-
Eesti – Läti trip vol.2 Võrumaa – Põlvamaa
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud võtsime suuna lõuna poole. Esimese jalasirutuspeatuse tegime Sudaste külas oleva tuuleveski juures. See on täitsa maantee servas ja on vist miski külakeskuse moodi värk tänapäeval. Jalg sirutatud kimasime edasi Mooste mõisa, siin kolistasime ka kõik kohad läbi. Siin kompleksis on päris korralikult taastatud erinevaid hooneid. Viinaköök on taastatud ja seal on fototurismikeskus 😀 Säilitatud on osa vanu seadmeid sisekujundusena ja eriti äge on pitsidest tehtud lühter. Siin leiab kõikvõimalikke tegevusi villakojas, taaskasutuskojas, käsitöökojas isegi veskiteater on olemas.
Moostest edasi suundusime Põlva talurahvamuuseumi, tänapäeval on selle koha nimi Karilatsi Vabaõhumuuseum. Siin oli kunagi koolimaja mis suleti 70-ndatel aastatel ja kõikide asjade kokkulangemise tähe all loodigi entusiastide abil siia päris põnev muuseum. Igaljuhul täiesti asjalik kohake mis tasub kindlasti külastamist, aga ärge unustage selleks aega varuda. Territoorium on suur ja uudistamist palju, meil läks siin õige mitu tundi isegi kiirustades. Ja juba oligi õhtu käes ja aeg pesitsuspaik otsida. Karula rahvuspargi Ähijärve RMK koht tundus selleks asjalik olema 😉 Rahvas oli üsna väsinud ja tekkis huvitav kooslus… väsinumad magasid autos, vähe virgemad jaksasid telgi püsti panna 😀
-
Pilliroojahu vol.8
Nii, eelmisest katsetusest juba tiba aega möödas. Ega see eelmine kook väga välja ei tulnud ka, oma lollusest muidugi…. Ei viitsinud retsepti süveneda, et see kook on söödav kastmega 😀 Egas midagi, uued katsed järgmise retseptiga 😀 Netist retsept ja läks asendamiseks, purupõhja sisse läks kõik mille jäägid kapis vedelesid 😀 😀 kaerahelbed jne. Nisujahu sai asendatud pilliroojahuga ca kolmandiku osas. Sai see taigen siis plaadile pressidud, peale ikka kohe mõnuga õunu ja ikka mõned mustsõstrad kah, et saaks rõvedad lillad laigud koogile 😀 😀 Kõige peale sai installitud kohupiim hapukoorega kuhu sai mõni muna ka sisse pistetud.
Igatahes valmis ta sai ja ikka kordades parem kui eelmine oli, seda sai juba mõnuga kohvi kõrvale näksida. Küla peale jagasin kah igaks juhuks, mõtlesin… äkitse mul liiga hea seedimine ja kurinahk ei tee mulle midagi. Katsetamisest juba immuunseks muutunud. Aga kurja need jäid ka ellu ja isegi junnilõikajal ei visanud rihma maha. Seega inimkatsed võib vist lõppenuks lugeda. Selle jahuga on muidugi nüüd siuke värk, et ma mõtlesin tänapäeval peale Hiinlaste seda keegi enam ei pruugi aga…. Tuleb välja, et Euroopas mõnes riigis täiesti kasutusel tänapäevalgi. Praegu käib sebimine, et saada neilt retsepte ja tehnoloogianippe. Ükspäev kui need käes kriban uue teema. Aga seni kes tahab ise katsetada seda värki siis minult saab jahu.
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetus ja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
-
Vikulaterna nokitsemine
Interneedumi avarustes luusides on juba ammu silma jäänud sellised lahedad vikulaternad. Pildid muidugi panin tuuri netist 😉 Kuna vikukilbi tegemine seisab sobiliku toornaha taga siis kohe ruttu käiku uus projekt 😀 😀 Mõtlesin, et laternamatkade jaoks peaks hoopis sellised tegema… kõik käivad siin Hiina õlilaternatega mis on suht tänapäevased. Eks ma ise käi ka nende hiina junnidega seni kuni viitsin päris laternad teha. Vot see on tsill, pistad küünla sisse tuld. Vaatasin, et need laternad on ka juba “moodsaks” tehtud. Toornaha või põie asemel on paber ümber venitatud, muidugi paberist hea lihtne ja kiire meetod neid teha 😉 Toornahaga janti sitaks…. leota, õmble, venita, kuivata jne
Egas midagi… männi liimpuidust tükid valmis, nahk likku ja nokitsema. Puitdetailidega on asi lihtne, lõika välja, lihvi ja peitsi aga nahaga paras k… Iial ei tea palju kuivades kokku tõmbab… aga tõmbab ja kuidas veel. Kui asi hakkas ilmet võtma, nahk õmmeldud ja kuivatatud tuli idee see lamp hoopis lakke riputada.
Natuke aretamist ja kokku said meie puit Hiina elektroonikaga mis ühest projektist üle jäi 😉 Vot selline ta saigi.. Puit sai peitsitud selliseks enamvähem nahaga ühte tooni. Poest saab tänapäeval juba sobilikku riidekattega juhet ka 😉 Katsefaasis sai päris edev. Töötab kolmes reziimis. ühtlane valgus, hämarast heledaks ja küünlaleek. Programmi saab juhtida lülitiga 😉 Kes soovib sellist laternat riputada oma kaminasaali siis saab selle omale sebida meie poest.
