-
Tuhala nõiad tööhoos
Möödaminnes põikasime korra nõiakaevu juurde. Ennäe imet, asi töötab ja mitte ühtki inimest 😀 😀 Tavaliselt on siin siis kui “nõiad vihtlevad” hullem trügimine kui enne jõule kaubanduskeskustes. Autode rivid on tee ääres kilomeetrite pikkused jne. Aga praegu me ainukesed tegelased siin. Väidetavalt see on üks ainulaadsemaid loodusnähtuseid, kes teab… Pole ju tegelikult sellel “fenomenil” mingit erilist saladust ja Eestis peaks analoogseid asju olema veel. Paarimeetrise sügavusega kaev on rajatud karstijõe peale ja kui suurvete ajal ei mahu vesi enam maa alla ära siis hakkabki igast august seda välja ajama 😉 Ühesõnaga töötab krt teab millal ja kui kaua.
-
Jägala kandis luusimas
Tavaliselt on see, et üle õue minek on kas Saha kabel või Jägala juga. Tegelikkuses on sealkandis vaadata veidi rohkem kui need kaks kohta. Seal on veel peaaegu jõe suudmes päris korralik rippsild. Ja muidugi ka veidi pankrannikut kus ühes otsas on kunagine kaevandus ja teises otsas on golfikeskus. Kui viitsid lonkida siis näeb sealt päris häid vaateid.
Teine asi on seal Jõelähtme kirik. See ka üks omamoodi ja vana kirik, ilmselt võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Kirik oli Eesti Kirjandusmuuseumi andmetel kindlasti juba 1220 aastatel mil Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripäraks oli ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid.
Kunstiajaloolase Villem Raami oletusel võis Jõelähtme kirikul algselt olla koguni kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel. 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Kunstiajaloolase Villem Raami arvates võidi just siis lõhkuda ka kaks vana torni. Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju, kui 1878. a arhitekt Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart.
Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. a sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uus katus ja torn valmisid 1912. a Sellest ajast tänaseni ei ole kiriku ilme enam suurt muutunud. Kui sees veidi ringi vaadatud õnnestus torni kah ronida. Sealt avanesid ümbrusele päris head vaated ja muideks torn on nihkes jh 😉 Torni aknast näeb seda eriti hästi. Ja ehitajate andmeid saab ka luukidelt lugeda 😉
Kui juba seal siis väike joa ülevaatus kah aga teiselt poolt. Siis veel kiire sissepõige Linnamäe elektrijaama juurde ja tuld edasi Neeme poole. Tahtsime kohvikusse minna aga see oli kinni krt. Keegi oli keset küla maasse löönud laeva sõukruvi, ei tea mis teema sellega on…. Aga ilus värviliste klaasidega bussipeatus oli kah 😉
-
Endla raba
Lõpuks siis sai siin rabas ka väike tiir tehtud. Ikka õige mitu aastat võttis aega enne kui kohale jõudsin 😀 Sinna matakarajale saab mitmelt poolt ja nats tuleb jälgida värsket infot kodukalt. Igatahes päris ok matkarajad on siin.
RMK on teinud siia järve kaldale lõkkekoha ja siin on ka väike majake olemas. Hetkel oli seal mingi matkajate grupp sees ja segama ei läinud. Kurja see koht iseenesest on ikka päris eraldatud ja mõnus vaikne. Peaks ükspäev sinna väikse majutuse sebima, õnged kaasa ja puhkus missugune. 😉
-
Kakerdajas kakerdamas
No ei saa kohe ilma looduses luusimata. Mis sa kodus ikka passid kui ilm ilus. Fotokas kaenlasse ja tuld.
Mõnusalt lumine veel ja huvitav, et matkajate poolt polegi jõhvikad ära söödud, või lihtsalt tänapäeval enam keegi ei julge maast marja noppida. Minumeelest on need väga mõnusad vitamiinipommid talvel lumelt nokkida 😉
-
Suurupi merekindlus.
Ikka tuleb aegajalt vanad käidud kohad üle vaadata, huvitav on vaadata kuidas asjad ajas muutuvad. Mõned objektid lagunevad, mõned püütakse kuidagimoodi säilitada ja mõnda katsutakse isegi taastada. Enamjaolt on muidugi see esimene variant käibel. Tavaliselt pole ressurssi ja tahtmist midagi vana ja ägedat säilitada, tänapäeval on moodne plekk ja klaas. Keda huvitavad vanad betoonkärakad kuskil maa sees. Kõigepealt kolistasime vähe Tilgu sadamas, sellest hakkab lõpuks asja saama, ehitus käib täiega. Siis väike tiir lollidemaa taga klindil. Huvitav, et mõni põld on siinkandis veel täis ehitamata…. Ja miskipärast on Muraste vaateplatvorm kinni pandud….
Lõpuks sinkavonka Suurupi alumise majaka juurde ja sealt otse patarei nr 3 juurde. Siin isegi veel imekombel säilinud nats vana munakiviteed. Ma mõtlesin, et ammu juba asfaldi alla peidetud aga oh imet ei olnudki. Patarei ümbrus oli üllataval kombel lõpuks suht ilusti korda saanud, surfiaugud ilusti metallrestidega kinni kaetud, et keegi kogemata alla ei lajataks ja muudki põnevat tehtud. Pikemalt ei hakka sellest kirjutama, seda olen juba varem teinud siin. Pealt võsast lagedaks tehtud, kahurite alused osalt juba välja puhastatud, ilmselt siin need tööd veel jätkuvad.
