-
Haapsalu raekoda.
Haapsalus luusides oli vaja veidi aega parajaks teha. Ja kus sa seda ikka pimedal ja külmal ajal teed kui mitte muuseumis 😀 Raekoda tundus selleks täiesti sobilik olema. Raekoja ees platsil jäi silma üks ratasrist, mis teema sellega on ei tea, aga ükspäev uurin järgi. Raekoda ise ehitatud 1775 ja alates 1950 on siin muuseum olnud. Ei tea mis püsinäitus siin varem oli aga hetkel oli “Kuurortlinna teejuht”, see pidavat siin olema juba aastast 2014. Näitusel saab tutvuda Haapsalu eluoluga 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani suvitaja pilgu läbi.
Püsinäituse poolel näeb nii vanu linnaplaane kui ka kohalikke puitpitse. Siin on säilinud ka üks vana rauduks põneva ornamendiga. Päris äge oli ka ilus vaskne vanniahi ja istevann 😉
Teise poole peal näeb endise linnapea kabinetti aastatest 1929 – 1940 oma ajaloolise sisutusega meenutamaks aega mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Väikest apteegi väljapanekut jne. Mõned paarid kääre kah 😉 😉 Tänapäeval ilmsed väga vähesed teavad milleks selliseid kääre kasutati… Minge muuseumi saate teada 😉
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉
-
Viie silla sõit
Sada aastat tagasi mahitas mu Piiteri sõber kuidagi sujuvalt mind osalema viie silla sõidus. Tükk aega puiklesin vastu, ikka suht tundmatu teema minu jaoks osaleda kuskil megafestivalil 😀 Meil siin ju sellised spetsiifilisemad festivalid imeväikse osavõtjate arvuga aga seal….. Ikka leidsin sada põhjust, et mitte osaleda 😀 Ei viitsi Tallinnast Piiterisse ratast kaasa vedada ja mul pole ka vanamoelist 😉 Sõps kohe, et pole probleem ratta saame siit 😀 räägin, et vastavat kostüümi pole ka… sõps vastu, et leiame siit 😀 Lõpuks mõtlesin s… kah teeme ära. Vedasin ennast kohale juba paar päeva varem, et suurlinna meluga harjuda 😀 😀 Otsisime kapist sobivad riided, panime rattad valmis jne. Õige päeva hommikul vastav pesu selga, ürituse stiiliks oli seekord Holms ja Watson. Seejärel tallasime läbi linna Narva väravate juurest Kamennoi ostrovi teatri juurde. Läbi Piiteri oli siis rattaga päris surm sõitakuna mitteühtki rattateed ei olnud. Nüüd õnneks mõni juba on. Edasine marsruut oli…. площадь Старого Театра – набережная реки Средняя Невка – набережная реки Большая Невка – Каменноостровский проспект – Троицкая площадь – Троицкий мост – Суворовская площадь – Миллионная улица – набережная Лебяжьей канавки- Садовая улица – Невский проспект – Дворцовая площадь – Дворцовый мост – набережная адмирала Макарова – Биржевой мост – площадь Академика Лихачёва – Мытнинская набережная – Кронверкская набережная – Кронверкский мост – остров Заячий (Петропавловская крепость)
Krt stardipaigas oli rahvast nagu laulupeol… oi kurrrja milliseid kostüüme ja rattaid seal kohtas 😀 Mõtlesin, et üritus läheb miski roheliste mehikeste saatel kuskil hullus liikluskaoses. Aga tuli välja, et politseieskort oli ees ja taga ning kõik tänavad olid meie läbisõidu ajaks autoliikluseks suletud. Isegi kiirabiautod olid kaasa sõitmas. Ja läks vaja ka… munakivisillutisel sattus üks naisterahvas oma vanaaegse rattaga (sellisega millel see maakera suurune esiratas on) trammirööpasse ja lajatas sealt ülevalt pea ees alla. Laks oli ikka päris korralik, nii, et et verd lahmas kahte lehte ja kiirabi viis minema.
Päris äss oli sõita niimoodi läbi linna tuhandete ratturite seas. Lõpuks oli tiir linnas tehtud ja jõudsime jänesesaarele. Siin programm jätkus erinevate ürituste ja kontsertitega. Isegi fotograafid “vanade” kaameratega olid kohal soovijaid pildistamas ja neid ikka jätkus seal 😉
Oli ka päris äge konkurss kõige stiilsema riietuse jne osas. Seal käis päris kõva rebimine 😀 Ilmselt oli üritus nii äge, et isegi linna kohal tuure tegev helikopter põikas meie kohalt läbi 😀 😀 Tiksusime seal oma seltskonnaga peaaegu lõpuni välja ja siis tiksusime läbi linna Narva väravate suunas tagasi, vahepeal põikasime sisse Šoti pubisse ja tegime väikse söögi-joogi 😉 Päris ok koht oli söömiseks. Kokkuvõtvalt oli päris kõva üritus ja heameelega läheks veel aga kahjuks enam ei korraldata miskipärast.
-
Traktorid…..
Igakord kui Lõuna – Eesti poole sügan näen tee ääres neid “traktorimonumente” aga kunagi pole aega olnud neid lähemalt uurida ja rattaaed on ka uurimata jäänud. Seekord sealtkandist asjatamast tagasi tulles otsustasin ära “uurida” 😀 😀 Esimene peatus tuli roosa “virtsapüti” juures. Päris asjalik reklaam lihapoe jaoks 😉 Mõtlesime, et piiluks sinna lihapoodi ka, äkitse saab tee peale kaasa näksimiseks miskit vorstikest, kõhud olid kole tühjad. Poe väravas oli veel üks ilusti värvitud trakats. Selliste asjade puhul silm puhkab kohe, kui asi on ilusti tehtud. Lihapood ise nagu pood ikka “paanika ajal” sisse karjakaupa ei lasta. Valik iseenesest suht hea ja hind ka üsnagi tarbijasõbralik võrreldes pealinna värgiga. Poel isegi kodukas koos hindadega olemas, seda saad uurida siit. Toodete maitseomadused jäävad seekord kommenteerimata 😉 ei leidnud midagi ahvatlevat kohe näksimiseks.
