-
Türgi trip. Poole pesakonnaga Türki.
Suvel tekkis plaan minna pesakonnaga Türki tsillima septembris, aga siis kui aeg sai enamvähem paika tekkis korralduslik pidur. Lõin käega juba asjale aga siis “spetsialistid” siin sebisid midagi ja tuli ikka minna 😀 😀 Egas midagi, kui aeg oli küps hüppasime rongi ja kimasime lennujaama. Ennem veel tegime kõik kiiruga kindlustuse ära igaks elujuhtumiks, krt teab millal vaja läheb 😉 Seekord läks vaja kah, aga sellest kirjutan ükspäev 😉 Lõpuks olime lennukis ja läks tripiks lahti. Lennukiaknast klõpsisin mõned pildid kah Türgist.
Krt sellele Onurairil on Antalya lennuväljal terve oma pesa ja rampi ei sõidagi. Pargitakse pikka rivvi ja sealt bussidega terminali. Mõnesmõttes muidugi hea saab ruttu lennukist välja (lastakse välja nii eest kui tagant). Lennujaamas kilomeeter transfeeribussini marssida muud ei midagi. Novatoursi pesa on suht lennujaama ees, hea mugav peaaegu kohe oled bussis aga Tui vähe kaugemal. Aga samas neil lausa oma plats…. nii kuramuse palju on neil reise. Bussi juures ootas reisiesindajana tore tüdruk Lisett. Ajasime vähe juttu elustolust, rahvas juba kõik peaaegu koos ja juba tahaks hotelli poole kimada aga ei saanud… üks reisija puudu. Hakati siis uurima kus jäi… Selgus, et passikontroll pidas kinni ja maale ei lase kuna reisi lõppemise päeval pass kehtib 2 päeva vähem kui 6 kuud. Miskiks hulluks sebimiseks läks kohe ja pika kauplemise peale lasti ikka maale 100€ sponsorlepingu eest Türgi riigi tuludesse 😀 😀 Miski tunnike ootasime enne kui minema saime 😉 Lisett kutsus meid veel järgmisel hommikul toimuvale infokohtingule 😉 aga ütlesime viisakalt ära, et me ei tule. Mis ta ikka asjatult ootab.
Plaanisime ise tsillida omal käel. Seda enam, et ma seal juba käinud ja koht tuttav 😉 Mõtlesime, et võtame paar ekskursiooni tänavalt ja asi vinksvonks. Siis me veel ei teadnud, et kino ja seiklust saab meil seal sitaks olema 😀 😀 Kõigepealt muidugi elas hotell kiviajas, broneering pidi paberkandjal näpus olema. Krt reisikorraldaja on ju kõik ära bronninud võiks ju passist piisata aga kus sa sellega. Saatsin neile siis meilile oma bronni. Printisid välja ja jäid rahule. Siis toa jagamisel vaadati kahtlase näoga , et mida värki 3 meest tahavad ühte tuppa 😀 😀 Erilised kilplased olid ikka seal küll, anti miski number meile ja miski onu tassis mu koti kohale. Tegi rõõmsalt ukse lahti aga seal 1 kahene voodi 😀 Ütlen vanale, et kle meid ju kolm kus üks magab….. Jäi nõutult vaatama, seletas raadiojaamaga kellegiga ja meid viidi teise majja. Nu seal oli vähemalt 3 kohta 😀 Lõime käega, ei viitsinud rohkem vaielda. Tuba iseenesest oli hea, ei miskit kisa ega lärmi, vaikne ja ainult õhtupäike paistis rõdule. See meile sobis 😉 Viskasime oma kolm asja tuppa ja kobisime linna ekskursioone sebima järgmisteks päevadeks. Maxwell toursist sebisime kohe õige mitu trippi; Pamukkale, Demre-Myra-Kekova jne, saime tripid kolmele ikka suht mõistliku hinnaga. Kui kaup koos kobisime sööma ja kotile, koduteel nägime juhuslikult Ziilut kah 😉 Hommikul kell 8 pidi meid buss väravas ootama. Ja siit meie uskumatud seiklused alguse said 😀 😀
-
Türgi tripi teine päev
