-
Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe
Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud
Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.
Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma.
No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉
Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉
-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast.
14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole.
Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
-
Preisimaa trip. Gdansk ja Hel maasäär
Uus päev ja uus minek. Hotelli hommikusöök on täitsa ok valikuga. Kui kõhud täis kobisime bussi ja tuld. Tee ääres jäi silma üks huvitav teemapark “Farm”, selline võiks meilgi olla. Esimene suurem peatus oli pisikeses rannaäärses Leba linnakeses. Omamoodi huvitav linnake. Õnneks ei ole veel turismihooaeg ja saab rahulikult tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi sellel ajal kui Eestis viltidega käiakse siin juba kõik õitseb. Isegi mänd on lehte läinud 😉 Väga kavalalt oli siin lahendatud laste mänguväljak, täpselt pangaautomaadi kõrval. Siin väga keeruline lapsele öelda, et raha pole karusselli jaoks 😀 😀 Vaatasime üle ka kohalikud rannaluited. Päris huvitava kujuga taara kogumise kast oli rannas. Siin linnakeses on väike liblikamuuseum kus tasub kindlasti käia. Seal müüakse meenetena huvitavaid ruumilisi postkaarte.
Edasi kimasime Hel maasääre poole. Huvitav, et siin maasäärel on kitsarööpmeline raudtee mis tundub täiesti toimivat. Silma jäi, et kogu maasäär koosneb ainult kõikvõimalikest kämpingutest, hostelitest jne. Ilmselt turistihooajal pole siin ruumi ringi töllerdada.
Lõpuks jõudsime suht sääre tippu, siin on mingi kohalik sadam, joru hotelle jne. Muidugi ei jää siin puudu militaarist. Eks siingi ole metallikratid manti kogunud aga ühtteist on siiski järgi. Ja militaarhuvilisel on siin kohti kus turnida nõrkemiseni. Päris paljud rajatised on korrastatud ja seal eksponeeritakse kogu seda kohalikku militaarteemat. Ehituse ja stiili poolest on kogu temaatika üsnagi sarnane meie Peeter Suure merekindluse rajatistele näiteks Suurupis või Naissaarel. Isegi viiekümnendatel ehitatud tulejuhtimistornid ja kaugusmõõturid on sarnased. Siinsamas asub ka väidetavalt Poola kõige kõrgem toimiv majakas. Jooksin kiiruga nii mõnegi objekti juurest läbi ja isegi mõne otsa sai turnitud. Siinse militaarteema kohta on olemas isegi väga asjalik koduleht. Meie väikesaarte turismi “aretajad” võiksid sealt omale eeskuju võtta. See teema vajab tutvumiseks mitte paar tundi vaid ilmselt terve päeva kui mitte rohkem. Igatahes nüüd on hammas verel 😉
Peale kiiret tiiru poolsaare tipud kobisime bussi ja kimasime tagasi Gdanskisse. Kimasime mööda ühest huvitavast kohast kus keset põldu õige mitu lennukit ja muud mudru, mõtlesin mida värki. Tuli välja, et seal on maisilabürint. Gdanskisse tagasi jõudsime suht hilja, nii, et enam kuskile muuseumi ei saanud. Tuustisime niisama mööda vanalinna, kusjuures väga äge vanalinn on siin. Kindlasti tasub aega varuda ja siin ringi kolistada. Paar päris huvitavat asja jäi silma, näiteks pesakastidega puu, joogiveepunkt ja mõned lohekujulised veesülitid. Selliseid avalikke joogiveepunkte võiks meilgi olla. Vanas väravatornis on vahakujude muuseum ja veskihoones merevaigumuuseum.
