-
Eesti oma Stockmanni uurimas.
Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉
Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉
Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.
Vot selline rollu on ka kunagi täitsa olnud ainult vanem mudel, rohelist värvi ja kast oli kuudiga. Aga vot Jawat ple mul olnud selle asemel oli Pannonia 😀 😀 Muuseum täiesti vaadatav ja täitsa soovitan möödaminnes sisse astuda on ju teine ilusti tee ääres.
Tagasiteel põikasime veel läbi Haimrest ja luusisime vähe mõisapargis. Huvitav, et aidal olid veel säilinud lükanduksed… Polegi mujal enam selliseid täheldanud. Mõisa pargis pidi olema kuskil ka taastatud jääkelder aga selle uurimine ununes ära, nüüd on põhjust tagasi minna 😉 Mõis ise põletati maha 1905 aastal ja peale seda ei taastatud. Vähesed säilinud varemed on veel näha.
Huvitav asjandus seal pargis on muidugi pargipaviljoni varemed mida rahvasuu kutsub Muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel ilmselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol “poolkuu” olnud veel 1960 -ndatel kabeli esiküljel nähtav.
-
Virumaal tuuldumas
Ühendasin mitu asja ja käisin luusisin vähe Virumaal. Sai natuke tuuldutud, iseendaga olemist nauditud, maailmaasjade üle mõeldud, paar asja muuseumi viidud, mõned viikingikilbid tellijatele toimetatud, venelaste uusaasta vastu võetud, surnuaedades luusitud jne jne. Vahel on lihtsalt vaja aega iseendale ja teha seda mis pähe tuleb. Tiksusin vaikselt sõbra poole, rääkisime maailmaasjadest ja kobisin kotile. Järgmine päev võtsin suuna Iisaku poole, paar vidinat oli vaja sinna toimetada 😉 Muuseumis läks vähe pikemalt nagu ikka ja sõbrants kutsus külla. Õhtul pidavat olema väike uusaastapidu vanausuliste juures. Ma tükk aega praadisin kas minna või mitte, luusisin vähe ringi, tegin kirikust paar pilti ja otsustasin minna. Nagunii midagi targemat plaanis ei olnud. Vedasin ennast sõbrantsi juurde ja käisime peol ära. Väga tore üritus oli. Võibolla kuluski ära natuke rutiinist välja saada.
Järgmisel päeval tiksusin vaikselt kodupoole. Otsustasin luusida nendes kohtades kust ma tavaliselt hooga läbi sõidan 😉 Ilm oli muidugi vastikult tuuline aga pole hullu. Esimese peatuse tegin Roela käbikuivati juures. See on päris huvitav asjake, sisse küll ei saanud aga seekord polnud ka oluline. Järgmine kord katsun sisse ka saada ja uurida mis värk. Väidetavalt ehitati meil kuivatid peale 1925 aasta seemneikaldust. Roela kuivati rajati kui üks moodsamaid Eesti Vabariigis. Tänapäeval on see kuivati taastatud ja nö. muuseumina kasutusel. Sealsamas on ka RMK lõkkekoht ja matkarada mööda oosi.
Järgmiseks tegin väikse kõrvalpõike Viru – Jaagupi kiriku juurde. Alati tuiskan sealt mööda ja sisse põigata ei viitsi. Seekord mõtlesin asja uurida. Väidetavalt olla see kolmas kirik sealkandis, esimesed kaks on hävinud. Praegune gooti stiilis kodakirik ehitati 1455 – 1460. Liivi sõjas kirik purustati ja hoone taastati aastal 1667. Põhjasõjas rüüstati kirik taas. Kirikuaias on säilinud kaks 17 sajandi rõngasristi, mõlemad on tänapäeval kaitse all. 1989 ehitati kirikuaeda Eesti esimene stalinismiohvrite mälestusmärk.
Kirik uuritud kimasin edasi Rakvere poole. Rakveres sirutasin natuke jalga ja lonkisin kohalikul Tõrma surnuaial. Sportlikust huvist vaatasin kuidas siin on kunstlillede ja pinkidega lood. Üllataval kombel oli siin kunstlilli väga vähe aga samas pinke nagu putru 😀 😀 Surnuaed ise üllatavalt korras ja hooldamata haudu vähe.
Edasi põikasin sisse Kadrina kiriku juurde. Esimene asi mis kohe silma jäi oli parklas olev lasipuu 😉 Pole seda juba ammu kuskil kirikute juures näinud. Kirik ise ehitatud ilmselt 15 sajandil. Paksud müürid ja võlvipealsed lubavad oletada, et kirikul oli ka kaitsefunktsioon. Kiriku sisustusest on huvitav ilmselt 1490. a Saksamaalt toodud peaaegu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks. Tegemist on ainsa meie ajani säilinud esemega, mis on ligikaudu sama vana, kui kirik ise.
