-
Virumaa idaalad
Sai veidi hulgutud Virumaa idaaladel. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Mäetaguse mõisale. Varasemalt siin mõned korrad käidud tsillimas, hetkel on vald pannud kogu kompleksi müüki. Huvitav oleks teada, kas sellele leidub ostja ja mis on uue omaniku plaanid. Tahaks loota, et see mõnus vaikne SPA jääb ka edaspidi toimima. Mõtlesime, et piilume sisse ka Mäetaguse kirvehalli, see pidavat olema Euroopa ja Eesti suurim kirveviskamise sisehall, kas asi tegelikult ka nii on ei tea, aga lootma peab 😉 Sinna lonkides vaatasin, et sellel nõukaaegsel imeehitisel moodsa nimega mitmeotstarbeline korter- teenindushoone hakkab fassaadilt värv kooruma ja välja on ilmunud tolleaegne lööklause “Meie siht on kommunism”. Ei teagi kas see on nüüd hea või halb, et kommunismini ei jõutud 😀 😀 Võta sa kinni kumb on parem, kas “vsjo Naša” või “vsjo hui znaet tšei” tegelikult bardakk on viimasel juhul kordi suurem. Paberil oleks justkui omanik aga tegelikkuses ongi see ainult paberil.
Aga sisse me seekord kahjuks ei saanud, seega tuleb veel siinkandis luusida. Muideks kirveviskamise pesas saab ka vibu ja ambu lasta ning mitte ainult seda. Meeleheitel koduperenaised saavad ennast välja elada panni ja kulpi loopides 😀 😀
Kuna eriti õues enam luusida ei saanud rämeda vihmasaju tõttu siis tegime aega parajaks Iisaku muuseumis, piilusime Nostalgia näitust. Polnud paha näitus, kindlasti soovitan seda vaatama minna, eriti neil kes pole nõuka ajal elanud aga targutavad sellel teemal kui sitt siis elu oli 😀 😀
-
Aidu karjäär
Miljon korda sealt mööda sõitnud aga luusima pole jõudnud. Seekord sai asi teoks tehtud ja veidi sihitult kolatud. Aidu on ehe näide sellest kuidas tööstushiiglasest võib saada põnev veeparadiis. Aidu põlevkivikarjääris löödi kopp maasse 1974 aastal ja pidurit tõmmati siin 2012 aastal, kui kaevandamine muutus siin majanduslikult ebaotstarbekaks. Väidetavalt kaevandati siin selle ajaga umbes 90 miljonit tonni põlevkivi. Kui siin pood kinni pandi ja pumpade juhe seinast tõmmati täitusid karjäärikraavid põhjaveega. Vee tõusu tõttu jäi kanalite põhja tuhandeid puid ja muud mudru, mis teeb piirkonnast põneva paiga sukeldujatele ja aerulauduritele. Vesi on siin üllatavalt selge ja läbipaistev. Väidetavalt olla siin kanaleid 30 kiltsa tuuris ja kohati on nende sügavus 20 meetrit. Mingil ajal tehti siia rahvusvahelistele nõuetele vastav 2 kiltsa pikkune sõudekanal. Siin on olemas ka matkarajad ja RMK lõkkekohad.
Meid muidugi huvitas mida on näha pilvepiirilt. Kusjuures varasemast teadsin, et seal peaks kuskil ka parv olema, sai päris pikalt drooniga otsitud kus see on. Nägime pilvepiirilt küll silda ja mingit ujumiskohta aga parvest ei haisugi. Ja poleks ilmselt leidnud ka kui ühed matkajad poleks sellega üle kanali sõitnud. Nüüd kui suund käes siis üritasime kuidagi käsitsi sinna saada.
