-
Egiptuse trip. Väike seiklus ja Sharmi muuseum.
Täna esialgu plaanivaba päev. Eile sai tammutud nii, et jätkub mitmeks päevaks 😀 Mõtlesime, et teeme väikse söögi ja siis vaatame jooksvalt mis värk on. Omleti ja praekartuli päev, maitsesime mõningaid saiu ka, aga need jube magusad. Iseenesest eks see ole maitse asi aga minu poolest jäävad nad söömata.
Kui kõht täis tuustisime niisama sihitult mööda hotelli. Viisakas hotell, isegi peldiku uksel on manual kuidas ust avada ning sees on lilled ja maalid seinal, vähemalt meeste poolel 😉 Kas naiste poolel ka, ei tea aga ju on seal ka. Fuajees peaukse juures ka ilusti lilled laual, kurja isegi paju oksad olemas. Huvitav kust nad need võtsid? Algul mõtlesin, et plastmass aga ei täitsa päris pajuurvad olid. Kohaliku “pangaautomaadi” leidsime ka 😀 😀 see on sama tüüpi kui Hiiumaal Eiffeli torni juures. Pane viiekas sisse ja saad teada kui loll oled 😀 😀 Tegelikult oli rahavahetus aktuaalne küll aga mitte siin automaadis 😉 Ma ei saa aru mis fenomen on kasutada nii Hurghadas kui Sharmis mikiraha. Pole ju üldse soodne. Kõige kasulikum on maksta siiski kohalikus rahas. Mikiraha või eurod saad kohalikuks kursi järgi vahetada vahetusautomaadis. Arvelt kohalikku välja võtta pole pointi pank tahab vahelt päris kõvasti. Käisime otsisime kohaliku panga üles, see oli kohe hotelli nurga taga, aga kahjuks seal oli vahetusautomaat tühi ja pank ise ka ei tahtnud vahetada 50 eurost kohalikuks. Öeldi nurga taga on veel üks vahetusautomaat, ehk seal on raha. Lonkisime sinna, kurja see oli ka tühi. Aga siin passis üks kohalik seltsimees, kes kursi järgi ära vahetas.
Peale rahavahetust käisime ajaviiteks uurimas ekskursioonipakkumisi ka hotelli vastas olevas müügikohas. Ennem olin teinud natuke kodutööd ka. Reisikorraldaja pakkumised ja vanalinnast kaasa haaratud pakkumised läbi tudeeritud. Küsisime pakkumist klaaspõhjaga laevale, parasailingule, safarile ja värvilisele kanjonile. Küsisime ka St Catherine kloostrisse pakkumist, aga sinna seoses pandeemiaga sisse ei pidavat saama. Möödaminnes teise programmi raames eemalt näidatakse, aga mind see öine pimedas ja külmaga mitmetunnine mäkkeronimine päiksetõusu nautimiseks eriti ei köida. Nii, et see asi läks seekord programmist maha. Lõpuks võtsime muu ülalmainitu ära. Igatages koguhind oli väga kõvasti odavam kui reisikorraldaja samad paketid ja oli juba letihinnaga odavam sellest mis vanalinnas pakuti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et siin on juba letihinnad odavamad kui Hurghadas samad asjad. Näiteks Hurghadas oli parasailing letihinnaga 35$ lõustalt aga siin 10$ lõustalt ja kahekesi minnes oli kokku 15$ Kui diil tehtud kobisime kõrvalpoodi teed jooma ja maitseaineid ostma. Siin on kõikvõimalikke teesegusid ja maitseaineid võtta 1 nael gramm. Kaameli kakat oli ka 😉 tegelikult on see tee 😀 😀 Muidugi õlisid ja kreeme on ka. Muidugi siin tuli kohe kiiks uurida kus kohalik kalmistu on. Müüja ütles, et kohapeal polegi, surnud viiakse kodumaile. Lähim kalmistu pidavat olema 100 kiltsa. Kobisime hotelli lõunat sööma ja asja praadima 😀 Kusjuures siin on tomat ja kurk vägagi maitsega, mitte nii nagu meil maitsetud junnid.
