-
Türgi blogi. Pamukkale
Kolmapäev, 29.mai. Ees ootab reis Pamukkalesse, ühe Türgi kuulsaima looduliku vaatamisväärsuse juurde. Seekord siis jälle treening, ehk et sõidan pool-turistina kaasa 😀 Sõit sinna on pikk, ligi 300 km üle mägede. Eeldan, et äratus saab olema juba enne nelja ja imestan kui saan teate, et väljasõit kontori juurest on alles kell 5:30. Turiste alati hoiatan, et tegu on terve päeva kestva ekskursiooniga ja äratus on üsna varane. Juhuste kokkulangevusel on seekord bussil ainult 2 hotelli vaja läbi sõita ja needki jäävad tee peale. (Tekirovat ei ole = hea karma 😀 )
Aeg varajane, uni veel silmis, lasin silma, kohe kui võimalik, looja. Esimene peatus oli Antalyas, kus kolisime ümber suuremasse bussi, kus juba Alanya turistid ees. Edasi veel veidi sõita ja juba äratas giid rahva üles – hommikusöögi peatus 🙂 Kõik kolm söögikorda on hinna sees, söömise pärast muretsema ei pea. Meid kui giide (ja nende abilisi) juhatati eraldi lauda. Kõht sai korralikult täis. Üldse siin Türgis toidetakse üsna kuninglikult.
Enne Pamukkalele jõudmist tegime tee peal veel paar peatust. Ühes uudistasime mošeed ja teises juba lõunasöök. Pärast lõunat kohe Pamukkale ja iidne linn Hierapolis. Lõunasöögi paigast juba paistsid valge Pamukkale kaljud ära. Pamukkale tähendab tõlkes puuvillalossi ja on kuulus valge sädeleva kaskaadi poolest, mis on tekkinud lubjarikastest kuumaveeallikatest. Allikaveel arvatakse olevat tervendav toime.
Ma miskipärast arvasin, et Hierapolis, mis kavas oli, on kuskil järgmine peatus, aga see kõik on ühes asukohas. Niisiis Hierapolis, Pamukkale ja soovijatele Kleopatra basseinis ujumine. See viimane küll lisatasu eest, aga tasub võtta. Vaba aeg kohapeal kolm tundi, igaüks käib, kus tahab ja omal kiirusel. Kohalik giid saatis meid puu alla varju istuma. Jube kuum ilm oli, palavus lämmatas. Oleks tahtnud ehk ka Kleopatra basseinis end jahutada, aga giid kadus ära ja ma ei viitsinud teda otsima minna, et sissepääsu küsida. Niisiis tukkusime Gülnaziga kahekesi palavusest uimastatult ühe laua ääres enam-vähem varjulises kohas.
Tunnikese pärast ajasin end üles ja läksin jalutama, et ümbruskonnale pilk peale visata. Vaatasin üle mõned iidse Hierapolise jäänused. Eraldi sissepääs oli muuseumisse, sinna seekord ei läinud. Kuumus tegi uimaseks ja mälu oli nagunii juba täis. Jalad tundusid ka kui pakud all ja nii saigi laiskus must võitu. Aga ajaloohuvilistel tasub kindlasti sinna sisse vaadata.
Edasi käisin ära neis kuulsates mineraalveebasseinides lumivalgete kaljude peal. Ausalt öeldes jättis pettumuse. Piltide peal tunduvad nad valgemad ja ilusamad. Käia tohib seal ainult paljajalu, see on selleks, et kaljusid säästa. Giid rääkis ka, et 90-ndatel olnud maavärina tagajärjel ei tule enam vett peale nagu varem ja seetõttu see koht vaikselt hävineb. Vesi on oluline, sest vesi toob maapõuest soolad-mineraalid kaasa, mis kaljudel ladestuvad, kui vesi kuuma käes ära aurustub. Sel viisil ongi see koht aegade jooksul tekkinud. Nii et, kel käimata, see kiirustagu 🙂
Enne ärasõitu Pamukkalelt kõlgutasin puu all niisama jalga kuni rahvas kogunes. Juhuslikult oli tegu valge mooruspuuga, mis viskas meid aeg-ajalt küpsete marjadega. Noppisin mõned ilusamad. Olid head mahlased, aga mitte päris minu maitse. Minu kõrval kogunesid Kemerist peale tulnud läti naised, kellele mul õnnestus mooruspuumarju tutvustada. Sõid hea isuga 😀
-
Türgi blogi. Nazar boncuk
Kaitsev silm ehk Türgi (kuri) silm kohaliku nimetusega Nazar Boncuk on hea õnne sümbol, mis pidavat kaitsma kurja silma vastu. Loomulikult kasutatakse seda kaunist sinist silma ohjeldamatult turistidele müüdavatel meenetel, aga ka kohalikud ei pea üleliigseks oma kodu, kauplust või muud varandust kurja silma vastase kaitsega varustada.
