-
Vanalinnapäevad
Tänapäeval pandeemia paanikas hajutame kõiki asju igaks juhuks kas on vaja või ei aga teeme igaks juhuks ikka. Eks saab näha kuidas sel aastal asi toimib, juuni algusest lükati targu juba augustisse. Aga niikaua meenutame mõnda vana, sellest ajast kui veel sõpradega väljas lubati tsillida 😉 Mu sõpradest taaskehastajad kõik toimetamas, kuidas sa ikka vaatama ei lähe. Fotokas näppu ja partsu porgandiga linna. Baltast läbi Tornide väljaku Kanuti aia poole vaikselt punuma. Pargis oli päris palju ägedaid installatsioone püsti, kahju, et neid siin pargis harva tehakse. Põikasime ka mõnda linnamüüri torni sisse, aeg oli ju vaja kuskil parajaks teha enne Petsi ja Karla vägede manöövreid 😉
Lõpuks jõudsime tiiruga Rannavärava bastioni juurde, seal juba telklaager püsti ja elu käis. Naised pesid pesu ja tegid süüa. Mehed puhastasid ja kontrollisid relvi. Bastion ehitati 1634 Rootsi valitsuse ülesandel aga ega ta väga oma ülesannet ei täitnud, algset projekti muudeti jne. 1682 tunnistati see bastion juba vananenuks ja kõlbmatuks. Tegime sõpradega ühe väikse tee ja juba hakkaski peale rivistus, et minna vanalinna marsile. Politsei oli ka ATV-ga kohal üritust turvamas. Jube hea riistapuu patrullimiseks, eriti maapiirkonnas. Praktiliselt pääsed ligi igalepoole, sai omalajal isegi sellist riista kasutatud.
Lõpuks väed üles rivistatud ja vanalinna poole vutvutvut naised sabas edevaid kostüüme näitamas linnarahvale 😉 Vahepeal läks isegi väikseks tüliks Petsi ja Karla vägede vahel. Möödaminnes anti määrustikku “rikkunud” sõdurile ka väike “kadalipp”
Lõpuks tiiruga laagris tagasi ja valmistuti demolahinguks. Vahepeal vaatasin kuidas huvilised nurga taga vibu lasevad, eks vahel vikukülas tuleb ka seda teha aga seal selliseid “ulmelaskjaid” kui siin kohtab vähe. Juhendad või ei ikka suudeti osa nooli bastioni otsa lasta. Ja kuidas sa need sealt kätte saad….. Egas midagi, marssisin bastioni sees olevasse hotelli ja kurdan muret. Admin oli vägagi mõistlik aga ei teadnud temagi täpselt kust bastioni otsa saab. Kolasime vähe mööda teise korruse koridori ja leidsime ühe sobiliku imeväikse akna kust sai katusele ja sealt edasi bastioni otsa. Otsisime ühe tabureti ja proovisin ennast sealt aknast välja pressida 😉 Lõpuks sain bastioni otsa kah, korjasin peotäie nooli kokku ja alla tagasi. Aga kui juba üleval siis tuleb ju ikka juhust ka kasutada ja paar pilti üritusest ülevalt teha 😀
-
Aegna
Pole sada aastat Aegnal käinud, paras aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut saarel on. Egas midagi sebisime piletid, viuh laevale ja tuld ainukesele Tallinna saarele 😉 Merelt on Tallinnale päris hea vaade, kahju ainult, et kilukarbivaade on klaaskärakatega ära rikutud.
