-
Kadrina kirik
Varasemalt siin kalmistul küllaga käinud aga kirikus sees pole käinud. Nüüd möödaminnes sattus uks lahti olema, loomulikult tuleb kohe sisse ka piiluda. Siinsamas ukse vastas on päris võimas Vabadussõja ausammas, seda tasub kindlasti vaatamas käia. Kiriku ukse kõrval seinalt on krohv maha koorunud ja sealt alt on päevavalgele ilmunud igasugused põnevad ristikesed jne. Huvitav miks neid omal ajal niimoodi hulgi tehti.
Kadrina kirik on ilmselt 15 sajandil ehitatud kaitsefunktsiooniga kirik. Paksud müürid viitavad üsnagi kindlalt sellele. Kahjuks seekord torni ei saanud. Sisustusest on siin tähelepanuväärne 1490 aastal Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist pidavat olema ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirikuhoone ise. Kiriku praegune orel osteti 1895 aaastal Peterburist. Kurjad keeled räägivad, et miski ettetellimise nipiga pidavat olema siin kirikus võimalik kuulata orelimuusikat. Meie külastuse ajal oli seal üks pisike kohaliku asumi makett vaatamiseks, polegi selliseid makette varem peale Narva Aleksandri kiriku kusagil mujal kohanud.
Tahtsime möödaminnes üle vaadata ka ristiaia aga seal toimetasid sõdurid, ei hakanud segama. Ülevaatus jääb järgmiseks korraks 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Maidla mõis
Seekord viskasime pilgu peale sellele Läänemaa Maidla mõisale või õigemini sellele mis veel säilinud on. Kui nüüd päris täpne olla siis uue haldusjaotuse järgi asub see mõis nüüd Raplamaal 😉 Kunagi sai põgusalt ja eemalt üle vaadatud nii Virumaa Maidla mõis kui ka Raplamaa Maidla mõis. Maidla mõisaid on Eestis tegelikult koguni 5 ja nüüd on 2 veel nägemata 😉 Mõis sai alguse ilmselt Tokumäe küla ümbruse läänistusest Tönnis Maydellile. Mõis asustati väidetavalt 1631 kuigi ajaloos on selle kohta ka varasemaid märke maas. Maydellide käes oli mõis päris pikalt ennem kui see 1801 Buxhoevdenite kätte läks. Mõis on olnud ühekordne millel on kahekordne akna laiune keskosa. Kui mõis 1919 riigistati kolis siia kool mis tegutses aastani 1970. Väidetavalt olla siin olnud peale seda ka majandi kontor ja pood. 1985 põles mõis maha ja on senimaani varemetes. Huvitav, et siinsamas varemete kõrval on teadmata ajal ehitatud välikemps mis on tänapäevalgi täiesti kasutuskõlblik.
Kolasin veidi ka keldris, siin on ikka päris muljetavaldavad võlvid. Huvitav, et ühes keldriruumis vedeles poolik veskikivi, mis nipiga see siia sai ja kust pärit ei tea. Kuigi võib eeldada, et pärineb siinsamas lähedal olnud tuulikust millest tänapäeval enam haisugi pole. Väidetavalt olla siin keldrites hoitud ka 1905 aasta mässulisi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mõtted elust enesest.
Viimasel ajal on maailmas palju keerulisi asju toimunud ja toimumas. Pandeemia, sõjad ja jumal teab mis veel tulemas on. Võtame asja rahulikult, kunagi pole nii sitt, et enam sitemaks minna ei saa 😉 Astume rahulikult keset melu ja kiirustamist ning peame meeles milline rahu peitub vaikuses. Katsume kõikidega läbi saada nii hästi kui see end salgamata võimalik on. Räägime oma tõekspidamistest rahulikult ning kuulame teisi, ka rumalaid. Nendelgi on oma lugu rääkida. Elu on liialt lühike, et raisata seda lärmakate ja pealetükkivate inimeste peale. Pigem katsuge neid vältida, nad on hingele piinaks. Ära võrdle ennast teistega, võid muutuda edevaks ja kibestunuks, sest alati leidub neid kes on sinust suuremad või tühisemad. Ära lase kõrvadel uskuda seda mida silmad pole näinud.
