-
Arkna mõis
Ükspäev sai möödaminnes Arkna mõis ka üle vaadatud. See on küll ilusti maantee ääres aga tavaliselt sinna sisse põigata pole mahti. Üldjuhul on mõisakompleksid sealkandis üsna suured ja nendega pole võimalik tutvuda 10 mintsase jalasirutuse ajal. Mõisa Peahoone ehitati 1887 aastal ja stiililiselt on peahoone neorenessanslike detailidega ehitud historitsistlik kahe korruseline kivihoone. Algselt olla olnud hoone teisel korrusel kitsad piluaknad, mis väidetavalt on 1920-ndatel ümber ehitatud. EV algusaastatel oli siin Virumaa põllutöökool ja ajavahemikul 1936 – 1993 oli siin loomakasvatuskool. Peale seda seisis paarkümmend aastat tühjana. Nüüd toimetatakse siin vaikselt ja ehk kunagi saab jälle vaadata üht korrastatud mõisa. Siin on ka üks silla laadne toode, huvitav mis ajast see pärit on…
Piilusime veidi sisse ka. Siin on isegi päris palju algseid asju säilinud, päris äge oleks kui need ka säilitataks. Siin näeb nii kahhelplaatidega kaetud põrandaid, nikerdatud uksepiirdeid jne. Eriti äge on reljeefsetest glasuurkahlitest suur kamin. Seina peal oli ka päris äge vints millega sai keldrist küttepuid üles vinnata 😉 Ühe akna peal vedelesid ka nõukaaegsed kommutaarorid, need oleks päris head muuseumieksponaadid.
Luusisime veidi ka keldris, siin veel paras segadus aga küll saab korda. Ühes ruumis olid isegi veel nõukaaegsed agitpunkti rekvisiidid alles. Neid saaks tänapäevalgi kasutada 😀
-
Sillamäe promenaad
Sattusin tööasju ajama Sillamäele, kui juba siin siis tuleb promenaad üle vaadata. Seda enam, et töökaaslased polnud varem seal käinud. Kõigepealt tiba toimetamist põllul, kahjuks midagi põnevat ei leidnud. Ainult üks rästik jäi silma 😉 Sellise sõbrakese käest saad sutsaka ära ka kui plätudega kõrges rohus trambid ettevaatamatult. Kui toimetused tehtud kimasimegi promenaadile. Sillamäel hetkel hullult suured teede ehitusprojektid käsil seetõttu kõvasti ümbersõite. Aga lõpuks kohal, ise käisin siin viimati siis kui rannaäärne promenaad veel valmis ei olnud. Nüüd see ka valmis ja hea varasematest postitustest muutuste osas näpuga järge ajada 😉 Ehituse alguses oli kõik lage, siis hakkas asi vaikselt looma ja nüüd asi valmis.
Päris põnevaid ja ilusaid peenraid näeb siin. Lehtla ees võõrasemadest sini-must-valge peenar, kurja pole nii tumedaid võõrasemasid varem tähele pannudki. Igatahes päris efektne peenar.
Lehtla taga on väike sillake üle Sõtke jõe mereäärsele promenaadile. Kui viimati käisin siis olid purskkaevude kohal ainult tühjad augud aga nüüd täitsa toimivad juba. Siin võib pimedas äge olla kuna purskkaevud on valgustusega. Edasi minnes on siin hulgaliselt dekoratsioone nii pallide kui loomakeste näol, algul vaatasin, et betoonist aga polnudki…. kummikate hoopis. Selline nagu staadionitel. Isegi võrkkiiged ja grillikohad koos grillidega on olemas. Põnevuse otsijatele on tehtud köiest rippsild. Käisin üle, päris äge asi. Igatahes on see teema siin päris tsill ja kindlasti tasub isegi skeptikutel kes arvavad, et idaosariikides midagi ei ole siin jalutamas käia. Tagasiteel kiire Langevoja külastus ka.
-
Ida – Virus mälu värskendamas.
Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.
Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.
Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.
Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀
-
Lõuna – Eesti põnevad bussijaamad ja muud kohad
Üle pika aja sai asjatatud Lõuna-Eestis ja nagu ikka jääb midagi uut ning põnevat silma. Õige mitmes maanteeäärses bussijaamas näeb huvitavaid puukujukesi. No ei saanud kohe tuimalt mööda sõita 😉 Nii kuramuse lahedad nägid välja. Paari kohta tahtsime veel sisse põigata aga tuli edasi lükata. Sõdurid mängisid oma sõjamänge, ei hakanud vahele trügima. Kobisime Annimatsi kämpingusse, uus maja näeb välja päris tsill ja ega tubadelgi viga pole.