Tegin valges paar droonipilti ka. Mis mulle Gdanski puhul eriti meeldis, et vanalinna ei lubata ehitada mingeid käkerdisi nagu meil, vaid kõik uued majad peavad olema vanas stiilis ja nii see värk taevast ka paistab. Tegime Hard Rock kohvikus väikse söögi, täiesti ok koht oli söömiseks. Peale sööki mõtlesin, et teen pimedas ka paar droonipilti aga kahjuks eriti midagi ei saanud. Ilgelt tuuliseks läks ja sadama hakkas ka. Hotelli jõudsime läbimärgadena 😀 😀
-
Dominikaani trip. Safari
Täna safari päev, hommikul visati meid hotellist autoga nagu tavaliselt kogunemiskohta. Sealt edasi kimasime autokastis safarile. Kusjuures ostes ei süvenenud üldse mida safari sisaldab, üldjuhul on see paar tundi kuskil looduses ragistamist. Kuna start enne hotellisöökla avamist siis oli meil üsna pea väike kohvipeatus “Comercial mym” nimelise poe juures. Süüa eriti ei tahtnud nii vara, Andrus otsustas proovida siinset niigi jube kehva jäätisevalikut 😀 😀 Peale selle, et siin riigis jäätise valik niru on see ka üsna kirves. Andrus valis liitrise topsijäätise, selle hind jämedalt 7€ mis on tegelikult üsnagi kirves. Varasemalt on siin juba proovitud mõnda pulgajäätist ja need olid täiesti ok ning ega see topsijäätiski vilets polnud. Niikaua kui teised hamburgerit pugisid vaatasime veidi ringi. Siin on pea igal tänavanurgal sellised suured külmikulaadsed valged kapid mille otstarvet ma algul ei jaganud ära. Tuleb välja, et need on jääkuubikute külmikud, seal on sellised suured kilekotid jääkuubikutega ja ühe koti hind on 40 kohalikku.
Järgmine peatus oli kohaliku põhikooli juures. Kooli ees seisis USA-le omane koolibuss. Koolid on siin kõik aia sees ja võõrastel sinna asja ei ole. Põhikool on tasuta kõigile ja lapsed kannavad ühesugust koolivormi. Koolimaja ise pisikene, ainult 2 klassiruumi ning lisaks paar olmeruumi, ilmselt olid need wc. Akendel klaase pole, nende asemel on lihtsalt suva ribid. Kooli siseõu on iseenesest suur ja seal saavad lapsed lahedalt vahetundi veeta. Noh ega koolimajas polegi tegelikult ruumi vahetunni veetmiseks, tahestahtmata pead õue minema 😀 😀 Ja ei mingeid nutitelefone pole koolilastel näpus näha.
Peale kooli külastust oli järgmine peatus sigarivabrikus Rancho Real. Päris huvitav oli vaadata kuidas sünnivad sigarid ja sigari ülejääkidest suitsud. Kurja küll, ei keeratagi tubakalehti higise neegrinaise kintsul sigariks kokku 😀 😀 hoopis laua peal tehakse neid. Päris huvitav oli vaadata kuidas see protsess tegelikult käib, huvilised said sigaritegu ise ka proovida. Peale vabriku külastust uudistasime siinsamas olevat nännipoodi, muidugi Mama Juana proovimine käib siin igas poes asja juurde 😉
Edasi sõitsime ühte kohalikku linnakesse nimega Higuey, rahvaarvult pidavat siin linnakeses elama üle 100 000 elaniku ja linna eripäraks see, et siin on valdav transpordiliik tsiklid ja rollud. Kusjuures nii see ilmselt ka oli, võrreldes teiste linnadega kus juba käidud on vahe öö ja päev. Ainult rollud uhavad ja igal nurgal on rollupood. Linnapildis hakkas silma ka jehova tunnistajate kirikuid, aga siin on nad võrreldes meiega üsna tagasihoidlikud. Tegime peatuse linna suurima ja moodsaima betoonehitise juures. Basilica Nuestra Señora De La Altagracia oli väljast päris edev, kahjuks sisse piiluma koos teistega ei jõudnud, pusisin drooniga. Huvitav oli see, et hiigelsuures pargis niitis terve hord mehi trimmeritega olematut muru, tavaliselt tehakse seda siin riigis matsheetega 😀 😀
Tegin kiirelt ühe tiiru drooniga ümber kiriku, päris äge vaade sai.
Käisime veel kohalikul turul. See nüüd oli see päris kohalik turg mitte turistiturg. Mida kõike siin ei müüda ja hind suht olematu. Kõik vedeleb maas ja suht räpane on aga keegi ei sure ära. Mingil samalaadsel turul käisime Egiptuses ka. Siis veel läbi mingist väiksest nännipoest ja edasi jumal teab kuhu.