Tunne rõõmu oma saavutustest ja plaanidest. Naudi oma elutööd, ükskõik kui vähetähtis see ei tundu. Paljud püüdlevad ideaalide poole elu tulvil kangelaslikkust. Jää ikka iseendaks, hoidu teesklemisest ja valedest. Ära masenda oma meelt kõikvõimalike ettekujutustega, enesedistsipliinist loobumata ole endaga sõber. Olge iseendaga kannatlik, endaga sõbraks saamine on protsess, mis nõuab aega, enese mõistmist ja energiat ning pühendumist avatusele ja aususele. Igapäevaelu saginas on lihtne kaotada silmist see mis teile korda läheb. Aktsepteeri ennast tingimusteta, nii nagu hea sõber aktsepteerib sind sellisena nagu oled, märkab teie parimaid omadusi ja ei võrdle sind teistega. Kui sul on raske või tunned üksindust ära häbene sellest rääkida lähedastele. Palju hirme elus sünnitab väsimus ja üksindus.
Ära ütle “ei” inimesele, kes sinust hoolib, sest ükskord ärgates võid mõista, et lugedes tähti kaotasid kuu. Õpi andestama ja ära sulge oma südant. Ära karda lasta ligi armastust ega ironiseeri armastuse üle, sest keset tuimust ja puisust on armastava kaaslasega ilusam elu. Hinda seda inimest kes on su kõrval ja näita välja kuivõrd sa temast hoolid. Ärge muutke armastust vihkamiseks, sellega kaasneb vaid kaos. Võta rahus vastu elu õppetunnid, arenda vaimu, et see kaitseks sind ootamatuste eest. Ükskõik millised on sinu teod ja püüdlused elus keset segaseid aegu, säilita ikka hinges rahu. Olge õnnelikud vaatamata kõigele.
Loodame, et sõnum jõuab kohale.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lehtse mõis
Paar korda varasemalt sattunud möödaminnes Lehtse mõisa varemeid piiluma. Juba maa pealt on see 25 meetrine säilinud mõisatorn muljetavaldav aga pilvepiirilt on veel edevam 😉 Esimesed teated Lehtse rüütlimõisast pärinevad 1467 aastast, kui ordumeister Johan von Mengede andis Lehtse mõisa Hans von Lechtes`ele, kelle järgi sai mõis ilmselt oma nime. Vaid kolm aastat hiljem sai mõisaomanikuks parun Hans von Bremen. Aegade jooksul on mõisa omanikeks olnud ka Friedrich Magnus von Ungern Sternberg ja ka Otto Reinhold von Maydell. On isegi teada, et esimesena Põhja-Eesti mõisatest seati siin sisse telefon Lehtse mõisast Kurge viinavabrikuni ja 1884 aastal sealt edasi Lehtse raudteejaama. Kellel huvi siis saab pikemalt lugeda Lehtse mõisa kohta siit.
default 
Tegin väikse video ka pilvepiirilt
Tagasiteel jäid silma ühel põllul lausa 2 kitsekarja 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kõvernoad
Nagu varasemalt juttu oli vaatasin üle nii mõnedki meie muuseumide varasalvedes olevad kõvernoad. Kahjuks meil põhjalikke uuringuid nende kohta ei ole. Ühtteist muidugi leiab kirjandusest aga vikuaja kontekst kahjuks puudub. Valdav osa leidudest on pärit kõvasti enne vikuaega olevatest kalmetest või siis puhtalt juhuleiud kuskilt põllult. Vaadates nüüd nende suurust ja sarnasust näiteks Rootsist leitutega tundub, et need olid ikkagi pigem mingid suvalised hiigelsuure levialaga laiatarbe noad. Aga milleks neid kasutati ei saa ilmselt kunagi teada. Vesteldes nii mõnegi meie tuntud arheoloogiga selgus, et need kõvernoad on siiski enne vikuaegsed tarbeesemed. Kokkuvõtvalt on tegemist ilmselt tänapäeva mõistes taskunoa esiisaga 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Talukalmistud Pärnu jõe kaldal.