Kirikuais on päris huvitava kujundusega vabadussõja ausammas. Lonkisin väheke ka surnuaial, see samuti üllatavalt korras ja puhas. Siin samuti kunstlilli väga ei näe ja pinke kah mõõdukalt. Päris huvitavad kohakesed sattusid kõik need olema millest muidu otsejoones tuimalt mööda kiman. Nii, et alati tasub teha väikseid kõrvalpõikeid 😉 -
Faktikontroll.
Selle kalmistuvärgiga tegeledes on läbi tudeeritud miljon artiklit ja räägitud vanemate inimestega. Niipalju kui on artikleid ja inimesi kellega räägitud niipalju on ka erinevaid arvamusi pinkide ja kunstlillede osas. Osad ütlevad, et milleks neid vaja… Teine osa räägib, et pink peab olema seal all hea asju hoida 😀 😀 ja kunstlilled ka kui pole aega kalmistul käia, säilivad igavesti 😀 😀 Nuuh egas midagi lappasin oma kalmistupildid läbi suurema tähelepanuga. Ja mida ma näen…. Need kunstlilled pole sugugi ainult venelaste teema, nii mitmelgi kalmistul kuhu on maetud valdav osa eestlasi näeb päris palju kunstlilli. Seega ilmselt suht kasvav trend ilmselt. Lonkisin ka mõnel kalmistul spetsiaalselt. Huvitav on see, et enamusel kalmistutest on platsiread kaootilised ja korrapära puudub. Samas oli huvitav Maardu surnuaed…. Ilusad sirged read ja praktiliselt puudub haud kus pole mõnda kunstlille. Päris paljudel on neid lausa kilode viisi. Surnuaed ise oli üle ootuste suhteliselt korrastatud. Korrastamata haudu nägi märgatavamalt vähem kui mujal surnuaedadel.
Pinkidega sama teema neid on siiski üllatavalt palju ka eesti surnuaedadel. Aga korrashoiu poolest ei ole erilist vahet, valdav enamus on väga halvas seisukorras ja ilmselt istumist väga ei kannata ning tõesti nende alused näevad välja nagu prügimäed. Isegi vanad küünlatopsid vedelevad seal, kuigi surnuaiad on prügikaste täis….. Müstika…. milleks neid hoida. Nii mitmelgi hauaplatsil oli pingi kõrval ka laud olemas 😉 Huvitav kas on veel olemas mõni päris õigeusuline kes käib kirikupühadel kalmistul söömas…. Pingid on äärmusest äärmusesse, näeb ampluaad betoonist valatud pingist plastikust suvilatoolini välja.
Hauaplatse on samuti äärmusest äärmusesse, on nii maitsekalt kujundatud kui ka….. mnjh… Silma jäi muidugi riivama see, et päris palju oli hooldamata, võib öelda isegi, et väga hooldamata hauaplatse aga ometi oli sinna pandud värskelt palju küünlaid…. Kui juba kalmistule lähedasele küünalt viima lähed siis võiks ju see mõni minut aega olla ja plats vähemalt kulust ja kuivanud lehtedest ära puhastada. Üldjuhul on ju kalmistutel olemas mingi kuurike kust saab reha võtta.
Tudeerimise käigus nägin päris huvitavat nähtust mida ma ei ole mujal tähele pannud…. Kalmistul puudub tööriistakuur aga tööriistad, aiakäru jne on olemas keset kalmistut, miski metallikäraka najal. Abiks ikka… Kui siinsamas tööriistade läheduses ringi vaadata siis…. Siin nägi kõige rohkem hooldamata haudu, kuigi neile olid küünlad värskelt pandud.
Ja veel üks huvitav tähelepanek, Jõelähtme kalmistul tuleb eeskirja järgi korrastada mitte ainult plats vaid ka platsi ümbrus ja sealhulgas jalgrajad. Vot nii…. Kalmistutel kehtivast seadusandlusest ma juba ühes varasemas blogis rääkisin. Ilmselt pole kaugel see aeg kui kalmistul hooldamata platsi eest hakatakse sunniraha nõudma.
Maardus nägi muidugi ka kunstlillede kõrgemat pilotaaži. Põgusa luusimise käigus leidsin ühe kalme millel oli küngas silumata ja kunstlilled välimuse järgi pandud jumal teab millal. Matmisaega ei viitsinud andmebaasist tsekkama hakata. Ilmselt seda peale matuseid väga korrastatud ei ole, kõik on juba sammaldunud aga küünal pandud kalmele äsja värskelt. Samas oli veel üks sarnane küngas püsti aga see oli hooldatud. Lihtsalt mätas suure hulga kunstlilledega juba 3 aastat peale matust. Kokkuvõtvalt on jah kunstlilled tõusev trend ja lagunenud pingid prügihoidlatena kasutusel. Faktid peavad paika.