Nu hing ei andnud ikka rahu, mõtlesime lähme vaatame kalmistu ära. Kauplesime taksojuhtidega hinda sinna ja tagasi sõiduks koos ooteajaga. Küsiti 800 kohalikku aga eks hotelli ees olegi asi kirves 😀 😀 ikkagi loll turist ju 😉 Ütlesime, et üle 600 ei maksa ja marssisime minema, kohe joosti järgi. Tuli välja, et see 100 kiltsa sõita polegi niisama lihtne. Mis siis, et teed jube head ja isegi maksuline kiirtee on 😀 Taksojuht pidi kuskilt suure bussijaama putkast ostma linnast väljasõidu loa jne. Pole nii nagu meil, et hüppad Tallinnas taksosse ja sõidad probleemideta Tartu. Lõpuks kui vajalikud papiirenid olemas ja takso tangitud panime tuld.
Teed on siin tõesti head ja mitmerealised. Kõrbes näeb muidugi igasugu huvitavaid ehitisi, jumal teab milleks need on. Nagu näiteks joru angaare aga ei ühtki hingelist… Lõpuks jõudsime kiirteel mingisse kontrollpunkti, kontrolliti passe ja öeldi, et selle templiga mis meil passis edasi ei saa, peab teine tempel olema. Küsisime kust saab, pidavat lennujaamast saama. Seletasime, et me ju ei lähe Siinailt välja ja meil on Siinai tempel millega saab kogu Siinail liikuda aga politsei jäi oma joru ajama. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vaatasin, et siin on ikka liiklus vähe teisiti kui Hurghadas. Seal sõitsid igasugused koormad ilma tähistuse või asjata, siin politsei käskis toruvedajatel tähistuse välja panna. Aga mida sa ikka paned kui lippu pole… eks ikka käepärase vahendi 😀 😀 Kanister käib küll.
Et päev päris p… ei läheks tuli puusalt uus programm teha. Muidugi kohe hakkasime uurima mis värk selle templiga on, vastust ei saanudki. Reisikorraldaja sõnul oleks pidanud läbi saama. Selgus, et see oma suva järgi otsustamine pidavat olema siin tavaline ametnike hulgas, võibolla oodati väikest kalõmmi. Hiljem muidugi selgus, et see takistus võis olla ka sellest, et samal ajal toimus üleilmne noorte konverents ja Egiptuse president oli ka Sharmis. Aga see selleks, lasime taksojuhil ennast Sharmi muuseumi juurde viia. Jõudsime liiga vara ja värav kinni 😀 Seal on muuseum lahti hommikul kuni lõunani ja siis õhtul kella 5 kuni 23. Turvamehed ei tahtnud sisse lasta väravast 😀 😀 Seletasime, me teame, et muuseum veel kinni aga nuh me turistid ja aega küll me lähme niikauaks mošeed vaatama. Hakkasid naerma ja tegid värava lahti 😀 Egas midagi tegime siis tiiru ümber mošee, sisse neisse kahjuks ei lasta. Mõned Inglismaalt toodud taksod olid nurga taga ootamas kõik noortefoorumi kirjadega. Kusjuures roolid olid õigel st. vasakul pool 😉 Siinsamas kõrval aretatakse mingit Hollywoodi sarnast pargi asja dinosaurused künka otsas ja puha. Tahtsime lonkima minna aga miski suva vennike jooksis järgi ja ütles 5 $ on sissepääs. Ma nagu küll ei näinud, et kuskil oleks värav või miski piletiputka olnud. Saatsin pikalt, viieka eest prügimäge nüüd küll vaatama ei lähe 😀 Veidi eemal oli samanimeline hotell ka, see oli ikka paras bling.
Lõpuks aeg sealmaal, et saab muuseumi. Pilet päris kirves, 200 kohalikku. Maksta saab kas kohalikus või kaardiga ja kui tahad fotokaga pilti teha siis tuleb eraldi pilet selleks osta, maksab 50 kohalikku. Mobiiliga võib tasuta pilti teha. Muidugi piletisüsteem siin uudsusega ei hiilga nagu mujalgi Egiputses. Kuigi innovaatiliselt on piletitel kas QR või triipkood aga neid kasutada pole kuskil 😀 😀 Ja makseterminal ei tööta harmoonias piletiterminaliga nii nagu mujal maailmas 😀 See lausa omaette tseremoonia, maksad kaardiga siis selle makseterminali tseki alusel müüja toksib kõik mudru käsitsi arvutisse, see on puutetundlik siiski 😉 ja lõpuks siis kui kogu see protseduur on tehtud tulevad printerist piletid. Piletiost võttis aega õige mitu minutit. Pileteid ei müüda mitte muuseumis endas vaid territooriumi servas putkas. Lõpuks kui piletid käes kobid muuseumi uksest sisse, läbi metallideteka piletikontroll teeb augurauaga piletisse augu ja voilaaa võidki alustada kultuuri manustamisega.