Sõitsime linnast välja kohalikku külaelu uurima. Nii mõnegi maja hoovis näed kuivamas kohviuba, see pidavat niimoodi vedelema ca 10 päeva ennem kui sellest midagi tegema hakatakse. Lõpuks oli meil peatus Salto De Anamuya restorani juures. Siin oli meil lõuna ja jällegi rootsi lauana. Võtsin liha, riisi, ananassi, kookost ja salatit. Toit väga hea ja maitsev. Peale sööki oli siin aega pool tunnikest ringi vaadata. See restoran asus Maimon jõe kaldal, jõgi ise pisikene aga hästi kärestikuline. Tegin siin ka drooniga väikse lennu ja juba oligi aeg edasi sõita.
Järgmine peatus oli kohalikus isemajandavas talus Rancho la Loma Issa, siin kasvab kõik omas aias. Väike pereäri toodab ise kohvi, kakaod, käikvõimalikke kreeme jne. Siin sai ka pererahva elamist vaadata seestpoolt. Iseenesest on majad lihtsalt puitkarkass millele laudis suvalt peale löödud, soojustust siin ju vaja pole 😉 Küttekoldeid pole majas, köök on tavaliselt eraldi majake kus kõik vajalik söögiteoks ja söömiseks. Toidunõudeks kasutatakse päris palju kookose koort. Siin tehti perenaise poolt ka väike tootepromo. Näidati kuidas kakao viljadest saab kakao jne. Kakao peenestamiseks on mingi hakklihamasina taoline veski. Väliselt muidu nagu hakklihamasin aga lõiketera asemel on veski. Otsamutriga saab veski abrasiivsust regullida. Huvilistel lubati masinat vändata aga ega see polnudki niisama lihtne, üsna palju jõudu tuli rakendada selle ringiajamiseks.
Veel üks peatus oli meil ühes pisikeses ratsarantsos, huvilised said siin ratsutada. Me Andrusega ei viitsinud, ratsutatud siin juba piisavalt. Käisime uurisime rantso nännipoodi. Siin oli mindud juba lihtsama vastupanu teed, enamus blinginänni oli Made in China 😀 😀 Muidugi sai siin tasuta kohvi ja Mama Juanat luristada. Kui ratsahuvilised olid oma tiirud ära teinud sõitsime edasi Macao randa. Seekord läksime parklast randa mööda silda mis läks üle pisikese järve. Järveke nägi oma kuivanud juurikatega päris pull välja. Kui rannas käidud kimasime hotelli poole, ühel tänavanurgal kogunesid noored rolludega. Meenus kohe oma nooruspõlv kus sai tsiklitega kogunetud ripuka otsas 😉 Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest võetud safari ülikõva. Reisiesindajal sellist varianti pakkuda polnudki.
Enne hotelli minekut külastasime veel kohalikku poodi ja haarasime kaasa jogurtit, pähkleid, mandariine ja sibularõngaid.
Hotellis sööma ei viitsinud minna, seal nagunii suht saast toit. Nosisime poest toodud nänni ja käisime korra rannas. Tegime seal drooniga ümbrusest paar pildikest ja kobisime kotile. Andrus läks lühisesse, õnneks homseks plaane polnud.
-
Dominikaani trip. Bagid ja Macao rand
Täna hommikul polnud kiiret tripile minekuga, bagisõit oli alles lõunast. Käisime sõime rahulikult hommikust. Võtsin omleti, paar keedumuna ja praesaia, need on siin hotellis ühed vähesed asjad mis süüa kõlbavad. Tegime peale sööki aega parajaks, broneerisime endale restoaja ja vaatasime kuidas tänavalt vett eemaldatakse käsitsi 😉 Natsi aja pärast oldigi meil autoga järgi ja visati keskväljakule kogunemiskohta. Sealt edasi autokastis mingisse “Rancho Boogie One way to speed” keskusesse. Siin tuli veidi aega parajaks teha niikaua kuni bagid ära tangiti.
