-
Kiluvarastele külla vol.3
Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.
Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.
Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siinKui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.
Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.
Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.
-
Pesakastid vol.4
Miski aeg sai terve hulk laudu legoks lõigatud, et vajadusel kohe kiirelt mõned pesakastid meisterdada. Vahepeal sai neid siin paarikaupa kokku pandud soovijatele. Laps tahtis kah asja legona mitte terve tükina ja sai täitsa iseseisvalt kokkupanekuga hakkama 😀 😀 Kui tavaliselt lahtikäivat pesakasti ei tee siis seekord telliti just mõned lahtikäivad 😉 Küsisin milleks vaja…. Ise mõtlesin, et ju pesakasti puhastamiseks aga võta näpust. Tuli välja, et hoopis kaamera pannakse sisse pesakonna kasvamise jälgimiseks 😀 😀 Nii, et varsti näeb kuskil netiavarustes põnevaid videoid.
Suures tuhinas tegin muidugi mõned lahtikäivad veel lisaks 😉 Nii, et kui kellelgi on kah tahtmist piiluda intiimseid seiku lindude elust siis minult saab sobivad pesakastid.
Ja pesakaste võib paigaldada aastaringi, need on lindudele vajalikud aastaringi, kellele öömajana, kellele laona. Siin natuke kirjas miks nii 😉
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Mõtlemisainet meie kiires tarbimisühiskonnas..
Leidsin lõustaraamatust kellegi väga asjaliku ja huvitava mõttetera… Nii asjakohane iva, et ei saanud kohe kopeerimata ja mõtetega täiendamata jätta… Palun vabandust autorilt kaaperduse eest 😉
Mida saab mees pakkuda naisele…..? Jõudu, ustavust, austust, toetust, kaitset. Iga naine intuitiivselt tahab olla tugeva ja teadliku mehe kaitse all. Teada, et teda keegi ei peta ega valeta, keegi ei solva, pole vägivaldne ja ta on alati kaitstud. Naine ilma mehe kaitseta ise muutub rüütliks ja sõdalaseks, peab olema tugev, ta hakkab võitlema maailmaga, kaitsma ennast ja lapsi, töötama, raha teenima ja iga päevaga eraldub oma naiselikkusest ja naise loodusest.
Tugeva mehe kõrval naine saab lõõgastuda ja rahuneda. Ta teab, et ta on võimsa seina taga, mis kaitseb teda kõikidest ebameeldivustest ja peamine, et mees kaitseb teda tema enda emotsioonide eest, mis ei lase mõistusel olla rahus. Kui mees pakub naisele ustavust ja kaitse tunnet, tema naiselikus puhkeb õitsema, naine muutub ilusaks, ta on rahuldatud ja õnnelik. Mees pole lihtsalt talle mees vaid tema ainus kangelane.
Tugev mees pole see kellel on musklid vaid see kes hoolitseb ja hoiab oma naist. Ta omab tarkust, mitte kunagi võidelda naisega. Naine jääb katsetama mehe jõudu ja loob temale ülesandeid, vaatab kuidas ta saab hakkama, selline on naise loodus. Kui naine näeb, et meest saab usaldada, kui tema sammud naise suhtes on ilusad, naine rahuneb ja siis mees saab veel rohkem boonuseid naise käest. Naine täidab oma meest energiaga. Mees saab selliseks millisena näeb teda naine. Kui naine näeb oma mehes hiilgust, ta saab selliseks. See on naise jõu saladus. Esialgu naine katsetab oma mehe liidri omadusi ja pärast täidab teda armastusega ja sisemise jõuga.
Seda lugedes tekkis hulk mõtteid inimsoo kohta….
MIKS HEADE JUUREST SIISKI ÄRA JALUTATAKSE….
KAS PÄRAST MÕISTETAKSE, ET KAOTATI PARIM….Meie kiires tarbimisühiskonnas on isegi suhted muutunud empaatiata tarbimisharjumuseks… Nagu saiapood… täna ostan värske – homseks kuivanud… Sitta kah, lähen toon uue… Lihtsam on käega lüüa kui proovida midagi lahendada, eriti veel siis kui kõrval on omastarust “tark” sõbranna/sõber oma soovitustega kõik persse saata süvenemata asjasse… Vastutus, empaatia…. misasjad need veel on?? Huvitav kuhu sellega välja tahetakse jõuda… Võibolla ei tahetagi kuhugi jõuda, on lihtsalt mingi huvitav mäng rutiini ja igavuse peletamiseks…
Suhe on nagu rallisõit, täis adrekat ja põnevust… aga nii juht kui kaardilugeja peavad tasemel olema…. muidu käib sõit mööda kive-kände-kraave. Et saavutada taset tuleb palju koos harjutada, mitte peale esimest kraavi panekut hakata üksteist süüdistama oskamatuses ja käega lüüa. Keegi meist ei ole suhtes nii piisavalt tark, et võiks uksi paugutada ja teisele näpuga näidata….
