-
Keila – Joal ja Türisalus
Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.
Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.
Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.
-
Viinamuuseum Vihulas
Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.
Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat
Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.
Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.
Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.
-
Hara sadamasse
Alles sai Jägalas luusitud aga nüüd tegime vähe pikema tripi pesakonnaga. Vaatasin aknast välja kuidas ilm on, tundus vägagi ok olema, isegi linnukesed maiustasid toiduga. Olen tähele pannud, et nad on jube head ilma indikaatorid. Kui on selline vastik sula siis neid ei ole ja kui on väga külm siis ka neid ei ole. Täna linnud kohal ja üle hulga aja isegi pasknäär tihaste keskel, seega sobilik ilm tsillimiseks.
Pakkisime end autosse ja kimasime ühe jutiga Hara sadamasse. See üks põnev kohake kus nõuka ajal allveelaeva nägemine oli sama tavaline kui Superstar Vanasadamas. Siin on soojal ajal korduvalt käidud ja hulk kirjatükke üllitatud. Seekord vaatame asja talvel. Tänapäeval arendatakse siin muidugi mingit sadama laadset asja ja luusima siia enam niisama naljalt ei pääse. Raha tahetakse saada varemete vaatamise eest 😀 😀
Muude sirgelduste kõrval on siin näha isegi mõnda päris korralikku graffitit. Siin on mitu kaid kuhu saab ainult paadiga või üle jää, kui seda muidugi on. Praegu isegi seda jääd on aga nats kahtlane ja ei riski väga turnima hakata. Ja üks saareke ka kus on olnud nii kalatööstus kui jumal teab mis veel. Sinna peaks ka ükspäev luusima minema kui õnnestub.
Tagasiteel kiire põige Jägalasse kah. Päris huvitav kuidas mõnepäevase vahega on siin jääolud kõvasti muutunud ja inimesi ka ei ole 😉
-
Lumine Rabasaare
Polegi ammu Rabasaares käinud. Kurjad keeled räägivad, et nüüd ka viimane elanik lahkunud ja asi antud KV kasutusse linnalahingute harjutamiseks. No tuleb ju asi üle vaadata 😉 Aga miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Praeguse lumega on meil ikka loodus paganama ilus. Ükspäev võtan plaani ka pikema kolamise lumises metsas ja mitte kuskil matkarajal vaid ikka mõnes metsikumas kohas.
Proovisin mõnda kaugemat objekti ka telefoniga pildistada. Mnjh…. kui ei zuumi siis on suht ok. Aga nagu zuumid siis kriitikat ei kannata. Poolel teel võttis üks talumees kombainiga lund 😉
Lõpuks jõudsin sihtpunkti ka. Juba eemal oli ilusti küla silt paigaldatud ja tõkkepuu. Tõkkepuu on muidu avatud ja kinni pannakse siis kui militaristid seal hullavad. Täna oli see päev kus neid ilmselt seal ei ole. Kusjuures tee on väga korralikult lahti aetud. Kohe hea oli sõita. Pool aastakest mis ma nüüd seal käinud ei ole on siia ikka kõvasti muutuseid toonud. Korralik tähistatud parkla tehtud ja praktiliselt iga maja juures väga ammendav infotahvel koos jutu ja piltidega. Terve hulk kaameraid on ka üleval, kuigi mõni juba lõhutud. Ah jaa…. prügikaste on ka paigaldatud.
Vaatasime üle ka selle viimase elaniku kasutuses olnud maja. Siin on ka juba jõutud märatseda ja puruks peksta nii uksed kui muu. Imekombel oli veel varastamata ahju- ja pliidiuksed. Muidugi ahi oli siin edev. Keldris isegi veel tööriistad alles, põhimõtteliselt võid kohe hakata aiamaad harima 😀 Kuuris vedeles pakkide viisi kunagisi kultusajakirju “Pikker” ja “Pioneer” 😀
Kui varasemalt vedeles lasteaia juures teibasse aetud mängujänes siis nüüd oli siia siginenud jänes porgandiga 😀 Väike katusealune on ka paigaldatud kus saab jalga puhata. Nii, et jälle midagi uut on siin. Kusjuures ühtki inimest ei olnud liikumas.
-
Kakerdaja
Pesakond kokku ja viuh Kakerdajasse talve nautima. Ilm oli jube ilus aga räme külm. Kummalisel kombel polnud Kakerdajas hingelistki peale meie. Lonkisime mööda laudteed järveni välja ja nautisime vaateid.
Järv oli jääs praktiliselt üleni koos oma väikeste soppidega. Sai jala ligi kõigile saarekestele 😉 Muidugi paaris kohas olid järvejääs päris ägedad ümarad lahtise veega augud, huvitav kas miskid allikakohad või muu anomaalia.
-
Loodusretk Siniallikatele laternatega
Nonii eelmine grupp jäi sooja teed ja kooki nautima ja uued matkalised juba ootamas. Kõigepealt matkaliste soovil väike tiir Viikingite külas ja põgus tutvustus mille kõigega siin tegeleda saab. Kui tiir tehtud kogunesime paadi alla.
Siin väike ohutusjuhend laternatega ümberkäimisest ja lühike laternate saamise lugu ning juba nad lähevadki retkejuhi saatel Siniallikate poole.
Egas midagi, tuleb hakata vaikselt lõket ette valmistama, et matkaliste saabudes saab hakata kooke küpsetama lõkkel. Enne kui küpsetamise matkalistele üle annan tuleb ikka proovida kas raud piisavalt kuum küpsetamiseks 😉 Seekord tahtsid matkalised ise küpsetada. Aga kui pole ennem lõket lähedalt näinud ja kardad, et toss läheb silma siis ära põe…. väikse tasu eest saab pädeva viikingi sebida kes kooki küpsetab 😉
-
Loodusretk Siniallikale
Tegime väikse loodusretke Siniallikatele, seekord valges ja laternateta. Mõnus lumine ilm ja aina tuli seda lumekest juurde. Kõigepealt ikka väike tiir Viikingite külas ja siis seadsime sammud allikate poole.
Üllataval kombel polnud ühtki inimest peale meie grupi. Uurisime vähe metsaelu hiies. Pesakast ootas asukaid ja sarapuu urvad juba päris rohelised, ei tea kas tuleb varajane kevad või mitte…
Keegi oli teeraja servas puudele “lumekunsti” meisterdanud. Lõpuks olimegi kohal. Vaatasime üle kõik sini-must-valged allikad, arutlesime miks just esimest allikat ohvriallikana teatakse…. Viskasime Tölpile natuke hõbedat ja maitsesime värskendavat allikavett.
Vot niimoodi need allikad seal “keevadki” 😉 Ei tea kas Tölp keedab seal midagi või muud vaimud möllavad. Kui asjad uuritud suundusime tagasi Viikingite külla kus ootas ees kuum tee ja kook. Kohe varsti tuleb uus seltskond ja lähme vaatame seda värki laternavalgel ka. Kui Sinulgi tuli huvi Siniallikaid uurida retkejuhi saatel kas päevavalges või laternavalgel siis uuri asja ja leiame sobiva aja.