Panime mööda offroadi rada käsitsi minema. Käisime vaatasime üle ujuvsilla, Sellel on keskel väike jõnks sees, et alt saaks paatidega läbi sõita. Sealt edasi oleks miskit matkarada pidi ilmselt saanud ka selle parveni, aga milleks käsitsi minna, kui saab autoga 😀 😀 See oli muidugi paras seiklus mööda miskeid metsaradu. Paar korda sõitsime isegi üle selle hiidpika põlevkivi transportööri, enne kui kohale saime. Mõtlesime, et jube hea pikk toru migrantide või tööliste transpordiks 😀 😀 Aga lõpus saime kohale ja tegime tiiru üle kanali ka 😉 Ühesõnaga päris äge kohake kus tasub luusida. Muideks siin tehakse kõikvõimalikke matku, kaatrite, kanuude, džiipide jne
Väike video karjäärist pilvepiirilt.
-
Sagadi pilvepiirilt
Virumaal luusides sai möödaminnes üle vaadatud Sagadi mõis pilvepiirilt. Algselt oli plaan ka Palmse üle vaadata aga seal oli juhtumisi mingi väliüritus ja ei hakanud seal lendama. Seega panime rõhu Sagadile, seda mõisa on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1469 aastal. Aegade jooksul on see mõis olnud erinevate mõisnike käes, aga mõisa peahoone rajati väidetavalt alles 18 sajandil von Fockide juhtimisel. Mõisa peahoone on päris korralikult taastatud ja selles asub muuseum koos autentse mööbliga. Tõllakuuris on päris arvestatav metsamuuseum. Valitsejamajas on hotell ja restoran. Muuseumide külastus jäi seekord ära, aga eks nendes ole juba käidud ka ja soovitan teistelgi käia.
Niikaua kui droon lendas ja väikese video tegi sai luusitud kasvuhoones ja aias. Aias on päris huvitavad kastpeenrad lilledega ja muidugi saab aimu putukahotellist ning erinevatest pesakastidest. Iga pesakasti juures saab kuulata erinevat linnulaulu
Väike video Sagadist pilvepiirilt
-
Vainupea kabel
Sai pilvepiirilt üle vaadatud Vainupea kabel, esimene kirjalik märge siinse puidust rannakabeli kohta pärineb 1741 aastast. Väidetavalt enne seda peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Vainupea oli üks neljast Haljala abikirikust. 19 sajandi teiseks pooleks oli vana puukabel aga tugevalt lagunenud. 19 sajandi lõpus alustatid Aaspere ja Sauste mõisniku parun Eduard von Dellingshauseni eestvedamisel uue kivikiriku ehitust. Siinjuures on huvitav see, et kui tavaliselt tol ajal ehitati ennem kirik ja siis ükspäev ka torn sinna külge siis siin tehti vastupidi 😀 😀 Kõigepealt ehitati vana puukiriku külge kivist kellatorn ja alles hiljem torni külge uus pikihoone. 1948 aastal kabel suleti nõukogude võimu poolt ning see rüüstati ja lagunes. Kabel taastati ja pühitseti uuesti sisse 1989 aastal. Tänasel päeval korraldatakse siin nii kiriklikke talitusi kui ka kontserte ja külaseltsi koosviibimisi.
Siinsamas kabeli läheduses on ka pisike kalmistu kus näeb päris huvitavaid omaaegseid kalmukujunduse lahendusi. Isegi üks korrastatud metallpärg hakkas silma. Siinse kalmistu vaikuses ja meretuulte vallas puhkavad vanad kaptenid, koolmeistrid, kalamehed, rannalapsed ja mitmed põlvkonnad randlasi.
