-
Egiptuse trip, lähiümbrusega tutvumas
Nii, uus päev. Tänane päev kohanemiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Vaatan kõigepealt valges kah rõdult välja. Õhtul ei näinud essugi, maantee siinsamas, selle müra üllataval kombel tuppa ei kosta. Kohe üle tee veepuhastusjaam, huvitav kas sinna läheb reovesi puhastuseks või tehakse seal nt mereveest joogivett… Kirjade järgi seinal peaks seal mereveest joogivett tehtama. Täna ei kiirusta, kui pestud kustud kammitud kobin sööma. Väike omlett ja muud põnevat läheb kaubaks. Omletti tehakse siin laivis, täpselt nii mitmest munast kui ütled ja lisandid saab ka sisse meelepärased valida. Ja muideks härjasilmana praevad ka kui tahad 😉 Manustasin lisaks mõned puuviljad ja vaatasin mis asju ajab laudade vahel üksik linnuke. Huvitaval kombel ei ole siin tuvisid laudade vahel töllamas, katusel istub küll terve parv aga kus nad toituvad ei tea.
Peale sööki põgus tutvus hotelliga valges ka, basseine siin jätkub nii köetavaid kui kütteta, laste jaoks oma basseinid. Tegin randa ka väikse tiiru päris kobe teine. Siin on enamjaolt igal hotellil oma rand ja naaberranda naljalt ei saa, turvamees istub ja valvab. Siin hotellis isegi oma spa olemas. Juba on ka selgeks saanud kõikvõimalike infotahvlite põhjal, et vene keelega peaks siin hakkama saama suht okeilt. Vahepeal jäi silma üks “Saaremaa seppade” metalltrepp 😉
Nüüd vutvutvut ümbrusega tutvuma 😉 Tegin ühe pildi ka oma hotellist tänavavaates. See on ainult üks pisike tiib hotellist ja mu tuba on seal ühe torni sees 😉 Kesklinna poole ei hakanud vantsima, see kuramuse kaugel, sinna plaanisime ükspäev minna eraldi. Kohalik kalmistu vaja üle vaadata jne. Ühesõnaga suund tuli Sahl Hasheeshi poole, seal kuskil pidavat olema ka turistide poolt nõutud kaubakeskus “Senzo Mall” kust pidavat saama osta kõike 😀 😀 Kusjuures teed on siin päris head aga mis hakkas kohe silma, et ei mingit sadevee äravoolu… Ilmselt pole seda vaja ka kui aastas 2x sajab 😀
Ma muidugi kujutan ette milline paanika siis liikluses on kui teed muutuvad basseiniks. Muidugi iga natukese maa tagant on tänaval “lamav politsei” kiiruse piiramiseks. Siin tundub liiklus olevat suht suva teema. Politseiposte on samuti nii mõneski kohas, nende juures saad sõita ainult siksakki. Siin on ka miskit meie kure laadsed linnud toimetamas. Vaatasin kuidas need sörkisid karjas muruniitja järgi nagu meil varesed põllul adra järgi 😀 😀 Muideks vareseid siin on ja kraaksuvad nii eesti, vene kui kohalikus keeles 😀 😀 Mingi päris ilus kollaste õitega puu kasvab siin praktiliselt igalpool, mis tal nimeks ei tea. Kõiketeadev Google annab nimeks “Tecoma stans” kas see ka õige on ei tea. Kui on siis on tegu mitte puuga vaid hoopis mitmeaastase kollase leedri põõsaga.
