-
Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga
Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.
Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.
Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.
Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.
On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse
Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.
Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉
Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.
Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá; Asp Yliali; Kusmin Sara; Stiftelsen Föremålsvård Kirunas; Eriksson Thomas; Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola
-
Nimesildid, QR koodid ja mälestuspaigad kalmistul
Võta sa nüüd kinni mis kalmistul ennem kasutusele läks, kas hauakivi millele raiuti kadunukese andmed, malmrist mis valati juba vajalike andmetega, raudrist millele kinnitati metallist nimesilt või oli hoopis puitsammas. Igatahes kõiki neid variante näeb tänapäevalgi kalmistutel, kuigi malmriste enam keegi ilmselt ei vala. Raudriste nimeplaatidega ja raidega hauakive tehakse tänapäevalgi. Ja siingi on progress toimunud käsitsi kiviraiet jääb aina vähemaks, appi on tulnud liivaprits ja cnc pink.
Kui aastaid tagasi võis metallist nimeplaate hauakivil näha ainult mujal maailmas, siis nüüd on need Lätis ja Eestiski kohati üsna tavalised. Need on päris head lahendused kui raha eriti ei ole kalli hauakivi jaoks. Põneva kujuga graniiti vedeleb kivihunnikutes küllaga mida saab kalmistule hauakiviks viia ja sinna külge roostevabast või messingist nimeplaadid panna. Metallist nimeplaadid on kordi odavamad kui kiviraie. Samas võib ka kivitöökojast kirjeteta kivi osta ja sinna nimesildid lisada. Selleks ei pea sugugi peale iga matust kivi töökotta tarima ja pärast tagasi viima. Tööriistade olemasolul saab selle töö kalmistul ära teha mõne minutiga.
QR koode näeb ka mujal maailmas kalmistutel päris palju, meil veel suht uudne asi. Kuigi Kirbla kalmistul on üks qr kood juba aastaid. Tartu ja Jüri kalmistutelt leiab ka mõne qr koodi ja eks neid ole juba mujalgi. QR kood annab palju võimalusi, sinna saab panna kõikvõimalikku infot. Nii elulugu, pilte kui ka suguvõsa andmed.
Paljudel meie kalmistutel on mõeldud ka sellele, et saaks kõiki mälestada. Kui lähedane on maetud teadmata kohta või kuskile kaugele ja sul ei ole võimalust sinna minna siis saad mälestusküünla panna kalmistul selleks ettenähtud mälestuspaika. Pilistvere kalmistu lähedal on selleks lausa tehtud kivikangur. Samas võib sellise mälestuspaiga teha ka oma lähedase hauaplatsile. Oleme mõned sellised mälestuspaigad soovijatele teinud. Sellise mälestuspaiga võite ka ise teha aga see tuleb kindlasti kooskõlastada kalmistuvahiga muidu tekitate registris palju segadust ja saate osaks kalmistuvahi pahameelele.
-
Läti kalmistud
Eelmisel hooajal sai üle vaadatud hulgaliselt Läti kalmistuid, et saada võrdlusmomenti meie kalmistutega. Ega nad üldjuhul väga meie omadest erinegi. Huvitav on muidugi see, et kui meil üritatakse uutel kalmistutel ikka mingit korrapära hoida ja platsid enamvähem ühte ritta ilusti sättida koos korralike vahekäikudega jne. Siis seal on see asi sama kaootiline kui meil mõnel vanal kalmistul kus praktiliselt vahekäigud ja ligipääsud puuduvad. Huvitaval kombel ei näe seal eriti ka meie “kuuma kaupa” tänava äärekivi, pigem on räige betoonivalu mis üle kleebitud graniitplaadiga. Selline graniidi odav variant on meilgi üsna popp teema, eks ta ole kõvasti odavam ka kui päris graniitpiire. See on ka hea alternatiiv vanale lagunema hakkavale betoonpiirdele, ei pea hakkama vana betoonikärakat lammutama vaid lihtsalt kleebid graniidi peale.
