fbpx
  • Tripid

    Türgi blogi. Demre-Myra-Kekova

    Esmaspäev, 3.juuni. Tööplaanis on täna Demre-Myra-Kekova treening. Väljumine on hommikul 6:20 ja õhtusöögiajaks tagasi. Sõit on tunduvalt lühem kui Pamukkalesse, ligi 100 km sinna ja samapalju tagasi. Lõuna- ja õhtusöök on hinnas. Hommikusöök hinnas ei ole, aga kohvipeatus tuleb. Kel hotellist hommikusöök kaasa võetud, saab selle rahulikult ära nosida. Teistel on võimalik omale osta kohvi, teed, pirukaid, omletti või jäätist 😀

    See on terve päeva kestev ekskursioon, millele hetkel pole eestikeelset giidi. Nii, et mind on juba töödeldud, et ma võtaksin selle tulevikus enda kanda. Eks ole näha. Selles mõttes on natuke imelik muidugi, et mind alles nüüd sinna saadetakse. Suvel saabuvad meile Eestist peamiselt venelased, eestlased olid aprillis-mais ja hakkavad taas käima septembrist alates. Mõnes mõttes jälle hea, mul aega end ette valmistada. Samas on teada, et üle ühe ekskursiooni ma vaevalt treeninguna saan. Miinuspoolelt veel see, et ma ei ole väga ajaloohuviline, aga see ekskursioon on peamiselt just rännak ajaloolistesse paikadesse. Mul puudub ajaloost igasugune tunnetus. Kõik tuleb tuimalt pähe tuupida.

    Demre

    Demre on kuulus selle poolest, et seal asub Püha Nikolause kirik. Kristluse algusaegadel tegutsenud siin preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi on jõuluvana eelkäija. Kord aastas olevat tal olnud kombeks lastele kingitusi jagada.

    Kõigepealt viidi turistid ikoonide poodi, seejärel 11.sajandist pärineva Püha Nikolause kiriku juurde. Kirik on küll varemetes, kuid kaks korda aastas toimuvad seal jumalateenistused.

    Myra

    Myra on Lüükia-aegne linn, mis asub praeguse Demre territooriumil. Vaatamisväärsusteks on kaljudes säilinud Lüükia aegsed hauakambrid ning amfiteater.

    Kekova

    Ekskursioonipäeva viimases osas on mõnus lõõgastav laevasõit Kekova saarte vahel koos ujumispeatusega. Ujumiseks toimub vetteminek laeva ahtriosalt mööda redelit, nii nagu ka jahisõidu ajal. Lisaks lihtsalt imekaunitele vaadetele saab läbi kristallselge vee näha ka maavärina järgselt vee alla vajunud lüükiaaegseid varemeid. Saarele ei randuta, sest maaleminek on rangelt piiratud ja lubade alusel, et säilitada unikaalset külaelu ja olustikku. Hotelle seal muidugi on, kuid uusi maju ehitada ei ole lubatud. Asfaltteid ei ole ja ligipääs on ainult meritsi nagu sajandeid tagasi.

    Tagasiteel tegime veel ühe peatuse, kus tutvustati kohalikke puuvilja- ja marjaveine. Soovijad said neid ka kaasa osta. Mekkisin meloniveini, täitsa huvitav 😀

    Kokkuvõttes üks väga mõnus ekskursioon ja hästi veedetud päev, julgen soovitada küll 😀

  • Tripid

    Türgi blogi. Pamukkale

    Kolmapäev, 29.mai. Ees ootab reis Pamukkalesse, ühe Türgi kuulsaima looduliku vaatamisväärsuse juurde. Seekord siis jälle treening, ehk et sõidan pool-turistina kaasa 😀 Sõit sinna on pikk, ligi 300 km üle mägede. Eeldan, et äratus saab olema juba enne nelja ja imestan kui saan teate, et väljasõit kontori juurest on alles kell 5:30. Turiste alati hoiatan, et tegu on terve päeva kestva ekskursiooniga ja äratus on üsna varane. Juhuste kokkulangevusel on seekord bussil ainult 2 hotelli vaja läbi sõita ja needki jäävad tee peale. (Tekirovat ei ole = hea karma 😀 )

