-
Hara sadamasse
Alles sai Jägalas luusitud aga nüüd tegime vähe pikema tripi pesakonnaga. Vaatasin aknast välja kuidas ilm on, tundus vägagi ok olema, isegi linnukesed maiustasid toiduga. Olen tähele pannud, et nad on jube head ilma indikaatorid. Kui on selline vastik sula siis neid ei ole ja kui on väga külm siis ka neid ei ole. Täna linnud kohal ja üle hulga aja isegi pasknäär tihaste keskel, seega sobilik ilm tsillimiseks.
Pakkisime end autosse ja kimasime ühe jutiga Hara sadamasse. See üks põnev kohake kus nõuka ajal allveelaeva nägemine oli sama tavaline kui Superstar Vanasadamas. Siin on soojal ajal korduvalt käidud ja hulk kirjatükke üllitatud. Seekord vaatame asja talvel. Tänapäeval arendatakse siin muidugi mingit sadama laadset asja ja luusima siia enam niisama naljalt ei pääse. Raha tahetakse saada varemete vaatamise eest 😀 😀
Muude sirgelduste kõrval on siin näha isegi mõnda päris korralikku graffitit. Siin on mitu kaid kuhu saab ainult paadiga või üle jää, kui seda muidugi on. Praegu isegi seda jääd on aga nats kahtlane ja ei riski väga turnima hakata. Ja üks saareke ka kus on olnud nii kalatööstus kui jumal teab mis veel. Sinna peaks ka ükspäev luusima minema kui õnnestub.
Tagasiteel kiire põige Jägalasse kah. Päris huvitav kuidas mõnepäevase vahega on siin jääolud kõvasti muutunud ja inimesi ka ei ole 😉
-
Jägala
Paar pilti Jägalast siis kui seal palju jääd on. Huvitav, et see juga jäätub ära nii osavalt, et jääst tekivad nagu veetorud. Läbi jää on näha ja kuulda kuidas seal sees vesi kohinal voolab. See nähtus on ise juba omaette elamus. Täna isegi imekombel siin vähe rahvast, tavaliselt on siin ligipääsemiseks järjekord hakka või pileteid müüma 😀 😀
Kodupoole kimades oli Saha kabeli juures päris efektne päikseloojang. Hullult punane oli nagu mingi ilge suur tulekahju oleks. Piltidel pole pooltki seda näha mis tegelikult oli.
-
Jägala läbi aastaaegade
Keila – Joa on selline unine ja vaikne talvel, magab rahulikult talveund. Ega Jägala väga ei erine sellest. Ka siin loodus magab vaikselt talveund ja külmataadil on aega nokitseda rahulikult looduse meistriteoseid 😉 😉
Esimeste kevadiste soojade ilmadega on Jägala jõe suudmes super päikeseloojangud…
Suvel saab siin nautida vaateid joale, joa laius võib tunnikese jooksul varieeruda väiksest nirest metsikult möllava veteväljani. Julgemad ja osavamad saavad joa tagant teisele kaldale minna ilma märjaks saamata 😉
Siinsamas veidi joast allavoolu on väike elektrijaam mis tänapäeval töötab üsna usinasti. Elektrijaama juures jõe kaldal on säilinud veidike raudteesilda, raudtee ehitati siia omalajal elektrijaama ja puupapivabriku teenindamiseks. Raudteed ennast säilinud ei ole aga jupike silda on muljetavaldav. Samas kõrval oli kunagi sõjaväeosa ja miskil ajal ka lastelaager vist. Siit veel veidi allavoolu on Linnamäe elektrijaam.
Kui on palju vett siis näeb Linnamäel muinaslinnuse servas elektrijaama tammil ka väga vägevat veemöllu 😉
-
Jägala öösel
Rakverest tulles kiire kõrvalepõige Jägalasse juga vaatama. Maantee poolt ei tahtnud minna…. mõtlesin, et lähen teiselt poolt saab auto tuledega juga valgustada 😀 😀 See oli väärt mõte, päris hea vaade oli tulede valguses 😉
-
Rebala – Jägala – Ülgase
Juhtus olema üks paganama ilus talveilm, ajasime seltskonna kokku ja luusima. Päev lühike kus sa ikka niiväga lähed kui üle õue 😉 Kõigepealt põikasime sisse Rebala muuseumi, seal sai rahulikult tutvutud eksponaatidega ja eks ikka mõned põnevad ehted jäid kah silma 😉 Külaliste sein oli äge, pole sellist kuskil mujal muuseumis veel kohanud. Igaüks kes tahtis võis sinna oma nime jäädvustada 😀
Kui muuseum uuritud lipsasime viuh Jägala joa juurde, tegime paar pilti ja luusisime niisama nii joa all kui peal. Imelikul kombel ei olnud siin rahvast. Tavaliselt on siin talvel ikka hull paraad, kõik tahavad ju ilmataadi vempe joa kallal jäädvustada 😉
Jägalast edasi kimasime kunagisse Rebala fosforiidikaevandusse. See on selline paganama põnev koht igal aastaajal. Ma selle koos sõpradega suht läbi luusinud, eelmisi trippe siia näed siit, siit, siit ja siit. Käimata ainult need suuremad käigud kus vesi sees, seal oleks ilmselt paati vaja. Aga see asi on projektis 😉 ükspäev teostub kah 😀
See kaevandus rajati 1920. aastate alguses fosforiidi tootmiseks allmaakaevandusena. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.
