-
Metallristid ja nimeplaadid
Igal hooajal on midagi sellist mis meelde jääb. Kui muidu taastad kliendile kuskilt ristihunnikust leitud vana risti või siis platsil ümberkukkunud risti. Otsid vanadest ristihunnikutest ka mingid puuduvad detailid ja klapitad kokku. Eelmisel aastal oli üks selline kokku klapitamine päris paras pähkel, kuna platsile oli vaja 2 enamvähem sarnast raudristi. Juppide leidmine polegi niisama lihtne, vaatad küll, et samasugune rist aga kui detaile klapitama hakkad siis ikkagi ei sobi kokku. Kui lõpuks leiadki enamvähem kõik detailid siis on juba lihtsam, lõikad katkised tükid välja ja keevitad uued asemele, siis liivaprits ja värvimine. Siis hakkab uus peavalu 😉 kuskilt kivihunnikust tuleb leida sobiv aluskivi, augud puurida ja kalmistul kogu kaadervärk paika panna.
Seekord oli kliendi soov täispaketina teha kogu hauaplatsi korrastus koos raudristi paigaldusega. Sobilik raudrist oli juba valmis vaadatud ja kalmistult leitud ka nimeplaadi näidis milline võiks uus plaat välja näha. Egas midagi, nimeplaadist mõõdud ja paar pilti, rist kaenlasse ning töökotta. Ajasime risti sirgeks, keevitasime külge puuduvad detailid. Siis liivapritsiga rooste maha ja uus värv selga. Tegime vana plaadi kujunduse järgi roostevabast terasest uue nimeplaadi ja valmis ta saigi.
Sellel aastal on tulnud teha päris palju metallist nimeplaate kalmistutele. Nii ristidele kinnitamiseks kui ka kividele kleepimiseks. Alternatiivina pidevalt määrduva hauaplaadi asemele saab teha ka metallist hauaplaadi, seda saab meilt tellida näiteks vanale plaadile peale kleepimiseks. Hea mugav asi, kujunduseks saab disainida mida iganes. Mis peamine, see ei määrdu nii ruttu kui kivi ja tekst ei kulu ära. Võrreldes kiviraiega on metallist nimeplaadid sageli soodsam lahendus, eriti kui soovitakse lisada infot olemasolevale hauakivile. Kellel huvi siis siit saab tellida nii nimeplaate kui ka muid lasergraveeringu töid.
-
Kalmistutoimetused
Suve jooksul sai nii mõnelgi kalmistul luusitud ja toimetatud ja eks ikka jääb ühtteist põnevat silma. Nii nagu Võnnu kalmistul on ka Osulas veidi omamoodi kabel. Alumine korrus maakivist ja teine korrus puidust, kohe kuidagi ei meenuta kabelit 😉 Huvitav on ka see, et kui enamus kalmistuid loodi Katariina ukaasiga siis Osula kalmistu jaoks andis maa 1833 aastal Sõmerpalu mõisahärra von Müller. Muidugi kui vaadata kalmistu asukohta siis see kõrge küngas sobiks ideaalselt omaaegseks linnusekohaks, aga see selleks.