Jõulublingi on ka juba kõik tänavaääred täis. Hotelle on siin kõikvõimalike ja võimatute nimedega. Väike mošee jäi ka tee serva, mõtlesin, et lähen vaatan sisse aga tundus, et hakkas palvuse aeg, ei hakanud segama. Väikestel bussidel käib siin enamjaolt pagas katusel, isegi ühel suurel bussil hakkas see silma kuidas bussijuht kohvreid maha laadis 😉 Prügikastidega on siin ka selline kummaline teema, mõne hotelli ees näed moodsat euroopalikku turistide jaoks mõeldud sorteerimisvõimalust. Üldjuhul see päris nii ei ole. Tänavad enamjaolt plaaditud, mitte just kõige kvaliteetsemalt aga siiski. Ühes lillepeenras hakkas silma meie mündi taoline taim, kohe näpud sisse ja lehed hamba alla 😀 Münt mis münt 😀
Moblamast oli päris ägeda lahendusega, nagu palm 😉
Sinna ülalmainitud poeni marssida ei viitsinud, tudeerimiseks käis kohalik “Anton” nimeline kaubamaja küll ja veel. Mida kõike siin ka ei näe, nii kive, koralle kui jumal teab mida. Huvitav, et lisaks hotellile kohtab ka linnapildis päris palju venekeelseid silte. Ja mis veel huvitav kui Türgis nt apteegid väga ei reklaami vändagängsteri värki siis siin praktiliselt iga apteegi seinal reklaam Viagra ja Cialis 😀 😀
Poodides hindu väljas ei ole, eks hind on “näo” järgi, turist ju maksab seda mis küsitakse. Müüjad on küll vähe tüütud aga kui sa nendest välja ei tee siis väga ei tüüta ka. Hindadega kaubelda kannatab päris hästi, väike algus juba tehtud 😉 Kilo maasikaid läks kaubaks. Üks poeke oli siin “Antoni” kõrval täitsa fix hindadega, siit sebisin omale beduiini rätiku safari jaoks. Müüja sidus kohe pähe nii nagu linnas käiakse 😉 kõrbes asi vähe teisiti.
Vahepeal oli õues juba pimedaks läinud kuigi kell alles 17.00 Lonkisime tagasi hotelli poole. Sai pimedas paar blingi pilti ka tehtud. Ah jaa ülekäiguradu peaaegu ei ole, siin lihtsalt minnakse üle tee seal kus vaja. Iga takso mis mööda sõidab laseb törtsu signaali ja pakub küüti. Sellest värgist kirjutan ka ükspäev pikemalt.
Hotellis oli vahepeal kuuse juurde ilmunud jõuluvana põtradega. Maasikad tuppa ja õhtust sööma. Täna näksisin ainult magusat veidi, toas ootasid ju maasikad 😀 😀 Toas oli päris tsill rõdul istuda, maasikaid nosida ja imetleda kohalikku liiklust.
Esimese päeva mulje, kohalikud müüjad ja taksojuhid on küll tüütud aga sõbralikud. Homme on tasuta linnatuur, vaatame mis seal näeb ja kuuleb.
-
Egiptuse trip. Hurghada. Minek
Hooaeg sai läbi ja lumi tuli maha, nüüd paras aeg natuke ringi trippida. Eestis kolatud juba küllaga ja siinsetest haigetest loogikavastasest piirangutest ning maskipaanikast kopp ees. Egas midagi nett lahti ja tsekkama viimase hetke pakkumisi 😉 Silma jäi väga hea “kõik hinnas” hinnaga Egiptuse reis, seal polegi varem käinud. Ma küll seda “kõik hinnas” versiooni väga ei poolda aga tundub, et mõnesse piirkonda väga muid variante ei müüdagi. Väike eelarvamus muidugi oli sealse eluolu kohta aga nüüd oligi võimalus asi üle vaadata, mis tegelikult toimub 😀 Muidu kuuledki ainult hirmujutte teiste käest, et seal tüütud inimesed, hotellist välja minna ei tohi, see on oioi kui ohtlik, naised vägistatakse, tapetakse ära jne jne. Eks oma silm ole kunn ja katsun siin lühidalt kirjeldada mida nägin ja kus käisin.
