-
Rõika klaasivabrik – veski
Nüüd kui puud veidi raagus otsustasime möödaminnes uuesti üle vaadata Rõika klaasivabriku, või siis hoopis veski. Nüüd kui loodus veidi hõredam näeb mida padrik endas peidab 😉 Tegelikult on Rõika erinevatel aegadel olnud nii klaasivabrik kus valmisid maailmakuulsad peeglid kui ka vesiveski. Peeglituru äralangemise ja Eesti iseseisvumise järel kohandati peeglitehas ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks. Nõuka ajal kohandati veski vee asemel töötama elektri jõul, seetõttu juhiti vesi Rõika veskist kõrvale. Viljaveski tegutses kuni 2002 aastani. Rõika ajaloost olen pikemalt kirjutanud siin. Nüüd kui puud raagus paistab võsast veel hulgaliselt lagunenud hooneid, nii mõneski on veel näha suuri ülekandevõlle. Kahju, et omanik laseb sellisel huvitaval asjal lihtsalt laguneda. Õnneks on veskihoone ehitismälestise registris, ehk saab kunagi veel asja sellest hoonest.
Kui eelmine kord oli rohi kulmudeni ja ei viitsinud seal sees kuivatini ukerdada, siis seekord oli loodus oma töö teinud ja sai normaalselt kuivatile ligi. Muidugi erinevalt veskist kus on kogu sisustus tänapäevalgi sees ei ole kuivatist järgi midagi peale lagunenud hoone. Ainuke põnev asi mis selles lagunenud kuivatis oli ei tahtnud kahjuks kohe kuidagi pildile jääda 😉 Nimelt on siin varjupaiga leidnud hiigelsuur ökula.
Väike video pilvepiirilt ka 😉
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Kassinurme pilvepiirilt
Nonii, drooniga ülelendude projekt sai täiendust Kassinurme linnuse näol. Aastate jooksul siin käidud nõrkemiseni luusimas. Seekord ei viitsinud enam linnuse juurde lonkida, seal pole nagunii mitte midagi uut minu jaoks. Nii, et seekord piirdusin ainult pilvepiirilt vaadetega. Arheoloogide hinnangul oli siin linnus juba esimese aastatuhande keskpaigas. Uuringute käigus on vallist avastatud jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävis umbes 11 sajandi esimesel poolel. Selle kohale rajati ilmselt uus linnus, sedakorda liiva ja kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13 sajandi alguseni.
Mingil ajal korraldati siin kõvasti mütofesti ja muid üritusi aga viimasel ajal pole siinsetest üritustest midagi kuulnud. Eks iga asi ammendub mingil hetkel ja entusiasm kahaneb vanusega 😉 Muidugi rahvasuus seostatakse siinset paika ka Kalevipoja asjatamisega. Siin olla Kalevipoja säng ja silmapesukauss.
Väike pilvepiirilt vaade ka
-
Urvaste kirik pilvepiirilt
Lõunaosariikides asjatades sai pilvepiirilt üle vaadatud Urvaste kirik. Kiriku täpne ehitusaeg pole teada, aga kirjalike allikate põhjal oli ta 1413 juba olemas. Räägitakse, et Urvaste kirik on Eesti ainus basiilika tüüpi maakirik. Erinevate allikate põhjal on palju eriarvamusi, võta sa nüüd kinni mis õige on. Osad räägivad, et kirik ehitati juba algselt basiilikana, teised arvavad, et basiilikaks ehitati kirik alles hilisemate ümberehituste käigus. Sellegi poolest on huvitav miks sellisesse kohta ehitati basiilika. Oletatavasti võis Urvaste olla ehituse ajal tähtis keskus poliitilises või halduslikus mõttes. Muidugi vaatasime lähemalt üle ka kikka kiriku tornis. Oli teine ikka päris korralikult täis lastud 😀 😀
Iseenesest paikneb kirik kõrgel künkal mis sobiks hästi näiteks muistsele linnusele või pühapaigale, aga see on minu isiklik arvamus. Ja samas kui vaadata kiriku müüride massiivsust, siis miks mitte arvata, et tegemist oli kunagi kindluskirikuga. Seekord muidugi kirikusse sisse piiluda ei õnnestunud aga eks ükspäev teeme selle ka ära 😉
Väike video pilvepiirilt
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Lagedi rippsillad
Vähemalt kümmekond aastat kestnud muinasjutt Lagedi uuest rippsillast sai lõpuks teoks. Selle puhul vaatasin pilvepiirilt üle mõlemad küla keskel olevad rippsillad. Muideks Lagedi on ilmselt Eesti ainuke alevik kus on nüüd koguni kolm rippsilda 😀 😀 Eks ma ükspäev katsun selle kolmanda ka üle lennata.
Vana rippsilla asemel oli kunagi esimese vabariigi aegne puusild, mis erinevate allikate põhjal II MS ajal kaks korda õhku lasti. Teiste allikate põhjal üritasid sibulad Tallinna peale minnes sellest tankiga üle sõita, aga see olevat läbi silla kukkunud. Seejärel olla kõik teised tankid silla kõrvalt koolmekohast läbi sõitnud. Eks see sild taastati mingil hetkel ja toimis kuni 1960 aastani. Siis sai valmis paarsada meetrit allavoolu ehitatud uus maanteesild ja vana puitsild lammutati. Puidust sillapostide jäänused on isegi praegu veel kohati märgata.
