriti midagi säilinud polegi. Paar müürijuppi ja kogu lugu. 1770-ndatel ehitati varemetesse barokkstiilis Peetri kirik, see on omamoodi huvitav vaatamisväärsus oma viltuse torniga. Siinsamas läheduses olev feldmarssal Lieveni matusekabel, mis ehitati 1730 aastal on ka muutma kujul omal kohal.
Kolistasime veidi Karksis kah, omal ajal sai siin ikka kõvasti üritustel käidud 😉
-
Üks väga isemoodi kalmistu
Meil Eestis näeb kõikvõimalikke kalmistuid alates kivikalmeväljadest tänapäevaste kolumbaariumiteni välja. On nii tagasihoidlikke kui ka üsna blinge kalmistuid. Vanematel kalmistutel näeb hulgaliselt hauakambreid ja kabeleid. Meil ja Lätis on kalmistud enamjaolt üsnagi korras ja väga hullu blingi nii nagu Venemaal või Poolas ei näe. Mingil ajal kolistasime veidi ringi Egiptuse ja Türgi kalmistutel, seal asi veidi teisiti. Mingid platsid tehakse valmis ja edasine on kõigevägevama hooldada. Kultuur vähe teine ja prioriteet on hoolitseda elavate mitte surnute eest. Tenerifel ka see teema veidi teistsugune.
Aga vot Pariisis on üks väga isemoodi kalmistu, nimelt linna all asuvad katakombid. Algselt olid need kaevanduskäigud ja kaevandused, kust kaevati lubjakivi paleede jne ehitamiseks. Kogu tunnelite ala suurust ei teata isegi tänapäeval, arvatakse, et nende kogupikkus on 190 – 300 km. Mnjaa… seda ikka on, kui arvestada, et meie Piusa koobaste kogupikkus on kõvasti alla 100 km.
Arvatakse, et esimene kalmistu tekkis Pariisi kvartalite alla juba 11 sajandil ja siia on maetud aegade jooksul ca 6 miljonit inimest. Sõja ajal olla siin katakombides varjanud ennast partisanid. Kuidas kaevandusest sai suur surnuaed…. Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud tillukesed surnuaiad enam linna surnuid ära mahutada. 18 sajandil suri iga päev sadu inimesi ning nende matmisega läks probleemseks, igapäevased surnud kuhjati ühishaudadesse kesk tiheda asustusega linna. Kui enam maa sisse ei mahtunud püstitati maa peale müürid ning maeti sinna vahele edasi. Ilmselt kujutate ette milline hais ja kärbsepilv seal levis, rääkimata haigustest. Siis juhtus praeguses Les Halles’i kvartalis katastroof, kalmistu müürid varisesid kokku. Naabruses olevate majade keldrid olid äkitselt täis eri lagunemisstaadiumis laipu, ligaseid ja sööbivaid kehamahlu ning hingematvat haisu.
Peale seda jama otsustasid võimud likvideerida linnas kõik kalmistud ja need ümber kolida äärelinna. Värskemad läksidki uutesse surnuaedadesse, aga vanemad, millest olid järgi ainult luustikud maeti katakombidesse. Ümbermatmine olla kestnud õige mitu aastat. Katakombidesse maeti surnuaedadest välja kaevatud luud kalmistute kaupa ning ümbermatmise “aastakäikude” järgi. Kilomeetrite pikkusi käike ääristavad nüüd korralikult riita laotud sääreluud ning koljud, igal suuremal üksusel kivitahvel ümbermatmise kuupäevaga. Aga ilmselt olid ümbermatjad kummalise huumorisoonega ja ladusid luudest kunstipäraseid mustreid. Tänapäeval saavad turistid uudistada umbes 3,5 kilomeetrist jupikest sellest kalmistust.