Sai kiirelt piletid ostetud, kindlustus tehtud ja testiaeg kirja. Pakkimiseks aega ei lähe, ma olen seda meelt, et pole pointi kuhja riideid kaasa vedada kui selga nagunii ei pane, paar esmavajalikku riidehilpu kotti ja kogu lugu. Lõppkokkuvõttes müüakse ilmselt igas riigis kohapeal sokke, trussasid ja särke ja normaalsetes hotellides saab peale enda vajadusel ka pesu pesta 😉 Kui kõik vajalikud testitulemused ja muu korras siis viuh lennujaama. Õnnestus isegi lennukisse suure vahega istekoht saada. Ah jaa oma võiku võtsin kaasa, kuna SmartLynx pardal oma menüüga just ei hiilga 😉 Aga “pätikat” sai pardalt küll, polegi varem lennukis seda varianti proovida saanud 😀 😀 😀 Topsi kaas oli selline huvitav… võrguga, et viljaliha suhu ei tuleks 😉 Kusjuures lennuk polnudki puupüsti täis, vabu kohti oli sitaks. Pardal koonufilter kohustuslik aga söömise ajal ei pea kandma. Väikest võikut kannatab tunnikese süüa küll 😉
Lõpuks maandusime ja bussiga viidi seltskond terminali. Terminal suht tühi ja vaikne. Järts liikus väga ruttu, ostad ühest putkast möödaminnes viisa, siis mingi turva vaatab üle, et ikka olemas on, passikontroll lööb läraki sinna templi peale, tollist läbi ja kõik. Terminalis hakkas silma ka päris lahe joogikoht mida tegelikult näeb Euroopas nii mõneski riigis, meilgi võiksid sellised olla. Aga ilmselt sureks tervisekaitseametnikud hirmust ära kui sellised joogikohad kuskil püsti panna. Proovisin lonksu vett, täitsa joodav oli ja siiani elan. Terminali eest juhatati kohe õige bussi poole suund kätte ja minek. Kurja politseid on siin näha igal nurgal ja mehitatud teetõkkeid ka päris palju, sellest kirjutan ükspäev eraldi.
Hotellis juba jõulukuused ja muu bling väljas. Paar dollarit passi vahel tekitas hea, suure ja vaikse toa välimises tiivas. Tuba iseenesest väga korralik, kusjuures isegi dušš ja peldik olid eraldi ning mitte väiksed. Kraanikauss koos suure peegli ja muu staffiga ka veel omaette. Tavaliselt kipuvad need värgid hotellides koos olema ühes imepisikeses ruumis. Nii, et kolmeses toas saavad kõik korraga üksteist segamata omi asju ajada 😀 😀 Maakera suurusest telekast, “kõik hinnas” jookidega külmikust, seifist ja hiigelsuurest seinakapist ei hakka rääkimagi. Hea vaatega rõdu oli kah 😉
Kui sisse kolitud kobisime sööma ja hotelliga tutvuma. Söök oli nagu ikka rootsi laud, mitte küll ulmesuur nagu Türgis oli, aga selline mõõdukas. Kõik vajalik turistile puhkamiseks olemas. Sõime kõhud täis ja kadusime ümbrust uurima. Söögist ilupilte ei teinud 😉 mis seal ikka niiväga erilist on. Värvilisi purskkaeve ja basseine siin jagus ja kuskil seal taga pimeduses on meri ka. Osad toad on siin nii, et saad otse basseini astuda. Kuskil üleval korrusel oli paar pisikest nännipoodi ka lisaks erinevatele kohvikutele. Kusjuures rahvast oli üllatavalt vähe, see iseenesest mulle juba meeldis, et ei miskit trügimist, läbu jne.
