Olen ringi luusinud nii mõnegi riigis kalmistutel, eks see kalmistukultuur ole nii ja naa. On kalmistuid kus on ainult muruplatsid ristikestega kui ka hiiglaslikke monumente täis kalmistuid. Seda mitte ainult välismaal vaid meil siin üle õue olev Maardu kalmistu on suht monumente täis. Eks see meie kalmistukultuur on üsna segunenud, plussiks on võibolla see, et enamus kalmistuid asuvad metsas või suuremate puude all. Samas miinuseks on minu arvates see, et pole loodud mingit korrapära. Puud kasvavad nagu metsas ikka kaootiliselt aga kalmuread üritatakse sirged teha. Seetõttu raiutakse haua kaevamisel robustselt läbi paljude põlispuude juured…… Mis neid siis püsti hoiab??? Samas puud vananevad ja kuivavad. Eestis võib mõnel üksikul kalmistul näha seda, et operatiivselt võetakse maha vanad või kuivanud puud. Enamjaolt hakatakse tegutsema alles siis kui mõni puu on suurema tuulega või vanadusest ümber kukkunuid ja terve hulga hauaplatse rikkunud. Kohe näha, et tänapäeval meil ei tunta sellist ametit nagu kalmistuaednik. Mujal maailmas selline amet täitsa olemas ja koolis saab lausa õppida sellist ametit. Mõndadel päris vanadel hauaplatsidel on märgata korrapära nii piirete kui pinnakatte osas, ilmselt on siin kunagi mängus olnud kalmistuaedniku käsi. Väidetavalt olla meil veel eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel olnud kalmistuaednikud, kes hooldasid kalmistut ja väikse tasu eest ka konkreetset kalmet.

Raamatu „Kalmu kujundamine” autor ja Räpina Aianduskooli kauaaegne aiandusõpetaja Reet Palusalu on andnud päris häid juhendeid matusepaiga osas…
Matusepaika valides tuleks võimalusel hoiduda suurte puude alt eemale. Kalm kujundatakse kas sümmeetriliselt või asümmeetriliselt, mitte nende kahe variandi vahepealsena. Kalmul peab valitsema ühtsus ja kalmu pind jaguneb vahetatava istutusala, pinnakattetaimede ja raamhaljastustaimede vahel.
Värskelt kääpalt koristatakse lilled kohe kui need on närtsinud, võimalusel võib lilled asendada uutega. Pärgade eluiga saab pikendada, kui neid iga päev kasta. Hauakääbas aetakse laiali umbes aasta pärast matmist.
Kalmu hooldamisel tuleb silmas pidada, et sinna tehakse kolm istutust.

Varakevadine, peale maa sulamist.

Suvine, mille võiks teha jaanipäeva.

Sügisene, mis tehakse septembri lõpus.

Istutusvõimalusi on palju, kuid ühe lille istutamine kalmule ei ole õigustatud ja selle võiks siis pigem tegemata jätta. Samuti pole õigustatud väga erinevate liikide või erinevat värvi lillede kasutamine. Kalmul kasvavad taimed peavad alati head välja nägema.
Kui taimed on liiga suureks kasvanud ja neid ei soovita kalmul näha, juuritakse need välja. Et kalm oleks alati puhas, tuleks seda hooldada vähemalt kord kahe nädala jooksul. Põuaperioodil tuleb lilli kasta ja kalmu külastada regulaarselt. Lõikelilli on mõttekas kalmule viia siis, kui seal käiakse vähemalt kord nädalas.
Hauaplats ei ole koht, kus hoida tööriistu. See kila-kola ei kuulu kujunduselementide hulka ja tööriistad tuleb kaasa võtta.

Kui kalmul on vajaduse pärast pink, siis peab see olema hooldatud, võimalikult lihtne ja vähemärgatav. Pink on üldiselt pargi, mitte kalmistu kujunduselement. Euroopa kultuuriruumis üheski riigis kalmistutel pinke pole. Pingikultuur on Eestisse jõudnud Venemaa kalmistukultuurist.

Mida peaks kalmul pinnast ette valmistades ja taimi valides arvestama?

Pinnast ette valmistades on vaja arvestada, et kõik taimed, mida hiljem kalmule kavatsetakse istutada, seal kasvaksid. Tavaliselt on vaja kalmu mullaviljakust või struktuuri parandada. Selleks on hea lisada savikat mulda, mis takistab hiljem orgaanilise aine väljauhtumist.
Taimi valides jälgitakse nende kasvukohanõudeid. Kõige raskem on neid valida varjulisse kohta puude alla. Kui on leitud õiged taimed, näeb kalm alati korrektne välja ega vaja tihedat hooldust.
Kirikus ei peeta heaks tooniks kunstlillede kasutamist altariseadetes. Kalmistutel on hakanud aga üsna ebakvaliteetsed ja võikalt silmatorkavad kunstlilled kohati suisa moeasjaks muutuma.
Lilled on kalmistukultuuris mõeldud lahkunule järelehüüdeks ja lähedastele trööstiks.

Ajaloos tuntakse algselt ainult elavate lillede kasutamist kalmistukultuuris ja matusetseremoonial. Alles hiljem ilmusid plekkpärjad.
Lõikelillede eluiga kalmul sõltub valitud kultuurist. Krüsanteem suudab haual seista umbes neli nädalat. Ei ole õige seisukoht, et pole aega kalmul käia, seega viin sinna kunstlilled, ilm on külm ja nagunii külmuvad ära, seega viin kunstlilledest pärja. Pärg on viimane austusavaldus lahkunule ja see peaks kindlasti olema eluslilledest. Pärga asendab ka eluslilledest kimp.
Kunstlilled ei sobi kalmule, pigem ametiasutustesse ja kodus pimedatesse ruumidesse. Kalmuküngas olgu nendest kirevatest lilledest puhas, sest kalmistul peab valitsema rahulik meeleolu. Meie kultuuriruumi ei sobi kunstlilled kohe kindlasti. Nende asemel võib kasutada talvistes kompositsioonides kuivmaterjale.
Eestis ei ole tööl ühtegi õppinud kalmistuaednikku, sest meil niisugust õpet ei anta. Tulevikuperspektiiv on hakata Eestis neid koolitama. See oleks hädavajalik ametikoht.

Artikkel pärineb ajakirjast Eesti Kirik.

Üks huvitav tähelepanek, artiklis on kirjeldatud, et Euroopa kalmistutel ei ole pinke… Jah seda olen isegi täheldanud, et neid seal peaaegu ei leia aga samas idapiiri taga on see suht tavaline atribuut kalmel.