Sadamas maja ja kohe saarele tiiru tegema. Huvitav, et siin on veel varemetes päris ägedaid maju. Võiks ju olla juba ammu korda tehtud. Põikasime korra Hugo juurest ka läbi, vaatasin tal seal jummala äge kanatrepp tehtud 😉
Tagant tõugatuna professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka kohaliku kalmistu. Esimesed kirjed Aegna kalmistust pärinevad 1736 aastast ja viimased matmised toimusid 20 sajandi alguses. Palju siia maetud on reaalselt ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et kusagil umbes 100. Siin ka paar mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947 aastal mingi plahvatuse tagajärjel. Teine on pühendatud 1996 aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele. Kunagi olla siin ka kabel olnud aga see võeti lahti ja viidi elanike sundkolimise käigus 1922 aastal Rohuneeme külla kus see uuesti püsti pandi. Siinsamas on ka mõned rändrahnud
Nats lonkimist ja juba olimegi labürindi juures. Millal see rajati pole ka väga täpselt teada, arvatakse, et kuskil 12 – 15 sajandil. See oli pikki aastaid täiesti unustusehõlmas ja keegi isegi ei mäletanud enam kohta kus see asus. Aga nüüd on ta jälle nähtaval ja korras. Läbi käia aega kahjuks ei olnud aga eks ükspäev teen selle ka ära. Lihtsalt paari kohta oli veel plaanis külastada ja laevale oli ka vaja veel jõuda.
Tuustisime vähe ka Peeter Suure merekindluse varemetes. Siin seda ka ikka natuke on aga nii nagu Naissaarelgi on siin samuti enamus metalli sujuvalt Emexsisse tassitud omalajal. Siin oli miski ca 3 kilomeetri tuuris raudteed ka kasutusel. Aegna rannapatarei hävitati 1918 aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt kuid Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922 komandatuur ja juba aastaks 1930 oli komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast. Koos Eesti okupeerimisega läks saar Nõukogude vägede kätte.
Eestist taganevad venelased hävitasid 1941 jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Peale II MS oli siin õhutõrjeväeosa ning 1950 aastate lõpus asendusid need piirivalvega. Omalajal sai nendes patareides sees ka kolatud. Aga mõned head aastat tagasi arvati mingite lumehelbekeste poolt, et see ikka jube ohtlik ja pommigrupp käis seal pauku tegemas, et jumala eest midagi ägedat ei säiliks. Sellest tsirkusest ilmus Maalehes kirjatükk ka.
-
Lahemaal kivikalmeid vaatamas
Lahemaal luusinud muidu küll ja küll aga ikka on kohti kuhu pole veel jõudnud. Seekord õnnestus mõnda muistist külastada arheoloogide saatel. Võhma kivikalme paikneb Tandemäe nime all tuntud oosil Võhma külas ja olla tekkinud mitme väiksema kalme liitumisel, pikkust 76 ja laiust 21 meetrit sellel kalmel. Uuringutega on avastatud kolm kõrvuti asetsenud osalt lõhutud kivikalmet ning kolmest tarandist moodustuv tarandkalme. kahe väiksema tarandi alus on sillutatud paeplaatidega, kolmandal, suuremal, maakividega. Kivikirstkalmes olid valdavalt laibamatused, ainult ühe kalme keskses kirstus põletusmatus; läheduses oli väike lapsekirst. Tarandkalmesse oli maetud nii põletamata kui ka põletatult. Kivikirstkalmed on pärit I aastatuhande teisest poolest e.m.a. ja tarandkalme 1. sajandist. Võhma ja selle naaberkülade Vatku, Tõugu ja Ilumäe põldudel on avastatud veel üle 50 kivikalme, mis pole sugugi väike arv. Siin omalajal ikka elu kees korralikult.
-
Ei saa kohe ilma Suurupi merekindluseta…
Sai järjekordselt üle vaadatud Suurupis Peeter Suure merekindluse rajatised ja muud nõukaaegsed militaarrajatised. Pikemalt on sellest juba varem kirjutatud siin aga värskendame mälu. Patarei nr 3 oli oli kavandatud katma ala Naissaare Suurupi poolsaare vahel. Vabadussõja lõpus oli patareis laskekorras vaid üks 234 mm kahur, millest proovilasud tehti märtsis 1920. Teine samas kaliibris kahur selles patareis saadi laskekorda sama aasta suve lõpuks. Kolmas saadi korda 1922 aasta kevadeks. 1924 aastal üritati mööda kitsarööpmelist raudteed ka neljanda 234 mm kahuri detailid kohale tarida. Need olid maha monteeritud Naissaare kahuritelt. Selleks ajaks oli Sõrve- Suurupi raudteelõik nii mäda, et vedurit raudtee enam ei kandnud ja platvormvaguneid suurtükiosadega lükkasid sõdurid kasutades kõvasti kondiauru 😉 see üritus jäigi selle raudteelõigu viimaseks veoks ja peatselt võeti rööbastee üles.
