-
Titanicu näitus Lennusadamas
Sel ajal kui maod veel rääkisid tulid kiirvisiidile Tallinna mu Piiteri sõbrad. Linnas eriti kolada ei viitsinud kuna vastikult märg ilm oli. Kolistasime mööda muuseume. Põikasime sisse Lennusadamasse, seal oli Titanicu näitus. Nagu ikka on seal ajutised näitused taga otsas. Seega tuleb ennem muuseum läbi jalutada kui näitusele jõuab 😉 Möödaminnes suusisime vähe Lembitul ka. Piiteris pidavat ka olema allveelaev muuseum nagu mulle Piiteri sõbrad ütlesid aga meie oma pidi ägedam olema kuna see kuival maal, näeb väljast ka. Ükspäev üritan ise ka sellele Piiteri omale silma peale visata.
Tudeerisime lõpuks ka seda näitust. Mõnesmõttes oli päris huvitav näitus aga päris palju oli mulaazi päris esemete asemel. Kuigi kirjas oli, et päris asjad… Aga lähemal uurimisel selgus, et ikka ei ole küll. Iseenesest muidugi korra tasus vaadata küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Nõmmeveski – Ilumäe – Hara
Ilus ilm tuli kohe viuh ära kasutada. Hüppasime sõpradega autosse ja väike Lahemaa tiir sai alguse. Ikka need natuke müstilised ja põnevad kohad tuleb aegajalt üle vaadata. Kõigepealt ikka Nõmmeveski oma joastiku ja rohelusega. Turnisime vähe ka mööda kunagise elektrijaama kanalit. Isegi üks vahva ussike venitas ennast mööda laudteed kuhugipoole omi ussiasju ajama.
Nõmmeveskilt kimasime Ilumäele. Tegime väikse peatuse ka talupoegade poolt armastatud sõjaväelase ja riigitegelase ning mõisniku Carl Magnus von der Pahleni auks püstitatud monumendi juures. Paar klõpsu ja edasi kabeli juurde. Väike tiir ümber kabeli, mõni pilt mälestuseks surnuaiast ja ka kabeli vitraažidest. Iga endast lugupidav eestlane võiks siin ära käia ja vaadata oma silmaga talupoegade vappe, muidu halatakse siin ainult mingist 700 aastasest orjaajast 😀 😀
Edasi plaanisime minna Hara allveelaevade demagneetimise sadamat vaatama. Kurja saime natuke sõidetud kui ilus kull ennast eksponeeris oksal aga nagu ikka kas sul pole fotokat käepärast vai on muu häda 😀 😀 Sai kiiruga läbi esiklaasi ühe suht uduse klõpsu teha, enne kui minema lendas.
Haras sai paar päris head pilti, ilm soosis. Huvitav oleks tead mitu allveelaeva siit läbi reaalselt käis aga ilmselt ikka käis. Väidetavalt selliseid sadamaid ainult paar tükki olemas. Paar pilti ka Hara saarest kuhu meie jalg veel siis astunud ei olnud. Korduvalt seda plaaninud aga ei ole pihta saanud. Idee poolest peaks sinna mõõna ajal saama minna kivide vahelt või siis talvel üle jää. Aga ükspäev me seal ikka ära käime. Paistab selline salapärane koht olema.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Merepäevad
Üks vana merepäevade meenutus. See oli veel sel ajal kui maod rääkisid ja poliitikutel ei olnud iga asja peale mis kuskiltki otsast sisaldab vene nime või lõhna kõhud lahti 😀 😀 Siis lasti Kruzenshternil vabalt merepäevadel osaleda. Tegelikult sitaks ilus purjekas ju. Tänapäeval arvatakse, et see on “propagandalaev” 😀 😀 Ilmselt on mõningad nö “arvamusliidrid” seemneid söönud. Nato laevad sadamas on ju kah propaganda kuid sellest ei räägi keegi, aga liikuv ajalugu on propaganda. Laev ehitati 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehases Wesermündes ettevõttele F. Laeisz kui PADUA. See oli üks P-linereid, mis uhas Lõuna-Ameerika ja Euroopa vahet, vedades Tšiilist salpeetrit ja ka Austraaliast vilja. Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud Saksamaa sõja- ja kaubalaevastiku jagamisel liitlaste vahel (Potsdami konverentsi otsusega) sai PADUA omanikuks Nõukogude Liit ning laev nimetati Adam Johann von Krusensterni auks KRUSENSTERNIKS. Aastail 1982–1991, oli laev Kalatööstusliku Merekooli õppelaev ja kodusadamaks Tallinn. Seejärel anti laev üle Balti Riiklikule Kalalaevastiku Akadeemiale ja Vene lipu all sai kodusadamaks Kaliningrad. Kahjuks ise laeval ei käinud, lihtsalt ei viitsinud kilomeetri pikkuses järtsus seista.