Ega siingi keskuses puudu oma nännipood kõikvõimaliku juraga, kui oleks suitsumees siis saaks siit muidugi ägeda piibu 😀 😀 Lõpuks bagid tangitud ja minek, bagid on siin keskuses parajad rondid, ega nad seal Haciendaski etemad olnud. Tiksusime vaikselt kolonnis mööda põlluvahe teid mingisse järgmisse nännipoodi. Siin räägiti põgusalt kuidas kohvi ja kakaod tehakse, muidugi Mama Juanat pakutakse ka tasuta proovida. See jook on siin igal nurgal ja igas asendis pakkumisel. Iseenesest ei midagi erilist, tehakse nii, et 50/50 vein ja rumm valatakse kokku mingi lepalaastu peale ja valmis ta ongi 😀 Pidavat kohalik viagra olema aga jutuke hea küll, pole siiani veel püstiste mastidega horde kohanud 😉
Kui kohvi ja kakaoga tutvus tehtud kimasime mööda maanteed edasi mingi kohaliku koopajärve juurde. See olemuselt samasugune nagu Santo Domingos ainult pisem. Santo Domingos oli koopas kolm veesilma siis siin ainult üks. Soovijad said ujumas käia, vesi haruldaselt läbipaistev ja soe. Praktiliselt veepiiri näha ei ole. Andrus pani trepist alla ja sahinal jalgupidi vette ilma, et oleks vett näinud 😀
Peale koopa külastust kimasime edasi kohalikku randa. Macao rand pidavat olema kohalik ülikõva rand. Noh ei tea mis siin kõva on muidugi. Vaatasime üle, rand nagu iga teine ei midagi erilist kui just mitte arvestada pisikest pankrannikut 😉 Paar “restorani” tüütud nännimüüjad ja kõik. Isegi rahvast ei olnud eriti, ruumi lahedalt kõigile. Niikaua kui teised rannas töllerdasid tegin drooniga paar taevapilti. Taevast vaated on siin muidugi ilusad pole midagi kobiseda. Miski poole tunni pärast kimasime tagasi alguspunkti. Osa meie grupi vennikesi olid ülepea sitased, nu ei tea kus nad seda teha suutsid kui teed suhteliselt kuivad 😀 😀 Kui kõik said ennast puhtaks pestud viidi meid tagasi Bavarosse. Kokkuvõtvalt maksis see trip tänaval 45$ ja selle raha eest oli asja küll. Reisiesindaja sama pakett oli 60$
Hotellis olid täna jälle nännimüüjad kohal. Panin tähele, et nad on siis kohal kui uued grupid tulevad, muudel päevadel neid pole. Kuna täna oli ilm ok mõtlesime üle vaadata hotelli ranna. Hotelli rannaäärses korpuses on väike söögikoht kus saab hamburgerit ja alkot. Kuna meil kõik hinnas läks vähe prassimiseks 😉 Võtsime prooviks hamburgeri ja friikad. Hamburger on siin tagasihoidlik, saia vahel on kotlett, salatileht, tomativiil ja näpuga sibulat. Ütleme nii, et kotlett oli küll natuke harjumatu maitsega kuid tundus, et seal sees oli ikka natuke liha ka. Igatahes oli see vahelduseks parem toit kui meie hotellikorpuse saast.
Rannad siin on vaba juurdepääsuga, ei ole ainult hotellide omad nagu Egiptuses või Türgis. Samuti on siin randades üllatavalt vähe rahvast aga võibolla pole veel päris hooaeg käes. Kuigi väljas stabiilselt +30 tuuris. Siin oli rannas isegi piraadilaev. Etteruttavalt ütlen, et algul mõtlesin neid on siin kõik kohad täis nagu Türgis, aga tegelikult mitte ühtki rohkem kuskil ei näinudki. Muidugi hiljem kui juba kodus tagasi kuulsin, et seegi laevuke olla siinsamas reidil põhja läinud 😀 Uurisime drooniga veidi ümbrust, vaatasime, et meie hotelli mereäärse korpuse katusel on isegi bassein. Valdav enamus ümbruses on hotellid, kuid on ka kortermaju. Kui tiir tehtud kobisime hotelli sööma ja kotile. Tegin arbuusi ja laimi prae 😉
Tegin väikse taevavideo ka meie hotelli ümbrusest.
-
Dominikaani trip. Catalina saar
Uus hommik ja uus minek. Hommikul jälle enne hommikusööki minek. Autoga visati meid keskväljakule kust bussiga edasi jaotuspunkti. Kui siin vastava tripi bussid komplekteeritud panime minema. Esimene väiksem peatus oli “La Güira Cafe”, see selline teeäärne nännipood kust saab hommikukohvi ja süüa ka. Siit edasi kimasime sadamasse. Ma ei tea mis värk selle sadamasse sõiduga oli, ilmselt mingi ilge ring. Meid lasti kuskil suva kohas tänava ääres bussist välja ja kobisime kuskil majade vahel olevast pisikesest väravast sisse. Sealt läks trepp alla sadamasse.