Aga seoses vana silla lammutusega läks laste koolitee pikemaks ja ka ohtlikumaks, tuli ju käia piki maantee äärt. Tol ajal veel kergliiklusteid ei tuntud 😉 Aga eks laiskus teeb leidlikuks ja vana puitsilla kohale ehitasid inimesed kividest tammi. Seda tammi tuli küll igal kevadel natuke kohendada, sest jääminek tegi oma töö. Ja tegelikult valdav osa inimesi ja koolilapsi käisid mööda seda tammi üle jõe 😉 Ainult suurvee ajal ei saanud sealt kuiva jalaga üle 😉 Kusjuures 70-80-ndtel oli sealsamas vana silla juures täiesti arvestatav ujumiskoht ja väike rannake. Vesi polnud küll sügav, ainult nii umbes meetri jagu normaalse veetaseme puhul, mis täpselt paras lastel hullata. Suurvee ajal võis vabalt seal vett olla 2 – 2,5 meetri jagu.
Vana silla asemele rippsilla tegemise asju hakkas ajama tolleaegne koolidirektor Sven-Allan Sagris. Kaua sa ikka vaatad märgade jalatsite või pükstega kooli tulnud lapsi 😉 Seoses Sagrisega tuleb meelde üks huvitav lugu kooliajast. Ei mäleta muidugi mitmendas klassis ma olin, aga igatahes oli ajaloo tund ja teemaks oli Eesti ajalugu. Mingil hetkel marssis ta klassi uksele, vaatas välja ja keeras ukse lukku. Läks kaardikappi ja otsis sealt kaartide vahelt välja EW kaardi ja näitas selle peal meile Eesti piire sosinal. Pärast peitis kaardi kappi tagasi ja palus meil sellest kaardist mitte kellelegi rääkida. Vana kes tolle aja kombe kohaselt oli pealt üsna punane aga sisemuselt tegelikult natuke teist värvi.
Nii saigi Lagedi 7.05.1984 jalakäijate rippsilla. Sild küll ühendas küla ja tegi kõvasti jalavaeva vähemaks aga hilisemalt tõi ka parasjagu peavalu. Vene ajal kui oli mentaliteet “vsjo naša” polnud probleemi. Aga kui uue vabariigi ajal tuli suur maade tagastuse tuhin unustati ära, et seal on päris oluline sild inimestele ja nii tagastatigi maatükk endisele omanikule ilma, et oleks seatud sillale avalik kasutus, servituut või hoopis jätta see tükk riigimaaks.
Aastate möödudes tekkis uus ja päris huvitav olukord. Sild vajas parandust, oleks nagu valla oma aga asub poolenisti eramaal 😀 😀 eramaal ju parandada ei saa. Et siin nüüd omanikuga kokkuleppele saada rahumeelselt, üritas vald korduvalt mütsiga vehkida ja kõvatada. Ja nii hakatigi ametnike poolt muinasjuttu vestma müütilisest uuest rippsillast kuskil kooli juures. Võin küll veidi eksida, aga minu teada on see jutt käinud vahelduva eduga üle 10 aasta. Ja ilmselt kestaks veelgi kui omandisuhte ja valla omavoli tülisse poleks jõuliselt sekkunud meedia. Ja nagu imeväel sai lahendatud vana silla saaga ning ka uue ehituseks löödi kopp maasse 😀 😀
Väike droonivideo vanast rippsillast on siin.
Uus rippsild saab kohe-kohe kooli juures valmis ja see teeb nüüd kõvasti otsemaks uue elurajooni ning raudteejaama vahelise ühenduse.
Väike droonivideo kohe valmivast sillast on siin. Ootame kuni seal on lippudega ära vehitud, kummis rind valusaks taotud hüüdlause “Ära tegime” tuhinas ja medalid välja jagatud, siis teeme uue video.
-
Tõrva – Jõgeveste
Käisime ajaviiteks testimas Tõrva veemõnulat, ega midagi erilist ei ole. Nagu külasaun ikka 😉 sooja saab ja vette ka. Hulle rahvamasse ka polnud. Kokkuvõtteks, kui ootad Viimsi SPA taolisi atraktsioone siis ära sinna mine. Kui tahad lihtsalt ajaviiteks tiksuda siis mine. Peale ligunemist mõtlesime kuskil keha kinnitada aga nagu lõuna poolses Eestis tavaks, unusta ära, et õhtupoolikul midagi kuskilt saad. Kõik kohad kinni. Siin on küll muidu päris hea söögikoht “Läti Saatkond” aga seal ei kannata väga süüa. Tallinnas Viru tänaval saab ka soodsamalt kui seal, oleneb muidugi sellest ka mida ostad. Rämpstoitu saab mõistliku hinnaga, aga ma eelistan siiski päristoitu. Vaatasime siis niisama ringi mis siin keskväljaku ümbruses on. Üks põnev asi on muidugi vana alajaama hoone, huvitav mis seal tänapäeval on…
Siinsamas on ka tõrvaahju laadne sümbolehitis nagu nad seda ise nimetavad 😉 Muidugi sealsetelt astmetel avaneb ilus vaade veskijärvele kus on ujuvad saarekesed lilledega. Kui tiir peal kimasime kodupoole.
Möödaminnes põikasime Barclay de Tolly mausoleumi juurest läbi. Seal juures ja sees varasemalt sada korda käinud ja sellest pikemalt kirjutatud siin. Seekord mõtlesin, et parklast kaugemale ei lähe, teen lihtsalt drooniga paar taevapilti ja video.
Ja mida ma taevast näen… ei usu oma silmi 😀 😀 Pidin ikka kohale lonkima ja käega katsuma kas on tõsi. Kui igal pool on mingis hirmsas eneseväljenduse paanikahoos punamonumentidele kang sisse löödud, siis siin on see millegipärast täitsa puutumata. Huvitav kuidas see märkamata on jäänud 😉