Käisin luusisin ühel rootslaste laeval kõik urkad läbi. Kurja… sõjalaeval ei olnudki Volvo Penta peal vaid hoopis Scania 😀 😀 Kui terminalides kolamisest sai isu täis vedasin ennast lennusadamasse.
Lennusadamas käis siis veel hull ehitus. Lembit oli küll juba katuse all aga seinu muuseumil veel ei olnud. Ekskavaator möllas alles. Kilesse pakitud tank oli ka juba posti otsa tõstetud 😉 Polnudki varem kilepakendis tanki näinud 😀 😀 nagu Rimi juba kus iga vorstiviil kiles. Luusisin veel ajaviiteks kõikvõimalikel laevadel ja uurisin muid atraktsioone. Laste mänguväljak toimis juba päris usinasti ja kasutajaid jätkus. Krt nad võiks selle vana vangla ka muuseumile anda saaks päris ägeda kompleksi aga siin ilmselt saab ametnike rahaahnus võitu ja müüakse ärimeestele 🙁 Aga kohe-kohe on jälle merepäevad, minge aga vaatama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Merepäevad
Ükspäev sai käidud ajaviiteks luusimas merepäevadel. See oli veel siis kui lennusadamat ja angaare alles renoveeriti 😀 😀 Püsti oli ainult kest ja Lemps seisis kai ääres. Praegu on muidugi Lemps kuival ja soojas lennusadamas kõigile vaatamiseks – imetlemiseks. Iseenesest vesilennukite angaarid on kerkinud osana Peeter Suure Sadamast aastatel 1916–1917 unikaalsetena nii oma suuruse kui ka ehitustehnoloogia poolest. Hoone põhiplaan on 39 x 109 meetrit ja tegemist on esimese nii suuremahulise ilma sisetoestuseta raudbetoonkoorikehitusega kogu maailmas. Vesilennukite angaar on ehitismälestis ja kantud 1996. aastal Eesti muinsuskaitse kaitsealuste objektide loendisse kui maailma esimene koorikbetoonist rajatis. Angaari projekteeris Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud selliseid kuulsaid raudbetoonkoorikehitisi nagu Sydney ooperimaja.
Sai luusitud erinevate laevukeste peal ja sees nõrkemiseni. Muid erilisi atraktsioone nagu väga ei olnudki peale laevade. Rahvast ka vähevõitu, sai rahulikult ilma trügimata käia.
Kui lennusadamas sai isu täis luusitud kimasime kaatriga Vanasadamasse. Seal oli ka väljanäitusel mõned laevad, nende hulgas ka jäämurdja Tarmo. Isegi üks välismaine sõjalaev koos helikopteriga oli kai ääres.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Helsinki-Piiter-Helsinki vol.4
Hommikul sadamas luusisime natuke turul ja siis hüppasime Suomenlinna viivale laevale. Juba praamisõit kindlusesse on iseenesest elamus, mille ajal on võimalik näha ja pildistada Helsingit merelt. Suomenlinnas on palju huvitavat igas vanuses külastajatele: müürid, suurtükid, tunnelid, muuseumid ja restoranid. Suomenlinna on Helsingi lähedale saartele 1748. aastal rajatud merekindlus, milles on Rootsi võimu aeg, Venemaa ajastu ja Soome ajajärk ladestunud ehitistes huvitavaks tervikuks. Kindlus on lülitatud UNESCO maailma kultuuripärandi objektide hulka kui näide Euroopa omaaegsest militaararhitektuurist.
Kohale jõudes ajasime kaardil näpuga jälge kus ja mis on. Peale seda kui asi selge kolistasime vähe mööda forte ka kaldapealseid.
Ringiga jõudsime lõpuks ka mingi allveelaevani aga sinna sisse ei saanud. Kolasime veel vähe fortidel ja uurisime kõikvõimalikke kahurivariante. Mõni ikka päris pirakas. Ja oligi aeg tagasi sadamasse sättida, et jõuaks õigeaegselt mandrile ja sealt Tallinna laeva. Õhtuks olime juba kodus. Väga produktiivne trip oli kokkuvõtvalt.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