Metallpiirded sellised ägedad ja jäid kohe silma. Tea kas Saaremaa sepad on siit spiraalmotiivist inspiratsiooni võtnud oma küünlajala disainis või on kohalikud võtnud seppadelt snitti 😉 Muidugi ringi luusides sattusin kuskile taha nurka kus igasugu kola seinte ääres. Kastiga tsikkel ja Chevi kastikas on siin tavalised töövahendid. Muidugi ühe laua peal oli mingi keevitustöö pooleli, vaja oli ju kohe uurida mis värk. Kurja elektroodipakk ja “käpp” vedelesid laual. Jämedad keevituskaablid jooksid ühe ukse alt sisse, krt oleks tahtnud niiväga näha mis trafo seal on. Meil vist ei näe käppa enam isegi muuseumis :D:D Lõpuks sattusime kuskile tupikusse, kuskilt uksest kargasid välja mingid töömehed ja ütlesid väga viisakalt, et siin on ainult personali teema ja juhatasid meid tagasi. Nüüd tuppa pessu ja kotile. Homne plaan on tutvuda kohaliku eluoluga. Kuna ma rannas vedeleja ei ole siis sai programm orgunnitud väga tihe 😉
-
Kernus
Möödaminnes põikasime sisse Kernu mõisa, uurisime paisjärvel vesiroose ja mõtlesime, et huvitav kaua võtab aega järve puhastus. Juba aastaid räägitakse sellest ja isegi raha vist pidavat selleks olema aga nagu ikka venib see kumm lõpmatuseni. Tea kas oodatakse millal järv päris kinni kasvab või midagi muud. Ei ole kunagi aru saanud seda ametkondade meeletut bürokraatiat ja kummivenitust. Ilmselt on otsustusvõimetuid kontorirotte liiga palju. Arvan kui pooltele kinga anda ei kaotaks ühiskond midagi ja see allesjäänud pool hakkaks ehk kinga hirmus ennast liigutama. Kui seda kummivenitust poleks oleks paljud asjad ilmselt poole kiiremini valmis ja saaks uusi projekte aretada.
Mõisast endast ei hakka pikemalt kirjutama, sellest on siin juba kirjutatud. Võtsime väiksed kohvid ja luusisime veidi ringi. Iseenesest täiesti korralik ja ilus asi. Mõned toad muidugi veidi segamini aga sealt just lahkusid külastajad ja koristaja pole veel jõudnud, see lisas veidi ehedust 😉 Päriselt ei ole seal voodid tegemata 😀 😀 Mind muidugi veidi häirivad nende renoveeritud mõisate juures küprokiga piinlikult sirgeks aetud seinad ja haiglalik steriilsus. Ehedus on ära kaotatud. See trend hakkab eriti silma meie mõisates. Kuna olen läbi käinud päris arvestatava hulga mõisaid Eestis, Lätis ja Venemaal võin julgelt väita, et naaberriikides see asi nii hull ei ole. Seal katsutakse ikka säilitada originaalsust. Aga noh eks ilu on ikka vaataja silmades.
Piilusime keldrisse ka, seal isegi natukene säilitatud päris seina. Lähiajal peaks siin mõisa keldris valmima baltisaksa sugemetega privaatne spa. Siis on jälle põhjust tulla piiluma 😉
-
Kaks mäge – Kuremäe ja Sillamäe
Suvel toimetades sai ikka päris paljudes kohtades luusimas käidud aga kribada erilist aega ei olnud. Eks nüüd kui hooaeg on läbi katsume vaikselt midagi kirja ka panna. Ida – Virus toimetades tuleb ikka kloostris ka käia. Iseenesest ka selline omamoodi asi kus tasub ka käia ja ei ole vaja karta, et kõik vene keelne ja meelne. Täiesti edukalt saab seal Eesti keelega hakkama. Pikemalt ei hakka kloostrist kirjutama kuna varasemalt siin sellest kirjutanud küll ja küll. Keda asi huvitab siis neil on olemas täiesti korralik koduleht.
Professionaalsest kretinismist innustatuna kolasime kohalikul kalmistul ja tegime tiiru ümber kabeli. Kui nüüd võrrelda teisi koguduste käes olevaid kalmistuid siis Kuremäe oma on ikka väga korralik ja hooldatud kalmistu.