Järgmisel päeval askeldasime veidi Kraavi kalmistul. Siinsamas lähedal oli ka üks omamoodi kirik mis omalajal ehitati õigeusu kirikuna. 1995 aastal pühitseti kirik luterlikuks ja kuni aastani 2011 toimusid siin nii luterlaste kui õigeusklike jumalateenistused. Aastast 2011 on Kraavi kirik taas õigeusu kirik aga jumalateenistusi siin ei toimu kuna puudub toimiv kogudus. Tahtsime sisse ka saada aga sel korral ei õnnestunud.
-
Tuvitorn
Mõnda aega tagasi sai luusitud mööda nurgataguseid ja nagu ikka leidub seal asju millest pole kuulnudki 😀 😀 Puht juhuslikult sattusime miski tornikese juurde, algul ei saanud pihta mis torn see selline suva kohas on. Natuke interneedumis surfamist ja ennäe imet… Tuleb välja, et pesuehtne tuvitorn. 1869 aastal ehitatud tornike kuulus Kavastu mõisa kompleksi. Varasemalt teadsin, et neid on mujal maailmas nagu näiteks Egiptuses. Seal käies jäi mõni silma. Aga Eesti oma nägin esimest korda, polnud varem isegi kuulnud midagi kohalikest tuvitornidest. Kahju, et interneedumis praktiliselt info puudub Eesti tuvitornide kohta. Isegi selle Kavastu torni kohta on ainult paar mitte midagi ütlevat lauset. Igatahes jälle midagi uut ja põnevat mida tasus vaadata.
Veel jäi silma üks huvitav muuseum 😉 Sinna katsun ka ükspäev sisse astuda.
-
Kolm juga vol.2
Mõnda aega tagasi sai üle vaadatud kolm Harjumaa juga. Seekord viskasime pilgu peale mõnele Virumaa vähemtuntud joale. Ilmselt mõnest pole enamus kuulnudki. Sillamäel piilusime Langevoja, kevadel on siin veerohke. Kuivema suvega pidavat see isegi ära kuivama. Mingi aeg kolasime siinkandis sügisel ja siis oli see üsnagi veevaene. Sillamäe kandis luusides soovitan kindlasti vaatamas käia.
Järgmiseks võtsime ette Aluoja joastiku. See on ka põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Eriti kevadel kui vett palju.
Ega Valastegi vaatamata ei jäänud. See on sealkandis sama kuulus kui meil Jägala. Suurveega on Valaste muidugi üle kõige vaatamisväärsus. Samas kuiva suvega võib täiesti kuiv olla. Siin on ka uus vaateplatvorm ja päris kobe matkarada. Selle tahaks ükspäev läbi lonkida. Siinkandis on veel mõned huvitavad pisikesed joad, ehk jõuan need ka suvel läbi käia 😉
-
Iida urked
Mitu korda kuulnud sellisest imeliku nimega kohast aga polnud sinna luusima veel jõudnud. Möödunud suvel siiski õnnestus ka need urked üle vaadata. Arvestades nime 😉 lootsin midagi enamat aga pole hullu iga uus koht kus varem käimata on huvitav. Tegelikkuses on siin kaitsealune karstiala kus leidub rohkelt langatuslehtreid ja –nõgusid. Isegi väiksemat sorti koopaid on siin olemas ja mitte ainult. Siin on ka Kuimetsa suurkoobas mida võib nimetada Eesti pikimaks looduslikuks koopaks. Läbimõõt on küll kõiges pool meetrit, kuid sisemuses asetseb kahe meetri kõrgune ja kümne meetri laiune ruum. Karstiala on suht sarnane Kostivere karstialaga ja ilmselt peaks siia tulema uuesti kolama kevadel kui on palju vett.
Huvitav millest sellel kohal selline nimi… Kas Iida nimelisest talukohast või millestki muust. Pärimusi on selle kohta muidugi mitmeid. Usuti, et seal elasid Iida-nimelised loomad, keda inimesed kartnud. Sinna olla vajunud Iida või Hiida linn, mis pärimuse järgi võib üles tõusta. Vajunud linna tulesid olla muistendi järgi mõisa öövaht kord uusaasta öösel metsa kohal hiilgamas näinud. Iida urked on olnud ennemuistsetest aegadest saati pelgukoopad, kuhu varjuti vaenlaste rüüsteretkete eest. Sellele kohale viitab ka Läti Henrik oma kroonikas nii, et 1219 aastal sakslaste ja liivlaste sõjakäigu ajal Harjumaale lämmatasid nad suitsu abil ligikaudu 1000 inimest, kes olid pugenud karstiala koobastesse peitu. See pidavat olema ka vanim viide urgete kohta. Igaljuhul on see päris põnev koht ja seal suures koopas jäi kahjuks turnimata, polnud vastavaid roomamise riideid seljas. Aga eks see jää tulevikuprojektiks, ongi põhjust tagasi minna 😉