Muuseum ise suur ja mitme erineva saaliga. Ajaloohuvilisele vaatamist jätkub. Nii mõnedki muumiad on eksponeeritud. Huvitav, et Tuthanhamon on päris kõva kuulsusega, igas muuseumis on oma nurgake temale pühendatud või siis lausa eraldi muuseum kohe. Huvitav kuidas neid vidinaid jätkub 😉
Ühes saalis on ka natuke moodsat blingi ja nii mõnigi ruumikujundus meenutab Peterburi losse. Iseenesest ehteid kui selliseid oli suhteliselt vähe aga selle eest kirevaid taldrikuid küllaga 😉
Natuke beduiinistaffi ka. Huvitav, et beduiinidel on üsnagi sarnased peakatted ja ehtestiilid nii mitmegi rahvaga maailma eri paigus. Siin on ka ehetena kasutusel tohutul hulgal hõberaha. Tea kas raha oli nii palju, et polnud kuhugi mujale panna kui naisele eheteks. Eks meie setudelgi ole tsaariraha kaelas nii, et anna olla.
Peale paari tundi sai tiir peale muuseumile. Õues täitsa kottpime. Ah jaa muuseumi õues oli vahepeal lahti löödud üsna korralik turg. Kohalikud naised ja lapsed müüsid igasugu ägedat nänni. Päris stiilseid karvaseid käekotte oli saada 😀 😀 huvitav kus nad selliseid kannavad…
Kobisime marsa peale ja kimasime vanalinna. Võtsime ühest putkast väikse söögi kaasa ja hotelli kotile. Lihaportsule anti kaasa terve pool kilekotti kohalikku leiba. Söök koos salatiga maksis 60 kohalikku, menüüs täitsa hinnad väljas. Kurja küll liha portsjon oli nii suur, et isegi tühja kõhuga jõudsin ära süüa ehk kolmandiku, rohkem lihtsalt ei jaksanud. Selline ports on täiesti sobilik võtta 2-3 peale, siis jaksab ka ära süüa. Käisime vahepeal üle ukse vaatamas kuidas hotelli hoovis kunstnik möllab värvidega ja kotile ära. Homme pikk päev, safarile minek.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Natuke loovtööst, näitusest ja mõisast
Õige mitu aastat tagasi sai poissi aidatud loovtöö tegemisel, ilma selleta pole võimalik põhikooli lõpetada. Plaanis oli organiseerida Ruila koolis näitus sealtkandi arheoloogilistest leidudest. Neid leide, mis muinsuskaitse minu kätte jättis peale aruannete esitust, jagus täpselt ühe väikse näituse jaoks. Nagu ma juba varasemalt kirjutanud olen, siis kooli muuseumis oli olemas paar sobilikku vitriini näituse eksponeerimiseks. Sellest eelprojektist saab pikemalt lugeda siit. Just siis, kui kogu värk oli nö. saavutanud kaubandusliku välimuse, kargas turja “Made in China” sildiga viirus. See lükkas näituse esitluse ja avamise edasi määramata ajani.