Varasemalt paar talukalmistut üle vaadatud Pakri poolsaarel ja Emumäel. Kusjuures see viimane on tänapäevalgi toimiv. Seekord vaatasime põgusalt üle paar Pärnu jõe kaldal asuvat talukalmistut. Hauamäe talukalmistu puhul on tegemist tüüpilise 19 sajandil tekkinud talukalmistuga ja kalmistu on kultuurimälestisena kaitse all. Kusjuures kalmistu on ilusti korrastatud. Siia kalmistule on maetud põllumajandustegelane Kaarel Paulus ja tema abikaasa.
Ülejõe talu Nuudi perekonna kalmistu on samuti pisikene talukalmistu jõe kaldal mis on ka kultuurimälestisena kaitse all. See kalmistu on samuti korrastatud ja tundub, et siia on hauaplaadi andmetel viimati maetud aastal 2020. Mõlemad kalmistud paistavad silma tagasihoidlikkusega mis võiks olla iga kalmistu stiiliks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türi – Tori maraton
Sai ajaviiteks käidud Türi – Tori maratoni piilumas. Võhandul juba nii palju käinud, et kopp ees. Vaheldust on ellu vaja 😉 Eks sellegi marsruudi ääres ole huvitavaid kohti mida võib ka ilma maratoni piilumata külastada. Vaatasime pilvepiirilt üle Laupa mõisa, siin on alates aastast 1922 tegelikult mõisakool. Ajaloost niipalju, et mõisa asutajaks peetakse Rootsi ratsaväeohvitseri Claus Trällot, kes olevat ostnud Laupa küla 1614 aastal Rootsi kunni Gustav II Adolfi käest. Mingil ajal kingiti mõis miskipärast Reinhold von Fersenile, kelle järeltulijatele kuulus mõis aastani 1849. Hiljem kuulus mõis Taubedele, kuni talupojad 1905 aastal mõisatest jaanituled tegid 😉
Järgmisena võtsime ette Jändja. 20 sajandi alguses ehitati siia päris korralik vesiveskikompleks koos tammi ja puumassivabrikuga. Nõuka ajal olla kogu see mudru maha jäetud ja lagunenud. Ega kui aus olla siis tõesti nii on, et vesiveskist on miskid olematud varemed järgi aga puumassivabrikust on vähemalt hoone säilinud ja see on kultuurimälestisena kaitse all. Sisse sinna kahjuks ei saanud aga aknast on näha, et sees on säilinud miskid seadmejäänukid. Järgmisena kiire peatus Kurgjal, kuna edasiminekuga suht kiire siis muuseumi lähemalt tudeerima ei hakanud. See on veel üks selline kohake mis mul põhjalikumalt tudeerimata. Ükspäev teen ära 😉
Kurgja vesiveski pilvepiirilt
Järgmine peatus Suurejõel, Siin on ka mingi müütiline kaltsukas. Piilusime sisse aga kaltsuka kohta hinnad päris kirved, isegi Tallinnas on soodsamad kaltsukad. Piilusime sisse kohalikku vesiveski jäänukisse. Kahjuks on seegi täiesti ära läbustatud ja lagastatud, suuremas ruumis on keegi isegi märki laskmist harjutanud ja mitte vähe. Ilm läks jube rõvedaks ja enam eriti ringi luusida ei kannatanud, vaatasime kiiruga üle Tori kiriku juures Püha Jürka kuju, see olla esimene Eesti ratsamonument. Ei tea kas päriselt ka nii on aga mine sa tea. Piilusime kirikusse kah, see on päris ok Eesti sõjameestele pühendatud kirik mida tasub külastada küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