    Aeg varajane, uni veel silmis, lasin silma, kohe kui võimalik, looja. Esimene peatus oli Antalyas, kus kolisime ümber suuremasse bussi, kus juba Alanya turistid ees. Edasi veel veidi sõita ja juba äratas giid rahva üles – hommikusöögi peatus 🙂 Kõik kolm söögikorda on hinna sees, söömise pärast muretsema ei pea. Meid kui giide (ja nende abilisi) juhatati eraldi lauda. Kõht sai korralikult täis. Üldse siin Türgis toidetakse üsna kuninglikult.

    Enne Pamukkalele jõudmist tegime tee peal veel paar peatust. Ühes uudistasime mošeed ja teises juba lõunasöök. Pärast lõunat kohe Pamukkale ja iidne linn Hierapolis. Lõunasöögi paigast juba paistsid valge Pamukkale kaljud ära. Pamukkale tähendab tõlkes puuvillalossi ja on kuulus valge sädeleva kaskaadi poolest, mis on tekkinud lubjarikastest kuumaveeallikatest. Allikaveel arvatakse olevat tervendav toime.

    Ma miskipärast arvasin, et Hierapolis, mis kavas oli, on kuskil järgmine peatus, aga see kõik on ühes asukohas. Niisiis Hierapolis, Pamukkale ja soovijatele Kleopatra basseinis ujumine. See viimane küll lisatasu eest, aga tasub võtta. Vaba aeg kohapeal kolm tundi, igaüks käib, kus tahab ja omal kiirusel. Kohalik giid saatis meid puu alla varju istuma. Jube kuum ilm oli, palavus lämmatas. Oleks tahtnud ehk ka Kleopatra basseinis end jahutada, aga giid kadus ära ja ma ei viitsinud teda otsima minna, et sissepääsu küsida. Niisiis tukkusime Gülnaziga kahekesi palavusest uimastatult ühe laua ääres enam-vähem varjulises kohas.

    Tunnikese pärast ajasin end üles ja läksin jalutama, et ümbruskonnale pilk peale visata. Vaatasin üle mõned iidse Hierapolise jäänused. Eraldi sissepääs oli muuseumisse, sinna seekord ei läinud. Kuumus tegi uimaseks ja mälu oli nagunii juba täis. Jalad tundusid ka kui pakud all ja nii saigi laiskus must võitu. Aga ajaloohuvilistel tasub kindlasti sinna sisse vaadata.

    Edasi käisin ära neis kuulsates mineraalveebasseinides lumivalgete kaljude peal. Ausalt öeldes jättis pettumuse. Piltide peal tunduvad nad valgemad ja ilusamad. Käia tohib seal ainult paljajalu, see on selleks, et kaljusid säästa. Giid rääkis ka, et 90-ndatel olnud maavärina tagajärjel ei tule enam vett peale nagu varem ja seetõttu see koht vaikselt hävineb. Vesi on oluline, sest vesi toob maapõuest soolad-mineraalid kaasa, mis kaljudel ladestuvad, kui vesi kuuma käes ära aurustub. Sel viisil ongi see koht aegade jooksul tekkinud. Nii et, kel käimata, see kiirustagu 🙂

    Enne ärasõitu Pamukkalelt kõlgutasin puu all niisama jalga kuni rahvas kogunes. Juhuslikult oli tegu valge mooruspuuga, mis viskas meid aeg-ajalt küpsete marjadega. Noppisin mõned ilusamad. Olid head mahlased, aga mitte päris minu maitse. Minu kõrval kogunesid Kemerist peale tulnud läti naised, kellele mul õnnestus mooruspuumarju tutvustada. Sõid hea isuga 😀

  • Tripid

    Türgi blogi. Kohver

    Tranfeer lennujaamast hotellidesse sujub, oleme kiiresti jõudnud, loodan tööpäevaga kiiresti ühele poole saada ja juba poole üheks-üheks koju ja lõunale jõuda. Hommikune start oli 5:40, tehtud kah juba.