Asi venis ja venis, vahepeal jõudis mõisast üle käia isegi väike remont ja uuenduskuur. Õnnestus sel ajal isegi piiluda asju, mida iga päev ei näe. Teisel korrusel võeti lahti keerdtrepi kohale ehitatud kole kõrgendus, millel asus õpetaja laud ning põrand tehti siledaks. Täna ei reeda seal miski trepi asukohta 😉 Seda treppi näed ainult korrus altpoolt terves hiilguses. Iseenesest oleks muidugi äge kui üleval oleks trepil klaas peal nii nagu tänapäeval moes eksponeerida selliseid asju. Aga noh eks sellega ole üks pisike probleem… Milline õpetaja ikka tahaks, et altpoolt käidaks “saba alla” piilumas 😉 😉 Ruumide seintelt võeti maha ka vana nõukaaegne vineer, mis oleks peaaegu tee leidnud prügimäele. Õnnestus veel viimasel hetkel see vineer kätte saada ehitusjäätmete konteinerist. Vineerile andsime uue elu väikeste sõdalaste kilpide näol. Nii, et kui keegi tahab lapsele kingiks või niisama mälestuseks klassiruumide seintel olnud ja haridusest läbiimbunud vineerist kilpi, siis minult saab 😉 Kusjuures sellest vineerist kilpe on juba Maarjamaal väikeste sõdalaste käes üsnagi arvestatav kogus. Teadaolevalt on sellest vineerist tehtud kümmekond kilpi rännanud ka Ukrainasse lastele kingituseks.
Eks muidugi on saadud piiluda nii jääkeldrisse kui ka lakapealsele. Jääkelder seisab kahjuks jõude, äge oleks muidugi sinna sisse aretada mingi värk. Ilmselt kohvikut teha sinna, nii nagu oli näiteks Saue mõisa jääkeldris… Vist keeruline aga mine sa tea… Ja muidugi kui nüüd uskuda härra Kuuskemaa juttu ja arvamust, siis see pildil olev uks võiks olla mõisa sünnijärgne originaaluks ja nii umbes ca 300 aastane. Iseenesest muidugi lukukatte stiil viitab küll vanale stafile… Mine sa tea.. äkki ongi.
Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks sai siiski esitlus teoks. Selleks ajaks oli muidugi mõisa ruumidel uus ilme. Tähelepanelik kodanik ilmselt märkab, et klaver on värvi muutnud, seintele on ilmunud maalingud ja saali uksedki on kadunud 😉 Saal kohe palju avaram. Poiss tegi korraliku esitluse ja pidas tublilt vastu küsimuste laviinile 😉
Selline see tagasihoidlik näitus lõpuks sai. Aga ega koolis loovtöö esitlusega asi veel ei lõppenud. Loovtöö pälvis päris kõvasti tunnustust üle-Eestilisel tasemel ja Riho sai ERM-iski käia. Kellel näituse vastu huvi, see saab ilmselt kokkuleppel kooliga seda vaatama minna muuseumi. Kes tahab lugeda, saab seda teha siit.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kogukonnaga trippimas
Nonii, ikka lasti koos kogukonnaga trippima 😉 Päris ägedaid trippe orgunnitakse, kuigi eks mul ole need kohad enamjaolt juba varasemalt ja korduvalt läbi kolatud. Eelmisel aastal oli ka Ida-Viru tripp ja isegi kui siiapoole 10 trippi jutti teha ei jõua kõiki ägedaid kohti läbi käia. Kui eelmisel aastal alustasime Purtse kindluselamust siis seekord alustasime Kaevandusmuuseumist. Varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise veel kordagi käinud ei olnud. Siin natuke teistsugused reeglid kui tavamuuseumis ja pilet on ka päris soolase hinnaga. Iseenesest päris äge muuseum ja siin läks meil õige mitu tundi koos lõunasöögiga. Aga sellest muuseumist kirjutan ükspäev eraldi pikemalt. Siit edasi kimasime Narva, seal pidi meil olema linnuse külastus giidiga.