Siin on säilinud haudadel üsnagi palju erinevaid raudriste ja muideks siin on ka arvestatav hulk hauatähiseid mida mujal kalmistutel naljalt ei kohta. Nimelt kivile tahutud ristid
Veidi mitte tavapäraseid raudriste näeb ka Kuusalu kalmistul. Ja mis on huvitav, et vaikselt hakkab meile jõudma see Poola kalmistute graniitplaatidega haua katmise mood. Jumal tänatud, et mitte koos nende rõvedate plastlillede kuhjadega. Ja nagu piltidelt näha on võimalik päris stiilselt tagasihoidlik piire teha paarist puupulgast ja nöörist 😉
Panin siia ka ühe õigeusu kombe kohase matuse pildi, hauaplats on täiesti arvestatav söökla. Kuuldavasti osadel kalmistutel käivad kohalikud joodikud peale matust söömas-joomas ja eks linnud ja loomadki saavad oma kõhutäie kätte. Aga miks ma selle pildi panin… Sellel väike iva ka, nimelt asjakohastes foorumites käib jutt, et venemaal ei julge inimesed enam kalmistule minna kuna karud on avastanud hea söögikoha. Eks sellel võib täitsa iva sees olla, olen meiegi kalmistul karuga ninapidi kokku sattunud. Juba räägitakse meilgi, et Alutaguse kandi kalmistutel karud täitsa toimetavad. Ilmselt pole kaugel seegi aeg millal nad tasuta söögilaua mujal kalmistutel avastavad. Ja mitte ainult karud ei toimeta kalmistul, vaid ka rebased armastavad värskelt hauaplatsile pandud liivas hullata ja ka pesaurge kaevata
Eks kalmistutel näeb ka vägagi kummalisi asju, mis seal üldsegi ei peaks olema 😉 Vahel ikka leiab mõne platsi kus näiteks ristil autorool, vaasideks mürsukestad või vanad rehvid ning astumisplaatideks spordiväljaku kummimatid. Aga siiani polnud veel leidnud silindrist vaasi 😀 😀 Nüüd see ka leitud, huvitav oleks teada mis masinale kuulus 😉
Üldjuhul ei taha meie panna plastkestaga küünlaid kalmistule mida tuul ja linnud laiali tassivad kui just pole laternat kuhu see panna. Ühel kalmistul oli oma arvamuse avaldanud plastkestaga küünalde kohta ka jälgede järgi arvates ilmselt rebane 😀 😀
Kalmistutel toimetades tuli ette päris palju tühjale kohale ehitamisi. See on hea variant, ei pea midagi lammutama ja utiliseerima. Muideks sõbrale enne siitilmast lahkumist lubatud hauaplats sai ka tema soovide järgi valmis. Vaatamata sellele, et appi tulijate lubadused lubaduseks jäidki. Ja vahel ei ole isegi vaja piiret ehitada, see tuleb lihtsalt maa seest välja kaevata ja puhastada 😉
Vahel tuleb hulgim piirdeid ja hauakive pesta, selleks pumpame veepaagi täis ja tuld. Samblakihi ja mustuse alt võib välja tulla päris ilus asi. Selle hooaja kõige suurem pusimine oli Meremuuseumi tellimus Rahumäe kalmistul. Seal korrastasime õige mitu meie riigi merendusajaloo suurnime hauda.
-
Itaalia kalmistu
Itaalias luusides tuleb ikka mõni kohalik kalmistu ka üle vaadata 😉 Seekord siis Como järveäärne Varenna kalmistu. Kalmistu on rajatud terrassidena mäenõlvale, kust avaneb üks kauneimaid vaateid kogu Como järvele. Küpressiridade vahel kulgevad kividest laotud teed, mis viivad mööda sajandivanustest hauaplatsidest ja uhketest perekonnakabelitest. See on kui ajatu galerii oma marmorist kujude, kivist treppide ja hauasammastega. Kusjuures huvitav on see, et mõni hauakivi kannab endas vaid eesnime ja aastat, teine jutustab perekonnalugu.
Itaalia matusekombed peegeldavad tugevat katoliiklikku pärandit, ent on ajaga parasjagu muutunud. Tavapäraselt toimub ärasaatmine kirikus. Avatud kirstu juures saavad perekond ning vahel ka kogukond hüvasti jätta. Jumalateenistuse järel toimub rongkäik kalmistule või krematooriumisse. On veel piirkondi kus kirst kantakse jalgsi läbi linna kalmistule. Itaallaste jaoks on hauaplatsi eest hoolitsemine moraalne ja emotsionaalne kohustus. Regulaarselt tuuakse lilli, küünlaid, pilte. Fotod lahkunutest hauakivil on väga tavalised.
Võrreldes meiega on kolumbaariumid või perekonnakabelid Itaalias tavapärased asjad. Kusjuures perekonnakabelid on siin päris uhked ja seal puhkavad mitme põlvkonna esindajad. Proovi sa meil kalmistule tänapäeval teha perekonnakabelit.
-
Maardu lemmikloomakalmistu
Tavaliselt korrastame ja ehitame hauaplatse üle Eesti erinevatel inimestele mõeldud kalmistutel. Poleks osanud arvatagi, et satume sama tööd tegema ka lemmikloomakalmistule. Aga nüüd siis see ka tehtud ja nähtud. Kusjuures lemmikloomakalmistu ei erine kujunduse poolest praktiliselt üldse tavakalmistust. Isegi urnisein on olemas. Seda esineb väga vähestel kalmistutel aga näe siin on olemas.
Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, ainult, et hauad on pisikesed. Piirdematerjalina võib ka siin näha lisaks käepärastele materjalidele ja plastmassile musta graniiti, lihvbetooni jne. Muidugi näeb siin ka selliseid kujunduselemente mida tavakalmistul ei näe, alates nöörpiirdest fotoseinani välja. Kusjuures mõni platsike on vägagi maitsekalt kujundatud
Ega sellelgi kalmistul pole pääsu mahajäetud platsidest ja neid siin ikka on. Huvitav kuidas siin kalmistul käib hooldamata hauaplatside andmine uutele kasutajatele ja pealematmise protseduur. Kusjuures rahvast käis siin kalmistul ikka palju, nii lilli istutamas kui küünlaid panemas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris huvitav kogemus oli ja kindlasti soovitan kalmistukultuuri huvilistel käia ka sellistel kalmistutel.
-
Põnev projekt
Igal hooajal on olnud mingi omamoodi huvitav projekt, ega eelminegi hooaeg ilma selleta olnud. Algselt pidi olema täiesti tavaline vana hauaplatsi renoveerimine millele lisaks kahe vana ja katkise raudristi taastamine. Aga siis kui alustasime platsilt vana pinnase eemaldust selgus, et platsil on pinnase alla mattununa säilinud 5 vanaaegset peenrakasti. Kaevasime peenrakastid täies ulatuses välja ja tasandasime platsi. Nendest peenrakastidest kaks mis olid ilusa ornamentikaga otsustasime säilitada.
Kuna betoon on siiski üsna õrnake liivapritsiga puhastamiseks otsustasime kasutada puhastuseks soodapritsi. Sooda on kordi vähem abrasiivne ja looduses pole temast peale paari vihma enam jälgegi, lahustub täiesti ohutult loodusele. Raudristidega läks seekord lihtsalt, puuduvaid detaile ei olnud, lihtsalt tuli teha uued kinnitused ja alused. Peale seda liivapritsiga puhtaks ja uus värv peale. Raudriste oleme parandanud ikka päris palju, aga siiani polnud veel näinud nii kehva kvaliteediga valuristi, see oli auklik nagu sveitsi juust. Aga mis sa teed, valuvea auke ei paranda kuidagi.
Lõpuks olid kõik eeltööd tehtud, istutasime põõsad, lisasime liiva ja mulla ning valmis ta saigi
-
Natuke erilisemad toimetused
Uue hooaja algusel meenutame veidi eelmise aasta huvitavamaid tegemisi. Vahel tuleb ette tavatöödest natuke teistmoodi töid. Hauda me küll ei kaeva aga nii mõnigi urniauk on tulnud kaevata. Talvel see just kõige toredam töö ei ole aga saame hakkama. Mõnikord tuleb toimetada nö. taaskasutusplatsidel, selleks tuleb eemaldada vanad hauatähised ja need utiliseerida. Suvel pole sellega erilisi probleeme, aga talvel tuleb üsna leidlik olla kuidas näiteks õige mitmesaja kilone ilma aluseta hauakivi külmunud pinnasest kätte saada. Kui käsitsi ei saa, siis tuleb kraana appi võtta ja läinud ta ongi.
Ja ega ilma teravate elamuste ka läbi ei saa. Omast arust lähed vaikselt platse korrastama ja siis tuleb võsast karu koos kahe pojaga kalmistule hullama. Ja nagu sellistel põnevatel puhkudel ikka rakendub kohe Murpy seadus. Kui muidu on telefon koguaeg taskus siis seekord jäi nagu kiuste koos jopega autosse. Krt auto juurde ka ei julge minna kuna mõmmikud toimetasid minu ja auto vahel ennastunustavalt. Ega muud üle ei jäänudki kui lihtsalt eemalt nautida väikeste mõmmide toimetusi. See muidugi elamus omaette.
Vennikesed kraapisid nii mõnegi platsi liiva sees midagi otsides, maitsesid hulgaliselt plastküünalde sisu, aga vist ei olnud maitsev, siis üritasid mitmete laternate otsa edutult ronida. Muidugi jätsid endast maha ka mõned süsimustad sitahunnikud. Nüüd ma siis tean, et kui öeldakse “must kui karu sitt”, kui must see on 😉 Seda mängu sai jälgida oma paarkümmend minutit, enne kui mamma tited metsa kupatas. Vahepeal tulid ka mõned inimesed kalmistule lilli istutama aga nähes neid tegelasi toimetamas kadusid välgukiirusel.
