fbpx
  • Tripid

    Dominikaani trip. Saona saar ja pidurist reisiesindaja

    Täna siis Saona saare külastus programmis. Saona ja Catalina saared on siin looduskaitsealal ja praktiliselt seal midagi muud peale päevitamise teha ei ole. Olemine endiselt sitt aga ega sellepärast elu seisma jää. Minek enne söökla avamist aga pole hullu isu nagunii ei ole. Seekord panime bussiga otse minema ilma jaotuspunktist läbi käimata. Täna meil mingi melomaani buss vist 😀 😀 Pakiriiulil iga meetri tagant suur kõll ja osade istmete all supakakast, palju õnne neile kes sattusid sinna istuma. Seal said istuda ainult jalutud. Paar tunnikest sõitu ja olimegi sadamas. Mida kõike sadamas ei näe, ilmselt on siin sadamas ka mingi turistide jaotuspunkt. Muidu siin joru safariautosid ei seisaks. Muidugi nagu bussist välja kargad on nännimüüjad kohe ligi 😀 😀 Kübarad, päikeseprillid ja muu mudru igas asendis. Osad vennikesed üritavad sulle kas papagoi või iguaani õlale sokutada, et siis paar dollarit sisse kasseerida. Dominikaanis on huvitav komme kaatritele minna otse rannast mitte kai pealt kuigi kaid on siin täiesti olemas. Aga mis saab selle vastu olla kui saad soojas ookeanis sulistada. Lõpuks kogu grupp kaatril ja minek, enamus kaatreid on siin katamaraani tüüpi. Enne saarele randumist tehakse Kariibi meres väike ca 40 mintsane ujumispeatus mille käigus jagatakse ohtralt rummi ja Cocat või Spritet. Vesi on ujumiskohas umbes rinnuni ja väga läbipaistev.

    Kui ujumispeatus läbi kimasime kaldale. Siin pidi meil olema aega koos lõunaga miski 4 tundi. Kuna lõunani oli veidi aega siis tegin aega parajaks drooni lennutamisega. Maastik on siin suht läbimatu ja metsa trügida erilist mõtet ei ole. Põhimõtteliselt kannatabki käia ainult piki randa.

    Üks väike video meie randumiskoha ümbrusest. Videos on ilusti näha kui peenike on siin randade liiv, isegi pisikese lainetuse puhul hõljub kaasa. Etteruttavalt ütlen, et kui riided on märjad ja saavad liivaseks siis seda liiva riietest välja naljalt ei loputa. Kõige mõistlikum on lasta ära kuivada ja siis saab hõlpsasti maha raputada.

    Lõpuks oli söögiaeg, see siin ka rootsi lauana ja üllatavalt maitsev. On nii liha, kana kui kala. Lobsterit sai ka aga selle eest tuli eraldi maksta 15$ Lobsterid olid siin nii suured, et ühest oleks jätkunud ilmselt 2-3 inimesele. Kui kõhud täis käisime kolasime veidi mööda randa. Nii mõneski kohas näha liivakotte millega on randa kindlustatud, ilmselt on siin ikka korralikke torme ka 😉 Tüütuid nännimüüjaid siin rannas töllerdamas ei ole, paar pisikest putkat nänniga muidugi on. Muidugi silma jäi õige mitu vennikest kes kärult kookospähkleid müüsid. Need kasvavad siin praktiliselt nagu meil pajuvõsa 😀 😀 Küsisin huvi pärast palju maksab. Tundub, et siin on pähklid kuldsed, 5$ tükk. Saatsin viisakalt metsa, öeldes, et näe siinsamas palmi otsas on need tasuta 😀 😀 Kohe muutus hind, 2 tükki 5$, jätsin siiski seekord ostmata. Kusjuures selle kirve hinnaga müük oli neil päris hea, rahvast järtsus jätkus. Lõpuks oli aeg mandrile minna, viuh kaatrile ja minek. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest trip täiesti ok asi. Kusjuures sellel tripil oli lisaks lõunale ka alko hinnas, tavaliselt on see eraldi raha eest. Reisiesindaja pakub samalaadset asja 89$ eest.

