-
Türgi blogi. Viinamarjaraksus
Viinamarjad on siis nüüd lõpuks ometi valmis 😀 Meie tänava äärest on üle aia ulatuvad marjad ammu juba toorelt nahka pistetud. Leidsin uue aia 😀 😀 😀
Loomulikult pakutakse viinamarju ka restoranis ja müüakse tänaval ja turu peal. Nii et raksu ei peagi minema.
-
Sihitu trip
Sõbraga tuli mõte, et võiks nädalavahetusel kuskil trippida ja paar pilti teha. Sihti paika ei pannud peale selle, et õhtul võiks Annimatsil sauna teha. Algul pidime kolmekesi minema aga ühel kambajõmmil viskas öösel enne starti junnilõikajal rihma maha ja ei saanud kuidagi peale tagasi 😀 😀 Hommikul panime minema ja mõtlesime, et teeme Järva-Jaani Olerexis väikse hommikukohvi ja seal siis juba mõtleme kuhupoole keerame. Tiksusime tuima näoga läbi Järva-Jaani kui silmanurgast märkasin poe platsil tervet parve tuletõrjeautosi. Mõtlesime toho till ae midagi põleb või 😀 😀 ots ringi ja vaatama. Parkisime auto tänavanurgale ja uurima mis värk on. Tuli välja, et toimus kohaliku tuletõrje 120 sünnipäeva tähistamine. Plats ja tänavad olid tihedalt igas vanuses tuletõrjemasinaid täis. Tundus, et kogu Eesti masinad olid seal kohal 😉 Vaatamist jätkus meile kohe tükiks ajaks.
Kohal oli ka õige mitmeid saunamasinaid. Kurja ei teadnudki, et neid niipalju on liikumas. Osad olid isegi küdema pandud. Tuli välja, et isegi Hiiumaal on selline värgendus olemas ja täitsa nõutud kah veel 😉 Ja 2 in 1 varianti nägin esimest korda… oleneb kummalt poolt kütad 😀 😀 vastavalt sellele on kas tavaline või suitsusaun.
Masinaid oli pea igast komandost vist ja nägi nii muuseumieksponaate kui tänapäevast tipptehnikat
Platsi servas oli üks redelauto oma redeli tiba püsti ajanud, mul ju kohe vaja sebida ennast sinna üles 😀 valutava jala ja seljaga. Aga lohutasin end sellega, kui alla ei saa siis siin spetsialiste küll kes tahavad oma osavust näidata päästmisel 😀 Õnneks muidugi seda vaja ei olnud. Redeli otsast sai vähe aimu kui palju neid masinaid siin platsil koos oli. Oleks muidugi tahtnud veel kõrgemalt vaadata aga abiks seegi 😉
Platsil tutvustati ka mõnda huvitavamat sõiduriista lähemalt, nagu näiteks tuletõrjejalgratas 😀 Päris stiilne nägi välja. Tünnist sai kalja kah plasttopsiga. Vanasti käis ikka klaasi, kõik jõid samast klaasist ja elus siiani. Vaatasin ühe auto varustust, kõik oli Homelite, tänapäeval pole sellest firmast enamus midagi kuulnudki. Vaatamist ja näppimist jätkus siin küllaga aga kopp sai ette ja kimasime tanklasse kohvile. Pärast pidi veel paraad kah olema aga otsustasime selle vahele jätta.
Kui kohv ja saiake manustatud tiksusime vaikselt edasi Tartu poole. Teel põikasime sisse Äksi kiriku juurde. Selle nimetusega on seoses haldusreformiga palju segadust, nüüd see nagu vist Voldi küla… miks Äksi ei sobinud ei tea keegi. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal. Kui kirik inspekteeritud tegime väikse tiiru kirikuaias. Seal on vahva 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik, mis on aastaringselt sobilik ja mõnus ajaveetmise paik looduse nautimiseks. Kiigepark sobib piknikupaigaks ning selle kasutamine on tasuta.
Kiikumine moodustab Eesti muistse loodususundi riitustest ja kommetest ühe osa, olles maagilise tähendusega ning seotud kevade saabumisega. Tänasel päeval on kiiged meelelahutuse pakkujaks nii suurtele kui väikestele. Siinsamas pargi servas oli luigepere oma lapsed tuulduma toonud 😉Kui kirikuvärk uuritud tiksusime vaikselt edasi. Lähtel tegime väikse poepeatuse, et veevaru täiendada. Samas sai lõpuks ka see trakats jäädvustatud 😀 😀 muidu kimame koguaeg mööda peatuda ei viitsi. Siin tuli uitmõte, et paneks hoopis vasakule Võru peale ja Tartu ei lähekski 😀
Võrus parkisime auto kohe keskväljaku serva ja läksime uurima seda ägedat peaväljaku installatsiooni. Päris stiilne värk, seda peab lausa oma silmaga nägema. Huvitav kust selle disainimiseks inspiratsiooni saadi….