Siin viuh kaatrile aga kohe minema ei pannud, oodati veel ühte gruppi. Me muidugi kobisime ülemisele tekile, sealt hea vaade. Vaatasin muidugi kohe puldi üle, see väga askeetlik. Isegi elementaarset kompassi pole, aga selle eest oli roolisamba õlitusele lähenetud väga loominguliselt 😉 Lõpuks oli teine grupp ka kohal ja panime minema. Kusjuures nii kummaline kui see ka pole kästi siin päästevestid selga panna sadamast väljasõidul. Küsisin miks, öeldi, et kruiisilaev on sadamas ja sadamakapten pidi jälgima liiklust 😀 Sõitsime ühe jutiga Catalina saare lähedale, siingi tehti mingi 40 mintsane ujumispeatus. Kes tahtis sai sukelduda ka. Vesi nii selge, et kalad ja meritähed põhjas paistavad. Tegin ajaviiteks drooniga mõned pildid.
Ja ühe väikse taevavideo ujujatest 😉
Kui kõik uuesti pardal kimasime edasi ümber saare kohalikku randa. Enne maabumist pandi kõigile käepaelad mis on ühtlasi saare külastuse piletid. Pilet maksab 250 kohalikku, see siis tiba vähem kui 5$. Oranž lõng ümber käe ei ole mingi nõiakiiks vaid niimoodi märgistatakse siin turistigruppe, igal kambal on oma värv ja nii on see igal tripil erinev. Saarel oli meil praktiliselt kohe lõuna, ka siin oli asi rootsi lauana. Võtsin riisi, porgandit, kartulit, viinerit ja muidugi ka ananassi. Kõik peale viineri kõlbas süüa.
No ei osata siin viinerit teha, täiega jahuplönn, isegi meie kõige saastam “Valla” viiner on siinse kõrval delikatess. Peale sööki luusisime veidi mööda randa. Siin saarel on rand veidi teistsugune kui Saonal. Lisaks liivarannale on kivistunud koralle jne. Isegi mõni pisike krabi hakkas silma ja kusjuures üsna julged on, lasid isegi näpuga katsuda. Loodus on hull padrik ja läbi turnida praktiliselt pole ilma matšeeteta võimalik. Samas oli siin saarel hullult sisalikke, nagu näiteks oranži rõngas sabaga elukad. Mõne sai isegi pildile 😉 Tegin drooniga ka paar pilti ja juba oligi aeg laevale kobida. Laeval jagati jälle ohtralt ohtralt rummi 😉
Väike droonivideo kohalikust rannast. Kokkuvõtvalt on Catalina samuti ainult rannas tiksumise saar, midagi muud siin teha ei ole. Aga samas looduse poolest on Catalina kindlasti Saonast etem. Selle hinna eest on asja küll ja veelgi, tänaval maksis see trip 65$ aga reisiesindajal 115$
Bavaros tagasi käisime kohalikus poes “Supermercado Ciccolella”. See on kohe keset küla täiesti tagasihoidliku välimusega aga seest on suur ja päris korraliku valikuga. Võtsin jogurti ja mandariine ning kobisime hotelli sööma. Võtsin salatit, see on kindla peale minek. Tomatit, paprikat ja kurki on keeruline p… keerata 😉 Loomulikult magustoiduks ananassi ja arbuusi, proovisime ka kohalikku rullbiskviiti. Ütleme nii, et suht maitsetu aga hädapärast kõlbab süüa.
-
Dominikaani trip. Saona saar ja pidurist reisiesindaja
Täna siis Saona saare külastus programmis. Saona ja Catalina saared on siin looduskaitsealal ja praktiliselt seal midagi muud peale päevitamise teha ei ole. Olemine endiselt sitt aga ega sellepärast elu seisma jää. Minek enne söökla avamist aga pole hullu isu nagunii ei ole. Seekord panime bussiga otse minema ilma jaotuspunktist läbi käimata. Täna meil mingi melomaani buss vist 😀 😀 Pakiriiulil iga meetri tagant suur kõll ja osade istmete all supakakast, palju õnne neile kes sattusid sinna istuma. Seal said istuda ainult jalutud. Paar tunnikest sõitu ja olimegi sadamas. Mida kõike sadamas ei näe, ilmselt on siin sadamas ka mingi turistide jaotuspunkt. Muidu siin joru safariautosid ei seisaks.