Tegelikult on äge kui midagi korda saab. Kahju muidugi, et siin patareis pole säilinud ühtki metallust. 90-ndate lõpus sibulatest metallikratid tegid siin oma töö. Robustselt lõigati keevitusega maha ja viidi vanametalli. Mõned ahvid õnnestus seal selle töö pealt isegi kätte saada ja said ka krim asjad selga aga kuhu need kokkuostust kättesaadud uksed jäid ei tea, Muinsuskaitse tegeles nendega. Ehk isegi veel vedelevad siiani kuskil muuseumi või arhiivi nurgas.
Päris kõvasti on vaeva nähtud, kuskilt on isegi välja tulnud jupp kindlusraudteed. Isegi veel mõned relvade metallalused on säilinud. See koonuse laadne metalljunn peaks olema kui ma ei eksi siis Vickersi 130 mm kahuri alus. Ilmselt selliseid rohkem Eestis säilinud ei ole.
Muidugi on siin näha ka hilisemaid juurdeehitisi ja nii mõneski kohas jääb kogenud silma ette moodustisi kus peaks ka mingid ruumid olema aga need on osavalt kunagi kinni müüritud miskipärast. Sellist kinni müürimise varianti näeb hästi Naissaarel 10b patareis kus raudtee läheb seina sisse 😀 Seal on ka muidugi nats seinu lammutatud ongi terve hulk käike välja tulnud koos päris hästi säilinud tolleaegse sisustusega. Ka Suurupis on mõnes kohas näha seinal trepiastmeid mis lähevad eikuhugi 😉
Natuke seadmete jäänuseid on ka. Kuigi ütleme, et mandril, Aegnal ja Naissaarel on enamjaolt kõik mis kätte saadud kokkuostu viidud. Samas Osmussaarel on säilinud isegi narid ja muu mudru patareis.
Viskasime pilgu peale ka tulejuhtimistornile. See on muidugi eriti armetus seisus, kõik metall on rotti pandud. Ainult vähesed sellised tulejuhtimistornid on säilinud veel ära varastamata trepiga ja nendes saab üles turnida ümbrust nautima. Needki asuvad Hiiumaal ja Saaremaal.
Aeg möödus kuidagi märkamatult, tahtsime veel siinsamas läheduses olevat patareid uurida aga jäid järgmiseks korraks. Möödaminnes vaatasin, et piiblikooli hoonest pole siiani midagi tehtud, kunagi kupatas vald piiblikooli sealt välja ja tahtis sotspinnad sinna teha aga…. Tegelikult sitaks ilus koht oleks olnud selleks aga nüüd on maja kahjuks rüüstatud ja odavam on ilmselt kokku lükata.
-
Lennusadamas pingviine uurimas
Ühel ammusel ajal käisime tütrega uurimas Lennusadamas näitust polaaruurijatest. Päris ägedat staffi on neil kasutusel, ilmselt mõni asi on nii universaalne, et kasutatakse tänapäevalgi. Näiteks kelgukoerad ilmselt ei kao niipea nende varustusest. Muidugi pingviine tahaks vabas looduses näha oma silmaga. Siiani neid näinud ainult kas topistena või loomaaias. Ja teine teema on virmalised mida tahaks ka lähemalt uurida. Eks Eestiski neid näeb vahel aga harva. Kuigi fotokas näeb meil neid päris hästi, isegi siis kui oma silm midagi väga ei tuvasta.
Kui juba seal siis ikka kiire pilk allveelaeva ka 😉 Krt see lahtine mootor on ikka hea motoristi jaoks 😀 Klappide regullimiseks pole vaja kaani maha keerata 😀 😀 Peldikupotile on pleksiklaas peale kruvitud ja eks asja päras. Kunagi ammu käisin seal kolamas siis mingi ahv oli selle täis sittunud. Ei tea kas filmis ka oma saavutusi 😀 😀
-
Kevadet ja merekindlust avastamas.
Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.
Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.
Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉
Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne rooduvarjendi tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene, eriti peale seda kui surfid tühjaks kaevati. Aga külm ja tõmbetuul nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis…. Olen nendes siinsetes käikudes varasemalt tööasjus kui ka niisama kolanud kümneid ja kümneid kordi nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Nooh kui nüüd seda aluseks võtta, et mõni siin tõesti on ja sellepärast korraldada viieaastane projekt siis andke tuld. Igati teretulnud asi.
Mind huvitab, mis saab peale projekti lõppemist? Ilmselt ei koti see teema siis enam kedagi kuni järgmise projektini (kui seda muidugi tuleb kunagi), sest meil paraku ilma rahata ei tee keegi midagi, aatelisuse aeg on kahjuks ammu läbi. Samas kui nüüd tähti närida siis võib sellise sildi püsti lüüa iga korraliku vana maakeldri ukse ette ja memmel keelata kartuli järgi minna, sest nahkhiir magab. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.