Hommikul tiksusin vaikselt linna, oli ise kolamise päev. Ziilu rügas tööd teha ja seltsi pakkuda ei saanud. Aga pole hullu linn pisike, saab ruttu selgeks ja igaks juhuks käsigeps kaasas 😉 Tiksusin vaikselt mööda pisikesi tänavaid otsides meelepärast söögikohta. Vahepeal näppisin vähe mušmulat ja mooruspuu vilju. Täitsa söödavad muidu. Mušmulade aeg on suht läbi saanud, juba enamus ära kuivanud puu otsa. Lõpuks jõudsin jalakäijate tänavale, uurisin vähe poodides pakutavat. Toidupoodi kui sellist väga ei leia, on ainult ehted, riided ja magus, üle ühe praktiliselt, natuke tehnikapoode ka. Sealt saab telefonile ühtteist muud tarka ei midagi. Aga mis turistile ikka vaja on peale ehete ja telefonividinate. Kaupmehed on 2 in 1 😀 😀 nii müügimehed kui sisseviskajad. Kohe kukutakse midagi pakkuma kui mööda lähed, turistihinnad on üsna krõbedad aga kaubelda annab ka tuima näoga. Panin tähele, et vene turist väga ei kauple mis küsitakse seda maksavad, ilmselt raha küll 😉 Sain jutule ühe kohaliku reisipakettide ja muu huvitegevuse müüjaga. Täitsa tore vana oli, väga hea vene keelega ja teadis Eestist päris palju… isegi kohanimesi. Üritas mulle pakkuda kõikvõimalikke tegevusi alates hamammist kuni lennuni Istanbuli. Ütlesin talle, et mul siin oma reisikonsultant 😉 ja saan ehk veel soodsamalt 😀 😀 Muidugi pakkumised on siin huvitavad ja tänaval suht mõistliku hinnaga. Ja mis veel on huvitav selle asja juures, et ükskõik mis paketi ostad, ei pea sugugi pead valutama kuidas sa sinna ja tagasi saad, piisab vaid sellest kui ütled kus hotellis elad. Sulle öeldakse kohe mis kell transport hotelli ees sind ootab, et viia ja tuua. Selles mõttes on korraldus super. Lõpuks põikasin sisse ühte kohvikusse ja tellisin väikse söögi. Kui kõht täis küsisin arve. Äge 21 sajandil tuuakse sulle käsitsi kirjutatud arve 😀 😀 Kusjuures maksta saab suht millega iganes…. kohalik, euro, dollar, rubla, kaardiga. Kohe konverditakse sulle sobivasse valuutasse kõik hinnad. Mu arve oli 28 kohalikku, see nats üle 4 eurtsi aga süüa sai sitaks selle raha eest. Kusjuures toidu kõrvale toodav sai on jube hea, seda võibki sööma jääda. Meie sai on ikka saepuru selle kõrval.
Kui kõht täis käisin töllerdasin piki peatänavat nii kaugele kui viitsisin. Mina selline nurgatagustes käia vaatasin, et peatänavad suht puhtad ja vinks-vonks aga nurgatagused on suht räpased. Ja paar ägedat asja jäi silma…. põhimõtteliselt on igal nurgal telefoniputkad kõikvõimalike kujundustega. Ja kõikvõimalike pankade pangaautomaatide rivid kah suht tihedalt, uurisin mõnda lähemalt. Päris huvitav oli… tundus, et välja saad võtta sula nii kohalikus, euro või dollari variandis. Samuti oli huvitav, et linnas ei näe rahva hulgas siblimas – sittumas mitte ühtki linnuparve, kuid linnulaulu on kõikjal kuulda. Ilmselt on siin abiks need kassid mis kõikjal peesitavad 😉 Tänavatelt saab rentida mis iganes sõiduvahendeid alates autodest lõpetades rollude, ATV, bagide ja jalgratastega. Rollud ja muud sellised väiksemad kulgemisvahendid on enamjaolt elektrilised ja neid näeb suristamas kõikjal.
Tee ääres kasvas päris palju pilliroogu aga jube suur teine 😀 Viinamarjad hakkavad ka juba varsti valmis saama. Tänava ääres nägin, et siinmail tuntakse ka viikingeid 😀 😀 täitsa viking hotell oli olemas. Kuskil nurgataguses nägin rolluvenda kes oli rollule ägeda käru taha aretanud ja käis korjas sellega prügikastidest metalli kokku 😀 😀 Krt käru disaini ei jõudnud uurida, pani minema enne kui ligi jõudsin aga tundus, et käru kliirens oli regullitav kas õhu või õliga.