Väga palju on plaaditud platse, lootuses, et siis on plats hooldevaba. Tegelikult on see natuke enesepetmine. Hooldada tuleb ikka muidu plaadivahed kohe rohtuvad. Väga palju oli selliseid platse kus kujunduse ja muu peale on pandud märkimisväärne summa raha aga plats ise ikka hooldamata. Vaikselt hakkab jõudma Lätti ka Poola stiil katta plats ühe suure monoliitse graniitplaadiga. Jah kõik on tore ja selline plats vajab ka vähe hoolt, aga kui teil on sinna matma vaja hakata siis mul tekib küsimus kuidas selle plaadi pealt saab ja kuhu see paariks päevaks panna nii, et kedagi ei segaks.
Samas näeb ka väga palju tagasihoidliku kujundusega platse kus on kasutusel ristküliku kujulised valmis peenrapiirded, neid on nii graniidist kui lihvbetoonist. Ei ole mingit pesubetoonist jura nagu meil. Pesubetooni samblavaba hoidmine on paras peavalu. Ainuke imelik asi mis siin on, et nendes peenrapiiretes kiputakse hirmsasti kasutama kunstmuru mis tuulega lehvib igast nurgast. Vaatasin üle ka paar sõjaväekalmistut, väga ägedad on. Noolsirged rivid täpselt ühesuguste piiretega, ei mingit blingi.
Mõned põnevad peenrapiirete stiilinäited ja kasutusvõimalused sai ka talletatud. Peenrapiiret saab vajadusel osaliselt katta isegi nimeplaadiga. Polegi vaja eraldi hauakivi soetada. Minu meelest on sellised lahendused päris stiilsed ja samas tagasihoidlikud.
Ega Lätiski ole kõik platsid hooldatud, hooldamata hauaplatse leiab sealgi kuhjaga. Ja muidugi liigub ka juba päris palju graniidi plastmassist alternatiivi. Minu meelest on selline must massiivne plastpiire päris rõve. Ühte sellist jõledust olen kohanud juba meiegi kalmistutel
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
-
Nähtused
Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.
Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”
Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.
-
Kostivere karstiala pilvepiirilt
Kevadel suurvee ajal on hea aeg käia vaatamas Kostiveres Jõelähtme jõe karstiala. Normaalse veetaseme puhul on ju pool jõge maa all või siis on üldse kuivanud 😉 Suurveega on äge vaadata kuidas vesi neelukohtadest maa alla kaob. Mõned aastad tagasi sai seal käidud suurvett vaatamas, see oli päris muljetavaldav. Nüüd käisime mälu värskendamas ja vaatasime asja pilvepiirilt ka 😉 Hoopis teine teema on ülevalt karstiala vaadata, kuigi seekord päris head ülevaadet ei saanud. Pilved jube madalal, tuleb ilmselt ilusa ilmaga uus tiir teha 😉
Üks väike video ajutisest järvest 😉 Selle koha peal on suvel heinamaa ja järvekesest pole õrna aimugi
-
Tallinna vanim mälestusmärk
Kodukontoris tiksudes käisin Olerexist saiakest ja kohvi toomas ning miskis nurgataguses jäi silma miski suur kivirist. No ei andnud hing rahu mis kuramuse rist see majade vahel on. Julgustuseks võtsin kaasa väikse Corona šokolaadi ja tuld 😉 Ennäe imet oligi majade vahel igavesti suur kivirist lausa koos infotahvliga. Tuleb välja, et tegu teadaolevalt Tallinna vanima säilinud mälestusmärgiga mis püstitatud üksikisikule. Liivi sõja ajal, täpsemalt siis 11.09.1560 olla venelased siinsamas tolleaegse nimega Jeruusalemma mäel maha löönud kohaliku suurkaupmehe Blasius Hochgreve. Huvitav miks mingile suva jorsile selline suur mälestusmärk püstitati. Väidetavalt ei olnud Blasius Hochgreve Liivi sõja eel kaaskondlaste seas sugugi heas kirjas, ta oli tuntud ühelt poolt kui edukas ja suurejooneline kaupmees, teisalt jälle häbitu salakaubaärimees ning ebameeldiv persoon. Ühesõnaga paras m… kes näitas Tallinna kaitsel üles silmapaistvat tarmukust, ilmselt seetõttu anti talle andeks ja püstitati monument 😀 😀
Siinsamas olla algselt onud veel kaks samale sündmusele pühendatud mälestusmärki, aga need on hävinud. Ühesõnaga on see sama sama absurdne mälestusmärk nagu Paide servas asuv Liivi sõja monument, aga samas on rist väga põneva kujundusega mida tasub vaatamas käia 😉