    Hotellis käisime söömas, täna oli lisaks juba läbi katsetatud menüüle paar uut asja. Maisitõlvikud ja koorega ahjukartul hapukoore laadse kastmega. Loomulikult sai kohe ära proovitud, need olid ühed vähesed asjad mis süüa kõlbasid lisaks suvikõrvitsale. Peale sööki kobisime tuppa kotile. Vahepeal lõin ajaviiteks maha paar prussakat. Ilmselt need minu voodi all elavale sisalikule ei maitsenud, muidu neid toas poleks 😉 Kuna kõhuvalu ikka veel järgi ei andnud siis võtsin ette Novatoursi infolehe ja lugesin sealt kuidas käituda. Mustvalgel kirjas: Arstiabi
    Soovitame tungivalt vormistada kõikidele reisijatele reisikindlustuse, mis kataks kulud terviseprobleemide, pagasi kadumise või rikkumise kui ka reisitõrke korral.
    Enne reisile asumist on soovitav eelnevalt konsulteerida arstiga vaktsineerimise ja võimalike terviseriskide vältimise osas.
    Kui Teil on vaja arstiabi, palun võtke ühendust kõigepealt meie esindajaga. Hotelliarst ei pruugi EU kindlustusi aktsepteerida ja esialgne rahaline väljaminek võib seetõttu olla väga suur. Meie esindajal on olemas info arstide kohta, kes aktsepteerivad meie kindlustusseltside poliise.

    Kirjutan siis reisiesindajale whatsappi, et vot kõhuvalu ei lähe üle, kuhu pöörduda. Seletab mulle, et vaadaku ma oma kindlustuse pealt info number ja helistaks sinna. Seda ma tean isegi, et kui omal käel reisid käib asi nii, pakettreisidega asi veidi teisiti. Räägin talle, loen Novatoursi infolehelt, et kõigepealt pean pöörduma reisiesindaja poole kuna te peate teadma millised arstid aktsepteerivad Euroopa kindlustust. Ei saanud ta asjadest mitte sittagi aru aga kukkus halama, et ärgu ma kuhugi suva arsti juurde mingu see väga kallis. Ütlen uuesti, et sellepärast ma ju teie poole pöördusingi ja infolehel ka kirjas, et peate teadma kuhu ja kuidas pöörduda. Tema vastu, et kus see kirjas on. Saatsin talle infolehe kus see kirjas, no ei saanud ta sittagi asjast ikka aru. Siis ilmselt vahepeal uuris midagi Novatoursi kontorist ja ütleb, et aga mul ju ei ole Novatoursi paketis kindlustust. Mina küsin aga kus see kirjas on, et mul peab olema Novatoursi paketikindlustus mitte kindlustusfirma kindlustus. Siis jahub, et kui ei ole Novatoursi kindlustust siis tema ei tea midagi. Ja see sileda ajuga tädi ei saanudki mitte millestki aru, aina jahus, et Novatoursi paketikindlustust mul ei ole ja tema ei tea midagi. Seletan talle sada korda, ülalmainitut, aga tema jahub ikka paketikindlustust. Lõpuks ta isegi ei vastanud mulle. Aga ega asi sellega veel ei lõppenud. Küsisin Novatoursist mis värk nüüd sellega on, reisiesindaja ei tea ööd ega mütsi. Sealt vastati, et oi jama jah, et haigeks jäite ja reisiesindaja ei tea tõesti midagi. Temal on info ainult meilt ostetud kindlustuse kohta. Küsisin, et kui reisiesindaja teilt ostetud kindlustuse puhul teab kuhu pöörduda, kuidas ta siis ei tea kuhu pöörduda teiste Euroopa kindlustustega. Vaevalt nüüd Novatours kohalikku kindlustust pakub. Sellele Novatours isegi ei vastanud.

    Ühesõnaga kui teil Dominikaanis midagi juhtub siis unustage ära, et reisiesindajalt abi saate. Mis siis, et see Novatoursi infolehel ja reisiteenuse lepingus kirjas. Samuti ei loe sellelt infolehelt kuskilt välja, et peab olema just nende enda kindlustus muidu abi ei saa. Infolehe ja reisiteenuse lepingu info ei vasta ilmselgelt tegelikkusele mis lõhnab tegelikult tarbija eksitamise järgi. Kõige lihtsam ja peavaluta variant on kohe enda kindlustuse SOS numbrile helistada ja asjad ise korda ajada. Kui see kasahhi tädi juba infotunni ajal oma halaga, et kõik on ohtlik ja hirmus peale tema asjade, ei jätnud mingit aksepteeritavat muljet, siis peale sellist situatsiooni ei arva ma sellisest saamatust reisikorraldajast midagi. Lihtsalt üks ennast ülistav 19 aastase reisikorraldaja staažiga saamatuse musternäidis. Samuti ei arva ma Novatoursi klienditeenindusest peale seda midagi head ja edaspidi trippide valimisel püüan seda kontorit vältida.

