-
Üks põnev kalmistu.
Viimasel ajal satun üsna tihti asjatama mõnele kalmistule millest muidu tuimalt mööda kihutad või siis sellisele kalmistule millest pole varem midagi kuulnudki. Kriisi ajal väga hea ajaviide kalmistutel kolada, kaua sa ikka toas passid. Kõik avalikud kohad on rahvast puupüsti täis ja 2 + 2 tingimust väga keerukas täita aga kalmistutel praktiliselt rahvast ei ole. Ja kui vähegi süveneda viitsid siis näeb väga põnevaid riste ja muid hauakujunduselemente. Süvenemata asjasse ei pane tähelegi pisidetaile mida omaaegsed külasepad on meisterdanud.
Ilmselt on see kalmistu omalajal rajatud külakalmistuna tollasel rootslaste asualal ning enamik maetuid on siin rannarootslased ja nende järeltulijad. Vanim hauatähis on siin aastast 1638. Eeldatavalt püstitati 19. sajandi keskel kalmistule Vihterpalu mõisa matusekabel, kuhu maeti Vihterpalu mõisnik Gustav von Knorring (1785–1852) koos abikaasaga. Kabel põles 2009 aastal maha aga on tänaseks taastatud ja toimib.
Kui muidu näeb vanadel kalmistutel kuidas loodus hauatähiseid omale võtab siis siin kalmistul näeb natuke teist asja…. Loodus uuesti nähtavale toonud kunagi omale võetud hauaplatsi
Isegi sellel vähem kui poole hektari suurusel kalmistul leidus isemoodi hauatähiseid
Mõned ratas- ja Malta ristid ka siin täitsa olemas. Ratasristid on päris huvitava ajalooga. Vanimad (16 – 17 saj) osaliselt tänini säilinud eestlaste nimesid kandvad kivist ratasristid on valdavalt Põhja-Eesti kirikuaedades, neilt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist. Ma varem ei teadnudki, et ratasristide hulgas on eraldi suur grupp nn. rannarootslaste ratasristid, need on muidugi vähe hilisemad ja natuke ka teise kujuga. Rannarootslaste ristid on väiksemad ja nende keskel on ladina rist. Eestlaste nimesid kandvatel tähistel on keskel enamasti malta rist või rombi taoline rist. Veel üks eraldiseisev grupp on endistest etikukividest tahutud ristid ja ratasristidele sarnanevad hauatähised. Endistest etikukividest ümbertahutud tähiseid kasutati haudadel 18 – 19 sajandivahetuse paiku. Paar sellist hauatähist asuvad Ilumäe kalmistul. Ratasristid on meil isegi natuke uuritud ja katalogiseeritud. Sellel viimasel pildil olevale ristile on Pille Arnek uurimustöö alusel kirjutatud WASSAMAHANS MOLLER THOMAS WASSA MA MOLLER IST ERSCHLAGEN A1638. Maakeeli peaks see tähendama: Vasalemma Mölder Hans Thomas on maha löödud 1638.
Väidetavalt peaks olema maailma suurim ratasristide kogum Vormsi saarel…. Seda peaks ükspäev vaatama minema.
-
Laitse raadiojaam
Kurja küll, ma olen vist see viimane mohikaanlane kes pole veel Laitse raadiojaamas luusimas käinud 😀 😀 Mitu korda oleme varem üritanud kui sealkandis luusime aga igakord on midagi vahele tulnud. Aga nüüd on see ka tehtud. Pool pesakonda kokku ja tegime luusimise päeva üle hulga aja. Põikasime korra ka Laitse lossi tiigi äärde, vaatasime kabelit ja onni. Lossist ei hakka siin pikemalt kirjutama, seda on juba varasemalt tehtud siin ja siin. Väike vihje muidugi 😉 puukütte ja mullivanniga saun on seal hea 😉 😉 Lossi pargis asuv kabel on esimene sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes avalikkusele avatud kabel.