Jõudsin väikse ringiga jalakäijate tänavale tagasi ja lonkisin ranna poole, väljas hullult palav +30 aga suht talutav. Tegin ühes kohvikus väikse kohvi ajaviiteks. Isegi Eesti lipp oli üleval 😉 ja seda Türgi silma näeb igas võimalikus ja võimatus kohas, isegi tänavasillutise sees võib neid näha. Pidavat kaitsma kurja silma ja kaetamise eest 😀 Krt ja siis paugatas järsku, et kuskilt vaja lilled leida… minu personaalgiidil homme sünna. Ja saad sa aru mitte ühtki lillepoodi… küsin siis ühelt kaupmehelt, et kus lilli müüakse… Öeldi, et vaata siin käib miski vennike lillekorviga mööda tänavat edasi-tagasi ja pakub kõigile lilli aga keegi ei osta 😀 😀 Nüüd kui sina küsid siis teda näha ei ole 😀 😀 Ütles veel, et sama tänava teises otsas mis on suht äärelinn juba on miski lillepood. Tuiasin seda otsima, leidsin ka aga seal oli valik suht olematu ja niru. Jäid ostmata… Lonkisin tagasi ranna poole omal kael kahekorra, et äkki on tänaval ikka see vennike kes pidavat müüma lilli aga ei miskit… Rannapargis miski hotelli ees oli kuldmehike, eemalt paistis jummala Lenini moodi 😀 aga lähemale jõudes selgus, et ikka ei ole Vovka. Parkides on üsna palju ka laste mänguväljakuid ja drenazööre. Lonkisin vähe mööda randa, isegi üks piraadilaev oli sadamas kliente ootamas 😉
Kui rannas ka tiir tehtud tiksusin vaikselt kodu poole. Huvi pärast vaatasin tänavatel ikka auto numbreid, et palju siin turiste autodega on aga ülla-ülla neid ikka äärmiselt vähe, eile nägin araabia numbritega Länkarit, täna nägin araabia numbritega Mustangit ja ühte vene numbritega BMW muid silma ei hakanud.
Lõpuks jõudsin ringiga kodu tagasi. Oli veel plaan õhtul Göynüki kanjonisse minna kui auto saab ja ziilu sõita jaksab peale tööpäeva. Auto sai ja sõita jaksati ka 😉 Kimasime kanjoni poole minema. Huvitav on see, et jube palju jõesänge on mis suhteliselt kuivad aga ilmselt vihmaperioodil on vett hullult. Seda oli aimata juba sängi laiusest. Jõudsime kohale kella 18 ajal kuid sisse meid enam ei lastud, öeldi, et 18.30 suletakse. Mis siis ikka luusisime siinsamas vähe ringi, vaatasime kanu ja muid pudulojuseid mida on siin ka suht igas õues. Isegi keset linna kuuleb kuke kiremist 😀 😀 Lõpuks hüppasime autosse ja vaikselt tagasi kodupoole, tee ääres tegime väikse peatuse, et võtta lonks värsket apelsinimahla. Seda saab iga tee ääres laivis vana sulle kohe pressib 😉 tavaliselt on hind 2 klaasi 1€ andsin kümpsu aga poisil polnud tagasi anda. Lõpuks sain 8 eurtsi kokku rohkem polnud….. tegi meile veel 2 klaasi mahla 😀 Vennike pakkus meile mett ka aga me sellest väga vaimustuses ei olnud. Mett on seal ka hullult, igal mäenõlval näed mesitarusid. Lõpuks jõudsime tagasi koju panime auto ära ja lonkisime randa sööma. Omlett on juba kuidagi traditsiooniks muutunud 😉 Kui kõht täis tiksusime vaikselt kodu poole ja saad sa aru…. krt nagu maa alt ilmub lausa 3 lillemüüjat korraga 😀 😀 Mis siin ikka… ostsin ära ja andsin kohe üle ka… kus sa neid ikka enam peidad juba asi nähtud 😀 😀 Päev otsa otsisin kust Ziilu sünnipäevaks lilli saab aga nüüd ilmusid tühjalt kohalt 😀 😀
-
Türgi tripi esimene päev
Hommikul äratus ja välja sööma. Istusime väiksesse tänavakohvikusse, tellisin omleti ja kohvi. Vene keelega sai vabalt hakkama ja hinnad täitsa mõistlikud. Kui kõht täis söödud sebisin end ziiluga kaasa turistide infopäevale. Esiteks oli mineks Türki suht kiire ja kodutöö jäi tegemata, teiseks tahtsin näha mis tööd seal teha tuleb… Äkitse lähen isegi sinna tööle, inglise keelega pole seal eriti sittagi teha ja vene keel on suus 😉 Eestist tuleb ju ainult eesti- või venekeelne turist ja kohalikud räägivad enamus vene keeles kui vaja.