    Beldibi peatused on tehtud, Tekirova rahvas bensiinijaamas valutult teise bussi ümber kolitud, Kemer käidud, nüüd veel suts Kirišisse, kaks hotelli ja kontorisse tagasi. Paneme Le Jardini rahvasumma maha, korra tekib segadus, kas kõik kohvid on ikka välja tõstetud. Kohvripoisid askeldavad kiiresti, kolm paari käsi viib kaheksa kohvrit ruttu hotelli sisse. Palun turistidel üle vaadata, kas nende kohvrid on kõik olemas. Vaatavad. Kinnitavad. Roosa on, must on, seljakott on, see on, too ka on…

    Sõidame edasi. Viimane peatus Maxx Royal, kaks viimast inimest bussis. Maxx Royali klient tavaliselt ühise transfeeriga ei tule. Tiina ikka rääkis, et Maxx Royali omad tuuakse helikopteriga lennujaamast… Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. EI TEINUD 😮 Teen vaikselt turistidega juttu. Tunnistavad, et panid ühistransfeeri kasuks otsustades natuke puusse. Oleks juba kohal. Nojah, aga see-eest, nii suure taksoga teised ei sõida 😀 (Meil on täna suur buss, 50 kohta)

    Turistid hotelli üle antud, võtame suuna tagasi kontori poole. Tuleb ärev kõne Tiinalt, keegi Le Jardinist olevat kohvri bussi unustanud. Hüüan bussijuhile stopp ja hakkan ise pingivahesid läbi vaatama. Ei ole midagi. Peame bussi kinni, vaatame pagasiruumi ka üle. Bussijuht õnneks seekord on keeleoskaja, temaga on hea suhelda. Aga vaatab mind, nagu ma peaks teda napakaks. Ei saa ju midagi bussis olla, pole kohta, kuhu midagi ära peita. Tõstab pagasiluugid üles, kutsub mu juurde ja nõuab, et ma kinnitaksin, et pagasiruum on tühi. On tühi. Helistan tagasi – meil kohvit ei ole. Ohjah, siis on keegi vale kohvri võtnud. Vaja üles leida.

    Esimene kahtlus langeb ikka sama hotelli inimestele. Püüan tulutult kätte saada teisi turiste, keegi toru ei tõsta. Jõuan kontorisse, viin Ömeri asjaga kurssi ja palun hotelli numbri. Vähe kasu, ikka keegi toru ei tõsta. Vahetan kiiruga riided, dušši alla ei jõua, äkki jõuaks veel lõunale. Jalad selga ja minek. Riismed ootavad, süüa saan. Telefon ja paberid on kaasas, aegajalt teen mõttetuid kõnesid, helistan turiste läbi, ega te kogemata vale kohvrit saanud?… Tunni aja pärast helistan õnnetule kohvrita turistile, ega kogemata pole asi minu teadmata ära lahenenud? Ei ole. Turist on nukker, tahaks riideid vahetada, palav on, aga kõik on kohvris. Isegi plätud… Selge, tegeleme edasi. Tuleb meelde Maksile teada anda, et käimas on üks kohvri teema. Kui talle tuleb mingi info, siis selline lugu. Eks venelased või ju eelisjärjekorras talle helistada.

    Lõpuks saabub siiski hetk, kus vale tuleb välja. Vale kohver on Maxx Royalis!!!

    Mis siis muud kui jalad jälle selga ja kontorisse vaba autot otsima. Ömer ja Muamer puhuvad omavahel juttu kui leemendades kontorisse torman. Autot vaja. Kiire pilk võtmete sahtlile viitab, et kõik on väljas. Igaks juhuks kontrollin ka tabelist. Muamer küsib ettevaatlikult, kas ma manuaalkastiga sõidan. Muidugi! Andke ainult auto. Aga karma on täna vist täidetud, kontori ette vurab Kristine. Ömer viitab Kristinele, auto… Nojah, broneeringus oli see auto kella 21-ni lätlaste käes. Küsin. Jah, auto on hetkeks vaba kuni 16ni, siis on vaja uuesti tööle minna. Viskan pilgu kellale. 40 minutit. Kiiresti tehes jõuab. Aitäh! Tegelikult vist ei jõua, sest võõraste asjade kättesaamine … on omaette ooper. Ükskord käisin kolm korda hotellis mahaunustatud telefoni ära toomas – vaja tõestada isik, vaja anda allkiri, et sain asja kätte, teha passist koopiad jms. Läks aega. Nüüd seda aega ei ole.