Tudeerisime kohalikku Katarina kirikut kah. Kirik on pühendatud Võru linna ja Vana-Võromaa kreisi asutaja Vene keisrinna Katariina II nimepühakule Katariinale Aleksandriast. Kiriku juurest läheb Katariina allee Tamula järve promenaadile. Kiriku kohta saab palju põnevat lugeda siit. Kirikus üks tore tädi näitas meile ka nurgataguseid. See kirik on huvitav selle poolest, et kooriruum asub altari kohal, altari kohal on silm ja kantslis saab jutlustaja pingil istuda. Tagaruumis on säilitatud algsel kujul ka esialgne kemps.
Kirikust edasi läksime mööda alleed järve poole, vaatasime Katarina II kuju, imetavat emist jne. Alleel oli isegi üks teretulnud nähtus, mida enam eriti kuskil ei näe…. kaev kust sai joogivett võtta.
Tamula äärsel promenaadil kees elu. Ehitati liivakuju, lasti vibu, viikingid võitlesid, põletati savi lõkkel jne jne. Kuna meil hakkas aeg natuke jalaga tuhara piirkonda taguma siis tiksusime vaikselt keskväljaku poole tagasi.
Käisime tegime veel kiire omleti Mõisa aidas. Krt kolka kohta olid ikka üsna krõbedad hinnad, nagu Tallinnas juba. Ei tea kas see nii ainult festivali päeval või aastaringi 😀 Kui nälg kustutatud kimasime Nõo poole, sõber pani vanematele paar küünalt ja siis viuh Annimatsile sauna.
Niikaua kui saun soojaks läks tegin õues paar pilti kah. Peale sauna kimasime kodupoole, korra oli küll mõte, et ööbime seal aga…..
Kokkuvõtvalt täiesti tühjalt kohalt ilma eelmängu ja plaanita õnnestus näha päris palju põnevat 😉
-
Türgi blogi. Nädal läbi ja ekskursioonile ei saanud
Aeg on möödunud töö ja puhkamise tähe all nagu ikka. Tiina oli Eestis kuuma eest maapaos (loe: puhkusel), aga jõudis see kuumalaine sinnagi 😀 Me Maxiga tegime siis kordamööda vaheldumisi üks päev lennujaamas ja teine päev infosid. Kõik sai hästi tehtud ja isegi rannas tšillimiseks jäi aega. Rannad on muidugi rahvast täis ja mõni irvhammas oskab seda isegi ära kasutada nagu juuresolevalt pildilt näha.
H tuli nädalaks Eestist Türki ja sai natuke koos ringi kolatud. Ühel päeval käisime Göynüki kanjonis, teisel tahtsime õhtusel jeebisafaril käia Olümpose mägedes, aga minu treening tühistati jälle ära. See oli siis neljas kord juba, kui ma palun end sellele tuurile saata. Olen neid ekskursioone üsna palju müünud nagu põrsas kotis. Sellepärast arvasin, et võimaldatakse mul see asi ka ise läbi teha, aga ilmselt siis mitte veel seekord. H muidugi sai minna ja ilusaid kohti uudistada. Tagasiside järgi väga paha ei olnud ja tasus käia küll.
Göynüki kanjonis sai seekord jälle omapäi omas tempos longitud nagu varem Siiliga. Pärast mõtlesime, et oleks võinud seekord selle äkšjonipaketi ka võtta, aga jäi nii.
Nüüd kui teised puhkusel käinud, peaks nagu minu kord ka tulema, aga ülemused pole kuupäevi ära kinnitanud. Uurisin küll juba välja, millal lennule vabu kohti oleks, aga kes teab, kas nad enam kehtivad. Lubati, et esmaspäeval tuleb mingi tagasiside, seni istun teadmatuses.
-
Raudteemuuseum
Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.
Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.
Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉
Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.
Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.
Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.
Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.
Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉
-
Türgi blogi. Liiklus
Maanteed on head. Kaks rida kummaski suunas. Linna peatänavad on ka kaherealised, millest küll üks on tavalistelt kinni pargitud. Aga liiklus voolab sujuvalt.