Vainupea kabel pilvepiirilt
-
Manilaid
Vähendasime valgeid laike Eesti gloobusel 😉 Juba tükk aega on olnud plaanis Manilaiu külastus aga ikka tuleb midagi vahele. Seekord sai siiski plaan teoks ja saar tudeeritud. Väidetavalt olla olnud vanasti Manija Pootsi mõisa heinamaa juba krt teab mis ajast ning kalurite peatuspaik. Legendi kohaselt olla 1933 aastal Kihnu saar kihnlastele liiga väikseks jäänud ja 22 peret olla kolinud Manilaiule. Nu kurja, ma veidi kahtlen selles, et just 1933 täiesti lampi võttis 22 peret kätte ja kolis asustamata saarele, see lõhnab natuke väljasaatmise järgi. Ju see käis ikka pikema aja jooksul. Tänapäeval on saarel nii mõnigi turismitalu kus saab mõnusalt aega veeta. Autoga saarele erilist asja ei ole, see nii pisike, et enne kui gaasi põhja saad peab hakkama pidurdama 😀 😀 Täpselt paras käsitsi lonkimiseks. Paar suurt rändrahnu on siin ka olemas, üks näeb päris konna moodi välja kui õige nurga alt vaadata. Ja huvitav, et nii mõnelgi aastal on meri olnud nii kõrge, et ilmselt nii mõnegi õue peal tuli paadiga sõita 😉 Muidugi oli selleks juhuks kui üleujutus tekib ehitatud ka paar onni 😉 Veel üks huvitav asi on see, et siin puudub kalmistu, väidetavalt viiakse kadunukesed mujale.
Umbes tunniajase jalutuskäiguga jõuab vabalt saare teise otsa välja. Seal on peale ilusa vaate veel väike 1933 ehitatud tulepaak. Loomulikult sai Manilaid ka pilvepiirilt üle vaadatud. Kusjuures siin on veel üks pisike laid mille on okupeerinud kormoranid ja seal neid oli ikka nii, et mustas.
Väike vaade pilvepiirilt Manilaiule ja majakale
Linnusita saar sai ka pilvepiirilt üle vaadatud.
-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Kunda vana tsemenditehas ja Toolse linnus
Sai lõpuks pilvepiirilt üle vaadatud Kunda vana tsemenditehas. Polnud siin tükimat aega käinud ja võrreldes eelmise korraga on siin kõik ikka üsna võssa kasvanud. Aga noh aimu saab. 1869 aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton koos kaubamajaga Thomas Clayhills & Son rajada Kundasse tsemendivabriku. Ametlikult alustas tehas tootmist 1870 aastal, olles sellega üks esimesi tsemenditehaseid kogu toonases Vene keisririigis.
Alguses kasutati tootmiseks nn šahtahjusid. Kunda tsement osutus erakordselt kvaliteetseks, seda kasutati suurte sadamate, kindlustuste ja sildade ehituseks üle terve Venemaa (sh Peterburis ja Kroonlinnas). Nõudluse kasvades ehitati 1892 aastal jõe orgu teine tehas, kuhu paigaldati juba kaasaegsemad klinkripõletusahjud. Just selle tehase massiivsed varemed ongi Kunda jõe ääres nähtavad. Kuna tsemenditootmine on äärmiselt energiamahukas siis ehitati 1893 aastal tehase tarbeks Kunda jõele Eesti esimene hüdroelektrijaam, see peaks olema ka üks esimesi kogu Baltikumis.
Tsemenditünnide transpordiks tehase ja Kunda sadama ning hiljem Rakvere raudteejaama vahel ehitati laiarööpmeline tööstusraudtee. Tehase ümber kujunes kiiresti asula kuna juhtkond ehitas töölistele elumajad, kooli, haigla ja sauna. Nii saigi alguse tänane Kunda linn.
Kunda vana tsemenditehas pilvepiirilt
Vaatasime üle pika aja üle ka Toolse linnuse. Siin lendama ei hakanud kuna see juba tehtud õige mitu korda 😉 Väidetavalt asus siin enne suure ordulinnuse rajamist Wrangelite aadliperekonnale kuulunud väiksem ja lihtsam kahekordne kindluselamu. Ordu ehitas esialgse kindluselamu ümber sisehooviga kompleksiks. 15 sajandi lõpuks ja 16 sajandi alguseks ümbritseti see kindlustatud eeshoovidega, mille müürid olid kuni 14 meetrit kõrged ja 2 meetrit paksud.