-
Riia trip
Sai möödunud suvel kiirete tööde vahepalaks plaani võetud väike Riia tiir. Aga kohe kirjutada polnud mahti. Nüüd katsume meenutada põnevat trippi, Viimati sai Riias käidud ikka väga ammu ja siis polnud eriti aega luusida. Üritasime seekord asja veidi parandada aga välja tuli ikka nii nagu alati 😀 😀 Ei saa ju otse mindud, nagu näed tee ääres mingit huvitavat suunaviita nii kohe sinnapoole sügad. Nagu tee ääres Kipenu mõisa suunaviita nägime kohe sinna ka kütsime. Oli selline veidi õnnetu ja natuke mahajäetud aga samas stiilne mõis.
Selgus, et see mõisa härrastemaja on suhteliselt hiline ehitis. Ehitatud alles 19 sajandi lõpus ja peale paarikümne aasta tagust põlengut uuesti jõudumööda taastatud. Tegime tiiru ümber maja ja kimasime edasi Riia poole. Aga oh häda, teele jäi järgmine tudeerimist vajav objekt – Katvaru järve matkarada. Loomulikult oli seal vaja tiir ära teha. Üldiselt väga tsill koht ja tasub kindlasti käia ja kusjuures jõhvikaid oli nagu putru 😉 Edasi jäi meil sujuvalt tee peale Igate mõis, kuna seal on vist mingi hotell siis sisse trügima ei hakanud. Tiir ümber maja, veidi luusimist pargis ning tuld edasi.
Nu ei saa mööda sõita ilusast asjast. Järgmine sissepõige tuli Birinu mõisa. Kusjuures siin oli ka hotell aga sees sai ringi kolada. Kuskilt turnisime katusele välja, sealt oli ümbrusele päris hea vaade. Ühe torni otsa olid kured oma elamise sisse seadnud. Siin on säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned nagu tallid, veetorn, vesiveski jne. Tahtsime sisse saada ka veetorni ja veskisse aga seekord ei olnud kohal miskit asjapulka kellel võtmed on. Mõisa juurde kuulub ka Pistohlkorside rahula ja sinna annab ikka vantsida läbi pargi. Kahjuks on kabel lagunenud, aga nagu aru sain siis on selle taastamine plaanis. Põnevaid lugusid mõisa ajaloost saab lugeda siit. Igatahes on see väga äge koht ja tasub kindlasti külastust. Kuna meil jäid pooled asjad vaatamata siis tuleb siia uus tiir teha ükspäev.
Ja mis te arvate kas me Riia linna ka nägime 😀 😀 Jaaaa nägime aga tutvuda ei jõudnud. Põgus pilk rahvusraamatukogule, rippsillale, paarile majale ja otsapidi maasse löödud kahuritorudele ja kogu lugu. Kobisime sööma esimesse ettejuhtuvasse kohta. Kõht oli pikast päevast nii tühi, et kui suust sisse oleks vaadanud oleks trussad näha olnud 😉 Ah jaa selle esimese ehitud jõulukuuse koha vaatasime ka üle. See on nüüd see vaidluse teema kas esimene jõulukuusk oli Riias või Tallinnas. Kokkuvõtteks oli tripp väga äge ja Riia tuleb uuesti projekti panna.
-
Momu ja Keila kirikuaed
Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.
Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.
Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉
-
Karksi ordulinnus ja kirik
Pole sada aastat Karksi ordulinnuse varemetes luusinud. Seekord möödaminnes tegime siia spetsiaalselt asja. Väidetavalt ehitasid siia nö. puitrajatise 13 sajandi alguses Mõõgavendade ordu vennikesed ja ilmselt tehti see eestlaste muinaslinnuse asemele. Tõenäoliselt pärast leedulaste 1297 aasta rüüsteretke, hakati selle asemele ehitama kivilinnust. Korrapäratu põhiplaaniga kõrgendiku kuju järgiv eeslinnus sai lõpliku kuju 14 sajandi algul. Linnust on aegade jooksul korduvalt kohendatud vastavalt sellele millised uued relvad tulid käibele 😉
Kõvasti vatti sai linnus muidugi Vene – Liivi ja Poola – Rootsi sõdades. Põhjasõjast ei hakka rääkimagi. Muidugi peale Põhjasõda see varemetesse jäigi. Muidugi olla see linnus olnud omalajal peale Viljandi linnust üks Liivimaa võimsamaid linnuseid. 18 sajandil lõhuti seoses kiriku ehitusega terve joru müüre. Mõnda aega tagasi sai linnuke muretsetud, nüüd oli kohe hea võimalus katsetada. Nu kurja on ikka vahe küll kas pilt maa pealt tehtud või taevast.