Kui pargis tiir tehtud oligi aeg minna uurima mis värk see kohalik raadiojaam oli. Panen siia kirja ka kiire ülevaate selle asutuse saamiseloost. Rajati see raadiokeskus II MS järel Eesti NSV peamise levikompleksina. Ehitati komsomoli lööktööobjektina nr. 2 peale Leevaku valmimist. Siin paiknes muu hulgas Eesti Raadio I programmi kesklaine saatja, mille levisagedus oli 290m ja siit levis eestikeelne raadioprogramm üle Euroopa. Valmides kandis rangetele julgeolekunõuetele allutatud kompleks nimetust NSVL Sideministeeriumi Volinikevalitsuse „Objekt 88“, kinnise nimetusega postkast 115. Vundamendi ettevalmistustööd algasid 1947 novembris.
Hoone ehitusprojekt valmis 1948 veebruaris, peamised ehitustööd lõppesid 1949 sügisel, kuid sisseseadet paigaldati veel terve aasta.
Raadiokeskuse tehniline hoone on projekteeritud spetsiaalselt Inglise päritolu raadiosaatja „Standard“ seadmete vajadusi arvestades NSVL Sideministeeriumi Riikliku Nõukogude Ehitusmontaaži trusti nr. 15 projekteerimisosakonnas Moskvas. Saatja saadi II MS järel Ungarist reparatsioonivarana. Paefassaadide ning raudbetoonist karkassiga hoone on ehitatud stalinistliku klassitsismi stiilis. Raadiokeskuse kompleksi esimeses ehitusjärgus valmisid lisaks tehnilisele ka väravahoone, pumbamaja ja antennipaviljon. Kompleksi sissepääsu juurde istutati
elupuudeallee ja rajati madalhaljastus. Samuti valmisid esimeses järgus „Standardi“ praeguseks hävinud mastantenn, mis pärast
avariid ümber ehitati, asulas paiknev töötajate elamu ning
alajaam. Laitse loss kohandati raadiokeskuse administratiivhooneks.
Raadiokeskus suleti kesklaine saatja väljalülitamise järel 1 juulil 1998. Detailselt selle kompleksi kohta saab lugeda siit eksperthinnangust.Huvitaval kombel on säilinud värava kohal täiesti tervena tänavavalgustus. Hooned ise on muidugi kõvasti rämpsu täis, aga iseenesest need Stalini aegsed hooned on suht hea ehituskvaliteediga ei mingeid pragusi jne. Neist hoonetest saaks veel päris ägedaid asju teha kui vaid leiduks tegija. Väravahoone katus on muidugi läbi ja tänu sellele on sisse varisenud ka osa lage, see oli natuke ära rikkunud korraliku diivani 😉 😉 Peahoone näeb eemalt välja muljetavaldav, isegi ENSV vapp on ilusti säilinud.
Kõigepealt otsustasime territooriumil luusida ja pärast kolistada peahoones. Huvitaval kombel polegi kõrvalhooned prügi täis veetud nagu see tavaliselt mujal esineb. Samas oli kinnistu tagumine osa täis hullult puitmaterjali, ilmselt mingid vanad barakkide detailid. Keegi saaks sealt väga korraliku koguse talvekütet kui pusida viitsiks. Kummalisel kombel vedeles siin loomaluid hullult, ei tea mis värk nendega on….
Kui natuke territooriumi uuritud kobisime uurima peahooneid. Kogu territoorium sitaks suur ja kõike läbi luusida ei viitsinud, paar asja peab ikka järgmiseks korraks ka jääma 😉 Peahoone taga väljakul vedeles paat huvitav miks see seal niimoodi suva koha peal on…. Peahoone juurdeehitus polnud midagi erilist, nagu iga suva tööstushoone ikka. Vähe maha kukkunud voodri vahel oli ikka soojustust ka näha, ehitajad polnudki koju tassinud 😉 Aga noh kui komsomoli lööktööna ehitati siis polnud aega kellelegi viia ka 😀 😀 Päris korralik galerii oli kahe maja vahel tehtud, osad klaasplokid muidugi puru pekstud aga mulje ikkagi päris soliidne.
Teise korruse akendest avaneb ümbruskonnale väike vaade ka. Taamal oli üks sinine maja aga sinna ei viitsinud lonkida. Järgmine kord lähen vaatan mis värk on sellega.