    Ahvikiirusel viskan vormiriided selga, mingiks kergeks duššiks siin küll aega pole ja vuran Maxx Royali. Turvaväravas minu nime pole. Tõkkepuu ei avane. Helistan Ömerile, palun rääkida otse turvaga, annan telefoni üle. Asi laheneb, tõkkepuu tõuseb. Kohver on vastuvõtus. Sõitke otse, siis paremale, siis vasakule ja oletegi kohal. Tean, tean.

    Kohver ootab välisukse juures. Must mees on sõbralik ja annab kohvi üle, passi ei küsi, sadat koopiat ei tee, allkirja ei taha.

    Lendan Le Jardini. Tee peal näpin telefoni, üritan turisti kätte saada, tulgu oma kallile kohvrile vastu. Ei vasta. Tarin kohvri hotelli, vastuvõtulaua tädi hakkab meeleheitlikult tuppa helistama. Ei vasta seal ka. Õnneks vastuvõtt lubab, et toimetavad kohvri omanikule edasi. Oleks ju loogiline kah, ega ma pea siin ootama. Aitäh! Panen uuesti lendu.

    Maandun kontori ees 15:58. Tehtud! Uhhhh…..

  • Tripid

    Türgi blogi. Rixos Sungate

    Mõni hotell on lihtsalt nii uskumatult suur, et seal liikumiseks on rongi vaja. Rixos Sungate on kindlasti üks sellistest.

    Lihtinimene eksib seal lihtalt ära. Üks esimesi kordi kui sinna läksin, ei saanud ma aru, millisest peauksest tuleks hotelli koos saabuvate turistidega siseneda. Õnneks tookord oli mul bussijuht, kes kohalikke olusid tundis ja otsejoones õige ukse juurde sõitis, olgugi, et valed ukse oleks ehk ettepoole jäänud 😀 Mul tõesti vedas. Nagu ma hiljem kogesin, bussijuhiga peab ka vedama 😀

    Teinekord läksin, et infokausta lennujaama tagasisõitmise kellaaeg kirjutada, ja ma ei suutnud ma seda kausta kuidagi leida… Küsisin ühest vastuvõtust (neid on seal mitu) ühe töötaja käest abi… ja ta ei teadnud ka mitte midagi 🙁 Hädaga helistasin Tiinale, kes mulle appi tõttas ja läbi pikkade koridoride, treppide ja kaldteede rägastiku õige kohani juhatas. Siin pidi neid receptioneid lausa 7 olema. Ja infokaust on kuskil suure avara koridori pimedas nurgas. Oh, ma ei tea, milleks see kõik hea on 😀 Aga muidu paistab üks ütlemata ilus ja uhke hotell.

  • Tripid

    Türgi blogi. Viperused

    Mõni päev läheb ilusti sujuvalt algusest lõpuni, mõni päev läheb üle kivide ja kändude. Inimestega juhtub, puhkajatega eriti.

    Olen sügavas unes kui heliseb telefon. Nõudlik meeshääl nõuab vene keeles kompensatsiooni. Kus on nende buss? Kell on 5:22. Ei nõuagi bussi, vaid kompensatsiooni. Parem kui rahalist. Ei tutvusta ennast või ütle, kust ta helistab. Peaasi, et saaks kompensatsiooni bussi hilinemise eest, parem kui rahalist. Kuhu see kõlbab, pool tundi juba hilineb.