Muidugi nagu bussist välja kargad on nännimüüjad kohe ligi 😀 😀 Kübarad, päikeseprillid ja muu mudru igas asendis. Osad vennikesed üritavad sulle kas papagoi või iguaani õlale sokutada, et siis paar dollarit sisse kasseerida. Dominikaanis on huvitav komme kaatritele minna otse rannast mitte kai pealt kuigi kaid on siin täiesti olemas. Aga mis saab selle vastu olla kui saad soojas ookeanis sulistada. Lõpuks kogu grupp kaatril ja minek, enamus kaatreid on siin katamaraani tüüpi. Enne saarele randumist tehakse Kariibi meres väike ca 40 mintsane ujumispeatus mille käigus jagatakse ohtralt rummi ja Cocat või Spritet. Vesi on ujumiskohas umbes rinnuni ja väga läbipaistev.
Kui ujumispeatus läbi kimasime kaldale. Siin pidi meil olema aega koos lõunaga miski 4 tundi. Kuna lõunani oli veidi aega siis tegin aega parajaks drooni lennutamisega. Maastik on siin suht läbimatu ja metsa trügida erilist mõtet ei ole. Põhimõtteliselt kannatabki käia ainult piki randa.
Üks väike video meie randumiskoha ümbrusest. Videos on ilusti näha kui peenike on siin randade liiv, isegi pisikese lainetuse puhul hõljub kaasa. Etteruttavalt ütlen, et kui riided on märjad ja saavad liivaseks siis seda liiva riietest välja naljalt ei loputa. Kõige mõistlikum on lasta ära kuivada ja siis saab hõlpsasti maha raputada.
Lõpuks oli söögiaeg, see siin ka rootsi lauana ja üllatavalt maitsev. On nii liha, kana kui kala. Lobsterit sai ka aga selle eest tuli eraldi maksta 15$ Lobsterid olid siin nii suured, et ühest oleks jätkunud ilmselt 2-3 inimesele. Kui kõhud täis käisime kolasime veidi mööda randa. Nii mõneski kohas näha liivakotte millega on randa kindlustatud, ilmselt on siin ikka korralikke torme ka 😉 Tüütuid nännimüüjaid siin rannas töllerdamas ei ole, paar pisikest putkat nänniga muidugi on. Muidugi silma jäi õige mitu vennikest kes kärult kookospähkleid müüsid.
Need kasvavad siin praktiliselt nagu meil pajuvõsa 😀 😀 Küsisin huvi pärast palju maksab. Tundub, et siin on pähklid kuldsed, 5$ tükk. Saatsin viisakalt metsa, öeldes, et näe siinsamas palmi otsas on need tasuta 😀 😀 Kohe muutus hind, 2 tükki 5$, jätsin siiski seekord ostmata. Kusjuures selle kirve hinnaga müük oli neil päris hea, rahvast järtsus jätkus. Lõpuks oli aeg mandrile minna, viuh kaatrile ja minek. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt 60$ eest trip täiesti ok asi. Kusjuures sellel tripil oli lisaks lõunale ka alko hinnas, tavaliselt on see eraldi raha eest. Reisiesindaja pakub samalaadset asja 89$ eest.
Hotellis käisime söömas, täna oli lisaks juba läbi katsetatud menüüle paar uut asja. Maisitõlvikud ja koorega ahjukartul hapukoore laadse kastmega. Loomulikult sai kohe ära proovitud, need olid ühed vähesed asjad mis süüa kõlbasid lisaks suvikõrvitsale. Peale sööki kobisime tuppa kotile. Vahepeal lõin ajaviiteks maha paar prussakat. Ilmselt need minu voodi all elavale sisalikule ei maitsenud, muidu neid toas poleks 😉 Kuna kõhuvalu ikka veel järgi ei andnud siis võtsin ette Novatoursi infolehe ja lugesin sealt kuidas käituda. Mustvalgel kirjas: Arstiabi
Soovitame tungivalt vormistada kõikidele reisijatele reisikindlustuse, mis kataks kulud terviseprobleemide, pagasi kadumise või rikkumise kui ka reisitõrke korral.