Läks autoga hulluks uhamiseks ühest hotellist teise nimekirja järgi. Igas hotellis oma kellaaeg infoks. Info siis see, et turistile tutvustatakse erinevaid aktiivse puhkuse võimalusi ja müüakse talle sobiv pakett…. alates ekskursioonidest kuni tsillini välja 😀 Vaatasin pakettide hindu… mnjh mina pigem ostaks tänavalt sama asja aga sellest hiljem lähemalt. Kõikidesse hotellidesse mind sisse ei lubatud, turvad väravas kontrollivad kas ikka elad selles hotellis aga mõnes hotellis polnud see probleem. Kui sisse ei lastud ootasin autos seni kui info tehtud. Ühe hotelli juures oli igavene pirakas ümmargune kaktus…. algul vaatasin, et mulaaz krt 😀 😀 keskelt paistis nagu oleks tehtud makroflexist, käisin kohe näppisin…. ikka päris oli 😀
Mõned autoakna pildid kiirelt. Krt kahju, et märkasin liiga hilja ja ei jõudnud pilti teha, siin on politsei teel lisaks autodele ka soomukiga. Kõrgepingeliinide postid olid seal ägeda kujuga, pole kuskil mujal selliseid näinud. Ja krt täitsa õige jutt, et seal kõik õitseb 😀 õitseb neh, viljapuud on eriti ägedad, ühel puul võid näha korraga kogu tsüklit õitsemisest valmis viljadeni.
Hotelle on seal äärmusest äärmusesse, kui randa pole siis on oma veepark jne. Mõni hotell lausa ehitatud laeva kujulisena 😀 Ah jaaa…. kassidega on seal miski kahtlane teema, neid võib näha kõikjal. Ühe hotelli juures oli lausa kassimaja 😉 Samuti võib näha mõne hotelli hoovis dendroparki. Kõikvõimalikud erinevad puud kasvamas ja nimetusega sildid juurde pandud alates ladina keelest kuni vene keeleni välja.
Lõpuks said infod tehtud ja jõudsime ringiga kodu tagasi. Mis oli huvitav, et väljas stabiilselt +30 ja peale aga mitte kuskil ei näinud sulanud asfalti, meil krt sulab juba +20 juures kohati. Meie asfaldipanijad peaks saatma sinna õppima…. Tegime keset küla väikse lõuna. Huuh süüa antakse siin mehiselt ja mis huvitav, et vesi käib automaatselt asja juurde. Ma eriline lambafänn ei ole aga siin ettekandja soovitas proovida lambaribi. Täitsa söödav oli…
Peale lõunat plaanisin iseseisvalt linnas ringi luusida, kuna reisibüroo töötajad pidid minema mingile firma korraldatavale treeningule. Aga siis korraldaja ütles, et ma võin sinna kaasa minna kui tahan… Muidugi ma tahtsin 😀 Näeb ju neid asju mida muidu turistile ei näidata. Kästi kella 18 ajal valmis olla minekuks. Eks me siis sättisime koos Ziiluga ennast selleks ajaks valmis. Kui aeg käes oli buss kontori ees, kõik töötajad kobisid bussi ja minek Antalya poole. Antalyas viidi meid bussiga otse sadamasse, seal läbisime turvakontrolli ja juhatati edasi sukeldumislaevale. Sadamas oli ka paar piraailaeva 😉 Kui kõik peal anti otsad ja tiksusime vaikse käiguga merele. Laeval räägiti meile kuidas saab rentida sukeldumislaeva ja mida seal pakutakse. seletati üksipulgi lahti, et reisikorraldajad teaksid mida turistile pakkuda 😀 Põhimõtteliselt võib sukelduma minna igaüks, isegi ilma ujumisoskuseta inimene. Alla lubatakse esimesel korral nagunii ainult koos instruktoriga. Omalgi tekkis väike mõte seda proovida aga… eks ma ükspäev selle ära proovin. Lõpuks jõudsime ühe väikse saare juurde ja heitsime ankrusse. Seal oli hulgaliselt juba muid aluseid ankrus. Tsill käis, kes ujus, kes sukeldus jne. Meile tuli pakpoordi üks vähe edevam kaater ja tsill läks lahti.
