-
Head uut aastat
Enne aastalõppu sai veel kiiruga tiir peale tehtud jõuluehtes vanalinnale. Vanalinnas on tegelikult päris palju põnevaid nurgataguseid kuhu tavaliselt väga ei satutagi. Huvitaval kombel oli vana aasta õhtul rahvast suhteliselt vähe liikumas ja seda isegi Raekoja platsil. Muidugi sai üle vaadatud ka see palju kommenteeritud Raekoja platsi kuusk. Mnjh ega need kommentaarid nüüd väga valed polegi, tõesti seekord kuidagi niru teine, rohkem suure põõsa kui kuuse moodi. Aga pole hullu, hea, et sellinegi on.
Õhtul sai natuke drooniga vaadatud kuidas rahvas seda raha mida ei pidavat olema taevasse lasi 😉 Ja ei saaks öelda, et seda mitteolevat ei ole 😀 😀
Siin väike video ka selle kinnituseks. Head uut aastat kõigile, loodame, et tuleb parem ja rahumeelsem kui möödunud aasta
-
Kasti mõis
Sai veidi asjatatud Kasti mõisa juures. Mitte nüüd selle Kasti mõisa juures mis Saaremaal vaid jutt ikka Raplamaal asuvast Kasti mõisast 😉 Kui juba seal siis tuli ära kasutada võimalus mõisas ringi vaadata. Esimesed teated mõisa kohta on 1478 aastast, mil mõisa peahoone kohal paiknes vasallilinnus. Kasti mõisa peahoone püstitati vasallilinnuse kohale arvatavalt 18 sajandi keskel, mil mõis oli läinud Uexküllidelt Baranoffide valdusse. 19 sajandi alguses läks mõis Siversitele, kes ehitasid ümber peahoone, siis sigines mõisa juurde ka arvukalt kõrvalhooneid. Kasti mõisa viimased võõrandamisjärgsed omanikud olid Stackelbergid. Mida kõike siin nõuka ajal polnud lisaks kolhoosikeskusele.
Siin on olnud nii trahter, pood kui korterid. Seoses maakütte paigaldusega on osaliselt välja puhastatud mõisa hoovis asuvad kunagise linnuse müürid. Droonipildilt see müüri asend väga hästi näha. Piilusin sisse jääkeldrisse, tundus täiesti vinks – vonks asi olema. Viska praht välja, pane volt sisse, uks ette ning asi missugune 😉 Muidugi mind huvitaks kust siia jääkeldrisse omal ajal jää toodi. Kuskilt on kõrvu jäänud, et näiteks Saue mõisa toodi jää hobustega Peipsi järvelt. Perenaise lahkel loal luusisin mõisa keldrist lakani läbi.
Esimene korrus hakkab juba vaikselt looma, sinna tulevad omanike eluruumid. Tore on näha, et siin üritatakse säilitada ka algset olekut mitte ei krohvita seinu sirgeks. Siinne esimene korrus on omamoodi huvitav. Kui tavaliselt kipub kelder võlvlagedega olema siis siin on lisaks keldrile ka osa esimest korrust võlvlagedega. Kes seda nüüd täpselt teab, aga ehk on see kunagise linnuse säilinud osa. Igatahes keldris ja õues on täitsa neid linnuse müüre näha. Lakas on näha korstnalõõride rägastikku mis jooksevad kokku üheks korstnaks. Sellist varianti näeb üsnagi paljudes mõisates. Mind kohe huvitaks millise imenipiga neid korstnaid ja kümnete meetrite pikkuseid slepesid puhastati.
-
Öised hulkumised drooniga
Käes on aeg kus läheb vara pimedaks ja saab linnulennult ägedaid pilte teha. Hea aeg, ei pea keskööni mõtetult passima 😀 vaid saab juba varem öiseid hulkumisi korraldada. Egas midagi, drooni akud täis ja tuld. Väga tsillid mustrid joonistab kunstlik valgus. Eriti veel seal kus on kasutatud valgustuseks nii sooja kui külma tooni. Kirikud on pimedas ägedad, kuna need on nagu Potjomkini külad, valgustatud ainult tänava poolt 😀 😀 😀 Vaatasin taevast Jüri asumit, maa pealt ei saagi aru, et nii äge paistab ülevalt.