Enne reisile asumist on soovitav eelnevalt konsulteerida arstiga vaktsineerimise ja võimalike terviseriskide vältimise osas.
Kui Teil on vaja arstiabi, palun võtke ühendust kõigepealt meie esindajaga. Hotelliarst ei pruugi EU kindlustusi aktsepteerida ja esialgne rahaline väljaminek võib seetõttu olla väga suur. Meie esindajal on olemas info arstide kohta, kes aktsepteerivad meie kindlustusseltside poliise.Kirjutan siis reisiesindajale whatsappi, et vot kõhuvalu ei lähe üle, kuhu pöörduda. Seletab mulle, et vaadaku ma oma kindlustuse pealt info number ja helistaks sinna. Seda ma tean isegi, et kui omal käel reisid käib asi nii, pakettreisidega asi veidi teisiti. Räägin talle, loen Novatoursi infolehelt, et kõigepealt pean pöörduma reisiesindaja poole kuna te peate teadma millised arstid aktsepteerivad Euroopa kindlustust. Ei saanud ta asjadest mitte sittagi aru aga kukkus halama, et ärgu ma kuhugi suva arsti juurde mingu see väga kallis. Ütlen uuesti, et sellepärast ma ju teie poole pöördusingi ja infolehel ka kirjas, et peate teadma kuhu ja kuidas pöörduda. Tema vastu, et kus see kirjas on. Saatsin talle infolehe kus see kirjas, no ei saanud ta sittagi asjast ikka aru. Siis ilmselt vahepeal uuris midagi Novatoursi kontorist ja ütleb, et aga mul ju ei ole Novatoursi paketis kindlustust.
Mina küsin aga kus see kirjas on, et mul peab olema Novatoursi paketikindlustus mitte kindlustusfirma kindlustus. Siis jahub, et kui ei ole Novatoursi kindlustust siis tema ei tea midagi. Ja see sileda ajuga tädi ei saanudki mitte millestki aru, aina jahus, et Novatoursi paketikindlustust mul ei ole ja tema ei tea midagi. Seletan talle sada korda, ülalmainitut, aga tema jahub ikka paketikindlustust. Lõpuks ta isegi ei vastanud mulle. Aga ega asi sellega veel ei lõppenud. Küsisin Novatoursist mis värk nüüd sellega on, reisiesindaja ei tea ööd ega mütsi. Sealt vastati, et oi jama jah, et haigeks jäite ja reisiesindaja ei tea tõesti midagi. Temal on info ainult meilt ostetud kindlustuse kohta. Küsisin, et kui reisiesindaja teilt ostetud kindlustuse puhul teab kuhu pöörduda, kuidas ta siis ei tea kuhu pöörduda teiste Euroopa kindlustustega. Vaevalt nüüd Novatours kohalikku kindlustust pakub. Sellele Novatours isegi ei vastanud.
Ühesõnaga kui teil Dominikaanis midagi juhtub siis unustage ära, et reisiesindajalt abi saate. Mis siis, et see Novatoursi infolehel ja reisiteenuse lepingus kirjas. Samuti ei loe sellelt infolehelt kuskilt välja, et peab olema just nende enda kindlustus muidu abi ei saa. Infolehe ja reisiteenuse lepingu info ei vasta ilmselgelt tegelikkusele mis lõhnab tegelikult tarbija eksitamise järgi. Kõige lihtsam ja peavaluta variant on kohe enda kindlustuse SOS numbrile helistada ja asjad ise korda ajada. Kui see kasahhi tädi juba infotunni ajal oma halaga, et kõik on ohtlik ja hirmus peale tema asjade, ei jätnud mingit aksepteeritavat muljet, siis peale sellist situatsiooni ei arva ma sellisest saamatust reisikorraldajast midagi. Lihtsalt üks ennast ülistav 19 aastase reisikorraldaja staažiga saamatuse musternäidis. Samuti ei arva ma Novatoursi klienditeenindusest peale seda midagi head ja edaspidi trippide valimisel püüan seda kontorit vältida.