Kaatril tõmmati grill välja ja läks möllamiseks lihaga 😉 Tiksusime niisama, nautisime vaadet ja ilma. Mõne aja pärast oli õhtusöök valmis ja kutsuti sööma. Õhtusöök merel oli mõnus tsilllllllllll. Mis oli huvitav, et see saar mille juures ankrus olime oli paksult linde täis aga mitte ühtki ei olnud ega tulnud aluste juurde, meil kajakad tiirlevad ja situvad 24/7 nagu merele lähed eriti veel kui midagi sööd 😀 😀 Krt ainuke jama on siin see, et jube vara läheb pimedaks, kell 9 on juba öö 😀 Lõpuks kui kõhud täis tiksusime sadamasse tagasi ja buss viis meid tagasi kontori juurde. Kokkuvõtteks oli väga asjalik päev, ei kahetse sugugi, et õnnestus firmaüritusel kaasas käia. Tundub, et siin on kohalikel firmadel kombeks turismioperaatoreid sellistele üritustele kutsuda ja niimoodi oma tegemisi promoda. Tegelikult väga hea mõte ju… Väsinud…. pessu ja kotile. Homme uus päev, ootamas põnevate üritustega.
-
Türgi blogi. Demre-Myra-Kekova
Esmaspäev, 3.juuni. Tööplaanis on täna Demre-Myra-Kekova treening. Väljumine on hommikul 6:20 ja õhtusöögiajaks tagasi. Sõit on tunduvalt lühem kui Pamukkalesse, ligi 100 km sinna ja samapalju tagasi. Lõuna- ja õhtusöök on hinnas. Hommikusöök hinnas ei ole, aga kohvipeatus tuleb. Kel hotellist hommikusöök kaasa võetud, saab selle rahulikult ära nosida. Teistel on võimalik omale osta kohvi, teed, pirukaid, omletti või jäätist 😀
See on terve päeva kestev ekskursioon, millele hetkel pole eestikeelset giidi. Nii, et mind on juba töödeldud, et ma võtaksin selle tulevikus enda kanda. Eks ole näha. Selles mõttes on natuke imelik muidugi, et mind alles nüüd sinna saadetakse. Suvel saabuvad meile Eestist peamiselt venelased, eestlased olid aprillis-mais ja hakkavad taas käima septembrist alates. Mõnes mõttes jälle hea, mul aega end ette valmistada. Samas on teada, et üle ühe ekskursiooni ma vaevalt treeninguna saan. Miinuspoolelt veel see, et ma ei ole väga ajaloohuviline, aga see ekskursioon on peamiselt just rännak ajaloolistesse paikadesse. Mul puudub ajaloost igasugune tunnetus. Kõik tuleb tuimalt pähe tuupida.
Demre
Demre on kuulus selle poolest, et seal asub Püha Nikolause kirik. Kristluse algusaegadel tegutsenud siin preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi on jõuluvana eelkäija. Kord aastas olevat tal olnud kombeks lastele kingitusi jagada.
Kõigepealt viidi turistid ikoonide poodi, seejärel 11.sajandist pärineva Püha Nikolause kiriku juurde. Kirik on küll varemetes, kuid kaks korda aastas toimuvad seal jumalateenistused.
Myra
Myra on Lüükia-aegne linn, mis asub praeguse Demre territooriumil. Vaatamisväärsusteks on kaljudes säilinud Lüükia aegsed hauakambrid ning amfiteater.