Üksainus asi on veidi teisiti – ringil sõitmisel tuleb tähelepanelik olla. Mõnikord on ringile sõitval autol eesõigus ja ringi peal olijail tuleb ta läbi lasta. Selleks on ringi pealt stoppmärgid. Siinmail küll DUR-märgid 😀
Kellel on kiire, sõidab teises reas ja kes jalgu jääb, tõmbab esimesse ritta eest ära. Kui vaja, sõidetakse mööda, sealt kus mahub või vahelt läbi, kui mahub. Teinekord tekib kaherealisele teele kolm või neli rida. Kõik voolavad mõnusalt ja vaheletrügimine ei ole agressiivne. Kui mahub, siis sõidetakse. Kui ei mahu, siis oodatakse. Kui on vaja kitsal teel ümber pöörata, siis oodatakse kannatlikult, lastakse ukerdada. Suunatuld ka liigselt ei kulutata. Samuti on pidevjoon või isegi kahekordne pidevjoon tee keskel ainult ilu pärast. Need kaks asja õppisin ruttu ära, nüüd sõidan samamoodi, ega ma halvem ole kui kohalik 😀
Üldiselt ollakse liikluses sõbralikud ja hoolivad. Kui me maantee ääres peatuse tegime, et moone pildistada, siis kohe pidas üks auto kinni ja uuris, kas kõik on ikka OK.
Parkida võib põhimõtteliselt seal, kus vaja on. Arvestama peab, et teised pääseks läbi, muid piiranguid väga ei ole.
See, et parklas on jooned ühtepidi, ei sega kedagi parkimast täpselt ristipidi 😀 Sest nii on mugavam 😀
Kiiruspiirangud on. Kuipalju neist kinni on vaja pidada, on siiani veel selgusetu. Selge on see, et sõidetakse nagu olud lubavad, mitte nagu märk ütleb. Teine asi on ka selge, see, et trahvi võib ka saada. Asjaolud jäid selgusetuks, sest kolleeg maksis trahvi ära lähemalt uurimata. Ju me kõik oleme 50-ne alas 110-ga sõitnud, sest töö tahab tegemist ja turist ootab kannatamatult.
Mõned märgid köidavad isegi tähelepanu, nagu näiteks need 82-d Antalya maanteel. Miks siin nii täpselt on vaja piirata, on jällegi selgusetu…
-
Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal
Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.
Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀
Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀
Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.
Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.
Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉
Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.
-
Filmivõtted…..
Filmindusega esimene kokkupuude oli 90-ndate keskel. Istusin jaoskonnas valves kui korrapidaja kamandas, et mis sügad siin kotte, Õnne 13 on politseinikku vaja. Hüppa kohe pulti ja kihuta kohale 😀 krt aadressi enam ei mäleta aga miski eramaja oli. Kohapeal seletati siis mulle, et kle siuke värk, et meil relva vaja rekvisiidina 😀 Mina muidugi, et johhaidi kuda ma teile oma tuki annan. Režisöör siis seletab, et vaja ainult mõned sekundid filmida kuidas Kaljo Kiisk sahtlist relva võtab ja näitab kellelegi. Nuuh eks ma siis korjasin moona välja ja käisin ise panin tuki sahtlisse. Saadeti mind siis filmimise ajaks kõrvaltuppa, öeldi laud kaetud mine söö mida tahad 😀 No kui head paremat pakutakse kuda sa siis ikka söömata jätad. Sõin seal kõhu head paremat täis. Natsi aja pärast tuli miski vennike küsis mu kontaktandmeid ja ütles sai filmitud võin tuki ära korjata. Korjasin siis oma kolu kokku ja jaoskonda tagasi. Sellega oli asi unustatud. Miski paari kuu pärast rahakaart minu nimele postkastis. Krt mõtlesin, et kes küll mulle pappi saadab. Kobisin rahakaardiga sidesse uurima mis värk, seal laoti korralik hunnik pappi peole ja öeldi, et filmitegijad saatsid mulle. Ma isegi ei lootnud, et tuki näitamise eest saab pappi aga näe krt sai ja mitte vähe 😀 Vahepeal oli mingi mõõn ja ega ma ise väga viitsinud kuhugi trügida ka. Siis tuli tööl ühel minu