Siit mõtlemisainet…..
Head on igavad…. leides hea mõtled, et äkki leian veel parema, otsitakse põnevust ja sellega kaotatakse see kes oli hea…. Ilmselt tuleb vahel olla paha, et mõistetaks kui hea olid….
Ega ilmaasjata pole ütlus, et ennem aru ei saada, mis su elus hea kui selle kaotadVõi on see õppetund mõlemale…. arusaamine, et see oligi tegelikult hea tuleb alles hiljem… Kuid kaotatut tagasi ei saa… Tuleb hinnata seda mis sul on, mitte raisata seda tuimalt vasakule ja paremale
Oska olla hea ja oska head näha…. tuleb vaid seda tahta… need oskused vajavad pingutamist, ajaga tuleb kogemus. Kui hoolid inimesest siis püüad ka rohkem…. see on omamoodi stiimul.Või on liiga hea ja aetakse ära hea juurest…. alles hiljem mõistes, et see oli tegelikult hea ja nüüd on endal head vähem….
Või on vale arusaamine…. Mees vajab naist mitte koduabilist ja naine vajab meest mitte mökut kes tuleb töölt, pistab pannilt jahtunud toitu õltsi kõrvale ja viskab ennast teleka ette diivanile jalkat vaatama…
Või ei olda endas kindel… jalutatakse nagu Nipernaadi otsides vaheldust… alati on seal parem kus kohustused ei koorma… lootuses, et veerevale kivile sammal ei kasva…. aga hall argipäev tabab sind igalpool.
Kas tõesti karjäär ja ülemuse soe käepigistus orjatöö eest on rohkem väärt kui üks hea suhe….
-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Türgi trip. kojuuuu
Ja saigi meie seekordne seikluslik trip läbi. Hommikul 4.30 Lennujaama ja kojulend, Starti oodates oli hea vaadata kuidas transamehed lennukist kohvreid kärru loopisid nagu puid 😀 😀 Siin ei imest üldse miks kohvrid katki 😀 😀
Mõned pildid ka õhust. Siin on näha kuidas ilm teel muutub päikesepaistest lauspilve ja tagasi 😀
Siin juba kodu paistab, natuke veel ja ongi selleks korraks kõik 😀
-
Türgi trip. Maa ja taeva vahel… Parasailing
Nii Kuna seda lõbu sai mitu päeva oodatud siis tuli see nüüd ka kuidagi ära teha. Krt lombakana vist üsna keeruline aga pole hullu. Päevane õhulend ei saa ometi nüüd segada tsilli 😀 😀 Komberdasin koos poistega kuidagi randa ja küsisime kas saab. Öeldi, et saab ja kohe, seekord noorem isegi julges kaasa tulla aga vanem pani pidurit. Huvitav, et muidu kõva tellingumees ja turnib igal pool aga siin kardab krt 😀 😀 Egas midagi kobisime kaatrile ja tuld. Päris äge teema on, traksid pannakse jalga mille peal istud puri on kaartil vintsiga kinni. Nendesamade traksidega pannakse viuh purje külge kinni ja siis lastakse vintsiga kaatrist lendu. Asi käib suht kuiva jalaga nii start kui maandumine. Meie variant oli üksteise taga paaris olla aga teistel on siin ka variant kus saab kõrvuti olla. 15 mintsa lendu kahekesi maksis 80$ tegelikult päris kirves lõbu.
Päris äge kogemus oli ja vaade ka päris vägev. Kuigi siin peaks saama üles 300 meetri peale siis seda väga ei usu. See lipuga mägi on 318 meetrit seega peaks suht samal tasapinnal olema aga visuaalselt küll ei ole nii kõrgel kui ülevalt horisonti vaadata.
Tegin ülevalt paar pilti kah, vaade väga ok. Kahju, et siin lahel toimus ja nii lühikest aega, oleks tahtnud sealt pildil paistvast mäenukist mööda lennata. Lõpuks kui aeg täis tõmmati meid vintsiga kaatrile tagasi. Peale meid läks miski leedu tips lendama siis juhtus väike närvikõdi ka. Kaater suri välja kui puri üsna madalal oli 😀 😀 asssaaa kui ruttu vennike kaatri uuesti käima sai 😀 😀 Kusjuures päris äge lend ja soovitan igaljuhul teravate elamuste saamiseks seda proovida huvilistel. Mulle meeldis ja ükskord tahaks seda mäest hüppamist ka proovida aga seekord ikka langevarjuga 😀 😀