Anatoolia käsitöölised on juba tuhandeid aastatid valmistanud neid klaasist siniseid silmi. Legende kurja silma amuleti tekkimise kohta on muidugi mitmeid, edastan ühe, mille jutustas kohalik giid Sabahhatin.
Kunagi ammu-ammu, kui inimesed elasid mägede sees koobastes tasuta elamispinnal 😀 , siis nad panin tähele, et loomad ei tungi inimeste elamutesse, kui keegi on kodus ja neile koopasuu peal vastu vaatab. Aga et tol ajal käisid mehed väljas küttimas ega saanud päev läbi koopasuul vahti pidada, siis nad joonistasid sissepääsu vastu seinale suured silmad. Loomad nägid silmi, arvasid, et keegi on kodus ja hoidsid heaga eemale. Niimoodi oligi kaitsev amulett sündinud.
Ega minagi siin kuja silma vastase silmata ringi käi 😀 Alustuseks oli vaja üht võtmehoidjat, et toavõti kaotsi ei läheks. Käisin poes vaatamas, mida pakutakse ja see, mis silma hakkas, oli ka silmaga. See lihtsalt oli mulle kõige meelepärasem, mitte et ma oleks spetsiaalselt silmakest tahtnud. Lisaks soetasin veel paar vidinat. Edevuse asi. 😀 Ja siis ükspäev tõi Tiina mulle Pamukkale tuurilt veel kaks kotitäit kurja silma vastast kaitset 🙂 🙂 🙂
-
Naissaare matk
Täna sai tehtud üle hulga aja väike matk Naissaarele. Eile vaatasin tänast ilmateadet, et ilm selline tiba tuuline. Hommikul kimasin autoga Lennusadamasse, grupp tuli rongiga Balti jaama ja sealt jala . Sadamas ootas laevale pääsu juba õige mitu gruppi. Lõpuks olime kõik Katharina pardal ja algas sõit Naissaarele. Eilne ilmaprognoos tänaseks oli ikka väga mööda, meri oli peegelsile. Klõpsisin isegi paar pilti lameda maa vandenõuteoreetikutele, kus näha kuidas laevad maa serval sõidavad 😀 😀 Laevas tuli miski vennike juttu ajama, et kas saarel ekskursiooni ka vaja, teil nii suur grupp ja kuidas te saate… pakun teile head hinda kahe tunnisele ekskursioonile. Hea hind pidavat olema 350. Ma ütlesin, pole hullu Kolja sõidab ja muu teen ise ära 😀 😀 Kohe teema, et blablabla palju Kolja raha tahab jne jne. Ma muidugi räägin vennikesele, vaat Kolja pole selline röövel nagu teie, 2 tunni eest 350 😀 😀 Sõidab 5 tundi ja tasuta 😉 Kukkus ohkima, et ei ole võimalik jne 😀 😀 Ei tea kas saarel nüüd läheb jutt ka lahti “ärimeeste” seas 😀 😀 Peale sellist juttu vennike mulle rohkem ekskursiooni pakkuda ei tahtnud. Igaks juhuks hoiatasin Kolja ära, et öelgu tasuta sõit kui keegi küsib 😉 Mul Koljaga omad diilid tegelikult. Poolel teel võttis meile sappa Monica. Tundus, et sadamas rahvale vastu tulnud kogu saare veovahendid 😀 😀 Ah jaa kui juba jutt ekskursioonipakkumiste peale läks siis kõige “ägedam” pakkumine oli muidugi see, mis sisaldas ka RMK lõkkekoha kasutust RAHA eest 😀 😀 Huvitav palju on neid gruppe kes on selle õnge läinud ja maksavadki tasuta asja eest miskile ärimehele 😀 😀 Aga ilmselt neid ikka on, muidu ju ei pakutaks.