Vahel tuleb ka vanu piirdeid ja raudriste puhastada ja värvida. Vanade piirete ja metallristide puhul ei ole mõtet traatharjaga lahtist värvi ära koukida ja siis vanale värvile uut kihti peale tõmmata, see ei jää pikalt kestma. Kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis on liivaprits puhastuseks väga hea. Näiteks mõnda piiret ei saa puhtaks ka survepesuriga, aga alternatiiviks sellisel juhul on liivaprits. Sellega saab korralikult maha nii vana värvi kui ka roostelaigud kividelt. Aga sellega toimetades peab väga ettevaatlik olema, et hävineks õrnad detailid jne. Peale puhastust tuleb asjad imekiiresti üle värvida. Tulemus on kordi parem kui 10 kihti värvi üksteise seljas. Samas ei ole see mitte odav lõbu aga on seda väärt.
On ka selliseid platse mis tuleb kõigepealt kuskilt üles leida ja siis nendest midagi kujundada. Palju tuleb ette ka vanade hekkide väljajuurimist. Eks need hekid kalmistul on nii ja naa asjad. Kui neid pidevalt hooldada võivad üsna kobedad välja näha aga kui jaks enam üle ei käi siis läheb asi jamaks. Samas kipuvad ka hekid muutuma prügimägedeks, iga vennike pistab sinna midagi ajutiselt aga sinna need lõpuks jäävadki. Üks selline hekk sai eelmisel hooajal välja juuritud, mis oli paksult täis rehasid, labidaid ja muud träna mis muidu ei paistnud isegi välja.
Eestimaa peal on paar sellist huvitavat kalmistut kus toimetades tuleb alati mõni sõbralik kass töid üle vaatama 😉 Kahjuks tuleb selliseid kohti kiivalt varjata, et pimedusega löödud millegi kaitsjad ei tormaks ummisjalu neid püüdma ja sunniviisiliselt koonduslaagrisse toimetama. Kahjuks on sellistele võimatu selgeks teha, et maal käibki kass õues, mitte ei istu piineldes toas nii nagu nemad arvavad õige olevat.
Möödunud hooajal kasutasime platsipiiretena ka veidi teistsugust paekivi mis ei ole ei klombitud ega murtud vaid hoopis saetud. Lõpptulemus sai päris hea.
-
Miks plaatida hauaplatsi?
Varasemalt olen siin juba kirjutanud lahti nii piirete kui ka platsitäidete hooldusvajaduse. Aga kordame siis üle. Viimasel ajal tuleb aina rohkem päringuid hauaplatside plaatimiseks. Tekib küsimus, miks seda teha? Kohe tuleb sada vabandust ja põhjust. Aega ei ole käia hooldamas ja plats on siis hooldevaba jne jne. Tegelikult on see lihtsalt enese rahustuseks ilusa illusiooni loomine. Kui aega ei ole saab alati tellida hooldusteenuse ükskõik kust maailma otsast vägagi lihtsalt. Teiseks plaaditud platsi ehitus on kordades kallim ja ei taha hooldust võibolla ainult esimesel paaril aastal. Edaspidi on hooldusvajadus mitmeid kordi suurem ja kallim kui rehaga liivale triipe tõmmata.
Ilma hoolduseta on plaaditud platsid mõne aastaga sellised nagu allolevatel piltidel näha. Plaadid katkised, plats ära vajunud, rohi ja sammal kasvab ning vajavad korralikku pesu. Küsige nüüd iseendalt kas teil on aega ja võimekust tundide kaupa plaatide vahelt sammalt või umbrohtu kaabitsaga välja nokkida või plaate pesta. Ilmselt veelvähem on aega vajunud plaate lahti koukida ja paika sättida. Kui pole aega 10 minutit liiva riisumiseks, siis pesuks või umbrohu nokkimiseks pole ammugi aega. Seda enam, et meil on kalmistuid kus pole isegi vett kohapeal olemas.
Kui on soov siiski plaatida oleks mõistlik kaaluda väiksemate platside puhul ühe suure plaadi paigaldust, see väldib sambla ja umbrohu kasvamise kindlasti aga ei päästa pesust. Suhteliselt hooldevaba on iseenesest muruplats. Ei pea riisuma ega midagi, trimmeriga viuh üle ja valmis 😉 Mõnel kalmistul ei pea muruplatsi olemasolul isegi ise niitma, vaid seda teeb kalmistu haldaja. Vot hoopis see on hooldevabadus.
