-
Kallis elekter…
Kalli elektriga seoses on üks päris huvitav tähelepanek. Juulis kui kõik ajakirjanikud suures õhinas jahusid ainult kallist elektrist sattusime juhuslikult Virumaal just sellelsamal kalli elektri päeval mööda sõitma tuulepargist. Ennäe imet, tuult nagu oleks aga tööd teha vehib terves pargis ainult üks tuulegeneraator. Mõtlesime, et mingi juhus või krt teab mis värk. Nüüd mõned päevad tagasi kui jälle jahuti hirmkõrgest elektrihinnast sattusime jälle just tollel päeval tuulepargist mööda sõitma. Ja mida näeme…. Kogu pargist ainult üks ketrab elektrit toota. No ei ole see enam juhus vaid ilmselge reegel. Paneme kõik seisma ja ütleme, ups elekter kallis 😀 😀 Ja ärge tulge ütlema, et tuult ei olnud…. Huvitav, et ühe geneka jaoks oli tuult teiste jaoks mitte… Hooldus… no ei olnud kuskil näha ühtki hooldemeeskonda ja nii tihti need junnid ka hooldust ei vaja, et üle 2 nädala seisavad. Nii siis inimesi lüpstaksegi 😉
-
Nats nokitsemist
Sai üle hulga aja tehtud paar tellimustööd sõlgede ja sõrmuste näol. Samas kui juba käsitöö tegemine käib siis tuleb mõned tellimusvälised asjad ka teha 😉 Ammusest ajast vedeles paar praak kopranahka millest mütsi teha ei saa… Mida sa sellest ikka muud teed kui paar väikest karvast vöökotti 😀 😀 ja nagu ikka kui juba nokitsema hakkad siis kisub käest ära. Ilmavalgust nägi ka üks suurem härjanahkne vöökott.
-
Tamsalu lubjapark
Vot sulle säh, polnud varem Tamsalu lubjapargist miskit kuulnudki. Vahel tasub ikka sõita mingeid suva teid, näeb jälle midagi uut. Varasemalt teadsin, et Porkunis paemuuseum ja Kundas vanad lubjapõletusahjud aga, et Tamsalus ka päris äge teema…. mida kõike vanas eas teada ei saa 😀 😀 Tuleb välja, et omalajal oli siin kõva teema. Tööstuslikult hakati siin lupja põletama maaahjudes juba 1880 aastal. 1898 aastal lisandusid ringahjud. 1980-ndatel jäid ringahjud seisma ja lagunesid. Viimased šahtahjud jäid seisma 1994. Lubjapargi kui tööstuspärandi loomisega tehti algust 2002 aastal.
Ringahjud on siin tõesti vägevad, saab sees kõndida nagu mõnes lossikeldris 😉 Igatahes väärib see kohake avastamist.
-
Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu
Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.
Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.
Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.
Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.
-
Sinna, kus olen pärija
Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest, aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekte on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.
Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused, vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.
Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda, oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski, aga teiste kallal oli vaja vigiseda.
-
Luke mõis ja Kassinurme
Möödaminnes tegime Luke mõisas väikse peatuse ja söögi. Mõisahoone on üsnagi trööstitus seisus, loodame, et sellest saab kunagi siiski asja. Karjalaudast ei hakka rääkimagi, veidi lagunenud müüri ainult.
Väike tiir pargis ja sööma kärnerimajja. Kärnerimaja on ainuke vähegi säilinud hoone mõisakompleksis ja üsnagi edev. Osad inimesed arvavad, et see ongi mõisahoone aga kahjuks pole see nii 😉 Kunagi sai siin käidud ja linnulennult seda kompleksi uuritud. Kellel huvi saab seda siit piiluda. Kui kõhud täis kimasime kodupoole.
Muidugi sai veel läbi põigatud Kassinurmest. Kah üks omamoodi huvitav kohake, kus tasub käia kuigi jh viimasel ajal on see kohake muidugi ilmselt oma aja ära elanud ja erilisi tegevusi ei toimu. Aga noh natuke linnust ja puukujusi näeb. Varasemalt on siin ikka päris korralikke üritusi olnud.
-
Uued trendid kalmistutel
Omavoliline matmine
Tuleb välja, et kalmistutele on saabunud uus, aga samas väga vale trend. Ilmselgelt pole tegu üksikjuhtumitega, kuna olen kuulnud seda juttu nii mitmelgi kalmistul. Nimelt lugu järgmine, platsiomanikud arvavad, et kui omavad hauaplatsi, siis võivad sinna urne matta ilma kalmistuvahti teavitamata. Ei tea kust selline kiiks on tulnud… Lugege enne urnimatuse ettevõtmist ikka eeskirja ka, või kui ei viitsi siis helistage kalmistuvahile. See, et omate platsi ei tähenda kohe sellele kõiki õigusi. Ärge unustage, et hauaplats on siiski võõras maa, mida te kasutate lepingu alusel. Ärge propageerige seda omavolitsemise trendi, ei ole raske kalmistuvahile helistada ning urnimatus registreerida. Uskuge mind, see ei võta tükki küljest, vaid pigem väldib hilisemaid ebameeldivusi.