Järgmiseks uurisime mis kuramuse asi see rattaaed on tee ääres. Sain jälle vähe tarkust juurde ja üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😀 😀 Ma mõtlesin, et seal miskid rattad kuskil aga “huiuski mama” 😀 😀 😀 See hoopis endine spordiehitis… võssakasvanud kurvides kaldpindne ringrada hoopis. Siinsamas on ka väike mälestuskivi mis pühendatud 1896 aastal asustatud Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsile ehk siis esimesele eesti spordiseltsile. Mälestuskivi paigaldati sinna mõnda aega tagasi rattaspordi veteranide poolt. Natuke ajalugu ka selle kohakese kohta. Saadjärve kandis pesitses omalajal kaupmees Karl Vestel ja tema teened on märkimisväärsed kogu Eesti spordiajaloos. 1896. aastal organiseeris Saadjärvele rattasõitjate seltsi. Pärast bürokraatiamasina läbimist registreeriti 20. detsembril 1896. aastal Saadjärve Jalgratta Sõitjate Seltsi põhikiri. See oli esimene maal tegutsev eestlaste spordiselts Tsaari-Venemaal. Seltsi juhatuse esimeheks valiti Karl.
Tema eestvedamisel hakati sama aasta kevadel Tormi talu maadele rajama rattasõidu ringrada. Treki maa renditi Tormi talu omanikult J. Torrimilt. Selle ehitamisel olid abiks ümbruskonna talumehed. Enne kevadtööde algust jõuti kohale vedada vajalik ehitusmaterjal, ehitati pühapäeviti ja isegi öösel. Rattaaia avamine toimus 20. juunil 1897. Ringraja pikkus oli 355,6 meetrit ja oli sama pikk kui Tartu oma. Augustis peetud avavõistluste kohtunikeks olid Tartu linna parimad jalgratturid Hint ja Rüter ning kohalik sõidujuht Sõber. Võitjaks tuli Karl Vestel, kes sõitis 2 versta 2 minuti 37,2 sekundiga. Võidusõite korraldati usinalt, kaasa teha lubati ka linnarahval, kes olid varem keeldunud maamehi tunnustamast. Seltsi tegevusaeg jäi lühikeseks, põhjuseks peetakse tüli Tormi talu peremehega, kelle hinge ei mahtunud seltsi agar tegevus. Tüli algas rendi suurendamise pärast, mis viis rendilepingu lõpetamiseni ja seltsi likvideerimiseni 1912. Kokku tegutseti 16 aastat. Ühesõnaga rattameestele põnev kohake, muidumeestele pole seal midagi. Viimaks tõmbasin pildile ka Järva – Jaani servas oleva trakatsi 😉 Muidugi tripi teele jäi veel üks traktor mis on ikka päris vana aga see on juba uuritud, ükspäev kirjutan ka kui jõuan 😉
-
Jalgrattamatk Naissaarel
Ükspäev tulles vastu töörahva soovidele organiseerisin väikse jalgrattamatka Naissaarel. Paika pandud kuupäeval kogunesid kõik sadamas, pakkisime rattad ja varustuse kaatrile ja tuld saarele. Saarel orgunnisin varustuse transpordi majutuspaika ja ise tiksusime vaikselt ratastega läbi Taani kuninga aia majaka poole. Vahepeal sattusime piraatide küüsi aga kõik lahenes õnnelikult 😀 😀
Lõpuks jõudsime majaka juurde. Vana vene sõjaväeosa garaazi katusel võtsid lambad päikest 😀 Käisime kõigepealt vaatamas vana abinurga mõõtja alust. Samas turnisime ka vanas piirivalve vaatetornis.
Sealt edasi liikusime majaka juurde. Kolja lubas meid majakasse kah. Natuke luusisime veel patareides ja korra käisime ka Kunila mäel. Seal vedeles tee ääres terve kuhi mürske. Lõpuks kobisime tagasi telkimiskohta ja tsillisime õhtuni õues ja saunas.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud liikusime mööda metsateid lõunakaldale kus kunagi miine põletati. Turnisime ka teele jäävatel militaarobjektidel. Vahepeal kui mööda mere äärt liikusime siis seal oli päris mitmeid pisikesi rästikuid teel keras. Eemalt vaatad krt koerasitt 😀 😀 jõuad lähedale või juba kohakuti siis kihutab see “koerasitt” viuh põõsasse 😀 😀
Lõpuks jõudsin näljaste matkalistega Rähnipessa. Tahtsin Petkalt kiirelt sebida miskit söögipoolist. Petka ütles, et peale krõpsude pole eriti midagi aga siis meenus, et proua saab toas kohe supi valmis 😀 Läks taris selle kohe potiga välja. Kurja terve Petkale tehtud potitäis suppi söödi ära 😀 😀 Kui kõhud täis katsetasime dresiinat. Panime rattad peale ja sügasime kondiauru jõul sadama poole 😀 😀
Sadama juurest panime ratastega vaikselt edasi. Kolistasime mööda miiniladusi ja muid militaarobjekte õige mitu tundi. Lõpuks jõudsime tagasi telkimiskohta surmväsinuna. Ring tuli pea 40 kiltsa rattaspido järgi. Tegime väikse sauna ja kotile. Hommikul tiksusime ratastega vaikselt sadamasse ja sealt kaatriga kodupoole.