  • Muu värk,  Tsill

    Laitse-Ruila-Kernu-Varbola pilvepiirilt

    Sai natuke veel drooniga kätt harjutatud enne kui soojale maale laiama läheme 😉 Pidin minema Pärnu asjatama ning ühendasin meeldiva kasulikuga, varusin paar tunnikest lisaaega, et jõuaks mõnest kohast läbi põigata. Kõigepealt Laitse loss linnulennult. Mõnda aega tagasi sai öösel nii siin kui Ruilas drooni katsetatud, proovime nüüd päeval ka 😉 Tuhande tuti mäe labürindi skeem sai ka jäädvustatud 😉

    Laitsest edasi Ruila mõisa juurde. Siin sai sügisel vahetult enne uue staadioni avamist drooni katsetatud ja ilusad värvilised pildid tehtud. Ööpildid siin ka juba tehtud, proovime nüüd talvepilte 😉 Kui mõis pildistatud vaatasime üle kohaliku Ruila järve. Hmm, pilvepiirilt on hästi näha kui väikseks on see veesilm jäänud. Ilmselt kui siin midagi ette ei võeta siis tabab seda järve Kernu järve saatus.

    Järgmine peatus oligi Kernu järve juures. See oli praktiliselt juba kinni kasvanud, aga õnneks tuldi siin maa peale tagasi. Peale aastaid kestnud bürokraatlikke ametkondadevahelisi kemplusi jõuti arusaamale, et järv tuleks siiski soostumisest päästa. Tänaseks päevaks ongi järv veest tühjaks lastud ja puhastus käib. Mõned lombikesed siiski on kus pardid saavad talvituda. Paar pildikest ka kohalikust mõisast. Imekombel õnnestus taevast ära näha ka siinne harv nähtus… labürint, kiviring või hoopis esimese lume ring 😀 😀 Ei teagi kohe kuidas seda nüüd õigem nimetada oleks 😉 Aga igatahes on see siin üliharva esinev nähtus ja selle nägemiseks peab õnne olema. Mul vedas, sain pildile 😉 Ah jaa siinse mõisa keldris varjab ennast väike ja hubane baltisaksa sugemetega kellerspa. Väga mõnus privaatne kohake, huvilistel soovitan kindlasti käia 😉

    Möödaminnes sai veel sisse põigatud Varbola linnuse juurde. Taevast on ilusti näha väravakoht ja kiviheitemasin. Rohkemaks seekord aega polnud ja tuli kimada otsejoones asju ajama.

  • Tsill

    Kernus

    Möödaminnes põikasime sisse Kernu mõisa, uurisime paisjärvel vesiroose ja mõtlesime, et huvitav kaua võtab aega järve puhastus. Juba aastaid räägitakse sellest ja isegi raha vist pidavat selleks olema aga nagu ikka venib see kumm lõpmatuseni. Tea kas oodatakse millal järv päris kinni kasvab või midagi muud. Ei ole kunagi aru saanud seda ametkondade meeletut bürokraatiat ja kummivenitust. Ilmselt on otsustusvõimetuid kontorirotte liiga palju. Arvan kui pooltele kinga anda ei kaotaks ühiskond midagi ja see allesjäänud pool hakkaks ehk kinga hirmus ennast liigutama. Kui seda kummivenitust poleks oleks paljud asjad ilmselt poole kiiremini valmis ja saaks uusi projekte aretada.

    Mõisast endast ei hakka pikemalt kirjutama, sellest on siin juba kirjutatud. Võtsime väiksed kohvid ja luusisime veidi ringi. Iseenesest täiesti korralik ja ilus asi. Mõned toad muidugi veidi segamini aga sealt just lahkusid külastajad ja koristaja pole veel jõudnud, see lisas veidi ehedust 😉 Päriselt ei ole seal voodid tegemata 😀 😀 Mind muidugi veidi häirivad nende renoveeritud mõisate juures küprokiga piinlikult sirgeks aetud seinad ja haiglalik steriilsus. Ehedus on ära kaotatud. See trend hakkab eriti silma meie mõisates. Kuna olen läbi käinud päris arvestatava hulga mõisaid Eestis, Lätis ja Venemaal võin julgelt väita, et naaberriikides see asi nii hull ei ole. Seal katsutakse ikka säilitada originaalsust. Aga noh eks ilu on ikka vaataja silmades.

    Piilusime keldrisse ka, seal isegi natukene säilitatud päris seina. Lähiajal peaks siin mõisa keldris valmima baltisaksa sugemetega privaatne spa. Siis on jälle põhjust tulla piiluma 😉

  • Tripid,  Tsill

    Saatse saapa taga käidud

    Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.

    Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele.  Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.

    Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Kakerdaja

    Pesakond kokku ja viuh Kakerdajasse talve nautima. Ilm oli jube ilus aga räme külm. Kummalisel kombel polnud Kakerdajas hingelistki peale meie. Lonkisime mööda laudteed järveni välja ja nautisime vaateid.