Kodupoole kimades tegime väikse kohvi Sillamäe Olerexis ja sirutasime jalga Sillamäe promenaadil. Aga siia blogisse panen meelega need pildid millisena promenaad nägi välja enne valmimist. Kui vaadata seda lagedat tänavat ja praegust peaaegu valmis promenaadi siis vahe on ikka öö ja päev. Siin soovitan ise kohal käia ja pilk peale visata. Seal on paar päris asjalikku muuseumi ja muud põnevat 😉 Mõne sealse põneva koha leiab siit blogist otsingusõnaga “Sillamäe” 😉
-
Midagi uut jõuluvana kotti
Kui hooaeg läbi on veidi aega tegeleda muude põnevate asjadega. Eelmisel aastal tegime posu jõulupakke. Pakkides kasutasime praktiliselt ainult kohaliku käsitööna valmistatud asju. Ägedaid naturaalsest lamba- ja searasvast valmistatud seepe saime ühe hea sõbra käest, kes neid oma koduköögis valmistab. Küünalde valmistamine oli seekord vähe lihtsam protsess, varasemalt see materjali otsimine protsess juba läbi tehtud. Naturaalset mesilasvaha saime tuttavalt mesinikult ja tahi nööri oli varuks piisavalt.
Algselt võttis tahi jaoks õige niidi otsimine mööda poode ikka aega, igat suva niiti pole hea kasutada, see tekitab põlemisel tahma ja mürgiseid jääke. Igasugu põnevaid siirupeid sai suvel oma tarbeks valmis keedetud, miksmitte veidi ka kingipakki panna 😉 Angervaksa siirup on tuntud rahvameditsiinis kui looduslik palaviku alandaja. Kuusevõrsesiirup pidavat jälle aitama köha vastu jne. Tegime ka natuke võilillesiirupit ja ebaküdoonia siirupit aga see kulus omale marjaks ära ja kingikotti ei jõudnud 😉 Noor põdrakanep läks otse pannile ja kõrvenõges kotletiks, seda väärt kraami korjata varuks ei jõudnudki. Meilt küsiti ka teesegusid ja muud looduslikku kingikotti aga kahjuks nii palju varutud ei olnud, et kingikotti panna. Aga eks midagi uut võtame projekti nagunii 😉
Kevadel mõtlesime, et see aasta varume kõiki asju pisut rohkem, aga kahjuks sellel aastal oli muid toimetusi nii palju, et kingikottide sisule mõelda eriti aega polnudki. Ühtteist siiski õnnestus varuda. Kevadel kohe värskeid kuusevõrseid siirupiks. Sügise poole veetsime lapsega kvaliteetaega metsas seenel käies. Veidi ebaküdooniat nii siirupiks kui ka krõpsudeks kommi asemele.
Sellel aastal paneme soovijatele kingipakki juba teada tuntud käsitööna valminud seebid. Naturaalsest mesilasvahast küünlad või küünalde valmistamise komplekti koos juhendiga. Natuke kuivatatud kukeseeni, valikus on ka lehterkukeseened. Kuivatatud kukeseened on suurepärane maitselisand mitmesuguste roogade jaoks, näiteks hautis, supp, kaste jne. Kuivatatud seeni võib kasutada roa peamise koostisosana või jahvatatult maitseainena. Enne roa valmistamist tuleb seeni 2-3 tundi vees või piimas leotada. Kuusevõrse ja ebaküdoonia siirupit. Veidi ka ebaküdoonia krõpse, seda muidugi juhul kui minu maiustamisest neid üle jääb 😉 Kuramuse head said.
Lõpuks ikka ühtteist kokku sai. Komplekteerisime kokku paar erinevat pakki. Ah jaa saime kingikarpideks väikse koguse päris ägedaid puidust käsitööna valmistatud karbikesi. Karbike ise on juba väärtus omaette. Nii, et meilt jõulukuuse alla ühtteist ikka leiab. Kõiki pakkides olevaid tooteid saab ka eraldi osta.