Vot sellise rongiga saab siin sõita 😉
Sellega oli muidugi üks huvitav seik ja sõnal on ikka suur jõud. Kui ma enne reisi programmi vaatasin siis mõtlesin, et Narva Hermanni linnus on küll igavesti äge koht ja seal on avatud uusi ruume külastajatele aga mulle meeldiks Kreenholmis rohkem luusida. See on kuidagi selline huvitava energiaga koht kuhu tõmbab tagasi, kuigi ma seal korduvalt käinud. Muidugi eriti äge on seal siis kui lüüsid lahti ja kosed vett täis, see asi on õnnestunud oma silmaga ära näha, eks ma sellest ka ükspäev kirjutan pikemalt. Kuna tammi juhtimine käib Venemaa poolelt siis ei tea keegi kunagi millal nad suvatsevad lüüsid avada. Kohapeal selgus, et orgunnimisel oli kuskil mingi “kala” sees ja me ei saanud linnusesse, selle asemel saadetigi meid Kreenholmi 😀 😀 Vot mõtle veel, et nii võiks olla… Ah jaa linnuse õuel oli isegi korralik näitus EV taasloomisest ja kohalikud meistrimehed müüvad arheoloogiliste leidude sarnaseid ehteid mida mina tavaliselt töötubades huvilistega meisterdan 😉
Ja olimegi viuh Kreenholmis, giidid aeti vabal päeval välja 😉 Kuna siinne marsruut ja jutt teada siis irdusin vaikselt grupist ja kolasin omal käel. Kreenholmi kohta saab lugeda pikemalt siit. Vahepeal on siin muidugi nats korrastatud ja päris palju üritusi korraldatud. Hakkas silma, et uue peavärava juures on ilusti lipud üleval aga kolmest lipust ainult Eesti lipp on valgustatud. Ühes hoones oli aknal näha isegi nõukaaegset konditsioneeri mis aknaauku käis. Mulgi selline kodus olemas ja täitsa töötab 😉
See rõdu mis ehitati Joala kontserdiks seisab ka paigal. See istutati päris hästi konteksti, kes ei tea see arvab, et see on sama vana kui hoonegi 😉 Kui juba piiri ääres siis tuleb ikka naabreid ka vaadata, huvitaval kombel ikka veel püsib seal ühe maja katusel püsti üsnagi väsinud tornike.
Praegu ühes saalis mingi huvitav sidumismängude näitus ja teises saalis pandi püsti lava miski ürituse jaoks. Mõned päevad tagasi oli isegi hommikutelevisioon Kreenholmis saadet tegemas.
Kolasin nats mööda kottpimedaid keldreid ja ega ülemistel korrustelgi käimata jäänud.
Vanadest ladudest on rämps ära koristatud ja väidetavalt tahetakse siia teha näitusesaalid ja panna liikuma väike rong nii nagu omalajal oli. Kahe tööstushoone vahel oli ka päris korralik pitsaahi 😉 Päris suur teine, mina igatahes üle ääre sisse piiluma ei ulatunud. Tegelikkuses on see muidugi ventilatsiooniava. Kurjad keeled räägivad, et Kreenholmis on plaanis uus ekskursiooniprogramm mille käigus saab sisse ka tornidesse. Sealt pidavat avanema päris äge vaade ümbrusele.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, majutuskohaks oli Meresuu spa. Pole siin aastaid käinud, päris kobedaks teine vahepeal tehtud ja täitsa soovitan käia tsillimas. Peale spaad ja vägevat õhtusööki vaatasime üle ka kohaliku kuulsa ranna.
Meresuu spa ees on selline vahva mängiv purskkaev
Hommikul ühe jutiga kohe Rakvere linnusesse. Siin pole ka oma paar aastat käinud, veelvähem muidugi giidi saatel. Kui vähegi ajaloohuvi on siis soovitan käia giidi saatel saate kuulda nii mõndagi põnevat ja proovida ka püssirohtu teha 😉 Kui õigel ajal sinna satud siis näed ja kuuled ka väikest kahuripauku.
Piinakambris saab ka giidi saatel palju teadmisi erinevatest vanadest piinamismeetoditest ja piinariistadest, kas linnuses oli oma timukas või ei jne jne. Linnuses on veel palju muudki põnevat tegevust millest tasub ise osa saada mitte siit lugeda 😉 Kui tiir peal kinnitasime keha kohalikus kõrtsus, toit oli väga hea. Ja läbi ta selleks aastaks ta jälle oligi. Nii, et oodake, nagu lubatud sai kriban ükspäev Kaevandusmuuseumist ja suurveega Kreenholmist pikemalt.