Kurrrrjaaa peahoone nägi seest välja nagu mingi mõis, kõrged laed, sambad jne. Tekib küsimus miks salajase raadiojaama hooneks oli vaja ehitada nii edev hoone. Kui seda hoone vähe vuntsida siis elusees ei ütle, et see pole mõis 😉
Rõdult avanes väga tsill vaade värava suunas. Kui allee oleks hooldatud siis täpselt nagu mõis. Kolasime veel pumbajaamas ja miski kummalise künka otsas mille sees mingid ruumid. Alla ei hakanud muidugi turnima, tundusid olema nii 5 – 6 meetrit sügavad. Korralikku taskulampi polnud ka kaasas, et vaadata mis seal all täpsemalt on. Aga igatahes täiesti kuiv ruum paistis. Kokkuvõtvalt päris huvitav kompleks… kahju, et ripakile jäänud. Siit edasi kimasime Padise kloostrit avastama aga sellest lähemalt ükspäev 😉
-
Ja see liigubki….
Nägin ühe poe juures paari tsiklit, sealhulgas ühte päris kobedat vana Jawa’t. Mõtlesin, et mõni külamees on poodi tulnud sellega 😉 😉 Hüppab varsti turukotiga selga ja kukub käima taguma 😀 😀 Polnud aega passima jääda.
Hüppasin autosse ja hakkasin ära sõitma kui kuulsin kuidas Jaff käima löödi…. Ja puldis oli pikapatsiline tütarlaps 😉
-
Piiterisse paraadile
Kunagi ammu sai käidud paraadi vaatamas Piiteris lausa ekskursiooniga 😉 Seekord mõtlesin, et lähen tsillin oma Piiteri sõbraga niisama. Kohale tuleb minna ikka päev varem, et paremaid kohti saada 😀 Seal hakkab see paraadi eelmäng juba mitu päeva varem peale igasugu sõjaaegse atribuutikaga. Käisin kolistasin vähe Jänesesaarel ja Rosta sammaste juures, seal olid telklaagrid püsti aetud ja kõik huvilised said sõjaaegseid vidinaid näppida. Miskid pruutpaar istus telgis ja näppis automaate, pruudikimbust polnud asjagi 😀 😀 Pikalt siin töllerdada ei viitsinud, vastikult niiske ilm oli. Lonkisin üle Neeva, seal olid mõned sõjalaevad juba homseks paraadiks valmis. Lõpuks jõudsin Nevskile ja käisin Kaasani katedraalis. See on selline müstiliselt suur ja rahulik kirik, ei miskit lärmi kuigi seal on alati rahvast hullult. Siit kimasin metrooga Narva väravate juurde, sõps juba ootas. Kirovi ausamba juurde oli üles rivistatud terve posu sõjaaegset tehnikat, käisime näppisime vähe neid
Järgmisel hommikul plaanisime, et läheme vaatame seda paraadivärki paleeväljakul aga mõtlesime käigult ringi nähes seda rahvamassi mis juba kell 8 hommikul ootamas oli. Mõtlesime, et vaatame seda pealelõunast vanatehnika paraadi Nevskil aga senikaua lähme kuskile muuseumi. Võidupüha on hea päev, kõik muuseumid on sel päeval tasuta sissepääsuga 😉 Algul mõtlesime, et lähme Kunstkamerasse aga ei viitsinud trügida selles hullus rahvamassis. Sõps tegi ettepaneku, et lähme siinsamas ümber nurga olevasse Vene Etnograafiamuuseumi, pidi igavesti äge olema. Ma algul suhtusin asja skeptiliselt. Aga kui me olime seal õige mitu tundi veetnud eksponaate uurides jõudis kohale, et sitaks äge muuseum. Ka Eesti rahvariideid nägi seal väljapanekul. Igatahes Mina soovitan soojalt selle muuseumi jaoks aega leida super elamus. Huvitav oli vaadata kuipalju tsaariaegset hõberaha oli rahvuslikeks eheteks tehtud. Huvitav miks nii… kas oli raha niipalju käes, et polnud kuskile mujale panna või puudus sellel rahal väärtus.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et paraad hakkab. Lonkisime läbi pargi Nevski äärde. Krt iga nurga peal miski lava püsti ja üritused käisid.