Ei tea kuidas teistega aga mulle meeldib kuusevõrse siirupit kohvisse panna. Liharoogadele saab ka head ja põnevat maitset 😉
-
Natuke loovtööst, näitusest ja mõisast
Õige mitu aastat tagasi sai poissi aidatud loovtöö tegemisel, ilma selleta pole võimalik põhikooli lõpetada. Plaanis oli organiseerida Ruila koolis näitus sealtkandi arheoloogilistest leidudest. Neid leide, mis muinsuskaitse minu kätte jättis peale aruannete esitust, jagus täpselt ühe väikse näituse jaoks. Nagu ma juba varasemalt kirjutanud olen, siis kooli muuseumis oli olemas paar sobilikku vitriini näituse eksponeerimiseks. Sellest eelprojektist saab pikemalt lugeda siit. Just siis, kui kogu värk oli nö. saavutanud kaubandusliku välimuse, kargas turja “Made in China” sildiga viirus. See lükkas näituse esitluse ja avamise edasi määramata ajani.
Asi venis ja venis, vahepeal jõudis mõisast üle käia isegi väike remont ja uuenduskuur. Õnnestus sel ajal isegi piiluda asju, mida iga päev ei näe. Teisel korrusel võeti lahti keerdtrepi kohale ehitatud kole kõrgendus, millel asus õpetaja laud ning põrand tehti siledaks. Täna ei reeda seal miski trepi asukohta 😉 Seda treppi näed ainult korrus altpoolt terves hiilguses. Iseenesest oleks muidugi äge kui üleval oleks trepil klaas peal nii nagu tänapäeval moes eksponeerida selliseid asju. Aga noh eks sellega ole üks pisike probleem… Milline õpetaja ikka tahaks, et altpoolt käidaks “saba alla” piilumas 😉 😉
Ruumide seintelt võeti maha ka vana nõukaaegne vineer, mis oleks peaaegu tee leidnud prügimäele. Õnnestus veel viimasel hetkel see vineer kätte saada ehitusjäätmete konteinerist. Vineerile andsime uue elu väikeste sõdalaste kilpide näol. Nii, et kui keegi tahab lapsele kingiks või niisama mälestuseks klassiruumide seintel olnud ja haridusest läbiimbunud vineerist kilpi, siis minult saab 😉 Kusjuures sellest vineerist kilpe on juba Maarjamaal väikeste sõdalaste käes üsnagi arvestatav kogus. Teadaolevalt on sellest vineerist tehtud kümmekond kilpi rännanud ka Ukrainasse lastele kingituseks.
Eks muidugi on saadud piiluda nii jääkeldrisse kui ka lakapealsele. Jääkelder seisab kahjuks jõude, äge oleks muidugi sinna sisse aretada mingi värk. Ilmselt kohvikut teha sinna, nii nagu oli näiteks Saue mõisa jääkeldris… Vist keeruline aga mine sa tea… Ja muidugi kui nüüd uskuda härra Kuuskemaa juttu ja arvamust, siis see pildil olev uks võiks olla mõisa sünnijärgne originaaluks ja nii umbes ca 300 aastane. Iseenesest muidugi lukukatte stiil viitab küll vanale stafile… Mine sa tea.. äkki ongi.
Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks sai siiski esitlus teoks. Selleks ajaks oli muidugi mõisa ruumidel uus ilme. Tähelepanelik kodanik ilmselt märkab, et klaver on värvi muutnud, seintele on ilmunud maalingud ja saali uksedki on kadunud 😉 Saal kohe palju avaram. Poiss tegi korraliku esitluse ja pidas tublilt vastu küsimuste laviinile 😉
Selline see tagasihoidlik näitus lõpuks sai. Aga ega koolis loovtöö esitlusega asi veel ei lõppenud. Loovtöö pälvis päris kõvasti tunnustust üle-Eestilisel tasemel ja Riho sai ERM-iski käia. Kellel näituse vastu huvi, see saab ilmselt kokkuleppel kooliga seda vaatama minna muuseumi. Kes tahab lugeda, saab seda teha siit.