    Jah, kuhu see kõlbab? Podisen uneseguselt vastu, et uurin ja helistan tagasi… Paugust on selge, et tegemist on varahommikuse ekskursiooni algusega, mis eile õhtu veel varasemaks muudeti. Olin eile ise neile teada andnud, et 5:10 alguse asemel tuleb neil juba 4:55 valmis olla. Tundsin neile vaikselt kaasa. Puhkuse ajal ei peaks nii vara tõusma. Mis nüüd siis?

    Unustan küsida ka, kus hotellis ta on. Uni on magus ja väljas on veel pime. Käsi haarab tahvli järgi, mis hotell see oligi.. OK, käes, Rose residents.. Nii, nüüd kõne kontorisse, mis värk on. Sealgi on unesegune hääl toru otsas. Esimese hooga ei saada must aru. Kordan küsimust – kus on buss, millal tuleb, Rose residents, turistid ootavad. Unine hääl lubab vaadata ja tagasi helistada. Olgu, ootan. Näpp tõmbab tahvlil üle ekraani värskendamaks ekskursioonide väljumisaegu. 04:55 muutub 05:25ks. Päriselt või? Uus muutus, millal see veel tehti? Kõne tuleb praktiliselt kohe – bussijuht ütles, et korjas nad just peale. Nojaa, buss on graafikus, selles uues…

    Seedin olukorda paar minutit. Siis võtan kõne tagasi turistile. Buss vist jõudis, olete bussi peal? Jah, hästi, head reisi. Katkestan kiiresti kõne, praegu ei tundu õige aeg kompensatsiooni nõuet arutada.

    Väljas hakkab valgenema. Kukk kireb kuskil kaugemal. Hommikune palvusele kutsumine oli vist juba ära, seda ei kuulnud siis järelikult. Üritan uuesti magama jääda. Und ei tule.

    Hommikul saaga jätkub. Ega ma arvanudki, et teistmoodi läheb. Õnneks minu karma oli seekord oma töö ära teinud ja edasised hoobid sai Maksim. Turist esitas kompensatsiooni nõude, kuna ekskursioon oli leedukeelne 😠 Ma esitaks ka kui aus olla. Mina olin selle muidugi müünud ja oma elu teisel infotunnil ma polnud veel omale selgeks teinud, et eestikeelne ekskursioon (native languge) tähendab leedukeelset, juhul kui pole piisavalt eestlasi minemas. Loogikat pole mõtet siit otsida. Suur firma tegutseb omal viisil. Kirjutasin sellest ka Antalya linnaekskurisiooni juures.

    Edasi tulid uued seiklused peale ja mul polnud mahti süveneda, millega asi lõppes.

  • Tripid

    Bulgaaria vol.4 Albena

    Ja jõudsimegi Albenasse. Albenat peetakse üheks modernseimaks kuurordiks kogu Bulgaarias. Albenal on “sinise lipu” sertifikaat, mis kinnitab, et rannaala on kenasti hooldatud ning meri puhas. Kõige põhjapoolsemas osas paikneb unikaalne liaanide reservaat, mis hoiab Albenas õhu eriliselt puhta ja värskena. Kuurort sobib ideaalselt perepuhkuseks ning ka spordisõpradele, rahulikuks puhkuseks ning ööelu nautlejatele. Albenas on Bulgaaria kõige laiemad rannad. 200 – 300 m laiune rannariba meelitab puhkajaid oma kuldse puhta liivaga. Rannad Albenas ei pidavat olema kunagi ülerahvastatud. Päris huvitav teema, kogu keskus on aiaga piiratud, väravast sisse saad autoga ainult siis kui on broneering. Iseenesest on see Albena nagu riik riigis, aia sees on kõik eluks vajalik olemas. Oma haigla, polikliinik, politsei, spordiväljakud jne jne. Majutus on alates kämpingust kuni 5* hotellini välja. Isegi toidupoed on tsooniti, seal kus kämpingud on selline meie mõistes külapood esmatarbekaubaga, hotellide vahel on vähe edevam pood nii umbes Maxima laadne 😀 😀 Hotellide juures on ka basseinid ja päevitustoolid. Rannas on rannaäärsetel hotellidel oma rivi päevitustoole jne aga keegi ära ei aja kui seal kuskil vedeled. Meie hotell oli 3* siin piltidel näha kah milline välja nägi. Tegin oma toaesisest ka pildi 😀 😀 täitsa ok oli toas kont, ukse ees toolid-laud, pesukuivatusrest. Õnneks paistis meie poolel päike alles õhtupoolikul nii alates 7 muidu oleks täitsa p… 4 päeva mis ma seal elasin oli stabiilselt varjus +35. Ma hoidsin kondiga toas +18 kraadi sai vähemalt normaalselt magada 😀 😀