-
Küünlategu
Sai täna tehtud natuke küünlaid tellija mõõtude järgi. Tulid välja küll ja täitsa kobedad 😉 Need siis mõõtudega 6 x 8 cm. Nende põlemisaega kahjuks veel ei tea aga äkki saab teada 😉 Igaks juhuks sai neid kohe tiba rohkem tehtud 😉 Need jämedad kreemjad rändasid Valga poole, kollased on veel poes täitsa saadaval. Nii, et kellel on vaja mingeid erimõõtudega küünlaid andke märku, leiame lahenduse 😉
-
Piiteri nurgatagused vol.3
Hommikul sügasime kohe Peterhofi, plaan oli kolada linnas ja purskaevude pargis. Hüppasime marsast maha paar peatust enne ülemist parki ja tiksusime mööda teed vaikselt edasi uurides mis tee äärde põnevat jääb. Muidu turistid veetakse ju tavaliselt ülemisse parki ja sealt otse purskaevude juurde aga siin külas on ikka vaadata ja vaadata nõrkemiseni. Esimese suurema peatuse tegime Peterhofi Peetri ja Pauli kiriku juures. Päris põnev kirik, meenutab pisut Piiteri verekirikut. Kirikuid on siin nagu putru igal nurgal aga selle kiriku saamislugu on päris huvitav. Väidetavalt olla olnud puudu kirikust kuhu mahuvad kõik kirikulised, eriti just lihtinimesed seetõttu Aleksander III andis käsu selline kirik ehitada ja määras kohaks Olga tiigi kalda. Kirikus on väga hea akustika ja kirik elas üle nii revolutsiooni kui ka Venemaa imelikud usu ja kirikuga võitlemise ajad, toimides 1937 aastani. Siis taheti kirik maatasa teha aga tööliste ja talupoegade palvel jäi see siiski tegemata. Algul oli plaan sinna teha klubi kuid tehti siiski ladu nagu tol ajal kombeks oli. Sõja ajal istusid kiriku tornis Aadu mehed…. suurtükkide tulekorrigeerijad, kuna siit oli hea vaade ümbrusele. Lõpuks lasid Jossifi mehed lasid puruks. 1970-ndatel aastatel hakati kirikut taastama ja 1994 aastal avati kirik täies mahus teenistuseks. Kirik on päris vägev ja tornist on väga ok vaade ümbrusele. Seal tasub täitsa käia.
Kiriku juurest edasi käisime luusisime vähe ülemises pargis ja siis alumises muidugi ka kui juba seal. Tavaliselt ju turist mujal ei käigi, vaatad 3 purskaevu ära ja juba ongi minek. Aga meil aega oli, panime trepist alla ja vasakule 😀 😀 Õigesti tegime seal oli täitsa käimata ja avastamata ala.
Seal puha “veenuse aed”, kaskaad “Kuldne mägi”, “Lõvi kaskaad” jne jne. Natuke ka mingit näitust teemal Peterhof sõja ajal. Aga sinna ilmselt veel rahvast ei lastud väga, sest remont käis igalpool ja rahvast polnud näha. Päris huvitav oli siin luusida.
Kui seal nurga taga sai tiir tehtud kobisime teisele poole tagasi. Mängisime turisti kah natuke 😀 😀 ja luusisime selle nö. turistimeka otsast lõpuni läbi. Siin polnud midagi muutunud nii nagu ta koguaeg olnud on nii ta ka oli. Aga sinna vasakule tahaks ükspäev tagasi minna ja vaadata mis seal veel on valmis saanud. Seal oli ju üks osa veel päris kinni. Nii, et trippidel tasub alati nurga taha vaadata 😉 Siin on veel lisaks sellele kus kolasime Aleksandri aed, Oranjenbaum ja veel miljon kohta mida vaadata aga lihtsalt ei jõua ühe korraga. Oligi õhtu käes ja kobisime kodu kotile. Järgmine hommik tuli kodutee ette võtta.
-
Uued katsetused küünaldega
Nüüd on siis katsetatud looduslikust mesilasvahast väiksemate küünaldega korralikult, isegi mõned õpitoad tehtud. Õpilastel tuli asi välja küll ja kõik jäid rahule. Olen katsetuste käigus leidnud, et optimaalne diameeter on selline 2 – 2,5cm siis põlevad kõige optimaalsemalt ja suht jäägitult. Nüüd on aeg suuremate käes 😉 Kui muidu keskmiselt teen 12 – 13 cm pikkuseid, nüüd proovisin 20cm pikkustega. Tulid välja täitsa ok. Küünaldele on nüüd põlemistest ka tehtud. Koonuse kujulised põlevad ca 1 tund 20 minutit. Silindri kujulised väiksemad põlevad ca 2 tundi ja suured põlevad ca 5 tundi. Põlemise ajal on mõnus mee lõhn toas garanteeritud 😉 Muidugi põlemisaeg sõltub sellest kas küünlaid on enne süütamist hoitud jahedas, ümbritsevast temperatuurist jne. Minu katsed on tehtud ilma eelnevalt jahedas hoidmata ja põletatud 20 kraadise temperatuuriga ruumis. Üks väike tähelepanek siia juurde, põlemistesti tehes olin tiba nohune aga peale testi oli nohu praktiliselt kadunud. Kõiki neid täiesti looduslikust mesilasvahast käsitööküünlaid on võimalik soetada meie poest.