Pressisime endid bussi ja kimasime majaka poole. Kolja ütles kohe, et kahjuks ikka veel majakasse ei saa… Kuigi Harju Elu pasundas, et juunist on tuletorn lahti ja saad sisse aga reaalsus hoopis teine “tutkit brat” vaata eemalt kui tahad. Noh aga mida sa siis lastele ikka näitad seal… palusin Koljat, et äkki lubab alternatiivina põgusalt piiluda generaatoreid ja raadiojaama.
Edasi oli plaanis meil matkata kuni 10b patareini. Kõigepealt kiire kõrvalõige patareisse nr 9. Natuke uurisime sisemust ja kahurialust ka. Nagu tüüpiline on siis koosnes see patarei 2 relvablokist, elektrijaamast ja keskpostis. Kõiki neid objekte ühendas tunnel. 1918 aastal lasti patarei õhku. Edasise hävitustöö tegid juba metallikratid 😉 Tegime paar grupipilti ja liikusime edasi.
Jõudes patareisse nr 10a tegime taskulampidega sees kiire tuuri. Esialgse projekti järgi pidi see patarei koosnema kolmest 356mm kaheraudsest kahurist. Ehitati seda patareid aastatel 1913 – 1917 kuid valmis seda ei saadudki. Põhjapoolsele relvablokile tõsteti peale isegi soomustorn ja väidetavalt oli see paigas kuni 1940 aasta suve lõpuni, edasine soomustorni saatus on teadmata. Samas relvablokis on päris hulgaliselt omal ajal kinnimüüritud käike. Neist saab aimu kui näed kuidas raudtee läheb seina sisse 😉 Lõunapoolne torn jäigi poolikuks, seal näeb betoonitööde mastaapsust. Selle torni uurimisel valvasin hoolikalt, et keegi üles müürile ei roniks. Seal turnimine on paraku nii mõnelegi lõppenud kas surma või raskete vigastustega.
Edasi liikusime jala mööda matkarada patarei nr 10b suunas. Teel uurisime veel viimast säilinud raketi mulaazi. Teatavasti oli vene ajal saarel ka raketibaas. Ilmselt lennukiga viuh üle lennates pettis ära küll 😀 😀 Tegelik raketibaas asus ikka veidi eemal sellest petukaubast 😉 10b juures tegime väikse pikniku ja kiirvisiidi sisemusse. Selles patareikompleksis on säilinud tervena elektrijaam ja komandopunkt. Patareidevahelises tunnelis väga käia ei saa see on vett täis. Siin asub Naissaare suurim kahurialus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus 500 kilogrammi ja kahuri laskekaugus oli ca 24 km, pärast täiendusi 30 kilomeetrit. Nendest kahuritest tehti omalajal isegi proovilask. Kui kõht täis matkasime tee peale tagasi ja sealt bussiga läbi miiniladude surnuaiale. Surnuaial on lisaks tavalistele kalmetele ka Krimmi sõjas langenud Inglise meremeesteele 1927. aastal püstitatud kalmukivi, mis renoveeriti 2000. aastal. Nõukaaja lõpus sonkisid vene sõdurid surnuaia segamini lootuses leida hauapanuseid. Ei tea kas tegelikult ka midagi sealt leidsid või mitte. Surnuaia kõrval metsa all on säilinud prozektoripositsiooni varemed. Siin käisime natuke ennast meres jahutamas enne sadamasse sõitu. Seekord panime Rähnipesast tuhinal mööda 😉 aega seal tsillimiseks lihtsalt ei olnud 😉
Sadamas jäi veidi aega jalga puhata, lapsed muidugi riietega vette 😀 😀 Ja oligi aeg laevale kobida. Sadama lähedal oli ankrus miskipärast sõjalaev, mis asju nad seal ajasid ei tea. Kellel Naissaare vastu suurem huvi ja vene keelt jagab siis siit lehelt saab päris põnevat infot. Loodan, et lapsed said natuke aimu Naissaare ajaloost ja ekskursioon meeldis 😉