Kekova
Ekskursioonipäeva viimases osas on mõnus lõõgastav laevasõit Kekova saarte vahel koos ujumispeatusega. Ujumiseks toimub vetteminek laeva ahtriosalt mööda redelit, nii nagu ka jahisõidu ajal. Lisaks lihtsalt imekaunitele vaadetele saab läbi kristallselge vee näha ka maavärina järgselt vee alla vajunud lüükiaaegseid varemeid. Saarele ei randuta, sest maaleminek on rangelt piiratud ja lubade alusel, et säilitada unikaalset külaelu ja olustikku. Hotelle seal muidugi on, kuid uusi maju ehitada ei ole lubatud. Asfaltteid ei ole ja ligipääs on ainult meritsi nagu sajandeid tagasi.
Tagasiteel tegime veel ühe peatuse, kus tutvustati kohalikke puuvilja- ja marjaveine. Soovijad said neid ka kaasa osta. Mekkisin meloniveini, täitsa huvitav 😀
Kokkuvõttes üks väga mõnus ekskursioon ja hästi veedetud päev, julgen soovitada küll 😀
-
Türgi blogi. Pamukkale
Kolmapäev, 29.mai. Ees ootab reis Pamukkalesse, ühe Türgi kuulsaima looduliku vaatamisväärsuse juurde. Seekord siis jälle treening, ehk et sõidan pool-turistina kaasa 😀 Sõit sinna on pikk, ligi 300 km üle mägede. Eeldan, et äratus saab olema juba enne nelja ja imestan kui saan teate, et väljasõit kontori juurest on alles kell 5:30. Turiste alati hoiatan, et tegu on terve päeva kestva ekskursiooniga ja äratus on üsna varane. Juhuste kokkulangevusel on seekord bussil ainult 2 hotelli vaja läbi sõita ja needki jäävad tee peale. (Tekirovat ei ole = hea karma 😀 )
Aeg varajane, uni veel silmis, lasin silma, kohe kui võimalik, looja. Esimene peatus oli Antalyas, kus kolisime ümber suuremasse bussi, kus juba Alanya turistid ees. Edasi veel veidi sõita ja juba äratas giid rahva üles – hommikusöögi peatus 🙂 Kõik kolm söögikorda on hinna sees, söömise pärast muretsema ei pea. Meid kui giide (ja nende abilisi) juhatati eraldi lauda. Kõht sai korralikult täis. Üldse siin Türgis toidetakse üsna kuninglikult.
Enne Pamukkalele jõudmist tegime tee peal veel paar peatust. Ühes uudistasime mošeed ja teises juba lõunasöök. Pärast lõunat kohe Pamukkale ja iidne linn Hierapolis. Lõunasöögi paigast juba paistsid valge Pamukkale kaljud ära. Pamukkale tähendab tõlkes puuvillalossi ja on kuulus valge sädeleva kaskaadi poolest, mis on tekkinud lubjarikastest kuumaveeallikatest. Allikaveel arvatakse olevat tervendav toime.
Ma miskipärast arvasin, et Hierapolis, mis kavas oli, on kuskil järgmine peatus, aga see kõik on ühes asukohas. Niisiis Hierapolis, Pamukkale ja soovijatele Kleopatra basseinis ujumine. See viimane küll lisatasu eest, aga tasub võtta. Vaba aeg kohapeal kolm tundi, igaüks käib, kus tahab ja omal kiirusel. Kohalik giid saatis meid puu alla varju istuma. Jube kuum ilm oli, palavus lämmatas. Oleks tahtnud ehk ka Kleopatra basseinis end jahutada, aga giid kadus ära ja ma ei viitsinud teda otsima minna, et sissepääsu küsida. Niisiis tukkusime Gülnaziga kahekesi palavusest uimastatult ühe laua ääres enam-vähem varjulises kohas.
Tunnikese pärast ajasin end üles ja läksin jalutama, et ümbruskonnale pilk peale visata. Vaatasin üle mõned iidse Hierapolise jäänused. Eraldi sissepääs oli muuseumisse, sinna seekord ei läinud. Kuumus tegi uimaseks ja mälu oli nagunii juba täis. Jalad tundusid ka kui pakud all ja nii saigi laiskus must võitu. Aga ajaloohuvilistel tasub kindlasti sinna sisse vaadata.