Kindluspiirkonnas raudtee aga säilis ja oli kasutusel kuni esimese vabariigi lõpuni. Mõned aastad hiljem sai lõpuks ka viimane kahur paika ja prooviti pauku ka teha. Sinna kus varasemalt oli 130mm Vickersite patarei üritati ehitada uuesti patarei. Kuna samasuguseid kahureid ei olnud võtta, üritati sinna panna Vickersi 120mm kahurid aga vanad alused ei sobinud. Siis valati vanadele betoonalustele vaheplaadid, ankurdati kinnituspoldid ja suurtükid seati üles. Ka siin varemetel kolades on näha kuidas loodus võtab oma, üks mänd on ennast kasvama sokutanud müüriprakku 😉 Ah jaa veel üks huvitav fakt, betoonist komandopunkti laeplatvormile valatud väikse vaatlusruumi esikülje sisevooderduseks kasutati suurtükilaeva “Lembit” kahurikilpi.
Metsast võib leida salapärase torni, Sarnaseid on Eestis veel küll ja küll aga ülla ülla see torn pole osa Peeter Suure merekindlustustest vaid rajatud Vene vägede poolt 1956 aastal tulejuhtimispunktiks. See on sõjaajaloo ajastutüüpiline fortifikatsiooni näide ja kuulus hilisema täiendusena 1913-1917 rajatud merekindluse süsteemi. Võimas raudbetoon vaatlustorn koos maa-aluse komandopunkti varjendiga töötas väidetavalt ühes süsteemis 1913-1917 rajatud Peterburi merekaitse peapositsiooni Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei rajatistega.
Vaatasime üle ka patarei nr 2 ja komandopunkti ka. Seda patareid on nimetatud ka Ameerika patareiks, teadaolevalt on meil Ameerika patarei ka Naissaarel. Miks selline nimetus… Peale nõusoleku saavutamist osta Petrogradi kaitsesüsteemile kahureid USA firmalt “Bethlehem Steel”, leiti kahe nn Ameerika patarei jaoks koht ka Peeter Suure Merekindluses: üks Naissaarele, teine siia. Tolle aja kohta kaasaegne positsioon valmis kevadeks 1916. Suurtükid asusid teras/betoon konstruktsioonis betoneeritud blokkides.
Komandopunkt koos jõujaamaga asus III suurtüki blokis. Patarei juurde oli toodud kindlusraudteeharu. Kahju, et sinna sisse niisama lihtsalt ei saa, siin vesi sees ca vööni. Aga eks ükspäev ma leian miski huvitava lahenduse kuidas sees ikka kuivalt ära käia 😉 See patarei paistab silma uhke torniga… Väidetavalt peaks see olema helgiheitja torn aga ma arvan, et pigem on see kaugusmõõturi torn kuna samalaadne on ka Naissaarel. Selle patarei kahurite laskesektor kattis ala kuni Paldiskini. Siin läheduses on ka helgiheitja varjend, kust vajadusel lükati helgiheitja mööda raudteed randa . See kompleks koosnes mitmest osast, see mis säilinud peaks olema komandopunkt (varjend) ja jõujaam, kõrval varemed peaks olema suurtükiblokid ja veel üks blokk peaks olema praeguse meresidekeskuse all.