-
Jõelähtme kaudu Tuhalasse
Kuulu järgi pidavat nõiad kaevus möllama, egas midagi mõtlesime, et lähme vaatame seda värki. Aga noh nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Kõigepealt käisime vaatasime kuidas on lood Lagedi mõisas. Vett oli mehiselt. Kahjuks on see sild ja lüüsid ära lagunenud ja kedagi isegi ei huvita. Vanasti oli siin väga korralik sild mille kaudu sai saarele. Nõuka aja lõpus linnuvabrik rajas sinna väga ägeda dendropargi ja oh kui vägevad jaanituled seal olid 😀 😀
Lagedi mõisast kimasime Jõelähtmesse. Sealses väikses jõekeses oli seekord ikka vett palju, tavaliselt on seal silla all väike nire kui sedagi. Põikasime sisse ka muuseumi juurde ja mida näeme… kalmed paistavad vaevu välja veest 😀
Jõelähtmelt panime ühe jutiga Tuhalasse. Enne Tuhalat vaatlesime põllul ujuvaid luiki, tavaliselt on seal vili aga nüüd oli meri 😀 😀 Põikasime veel sisse kohalikku kirikusse. Tegime tiiru ümber kiriku ja piilusime sisse ka.
Oh häda nõiakaevu juures oli nagu laulupidu. Tee ääred kilomeetrite pikkuselt kahelt poolt tihedalt autosi täis pargitud. Õnneks me saime pargitud suht lähedale ja pikalt lonkima ei pidanud. Kaevu juures veendusime neh, et nõiad möllavad ja ajavad vett üles. Ja oligi tõeline laulupidu, põristati trumme ja ümiseti laulda 😀 Ei viitsinud seal pikalt trügida ja liikusime kodupoole.
Koduteel vaatasime… toho till ae Leivajões on niipalju vett, et viib silla minema:D 😀 Õnneks muidugi seda ei juhtunud ja sild tänaseni alles 😀
-
Türgi blogi. Kontor rannas
Qualista beach on üks mõnus koht. Siin võib käia lihtsalt päikest võtmas ja ujumas või söömas või niisama chillimas. Eile pärast sukeldumist tuli lihtsalt kohvi isu. Päikest oli mere peal niigi palju saanud. Tiina oli ka juba töölt tagasi ja nii me sinna siis lonkisimegi. Maandusime ühes varjulises putkas ja kohvi kõrvale vastasime turistide kõnedele. Chill tööpäev 😀 Väljas on suvi, +30 või rohkem.
-
Türgi blogi. Sukeldumas
Laupäev, 1. juuni. Jälle vahetati treening ära. Natuke olin isegi nördinud, sest tahtsin väga minna Antalya akvaariumisse, mis algselt tööplaanis oli. Mulle meeldib värvilisi kalu vaadata. Ja pealegi – maailma suurima tunneliga akvaarium, see oleks ju väga äge. Nii et ma siis eelmisel õhtul natuke isegi protesteerisin vahetuse pärast.
Ma olen sukeldumas varem käinud, mul on isegi kursus läbitud ja litsents tehtud, mis küll vist paraku enam ei kehti, aga sukelduma ma tõesti omal valikul poleks läinud.
9.20 oli pealevõtmise kellaaeg, aga 15 min hiljem polnud buss veel saabunud. Läksin kontorist küsima ja lubati, et 5 minuti pärast on auto kohal. Enam-vähem nii oli ka. Tõepoolest seekord tuldi sõiduautoga järgi. Tegime enne sadamat veel ühe peatuse ja korjasime ühe turisti ka ühest hotellist peale. Sadamas juhatati õigele laevale ja seal oli suurem seltskond turiste juba ees. Peagi võtsime suuna merele.