-
Munalaskme
Juba tükimat aega kummitab mind koht nimega Munalaskme 😀 😀 No ei ole olnud aega käia tudeerimas mis värk sellega on. Tavaliselt jääb see kuidagi marsruudilt kõrvale aga nüüd võtsin asja käsile ja käisin ära. Projektis on muidugi veel teisigi kummalise nimega kohti aga iga asi omal ajal või veidi hiljem 😉 Teele jäi muidugi ka Laitse loss aga seda on juba mitu korda tudeeritud ja sisse põikama lossi ei hakanud. Aga samas viskasime pilgu peale lossi Valgele kabelile. Kabel ehitati 2012 aastal lossihärra Sulo kavandi järgi, samuti on tema kavandi järgi tehtud kabeli vitraažaken. Päris äge värk on see kabel ja teadaolevalt on tegu esimese sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes oleva kabeliga mis on avatud avalikkusele. Kabelisse mahub 60 ilmakodanikku ning siin saab toimetada laulatusi ja ristimistalitusi, miksmitte ka mõni kontsert korraldada.
Lõpuks jõudsime Munalaskmesse. Juba eemalt hakkas silma kunagine veetorn mis ehitati mõnda aega tagasi observatooriumiks. Sinna saav sisse ka eelnevalt regades, kahjuks jõudsime kohale liiga hilja ja enam regada ei jõudnud aga pole hullu tuleb uus tripp teha 😉 Päeval saab seal vaadelda päikese plekke ja protuberantse ning öösel kuud, planeete, galaktikaid ja teisi kosmilisi objekte. Kust või miks sellel külal selline imelik nimi ei tea vist keegi, esmamainimisel 1533 olla nimeks olnud Monnelaszka. Eks sealt on hakatud seda nime vaikselt mugandama.
17 sajandil tekkis siia rüütlimõis, mis eraldati Ruila mõisast. 18 sajandil kuulus mõis von Ullrichidele. 1805 kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Hueckide suguvõsa valduses. Mõisa viimane omanik oli Gerhard von Hueck. Tänapäeval muidugi on see miljon korda ümber ehitatud mõis praktiliselt varemetes. Kuigi sees luusides tundub, et keegi ikka vist üritab vaikselt midagi seal aretada, uus elekter on sisse kilpi veetud jne. Samas oleks muidugi põnev teada mis seal keldri kinnimüüritud avade taga on 😉 Park on võssa kasvanud ja kõrvalhooned praktiliselt varemetes, nii, et ega siin midagi ilusat kahjuks ei ole. Ah jaa, algselt oli see mõis ühekordne.
Kui juba sealkandis siis tuleb kõik vaatamisväärsused üle vaadata. Põikasime sisse ka endise Eesti riigitegelase, advokaadi, töö- ja hoolekandeministri ning kohtuministri kodutalu asukoha juurde. Otto Tiefi talu oli üle 200 hektari suur, millest palju oli soist ala. Peeti umbes 20 lehma. Hobuseid oli 7 – 8 ehk siis hädavajalik arv talutöödeks. Siinsamas oma kodutalus kartulivõtu ajal 10.10.44 ta vahistati ja saadeti Siberisse. Tänapäeval talust järgi muidugi ainult varemed. Pikemalt saab Otto Tiefi eluolu kohta lugeda siit.
Tripi lõpetuseks väike tiir ümber Nissi kiriku, sisse kahjuks seekord ei saanud aga eks ma ükspäev käin seal ka ära. Tudeerisime Vabadussõja ausambalt nimesid ja vaatasime üle Stackelbergide, Bistramite ja mitmete teiste kuulsate suguvõsade hauaplatsid. 1873 aastal valminud kiriku arhitekt on Peterburist pärit David Grim.