    Kui hotelli sisse kolitud läksin luusisin vähe territooriumil ringi. Turistidele oli ikka kõikvõimalikke nännipoode ja atraktsioone iga sammul ja ega lastelgi seal igavleda ei tule. Sõita saab territooriumil väikse raha eest kõikvõimalike riistapuudega. Territoorium iseenesest päris suur ja kinnine, seda ainult nö. maa poolt, aga mere äärest promenaad täitsa vaba tule ja mine millal tahad. Selleks päevaks aitas kolamisest. Käisin uurisin kus süüa saab, meie hotelli söökla oli 3 hotelli peale üks. Söökla ees oli isegi suur grill ja miski eluk oli vardas parajasti 😀 Nokkisin vähe puuvilju ja kobisin ära kotile. Järgnevad päevad panustasin ümbruskonnas luusimisele ja ei kahetse sugugi, nägi nii mõndagi põnevat mida turist muidu ei näe.

    Järgmisel hommikul kobisin kõigepealt sööma. Valik oli päris hea ja paar kokka uhasid laivis kokata. Said lasta näiteks muna kas vähem või rohkem praadida jne. Kala oli ka igas asendis, küpsetatud, praetud, hautatud. Pidavat olema kohalik Musta mere kala. Peale hommikusööki haarasin toast fotoka ja otsustasin vaadata mis aia taga on. Kõigepealt läbi pargi randa ja sealt vasakule 😉 Aia nurgas vastu merd oli purjeka kujuline kohvik, muud peale välimuse erilist ei olnudki. Menüü nagu teisteski kohvikutes. Rannas vedeles hullult teokarpe ja hulpis millimallikaid. Need olid seal ikka päris pirakad nagu pildilt näha. Lonkisin mingit treppi mööda üles mäe otsa, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Isegi väike pink oli jala puhkamiseks 😀 😀

    Huvitaval kombel oli seal mäe jalamil ja ka otsas nii mõnigi kohvik või baar olnud kunagi aga nüüdseks seisid kasutult ja rohtu kasvanuna. Mäe otsast oli muidugi päris äge vaade Albenale. Ploomid kasvasid nagu meil sirelid iga aia ääres ja söö niipalju kui jaksad. Aga kusjuures ploomid olid ikka väga maitsvad, eks ma ikka maiustasin nendega seal igal võimalusel. Tasuta ju 😀 samasugused olid poes ja turul saada päris kalli raha eest. Ah jaa meres oli päris palju võrke näha aga päris huvitav süsteem, see oli tõmmatud umbes meetri sügavusele toigaste vahele. Kui vasakpoolne nõlv uuritud kobisin alla tagasi ja läksin teisele poole nõlvale luusima.

    Teisel nõlval oli selline eramajade rajoon ja ka miski kohalik turg. Miski vennike oli omale ehitanud linnuse taolise maja. Ei saanudki aru kas see tänapäevane ehitis või tõesti vennike oli ära kasutanud vana linnuse osa. Siit nõlvalt oli vaat, et isegi parem vaade alla orule. Kui siinpool ka vähe kolatud lonkisin alla tagasi. Kolistasin veel vähe territooriumil, isegi mõned tsirkuse loomad olid õues, tavaliselt nad olid peidus kuskil varju all. Käisin sõin väikse lõuna ja mõtlesin mida õhtupoolikuga teha. Ja nagu Rumeenias nii ka siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski 3-4 tundi venitati kummi ära algusega korraldajate poolt. Ja kusjuures eriti värdjalik on see, et kõik kohal ja ootavad. Korraldajad ka kohal ja tiksuvad niisama veini libistades aga üritusega alustada ei viitsi. Kõige pikemalt venis algus pea 6 tundi 🙁 🙁