Pärast väikest tervitusmorssi ja keeksi jagati välja paberid, kuhu oli vaja ära täita oma haigused ja hirmud, ehk, et kirjutada alla, et olen teadlik oma tervislikust seisundist ja sukeldumise tagajärgedest. Nojah, paber oli vene keeles, kuna enamus turiste on ju venekeelsed. Igaks juhuks lugesin ja veerisin teksti hoolikalt enne allakirjutamist. Õnneks keegi naisterahvas küsis, kas ingliskeelset paberit pole? Oli olemas, loomulikult. Hõiskasin kiiresti, et mulle ka palun ingliskeelne. Sellega läks vähe libedamalt.
Edasi tehti kiire, aga korralik instrueerimine, kuidas sukeldudes käituda ning õpetati selgeks käemärgid, mille abil vee all omavahel suhelda. Tulid mulle kõik tuttavad ette, olin neid ju varem õppinud. Teine naisterahvas, kes ka ingliskeeles suhelda eelistas, oli Pakistanist ja päris esimest korda elus sukeldumas. Tegi omale sünnipäevaks kingituse, nagu ta ise selgitas 🙂 Lahe!
Edasi viskasime ühte ilusasse lahesoppi ankrusse ja algasidki väikeste gruppide kaupa sukeldumised. Ma olin kuuendas. Tšillisin niisama kuni minu kord tuli, lobisesin, kohvitasin, pildistasin ja võtsin päikest. Ülemisel tekil olid selleks ilusti isegi matid maas. Vahepeal tekitasid laeva peal suurt elevust noored, kes otsustasid sukeldumise lõpuks kihluda 💕 🙂 Meeskond oli asjasse pühendatud, täpselt õigel hetkel toimetati lillekimp ja šampus kohale ja ulatati vette 🙂
Oi kui äge oli tegelikult uuesti sukelduma minna. Lahedad kalaparved! Olin algul natuke ebakindel, kartsin oma kõrvade pärast ja hoiatasin ka instruktorit, et mul läheb nende balanseerimisega aega. Teiseks palusin mind kohelda kui täielikku algajat, sest ma ei mäletanud enam midagi ei kinnitustest ega voolikutest. Kõik pandi ilusti korda ja kohe kui vette sain tundsin end juba hästi. Vee all anti veel tükike saia ka pihku, et saaks peost kalu toita 😀 😀 😀 Äge ja veel ägedam!
Kui kõik soovijad olid korra vees ära käinud, serveeriti lõunasöök. Kala (tundmatu, surnud, ära praetud ja väga maitsev), spagetid, kahte sorti salatit ja sai. Meeskond tahtis mind hirmsasti koola ja fantaga kostitada, aga ma eelistasin siiski vett. Siinmail pole vist veel kohale jõudnud, et kola-fanta on puhas mürk.
Pärast lõunat sõitsime teise lahesoppi ja siis sai veel kord sukelduma minna. Või lihtsalt ujuma, kes soovis. Mina igatahes soovisin. Instruktor Leo tuli küsima, kas ma tahan koos temaga sukelduda. Lubas mu 30 meetri sügavusel tantsima viia 😀 Ma ei tea, kas me käisime nii sügaval, aga sügavamal olime kindlasti kui esimesel korral. Ja tantsisime ka 🙂
Oli üks ülimalt mõnus päev. Ma jäin väga rahule ja julgen teistelegi soovitada.
-
Türgi blogi. Viinamarjad juba paisuvad
Ma ikka harjumuspäraselt jälgin, mida loodus teeb. Meil siin kõrvaltänavas on üks koht, kus viinamarjad kasvavad üle aia. Viimati kui neid pildistasin, oli 15. mai ja siis nad olid sellised kribalad.
Uus pilt samast põõsast on tehtud 31.mail. Areng on selgemast selgem. Varsti saab meil värskeid viinamarju 😛
Mooruspuumarjad on ka juba kohati valmis. Viigimarjad alles valmistuvad. Viigimarjad on ühed mul lemmikud ja neid ma igatahes ootan juba väga.