Edasi käisin ära neis kuulsates mineraalveebasseinides lumivalgete kaljude peal. Ausalt öeldes jättis pettumuse. Piltide peal tunduvad nad valgemad ja ilusamad. Käia tohib seal ainult paljajalu, see on selleks, et kaljusid säästa. Giid rääkis ka, et 90-ndatel olnud maavärina tagajärjel ei tule enam vett peale nagu varem ja seetõttu see koht vaikselt hävineb. Vesi on oluline, sest vesi toob maapõuest soolad-mineraalid kaasa, mis kaljudel ladestuvad, kui vesi kuuma käes ära aurustub. Sel viisil ongi see koht aegade jooksul tekkinud. Nii et, kel käimata, see kiirustagu 🙂
Enne ärasõitu Pamukkalelt kõlgutasin puu all niisama jalga kuni rahvas kogunes. Juhuslikult oli tegu valge mooruspuuga, mis viskas meid aeg-ajalt küpsete marjadega. Noppisin mõned ilusamad. Olid head mahlased, aga mitte päris minu maitse. Minu kõrval kogunesid Kemerist peale tulnud läti naised, kellele mul õnnestus mooruspuumarju tutvustada. Sõid hea isuga 😀
-
Türgi blogi. Kohver
Tranfeer lennujaamast hotellidesse sujub, oleme kiiresti jõudnud, loodan tööpäevaga kiiresti ühele poole saada ja juba poole üheks-üheks koju ja lõunale jõuda. Hommikune start oli 5:40, tehtud kah juba.
Beldibi peatused on tehtud, Tekirova rahvas bensiinijaamas valutult teise bussi ümber kolitud, Kemer käidud, nüüd veel suts Kirišisse, kaks hotelli ja kontorisse tagasi. Paneme Le Jardini rahvasumma maha, korra tekib segadus, kas kõik kohvid on ikka välja tõstetud. Kohvripoisid askeldavad kiiresti, kolm paari käsi viib kaheksa kohvrit ruttu hotelli sisse. Palun turistidel üle vaadata, kas nende kohvrid on kõik olemas. Vaatavad. Kinnitavad. Roosa on, must on, seljakott on, see on, too ka on…
Sõidame edasi. Viimane peatus Maxx Royal, kaks viimast inimest bussis. Maxx Royali klient tavaliselt ühise transfeeriga ei tule. Tiina ikka rääkis, et Maxx Royali omad tuuakse helikopteriga lennujaamast… Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. EI TEINUD 🙂 Teen vaikselt turistidega juttu. Tunnistavad, et panid ühistransfeeri kasuks otsustades natuke puusse. Oleks juba kohal. Nojah, aga see-eest, nii suure taksoga teised ei sõida 😀 (Meil on täna suur buss, 50 kohta)
Turistid hotelli üle antud, võtame suuna tagasi kontori poole. Tuleb ärev kõne Tiinalt, keegi Le Jardinist olevat kohvri bussi unustanud. Hüüan bussijuhile stopp ja hakkan ise pingivahesid läbi vaatama. Ei ole midagi. Peame bussi kinni, vaatame pagasiruumi ka üle. Bussijuht õnneks seekord on keeleoskaja, temaga on hea suhelda. Aga vaatab mind, nagu ma peaks teda napakaks. Ei saa ju midagi bussis olla, pole kohta, kuhu midagi ära peita. Tõstab pagasiluugid üles, kutsub mu juurde ja nõuab, et ma kinnitaksin, et pagasiruum on tühi. On tühi. Helistan tagasi – meil kohvit ei ole. Ohjah, siis on keegi vale kohvri võtnud. Vaja üles leida.
Esimene kahtlus langeb ikka sama hotelli inimestele. Püüan tulutult kätte saada teisi turiste, keegi toru ei tõsta. Jõuan kontorisse, viin Ömeri asjaga kurssi ja palun hotelli numbri. Vähe kasu, ikka keegi toru ei tõsta. Vahetan kiiruga riided, dušši alla ei jõua, äkki jõuaks veel lõunale. Jalad selga ja minek. Riismed ootavad, süüa saan. Telefon ja paberid on kaasas, aegajalt teen mõttetuid kõnesid, helistan turiste läbi, ega te kogemata vale kohvrit saanud?… Tunni aja pärast helistan õnnetule kohvrita turistile, ega kogemata pole asi minu teadmata ära lahenenud? Ei ole. Turist on nukker, tahaks riideid vahetada, palav on, aga kõik on kohvris. Isegi plätud… Selge, tegeleme edasi. Tuleb meelde Maksile teada anda, et käimas on üks kohvri teema. Kui talle tuleb mingi info, siis selline lugu. Eks venelased või ju eelisjärjekorras talle helistada.