Väike pauk kahurist ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiire tiir Pihkvasse
Sai just mõnda aega tagasi Petseris käidud, nüüd hammas verel ja tuli plaan Pihkvas ka ära käia. Sealkandis muidugi veel paar linnust ka mis vaja üle vaadata aga iga asi omal ajal või veidi hiljem 😉 Kuigi kohe piiri tagant saab bussipeatusest praktiliselt iga paarikümne minuti tagant kas bussiga või marsaga Petserisse otsustasime seekord autoga minna, et saaks vähe teepeal ka ringi vaadata. Kui piir ületatud kimasime Petseri poole, muidugi mis hakkas silma, et tee ääres suva kohtades näeb posti küljes veel telefoniautomaate 😀 😀 Enne Irboskat on tee ääres pisike kabel ja mälestusmärk “Püha küngas” Nu eks sai ikka tiir sinna ka tehtud, kabel väga puhas ja korralik seest. Kui asi uuritud kimasime edasi Pihkva poole. Irboska kindluse jätsime seekord ära, et teiseks korraks ka midagi jääks 😉
Ja juba olimegi Pihkvas, siin plaanisime vaadata ainult kindlust ja koju tagasi kimada. Igati äge kindlus on see, siin on laiamas käinut isegi Lembitu oma väesalgaga ja üsna edukalt. Siinmail muidugi nimetatakse selliseid kindlustusi kremliks, mis teema sellega on pole viitsinud väga süveneda. Kindlus asub väga heas looduslike kaitse eeldustega kohas. Ürikud mainivad linnust juba 9 sajandil ja see oli strateegilise tähtsusega kindluslinn. Elanikud tegelesid siin kaubanduse ja käsitööga. Esimesed kivimüürid 3 hektarit hõlmava kremli ümber kerkisid 10 sajandi lõpus ja seinad kõrguvad 6–8 meetrini ja paksust on 2,5–6 meetrit. Siin näeb ka väidetavalt Ida – Euroopa suurimat 15 sajandil rajatud Pokrovskaja torni, mis on tänaseks päevaks ilusti restaureeritud. Pihkvat 9 kilomeetri pikkuselt ümbritsenud, 40 värava ja torniga kindlusemüüris asuval viiekorruselisel 90-meetrise ümbermõõduga tornil oli eriline roll Vene-Poola sõjas. Peale kuuekuulist Pihkva piiramist alistasid vene väed 1581. aastal Poola kuninga Stefan Batory väed. Omalajal oli see ka päris kõva Hansalinn.
Kui linnnusemüüride vahel piisavalt kolatud astusime sisse kirikusse, see on vene kombe kohaselt kulda ja karda täis.
Ja lõpuks ikka muuseum ka. Siin on taaskehastuse värki ja muud väljas vaatamiseks ikka väga palju. See on muidugi hea, et asjad ei ole segamini vaid ilusti ajastute kaupa saalides.
Kõikvõimalikke versioone kirvestest ja nuiadest näeb siin nii mitmeski vitriinis
Raudrüüd olid siin ka olemas kõikvõimalikus variandis, isegi hobuse oma oli olemas. Kokkuvõttes väga äge kohake ja tasub täiesti pikemalt uurimist. Linnuse poes on isegi päris suur valik leiupõhiseid ehteid jne. Ja kui neist jääb väheks siis on olemas veel kataloog millest saab numbri järgi tellida omale meelepärase ehte. Kusjuures muuseumipoe kohta olid seal vägagi mõistlikud hinnad koopiatele. Meil ei saa sellise hinnaga asju kätte isegi käest-kätte ostes mitte.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viljandi – Põltsamaa
Pole ammu Viljandi kandis luusinud, egas midagi sõbrad kokku ja minekut. Eriti pikalt ei olnud seekord aega ringi luusida, katsusime ära mahtuda ühte päeva. Ühe jutiga kimasime kohe Viljandi ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Piilusime sisse ka Viljandi Jaani kirikusse. See kirik olla ehitatud 17 sajandil endise frantsisklaste kloostrikiriku varemetele. Sõdade käigus on kirikut mitmeid kordi purustatud ja üles ehitatud. Veel pärast II MS tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks. Kirik pühitseti taas 1992 ja siin korraldatakse päris palju kontserte.
Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on ainulaadne Eestis. Vaatasime üle ka Laidoneri ratsamonumendi.Siis väike tiir ordulinnuse varemetesse, sellest ei hakka pikemalt kirjutama kuna seda juba varasemalt tehtud küll ja küll. Kes tahab lähemalt lugeda siis siit saab. Lõpuks ometi on siinsed nõlvad ka enamvähem korda tehtud ja nii varemetele kui ümbrusele avaneb hea vaade. Kui varemed, rippsild ja muu värk uuritud võtsime suuna Põltsamaa poole.