Omalajal oli kogu Eesti rannik täis pikitud vene sõjaväebaase ja ega Suurupi polnud mingi erand, siin asus kaks väeosa:
Tallinna Mereväebaasi 550 sidesõlme raadiosaatekeskus ПДРЦ objekt ja Peeter Suure Merekindluse punkris koos ümbruses oleva antenniväljaga 180 sidepolügoni üksik raadiotehniline pataljon, kutsung Radiograf Neptun. Isegi praegu näeb veel nende antennide jäänuseid metsas. Kui Vene väed lahkusid võeti siia linnakusse toimetama Piiblikool, et vähendada vandaalitsemist aga 2004 aastal löödi Piiblikool minema väitega, et vald tahab siia rajada sotsiaalpinnad ja krt teab mida veel…. Aga tegelikkuses on siin vandaalitsetud nii, et anna olla ja ei toimu siin midagi. Piiblikooli ajal oli siin vähemalt mingigi kord kuigi üsna tihti sai neil seal külas käidud tutvumas uute asukatega. Mõni tuli isegi tagasi saata sinna kinnisesse asutusse kust ta äsja välja oli lastud. Praegu toimetab siin aktiivselt ainult meresidekeskus. -
Paar uut asja jälle üle vaadatud.
Möödaminnes on Kärde rahumajakest sada korda vaadatud ja Kärde mäe parklas selga sirutatud aga preilikivi siiani üle vaatamata. Nüüd sai see ka lõpuks üle vaadatud. Kärde viimase mõisniku Victor von Stackelbergi tütre Rita surma kohta liigub mitmeid legende. Teada on, et neiu uppus Kuremaa järve. Legend räägib aga, et 21-aastane mõisapreili uputas end õnnetu armastuse pärast talupoja vastu, mis oli temasugusele aadlikule keelatud. Mis tegelikult juhtus ei tea ilmselt keegi. Siia mäele plaaniti ka perekonna surnuaega aga kahjuks see ei teostunud segaste aegade tõttu. Väidetavalt olla mõnda aega tagasi miski talumehe keldri pealt üles leitud ka algse hauaplaadi tükid. Vaatasin, et varsti hakkavad õitsema ka piibelehed mida on siin metsaalune täis. Ja käbisid tuleb ka sel aastal kõvasti, kuused lausa punetavad nendest
Edasi kimades tuli korralik sahmakas vihma ka mis tekitas ägeda auru. Sai nats Türil ka asjatatud ja pilk peale visatud kitsarööpmelise raudtee auruvedurile. Kes veel ei tea siis Türil on teatavasti mitu vedurit, suur auruvedur ülesõidu juures ja väike raudteejaama juures. Siinsamas on ka päris edev veetorn mis elamiseks ringi ehitatud.
Lõpuks jõudsime suure ringiga Teenuse mõisa, tänapäeval siin raamatukogu, varasemalt oli kool. Mõis ise valla omanduses ja näeb nats õnnetu välja. Väidetavalt ehitati see mõis algselt vasallilinnusena, iseenesest on siin tõesti selleks väga sobilik vallseljak mis kolmest küljest piiratud jõega. Enne võõrandamist kuulus mõis Maydellidele. Ükspäev peaks minema katsuma sees ka tiiru teha, kui lastakse muidugi väljaspool raamatukogu kolada 😉
-
Lõke
Käisime tegime vähe metsa ja mis metsategu ikka ilma lõkketa on. Oksad kokku ja tuli räästasse 😀 Pimedas metsas on lõke ikka sitaks kaugele näha ja teeb metsa kuidagi müstiliseks. Huvitav oli vaadata kuidas leegid keerutavad vastavalt sellele kustpoolt tuuleiil tuleb. Egas midagi fotokas statiivi otsa ja proovime paar pilti teha.
Äge oli vaadata kuidas sädemed lendlevad, õnneks talv ja ümberringi lumi. Pole karta, et midagi kuskil süttiks kogemata.
Paar klõpsu sädemetest lähemalt ka. Ega kui ei tea, et need sädemed on siis tuleb igasugu kummalisi mõtteid 😉
-
Magnoolia täitsa õitsebki
Ja mitte ainult magnoolia vaid ka mõned rodod juba õites. Kirssidest ei hakka rääkimagi, need juba ka täis õites. Loodame, et nüüd külma ei tule ja seda ilu ära ei võta.