    Õhtupoolikul lonkisin mööda promenaadi Baltsiku pooli. Sinnani välja oli ilmselt kunagi olnud korralik promenaad aga nüüd osaliselt lagunenud. Loodus oli põnev, igalpool sibasid kõikvõimalikud sisalikud. Raagritsikaid kah kõik kohad täis. Meil siin ostetakse neid poest kalli raha eest koduloomaks aga seal vedelevad vabalt looduses 😀 😀 Ilm oli hullult palav ja vahepeal istusin mõne kivi otsas jalgupidi vees. Mõned millimallikad hõljusid ringi ja mis oli äge, et hullult oli pisikesi krabisi. Need toimetasid omi asju aga nagu nägid liikumist kadusid viuh kivide alla. Istusin vaikselt jalad vees siis vennikesed piilusid kivide alt mis toimub ja kui ei liigutanud ronisid välja uurima mis toimub. Päris äge oli vaadata kuidas pisikesed krabid mööda sääri ringi ronivad ja otsivad miskit. Jalutasin mööda promenaadi niikaua kui Baltsik paistma hakkas siis läksin tagasi kuna õhtu hakkas kätte jõudma. Umbes ca 5-6 kiltsa oli see promenaad pikk. Tagasi jõudes käisin söömas miskis suva hotellis ja siis kotile.

    Järgmisel hommikul nagu ikka väike hommikusöök. Krt kummaline, et Must meri on kala täis aga hotellides pakutakse ikka ainult ühte kala kümnel erineval moel. See kala on suht maitsetu, ilmselt sellepärast turistidele pakutaksegi, kohalikud söövad paremat kala 😉 Täna plaanisime natuke merel luusida ja laevaga Baltsikusse sõita. Lonkisime randa seal süsteem selline, et laev tuleb suht randa ja siis kaldalt viiakse kaatritega laevale. Edasi tegime väikse tiiru merel lootuses näha delfiine lähedalt aga kahjuks seekord neid lähedalt näha ei õnnestunud. Nii umbes 100 meetri kaugusel nägime küll korra neid veest välja hüppamas ja see oli ka kogu lugu. Edasi suundusime Baltsiku sadamasse. Aga sellest kirjutan eraldi. Õhtul tagasi jõudes luusisime veel Albena sealses servas kus on kämpingud ja siis käisime vaatasime millises hotellis mis menüü on. Võõras hotellis tasuta süüa oli küll probleemne kuna igal hotellil olid oma käepaelad ja kindlad söögikohad nende käepaeltega. Aga panid miski pikema varrukaga särgi, tegid tähtsa näo ja läksid sõid suva hotellis siis kui seal suurem söögiaeg oli. Muul ajal oli keerukam tasuta süüa, sest siis vaadati uksel käepaelu 😀 😀

  • Tripid

    Türgi blogi. S prazdnikom!

    Täna hommikupoolik oli kuni lõunani töökohustustest vaba. Leppisime kokku, et hommikukohvi teeme väljas ja võtsime suuna Ulusoyle. See on üks äärmiselt mõnusa rohelusse uppuva aia ja paljude varjuliste istumiskohtadega hotell.

    Kohe sisenedes vaatas mulle rõõmsa puhkusenäoga onkel otsa ja tervitas kui omainimest – s prazdnikom!

    No jaa… s prazdnikom, ikkagi 9. mai ju.

    Hommikukohvi kõrvale hakkas mängima N Liidu hümn. Vaatasin huviga ringi, kas mõni puhkajatest püsti ka seisab. Ikkagi hümn ju. Seisis. Ei tea, kas hümni pärast või oli lihtsalt ringi vahtima jäänud. Venelastest Türgis puudust ei ole. Ja neil on täna pidu.

    Samal ajal on türklastel Ramadan. Päeva paistel ei söö, ei joo, ei seksi. Neilgi on püha. Elu on imeliselt tasakaalus.