Lasin linnukese luurele, et näha mis on kiriku viltuses tornis põnevat ja kuidas kukeke tornitipus elab 😉
Katsetasin ka väikese video tegemist tornikukest, päris kobe sai esimeste katsetuste kohta
Sattusime siia luusima just õigel ajal. Kohe õnnestus ka kirikus sees käia ja ringi luusida. Üsnagi kobe kirik ja isegi seest on näha, et torn on vildakas. Päris korralik pragu on 😀 Ja mis veel oli huvitav, et altari poolne lühter polnudki üleni elektrifitseeritud vaid täitsa päris küünlad käisid. Üks kirikukell oli alla toodud remondiks, huvilised saavad käega katsuda ja münti sisse visata 😉 Kiirelt sai üles torni ka turnitud, seal saab aru päris hästi, et torn vildakas.
Kirikuga on siin muidugi see lugu, et tegelikult on kirik siin olnud juba alates 13 sajand. Algselt asus see pealinnuses ja oli puidust. Hiljem ehitati linnuse müüridele aga vundament ei saanud küllalt hea kandmaks torni raskust. Torn vajus vaikselt aina vildakamaks kuni aastani 1995, siis kindlustati vundamenti betoonvaiadega ja tundub, et vajumine saadi pidama. Siis mõõdeti ka torni kallet. Väidetavalt olla see tipust nihkes 2 meetrit ja 5 senti. 33,5 meetri peale väga hull polegi 😉 Meie oma kohalik Pisa torn 😀
Siinsamas linnuse lähedal on ka üks huvitav kabel, selle ehitas 1730 aastal kiriku juurde viiva tee äärde Karksi mõisa omanik feldmarssal Georg Reinhold von Lieven. Kusjuures kabel pidavat asuma muistse orduvendade kalmistu asupaigas. Kabeli ustel näeb tulnukate portreesid 😉
-
Sihitult hulkumas
Ringi luusides sattusime kuidagi Inju mõisa juurde, mõtlesime mõisas ka väikse tuuri teha aga kahjuks ei saanud. Esimest korda mainitakse Inju mõisa ajalooürikutes 1479 aastal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis nii mitmegi mõisniku valduses. 1920 aastal loodi siia orbudekodu millest hiljem sai lastekodu. Mõis jäi tühjaks 2009 aastal kui valmisid Vinni perekodu elamud ja asukad kolisid sinna. Mõni aasta hiljem müüdi mõis soomlastele. Mis sellest edasi saab ei tea, kahju muidugi kui ilus mõis lastakse hävineda.
Edasi tudeerisime Käsmu meremuuseumi. See on päris hea ja eksponaadirohke muuseum mida tasub kindlasti külastada. Kui Aarnel hea tuju siis saab ehk päris ehtsat vikumõõka ka katsuda. Ja muideks vikulaevaga saab ka siin sõita.
Põikasime veel sisse Ilumäe kabelisse ja sealsamas läheduses olevasse muuseumi. Need on ka sellised põnevad kohad kus kindlasti tasub käia. Mida kõike siinses muuseumis ei näe. Paljusid eksponaate saab katsuda ka 😉
Juminda mälestusmärgi vaatasime ka üle. Tahaks loota, et oma suures agaruses seda mälestusmärki laiali ei tassita.