Ega Keila kehvem pole.
Vaatasin kiiruga üle ka Lagedi. Seal lennutamisega muidugi natuke probleeme seoses lennujaama lähedusega aga saab hakkama kui vaja. Tegin mõne ägeda panoraampildi ja video ka aga meid näeb meie Telegram kanalil. Lõustaraamatuga ei viitsi jurada, seal on pehmondusega ogaraks mindud. Küll ei lasta midagi üles panna, siis kustutatakse postitus lambist ilma hoiatamata jne jne. Tsensuur seal hakkab juba ületama igasuguse mõistlikkuse piire. Ilmselgelt on lõustaraamatu normaalne eluiga otsa saamas ja nüüd tõmmeldakse surmaeelses agoonias. Nii, et huvilised saavad edaspidi meie tegemistega kursis olla kas siinsel kodulehel või siis operatiivselt Telegram kanalis.
-
Läti – Leedu trip. Daugavpils
Daugavpilsis kobisime kohe hommikul varakult luusima kohalikku kindlusesse. See on päris muljetavaldavalt suur. See on ainus praktiliselt muutumatuna säilinud 19 sajandi alguse kindlus Põhja -Euroopas. 1812 aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829 oli siin üleujutus. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht ulatudes kahele poole jõge. Kindlus on jagatud kvartaliteks mille keskosas asub paraadväljak. Enne I MS teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid. Nõuka ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja lennunduse tehnikakõrgkool.
Tänapäeval on siin politseijaoskond, joru muuseume ja korterid. Tasapisi taastatakse ka kindlust turismiobjektiks. Proovisin tiba drooniga pilti teha aga midagi eriti ei saanud kuna ilge tuul oli. Jõepoolse värava juures on mõnes ruumis ekspositsioonid kuid enamus on suletud. Samas on tagumine ots täiesti vaba, ole mees ja turni kus tahad. Saab mööda reduute kolistada jne. Kahju ainult, et välimise ja sisemise kindluse vahel on hull võsa ja seal ikka annab ragistada. Huvitav, et mõne värava juures olid säilinud isegi mehhanismid värava üles tõstmiseks. Igatahes siin on kus kolada nii, et anna olla, paari tunniga ei saa isegi aimu kindluse suurusest.
Värava kõrval on selline mittemidagi ütlev majake milles on tänapäeval turismiinfopunkt. Siin on ka väike muuseuminurgake erinevate sõjameeste rüüde ja muu näol. Teisel korrusel on igavesti suur veetünn, ilmselt siit sai omal ajal vee kogu kindlus. Praegu loobivad turistid sinna sisse münte 😉
Korralikult renoveeritud arsenalihoones on päris kobe automuuseum. Siin näeb mitte ainult autosid vaid ka omaaegset Läti tööstustoodangut alates raadiotest ja lõpetades autodega. Tuleb välja, et Riga võrride variante oli nii, et anna olla. Mõningatest võrride mudelitest polnud isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Kusjuures see siin ei ole ainuke automuuseum, kindluse lähedal linnas on üks veel, aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud.
Kindluse renoveeritud osas on ka väike Arsenali nimeline kohvik. Käisime keha kinnitamas, ütleks, et päris kobe kohake ja toit maitsev.
Peale sööki käisime uurisime veel ühte huvitavat näitust, nimelt arstiriistade ja rasestumisvastaste vahendite näitus. Mnjh ka siin on mida vaadata 😀 😀 Siin on veel muuseume aga kahjuks igalepoole ei jõua paari tunniga. Siin tuleb piisavalt aega varuda. Käisime veel luusimas kohalikel kalmistutel, siin on neid reas erinevate usulahkude omasid nõrkemiseni. Päris huvitavaid kujunduse lahendusi näeb siin. Aga eks ma teen nendest eraldi jutukese.
-
Gorod Narva
Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine.
Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.
Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud.
Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.
Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli.
Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉
Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.
Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha.
Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.
Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist.
Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀
Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉
Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.
-
Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe
Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud
Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.
Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma.
No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉
Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉
-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast.
14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole.
Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