Põltsamaal läks vähe kiireks, tahtsime enne muuseumi sulgemist veel selle läbi vaadata. Viuh väravast sisse ja muuseumi 😉
Kohaliku väikse muuseumi kohta täiesti arvestatav muuseum oma koguga. Siin näeb nii linnusest väljakaevamisel leitud staffi, II MS värki, talupidamise värki. Igati põnev muuseum kus tasub kindlasti käia silmaringi avardamas.
Ja muidugi lisaks kõigele näeb siin ka vikuehteid. Neid tavaliselt vitriinides ei hoita miskipärast, ei tea kas kardetakse rahvale päris asju näidata või mis värk nendega on…. Näidata oleks tegelikult küll ja küll aga kahjuks koguvad tolmu arhiiviriiulites.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptus KUMUs
Käisin ka ruttu seda paljukiidetud Egiptuse näitust KUMUs vaatamas, enne kui jälle kõik kinni pannakse. Sellest nädalast kuu lõpuni ju muuseumid jälle kinni ja see näitus korjatakse maha. Mind ikka väga huvitab see tõendamise pool. Millega on tõendatud, et muuseumis või teatris levib koroona kordades hullemini kui ühistranspordis või poes. Räägitakse hirmsasti rahva hajutamisest aga siis suruvad toidukohtade lahtiolekuajad kokku, et kõik karjas tormaksid sööma enne kui kinni pannakse. Hajutamiseks peaks asi ikka vastupidi olema. Ju poliitikas käivadki asjad teistpidi ja ei vasta mingilegi loogikale. Aga see selleks. KUMUs ikka varasemalt paar korda käinud aga mitte näitusel vaid muid asju ajamas. Täna juhtus ikka päris tsill ilm olema mille vahepalaks sobib muuseum imehästi.
Nagu ennem juba mainisin on reklaam asjale hea olnud ja kuidas sa selle ikka vaatamata jätad. Kuigi hinges oli väike kahtlus asja osas. Meil kipub paraku see nii olema, et kui reklaam hea siis tegelikkus….. Teades, et Egiptus on ikka vägagi rikka ajaloo ja leiumaterjaliga lootsin siin ka ühtteist põnevat näha. Rahvas oli mõnusalt hajutatud ja miskit trügimist ei olnud, näitusesaal mõnusalt hämar ja valgustus on suunatud eksponaatidele. Aga kohe märkasin ühte tõrvatilka. Eksponaadid küll valgustatud aga kõik info eksponaatide kohta päris väikses kirjas ja küllaltki kaugel ning suhteliselt hämaras. Valgustus üsna kaootiline, mõnda sai ilusti lugeda aga enamuse jaoks tuli ikka silmi pingutada. Nägin ikka päris suure hulga inimesi kellele see muret valmistas ja nina vastu klaasi üritasid midagi lugeda. Lihtsalt hämaras on kaugel olevat peenikest kirja üsna s… lugeda. Oleks võinud ju selle infolehekese ka ära valgustada aga noh jh… Isegi jätsin osa asju lugemata, polnud lihtsalt mõtet silmi tappa. Iseenesest eksponaadid nii ja naa, mina lootsin ikka enamat näha. Muidugi igasugused graveeringud liivakivil olid ikka väga detailirohked. Natuke nägi ka mõnda amuletti, seda teada tuntud sitasitikat ehk siis skarabeusi 😀 Neid seal kultuuris kasutati ohtralt, eriline teema oli muidugi südameskarabeus. Samuti palsameeriti seal kõike mis kätte saadi 😉 Mitte ainult inimestest ei tehtud muumiaid vaid kassid, kalad jne jne. See loomade mumifitseerimine oli preestritel vägagi tulus äri, loomi kasvatati selleks spetsiaalselt…. Löödi maha ja mumifitseeriti ning neid müüdi inimestele kui jumalikke ilminguid 😀 😀 Inimesed omakorda annetasid need ohvriandidena templitele. Ah jaa see silmavärk oli ka seal vägagi kasutusel, neid joonistati näiteks sarkofaagile, et muumia nende silmade abil näeks välja. Wdjat silmi võis panna igalepoole.