    Järv oli jääs praktiliselt üleni koos oma väikeste soppidega. Sai jala ligi kõigile saarekestele 😉 Muidugi paaris kohas olid järvejääs päris ägedad ümarad lahtise veega augud, huvitav kas miskid allikakohad või muu anomaalia.

  • Tripid,  Tsill

    Jääaega uurimas

    Üritan ikka aegajalt mõnda põnevat näitust või muud värki külastada. Viimasel ajal muidugi on see külastamise värk kuidagi niru. Üsna keeruline oli algul muude toimetuste vahel leida tsillimiseks aega aga nüüd juba asi selge kuidas toimetuste sisse sättida ka natuke tsilli 😀 😀 Minnes vaja ju ikka kuskilt läbi põigata. Seekord mõtlesime, et vaatame üle teeäärsed vaatetornid. Valgehobusemäe vaatetorni jätsime seekord vahele, sealt eriti midagi peale ümberringi laiuvate metsade ei näe ja peale vaatetorni seal midagi vaadata pole. Emumäe hoopis teine tera, see aga viimasel ajal muutunud tasuliseks. Muidugi väga ei näe mida seal selle piletiraha eest tehakse….. Kõik laguneb aga parandajaid pole näha.

    Teine selline päris hea vaatega tornike on Lähtes. Vaated ümbrusele muljetavaldavad. Siia tasub ka alati sisse põigata selga sirutama.

    Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti. Väidetavalt olla jääaja keskus ainulaadne elamuskeskus terves Baltikumis. Siin saab tutvuda elusuuruses eelajalooliste loomadega ja uurida kuidas aastatuhandete jooksul on kujunenud maailm, jääaja tekkepõhjustega ja selle mõjust maakerale. Kui pikast uurimistööst kõht tühjaks läheb saab kohvikus keha kinnitada ja pärast Saadjärvel parvega sõita.

    Natuke näeb siin ka arheoloogilisi leide, need pole küll Kalevipoja omad aga abiks ikka 😉 Ühesõnaga päris põnev kohake ja tasub käia. Eriti neil kelle silmaring ninast kaugemale ei ulatu. Aga siia peab planeerima aega ikka õige mitu tundi.

  • Tripid,  Tsill

    Vasknarva

    Viimasel ajal käib trippimine rohkem Lõuna – Eesti kandis kui mujal 😉 Peipsi kant on täitsa unarusse jäänud, seekord üritasime sealkandis luusida. Paaril korral juba kasutanud varianti, et mõned kindlad objektid sihtpunktiks ja ülejäänu on vabakavaline. Kasutasime seekord sama taktikat. Luusisime vähe Alatskivi kiriku ümber, see kirikumäel asuv huvitava ehituslaadiga kirik on püstitatud mõisnik Stackelbergi poolt aastail 1777 – 1782. Hiljem on kirik põhiplaanilt ristikujuliseks ja veidi ümber tehtud. Kiriku altarit ehib W. Nolckeni maal “Püha õhtusöömaaeg”. Turnisime Iisaku vaatetornis ja sulistasime jalgupidi Peipsi järves.

    Ja oligi aeg võtta suund sihtmärgile. Seekord siis Vasknarva linnus. Strateegiliselt asub see linnus väga heal kohal, täpselt seal kust Narva jõgi Peipsist välja voolab. Võimalik, et juba vikuajal oli siin mingi linnuse laadne asi… Väga ei usu, et idateel kontrolli polnud. Väidetavalt ehitati see linnus endise kindluse asemele 1442 aastal neljatahulise tornkindlusena, 3,6 meetri paksuse kivist ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja müürisiseste treppidega ja see 12 meetri kõrgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. See linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents. Tulirelvade kasutuselevõtuga XV sajandil ehitati müürile juurde kaks diagonaalset torni.
    Liivi sõja käigus sai linnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Linnus hävitati arvatavasti XVII – XVIII sajandi vahetusel, sest pärast seda vanades ürikutes seda linnust enam ei mainita. Seda linnust peetakse üheks omapärasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Ilmselt oli see linnus omalajal üsna tähtis jätk Narva ja Jaanilinna kindluste järgi kaitseehitisena Narva jõel. Ega teda ilmaasjata pole kajastatud Nikoni kroonikas. Tänapäeval on need varemed omamoodi piirisümboliks Eesti-Vene piiril. Kahju, et säilinud on ainult vähesed müürid ja linnuse õu on praktiliselt maju täis ehitatud. Vasknarvas asub veel kirik ja klooster aga mismoodi sinna sisse luusima saab hetkel ei tea. Aga eks ükspäev uurin järgi.