Lõpuks saabub siiski hetk, kus vale tuleb välja. Vale kohver on Maxx Royalis!!!
Mis siis muud kui jalad jälle selga ja kontorisse vaba autot otsima. Ömer ja Muamer puhuvad omavahel juttu kui leemendades kontorisse torman. Autot vaja. Kiire pilk võtmete sahtlile viitab, et kõik on väljas. Igaks juhuks kontrollin ka tabelist. Muamer küsib ettevaatlikult, kas ma manuaalkastiga sõidan. Muidugi! Andke ainult auto. Aga karma on täna vist täidetud, kontori ette vurab Kristine. Ömer viitab Kristinele, auto… Nojah, broneeringus oli see auto kella 21-ni lätlaste käes. Küsin. Jah, auto on hetkeks vaba kuni 16ni, siis on vaja uuesti tööle minna. Viskan pilgu kellale. 40 minutit. Kiiresti tehes jõuab. Aitäh! Tegelikult vist ei jõua, sest võõraste asjade kättesaamine … on omaette ooper. Ükskord käisin kolm korda hotellis mahaunustatud telefoni ära toomas – vaja tõestada isik, vaja anda allkiri, et sain asja kätte, teha passist koopiad jms. Läks aega. Nüüd seda aega ei ole.
Ahvikiirusel viskan vormiriided selga, mingiks kergeks duššiks siin küll aega pole ja vuran Maxx Royali. Turvaväravas minu nime pole. Tõkkepuu ei avane. Helistan Ömerile, palun rääkida otse turvaga, annan telefoni üle. Asi laheneb, tõkkepuu tõuseb. Kohver on vastuvõtus. Sõitke otse, siis paremale, siis vasakule ja oletegi kohal. Tean, tean.
Kohver ootab välisukse juures. Must mees on sõbralik ja annab kohvi üle, passi ei küsi, sadat koopiat ei tee, allkirja ei taha.
Lendan Le Jardini. Tee peal näpin telefoni, üritan turisti kätte saada, tulgu oma kallile kohvrile vastu. Ei vasta. Tarin kohvri hotelli, vastuvõtulaua tädi hakkab meeleheitlikult tuppa helistama. Ei vasta seal ka. Õnneks vastuvõtt lubab, et toimetavad kohvri omanikule edasi. Oleks ju loogiline kah, ega ma pea siin ootama. Aitäh! Panen uuesti lendu.
Maandun kontori ees 15:58. Tehtud! Uhhhh…..
-
Türgi blogi. Rixos Sungate
Mõni hotell on lihtsalt nii uskumatult suur, et seal liikumiseks on rongi vaja. Rixos Sungate on kindlasti üks sellistest.
Lihtinimene eksib seal lihtalt ära. Üks esimesi kordi kui sinna läksin, ei saanud ma aru, millisest peauksest tuleks hotelli koos saabuvate turistidega siseneda. Õnneks tookord oli mul bussijuht, kes kohalikke olusid tundis ja otsejoones õige ukse juurde sõitis, olgugi, et valed ukse oleks ehk ettepoole jäänud 😀 Mul tõesti vedas. Nagu ma hiljem kogesin, bussijuhiga peab ka vedama 😀
Teinekord läksin, et infokausta lennujaama tagasisõitmise kellaaeg kirjutada, ja ma ei suutnud ma seda kausta kuidagi leida… Küsisin ühest vastuvõtust (neid on seal mitu) ühe töötaja käest abi… ja ta ei teadnud ka mitte midagi 🙁 Hädaga helistasin Tiinale, kes mulle appi tõttas ja läbi pikkade koridoride, treppide ja kaldteede rägastiku õige kohani juhatas. Siin pidi neid receptioneid lausa 7 olema. Ja infokaust on kuskil suure avara koridori pimedas nurgas. Oh, ma ei tea, milleks see kõik hea on 😀 Aga muidu paistab üks ütlemata ilus ja uhke hotell.