Lõpuks lendas politseikopter üle ja paraad algas. Igasugu ägedat tehnikat oli näha mööda vuramas. Üks tola oli isegi oma linnamaasturi küljele kirjutanud T – 34 😀 😀
Kui paraad vaadatud töllasime veel linnas ja tegime aega parajaks. Saluuti ju ka ikka vaja vaadata 😀 Seal on see saluudivärk alati päris suurejooneline ja tasub vaatamist. Kesklinna muidugi trügida ei maksa selleks, lihtsalt ei mahu kuskile. Peale saluuti kobisime kodu kotile.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud lonkisin linna peale. Paar tundi oli vaja parajaks teha kuskil enne bussile minekut. Kobisin ajaviiteks Nevski kloostrisse, See on ka päris huvitav kohake aja veetmiseks. Rahulik ja vaikne nagu Kaasani katedraalgi. Väljas on posu kellasi mida igaüks võib proovida lüüa ja iga nurga peal müüakse kloostri toodangut ka. Lõpuks oli aeg minema hakata. Siit saab kui oskad vaikselt läbi aiaaukude ja pisikeste tänavate otse bussijaama juurde välja.
-
Tärkab – torkab…
Huvitav on see loodus, ühe päeva jooksul võivad läbi käia kõik aastaajad 😀 Aga see vist väga lilli ja loomi ei morjenda. Need kasvavad ikka omasoodu.
Sel aastal on kuidagi jube palju sisalikke, ei tea kas oli soodne talv või mis värk on… Konnadel on ka vist vees ruumipuudus 😉 või veetakse vähe vintis elukaaslast seljas koju…. 😀 😀 😀
-
Lumehelbekesed…
Lugesin äsja õhtulehest miskit paanikat Tapa kalmistul. Inimesed kes ei viitsi ennast registreerida hauaplatsi kasutajaks ja hooldada oma lähedaste hauaplatse on asunud ründama kalmistuvahti kui ta paneb hooldamata platsile täiesti nõuetekohase ja seadusliku sildi. Milles nagu kalmistuvaht süüdi on???? Kui ei tunne seadust siis ei maksa veel teisi süüdistama hakata, võid ise lolli olukorda sattuda. Olen juba varasemalt kirjutanud blogis sellest seaduse teemast. Kui nüüd päris aus olla siis selliseid silte on pea kõik Eestimaa kalmistud täis ja täiesti õigustatult. Võin seda kindlalt väita kuna seoses tööga liigun erinevatel kalmistutel ja näen mis toimub. Miks nüüd järsku Tapa kalmistu hambusse jäi on muidugi omaette teema. Kuidagi väga kergelt saadakse tänapäeval šokk igast asjast… käisid poes said šoki, käisid tööl said šoki…. Kui teil ikka on lähedaste hauaplats olemas aga ei saa, ei viitsi või mis iganes vabandus varrukast tuleb, et mitte seda hooldamas käia….. Siis tee rahakott valla ja telli selleks teenus, teie rahul ja meie rahul. Ärge oodake seda millal hooldamata hauaplatsi eest sunniraha rakendatakse või hoopis uutele kasutajatele antakse. Nii lihtne see ongi. On ka paar muud moodust hooldusest pääsemiseks, ärge võtke omale platsi siis pole ka kohustusi. Meil on ju kremeerimise võimalus ja tuha võite kodus lillepeenrasse ka panna. Veel on ka variant tuhk teemantiks pressida, nii mõnigi firma pakub juba seda teenust.
-
Võrumaa kalmistutel…
Kui juba sinnakanti asja oli siis tuleb ikka mõnel kohalikul kalmistul ka luusida. Alati leiab midagi põnevat vanadel kalmistutel, nii ka siin. Isegi ühe katkise betoonristi leidsin kus oli näha mis tal kõhus on….. Muidugi otsisin mõnda risti mille loodus on omale võtnud aga ei leidnud ühtki sellist seal. Vanad ristid on erinevatel surnuaedadel suht sarnased aga leiab ka päris põnevaid rariteetseid lahendusi.
Paar päris huvitavat lahendust oli ka kus risti aluskivi oli tehtud mälestusmärgiks või siis muster peale tehtud.
Siin on selline natuke teistsugune hauaplats kellegile Johann Wilhelm Rudolph Döring’ule. Mis võll see oli ei tea, interneedumist ka ei saanud täit selgust.
Üllatavalt vähe oli siin näha säilinud plekkpärgi. Aga need vähesed olid veidi teistsugused kui mujal kalmistutel silma jäänud on.
Paar päris hea pildi või asjakohase kirjaga hauakivi jäi ka silma ning kindad pingil…..