abikal mingi filmiprojekt. Sai käidud kuu aega mikrid küljes ja kaameramehed kaasas. Pikastpikast mustast materjalist kribati kokku pool tundi filmi, kahju, et filmist jäeti välja eredamad hetked 😀 😀 Nagu nt see kui patrullis olles leidsime keset külateed magava naisterahva kes ei võtnud jalgu alla mitte sugugi. Polnud kuskile mujale panna kui Niva pagassi. Panime veel igaks juhuks kile alla. Algas Sauele sõit kaameramees autos. Mina pidin veel paarist kohast läbi käima ja siis ka Sauele minema…. Olin juba Sauel ja ootasin oma abikat “kliendiga” järsku tuli kõne rämeda vandumisega mis trükimusta ei kannata 😀 😀 Tuli välja, et see tädi kes oli nii täis, et jalgu alla ei võtnud oli sõidu ajal ennast püsti ajanud, püksid maha rebinud ja “kangi heitnud” 😀 😀 😀 peale seda magama tagasi keeranud “kang” nina all 😀 Mõtlesin miski nali… Aga kurja oligi nii… 😀 Filmi “ilusat” varianti saab vaadata siit. Siis tuli jälle vähe vaheaega filminduses. Aga nii nagu need asjad ikka juhtuvad tiksusin patrullis kui korrapidaja kamandas, et sa kõige lähemal mine Rahulasse seal patrulli vaja. Noh vedasime siis paarilisega ennast sinna ja ennäe imet Kättemaksukontor omas hiilguses kohal. Tegime väikse patrullistseeni ära ja jäime korra veel juttu ajama. Kohe lendas catering peale ja meid aeti ka sööma. Sõime kõhud täis ja kobisime liinile tagasi 😉
Ühel heal päeval helistas sõber, et kle vikus hakatakse reklaami filmima kas ma tahaks osaleda. Noh kuna midagi väga targemat ka teha ei olnud olin nõus. Filmimiseni oli aega miski nädalake ja meile öeldi, et ärge habet ajage. Eks me siis käisime siin võssa kasvanutena ringi, lõpuks kui õige aeg oli käes öeldi, et filmimine hakkab hommikul kell 5 aga me peaks grimmi jaoks kell 3 kohal olema. Me mõtlesime, et kodust öösel vikusse sõitma hakata on surm ja magama minna pole väga mõtetki. Läksime juba õhtul vikusse ja ööbiseme seal 😀 😀 Ja krt siis kui grimmiks läks arvas grimeerija, et meil ikka jumala sitad habemed minge ajage ära 😀 f…aga millega ajada… lõpuks saime mingi suht nüri žileti, üritasime kuidagi kahekesi sellega hakkama saada 😀 😀 Ega erilist vahet ei olnud kas selle nüri žiletiga kraapida või käiaga ajada 😀 😀 Lõpuks saime ikka lõua puhtaks ja vutvut grimeerijate juurde tagasi. Seal pandi meile uus habe 😀 😀 Lõpuks sai grimm valmis, kostüümid selga ja kobisime Aruvalla viadukti juurde põllule
Põllul oli kaamera ja muu staff juba üleval. Meie ülesandeks oli täisvarustuses üle põllu joosta imiteerimaks linnuse vallutamist. Noh ja eks me seal saime joosta ikka kordades 😀 😀 enne kui sobilik duubel valmis sai.
Lõpuks kui filmitud kobisime kõik vikusse tagasi ja tegime paar grupipilti. Isegi konnad tulid välja vaatama kust selline hulk viikingeid järsku ilmus täisrelvis. aga ega nad ei lasknud end häirida meie lärmist ja ajasid vaikselt edasi oma kevadisi konnaasju 😉
Mõni aasta tagasi sai osaletud hingelises filmiprojektis “The Beat of The Heart”. Osa filmist tehti viikingitekülas, päris huvitav projekt oli ja filmi ennast näeb siin.
Sel aastal sai osaletud ka teises eesti kultussarjas 😉 “Pilvede all” 5 sekundit kuulsust näeb siit 😀 😀 Ega sellega siis veel asi lõppenud. Mõned päevad peale filmimist kirjutati ja pakuti, et ma võiks osaleda ka Kekkilä reklaamis. Loomulikult olin nõus. Sebisin veel Ziilu ka osalema, et saaks vähe filmikogemust 😉 Nii, et osavamad tunnevad mind ära Kekkilä reklaamis 😉 Ziilu on lihtsamini leitav kui mina 😉 See oli terve päev võtteid Tallinnas, päris äge oli kui ainult nii külm poleks olnud. Jälle kogemuse võrra rikkam 😉 Osaleks teinekordki mõnes filmis kui pakkumisi tuleb 😉