Basa sarkofaag nägi päris ehe välja, nagu oleks kivist tahutud aga võta näpust… puidust pidavat olema 😉 See kahe kobra vahel olev päikeseketas on viide päikesekultusele mis sai aktuaalseks Egiptuses miski 2400 aastat EMA. Seda tehti hauakambrite ja templite ustele ja lagedele. Laevamudelitel oli ka oma teema, kuna laevandus oli Egiptuses igapäevateema siis pandi mudeleid kaasa teistpoolsusesse. Laev sümboliseerib ka teekonda mööda Niilust nekropoli juurde.
Sandaalid olid ka päris ägedad. Väidetavalt kandsid neid ainult ülikud ja töölised olid paljasjalgsed. Tehti neid nahast või taimedest, olla leitud ka kuldseid sandaale. Paar päris ägedat loomakujulist õlilampi oli ka. Ehtevärki oli sellel näitusel ikka kahetsusväärselt vähe, paar tilulilu ainult. Kuigi mukiti ju ilmselt ohtralt, ega muidu poleks meigitopse, peegleid jne. Silmi meikisid nii mehed kui naised kuna arvati, et see kaitseb putukate, päikese ja liiva eest. Iseenesest huvitav oli muidugi kamm mis dateeritud 4 – 7 sajandisse. See isend oli puidust, meil siin on ohtralt sarnaseid kas luust või pronksist. Neid pronkskammide tükke isegi terve hulga leidnud. Enamjaolt kipuvadki kahepoolsed olema, ilmselt levisid täid ohtralt tol ajal 😉 Tegelikult ei jäänud kamm niisama silma vaid ikka mustri pärast 😉 Sellist rõngasmotiivi on ju meil arheoloogilistel leidudel nõrkemiseni. Vot võta sa nüüd kinni kust selline motiiv esemetel alguse on saanud.
Maalinguid ja graveeringuid on seal kultuuris ikka hullult. Piltkirja värk on ka päris lahe. Seal pidavat lugemiseks olema oma süsteem, ei ole nii nagu meil vasakult paremale. Ma ei süvenenud mis värk sellega on aga pidavat olema kuidagi seotud vist linnuga. Kuhupoole vaatab sealtpoolt lugema hakkad või vastupidi 😀 😀 Igatahes kuidagi nii on 😉
Paar sarkofaagi oli ühes nurgataguses saalis ka.
Eks Euroopas tuli see suurem vaimustus Egiptuse kultuuri vastu alles siis kui Napoleon seal laamendamas käis. Noh ja ega eesti muuseumiteski pole puudu Egiptuse leidudest isegi mõni muumia olla. Esimese eestlasena käis Egiptuses orientalist Otto von Richter (1792 – 1816) kes kogus seal muistiseid ja talletas märkmeid. Tema kogu kingiti Tartu Ülikoolile kuid viidi sealt segastel aegadel Voroneži kus on tänaseni. Aga eks seal ole muidki siit tuuri pandud asju hoiul. Kokkuvõtvalt lootsin enamat… tegelikkuses polnud midagi erilist aga eks see ole ikka nii kellele ema kellele tütar…
Kui juba siin laiamas siis tuleb ülejäänu ka üle vaadata. Siin ikka ühtteist on vaadata nii mitmelgi korrusel.
Vaatasin, et ega see nõukaaegne tootmisvõimlemine ei erinenud väga varieteest midagi 😀 😀 Varietees ainult riideid vähem seljas 😉
Natuke teise EV algusaegade nänni kah lettidel 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hõbedaga hullamas
Nonii, selle aasta esimene hõbedast käevõru tellimus tuli ära. Mnjh kurja oleks seda varem teadnud, et hõbeda hind lakke hüppab oleks omale hõbetraati varunud tagavaraks. Lohepäid õnneks sai Kasparil lastud valada väikse varuga aga eks needki hakkavad otsa saama. Egas midagi vutvutvut poodi hõbeda järgi ja pusima.
Lõpuks peale pikka pusimist sai põhiosa valmis. Nüüd jäi veel lohepead otsa joota ja siis kõige nürim töö… lihvimine. Aga lõpuks valmis saigi. See oli kümnes seda tüüpi hõbedast käevõru. Muust traadist on neid tehtud jumal teab kui palju 😉 Samalaadseid traadist käevõrusid saab ka õpitoas ise meisterdada. Seal muidugi lohepäid otsa ei pane, piirdume vähe lihtsamate versioonidega aga kui ikka erisoovi on paneme lohepead ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