Kõigepealt kolistasime nendes suuremates käikudes mis on ikka nii mitme meetri kõrgused. Siin on talvitumas nii nahkhiiri kui ka muid mutukaid aga suhteliselt vähe. Ilmselt on siin temperatuur talvitumiseks liiga jahe. Siit edasi läksime sinna sortimistsehhi juures olevatesse käikudesse. Siin kahe koobastiku vahe on mööda teed tubli kilomeeter. Iseenesest on käigud tegelikult ühenduses ja seest saab ka sinna minna aga me ei viitsinud turnida seekord. Mõni koht on üsna kitsas aga läbi saab.
Siin sortimistsehhi juures käikudes sai kolatud ikka usinasti aga ainult siin eespool. Taha ei tahtnud minna seal nahkhiired magavad… mis sa neist ikka segad. Mõned üksikud ekstremaalid magasid siin eespool ka kus üsna jahe ja olid härmatisega kaetud 😀 Klõpsisin mõnest nahkhiirest ja liblikast paar pilti. Kolistasime vaikselt edasi mööda käike, kuid midagi põnevat ei kohanud rohkem.
Hakkasime juba ära minema kui avastasime, et ühes käigus on külmataat ikka väga usinasti mesisterdanud. Ikka üliägedad keed ja ripatsid olid…. oskaks ise selliseid järgi teha… Siin piltidel mõned stiilinäited kah.
-
Õues söömas…
Ükspäev tiksusin niisama kodus ja mõtlesin mida teha. Lajatas pähe plaan, et võiks minna metsa kartulit praadima 😀 😀 Mõeldud tehtud, helistasin kiirelt mõned sõbrad läbi aga nagu ikka…. Sada häda… külm… ei saa… liiga ootamatu… 😀 😀 Ainuke kes viitsis tulla oli… Ziilu, korjasin kartulid ja muu värgi kokku ning panime punuma. Leidsime miski suva RMK lõkkekoha ja läks toimetamiseks. Kartul maitsevõiga fooliumis…. nämmmaaaaa. Kui kõht täis mõtlesime ümbruskonnas kah vähe luusida.
Luusisime vähe Linnamäe elektrijaama juures. Seal oli kopraonu üsna värskelt üritanud puid langetada aga ju keegi segas või läks lõunale 😉 Elektrijaama paisult alla voolav vesi on seal ägedat värvi, nagu karamell 😉 Kui juba siin siis tuleb ju juga ka üle vaadata 😉
Kolistasime vähe joa juures ja luusisime ümbruses kah. Seal ju veel üks elektrijaam millest enamus ei tea ööd ega mütsi 😀 😀 Selle juures isegi väike jäänuk raudteesillast ja nõukaaegne sõjaväeosa. Tegime siin ka väikse tiiru. Krt nõlv oli nii libe, et üles sai ainult aiale toetudes 😀 Kui aeda poleks olnud siis oleks tulnud ulmering käia või siis 4×4 sisse lülitada 😀
-
Ilumäe kabel.
Käisime sõpradega vähe luusimas koduümbruses. Seekord panime otsejoones Ilumäele ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Esimese peatuse tegime Ilumäe Hiiepärna juures. Kohalikud on aastasadu käinud siin palvetamas, ande toomas, ravimas ja pühi pidamas. Hiiepuu õõnes tüvi on pakkunud vihmavarju karjalastele. Hiiepuu küljes näeb hulgaliselt paelu mille on jätnud pulmalised ja teised puu austajad. Rahvapärimus mäletab, et vanasti on siin okstesse seotud värvilisi riidetükke ja puu juurde pandud uudsevilja, tapetud loomadest esimene keedetud tükk, piimasaadusi, mett, münte ja palju muudki. Hiiepuu vanuseks on hinnatud 300–450 aastat. Oletatakse, et siin praegu kasvavad puud on varasema puu geneetilised järglased. Nõnda võib hiiepuu siin seista juba igiammustest aegadest peale. Edasi suundusime juba Ilumäe kabeli juurde. Kabel on ehitatud Palmse mõisahärra Carl Magnus von der Pahleni poolt 1814-1843 siin varem asunud puukabeli asemele. Kabeli aknaid kaunistavad 15 Pahlenite ja Palmse mõisa talumeeste vappi vitraažide kujul. Originaalid on Virumaa muuseumis hoiul, siin näeb tänapäeval täpseid koopiaid nendest. Nimedega varustatud vapimaalinguid lähemalt silmitsedes märkab üllatusegasega, et vaid kaks neist on tõelised aadlivapid. Ülejäänud kuuluvad lihtsamale rahvale. Enamgi veel, kuus vappi kannavad heraldiliselt kujundatud vapikilbil talupoeglikke tähiseid (kündev härjapaar – Jacob Muick, puusepariistad – Marten Sae, Arendt Porggast, Mall Porggast, Jacob Falck, tuuleveski – Dietrich Muick). Kuidas ainulaadne talupojavapikogu Ilumäe kabeliakendel sündis pole teada.
Kabelit ümbritseval kalmistul näeb kohalike seppade käsitööna valmistatud sepisriste ja kohalike kiviraidurite tahutud kiviriste. Aiaga eraldatud kalmistuossa on maetud Pahlenite suguvõsa liikmed.
Edasi suundusime Nõmmeveskile. Keegi oli jõe jääle ilusa lumeingli jäädvustanud 😉 Tegime paar pilti joastikust ja tiksusime edasi.
Koduteel põikasime läbi veel Jägala joalt. Tegime paar pilti külmataadi kunstiteostest ja oligi õhtu käes. Need kolm kohakest on põnevad külastada igal aastaajal.