-
Toimetused kalmistul
Erakordselt soe talv soosib natuke meie toimetusi. Seekord sai ette võetud suurem projekt. Kui eelmised olid sellised piirdepuhastuse ja liivavahetuse tegemised siis seekord on täislaks. Plats pealt lagedaks, hauakivile lisakirjed, piirded puhtaks, uus kate ja püsikud peale. Pea kogu päev läks põõsaste juurimisele. Lõpuks pääses ligi vanale piirdele, tellija soovis selle alles jätta. Algul olin selles üsna skeptiline aga tundub, et siiski seekord saab veel asja. Nüüd jääb vaid oodata millal kivi valmis ja paika saab, selle järgi tuleb piiret paika ajama hakata. Pole tükk aega hauakivile kirjete tegemisega tegelenud, aastat 5 – 6 tagasi oli hind üsna mõistlik. Nüüd uurides palju asi maksab siin tundub, et vähemalt Tallinnas ja selle ümbruses tehakse seda tööd kullast tööriistadega ja iga liigutus maksab ulmehinda…. Uus kivi on ka odavam osta kui lasta üks rida kivile juurde raiuda.
-
Natuke veel põnevaid matusekombeid.
Lisaks kõikvõimalikele matusekommetele kodus ja kalmistul on meil veel kombestikus olnud puudele riste lõigata. Tava kohaselt lõigati rist puusse teel kodust surnuaiale, seejuures tohtis seda teha ainult kadunukese meessoost sugulane. Ilmselt on see seotud ürgse uskumusega, et hing elab puu sees. Mingil ajal oli see komme kasutusel üle Eesti. Tänapäeval on see kombestik säilinud Lõuna – Eestis ja sealkandi looduses võib näha üsnagi palju ristipuid. Ristipuud on meil päris põnevad piirkondliku surmakultuuri osad. Muinsuskaitseamet on lausa välja käinud idee, et need puud võiks kaitse alla võtta. Selline komme riste lõigata on kogu maailmas unikaalne kultuuripärand. Nii, et kes pole veel selliseid puid näinud võib sammud seada Põlva kanti, seal peaks neid kõige ohtramalt olema. Üks ristipuu on rännanud isegi muuseumi, sellest saate lugeda siit.
Fotod pärinevad internetiavarustest. Kahjuks siia mul veel enda omi panna ei ole, aga ärge muretsege, varsti on 😉
-
Sõbrad-kolleegid Toljattist külas
Ükspäev käisid mul külas sõbrad venemaalt, üks isegi lausa kolleeg… eriti raskete asjade uurija 😉 Eks Tallinn sai juba otsast lõpuni läbi kolatud, nüüd vaja miskit muud ka näidata. Egas miskit seltskond autodesse ja vikusse tsillima 😀 Tutvustasime neile natuke vikuküla elukaid ja muud elu-olu. Katsetasime natuke pulga-rõnga mängu jne
Vaatasime veidi linnuses ringi ja majas tegime ka tuuri. Sai ikka näidatud vikude puukaminat kah 😀 😀 Kui tiir peal tegime väikse õhtusöögi kuningate kambris. Jäädi väga rahule ja öeldi, et nüüd on minu kord Toljattisse minna 😀 Eks ma ükspäev käin ära ka, seal ongi mul veel luusimata.
-
Põnevaid matusekombeid.
Siia kogusin kokku veel mõned huvitavad matuserituaalid mis internetist leidsin. Väidetavalt juba Läti Henrik olla maininud, et inimese siirdumist “teise ilma” on juba eelkristlikul perioodil pühitsetud rikkaliku söömapeoga, millest usuti osa võtvat lahkunu hing. Algselt olla matusesöömingut peetud surnu haual kuid ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. Interneedum teab, et 1428. aastal olla Riias kirikupäeval kaevatud, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid kadunukestele. Ilmselt siin suure tõenäosusega tegemist lõunaeestlastega.
Samas oli ka komme surnut valvamas käia. Surnuvalvamise juurde on kuulunud ja kuulub tänapäevalgi alkoholi ja toidu pakkumine.
Põhja-Eestis olla olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks surnuvalvamisel soolaga keedetud herned ja oad. Lõuna-Eestis on see komme vähetuntud. Väidetavalt vadjalased ja isurid sõid samuti matustel soolaga herneid. Soomes on peetud ube ja herneid matuseroaks. Venelaste matusetoit KUTJA valmistati meeveest ja hernestest ja ürikutes mainitakse seda juba 12 sajandil. Setude pakuvad kutjat veel tänapäevalgi peietoiduna, kuigi herned on asendatud riisi või rosinatega. Vahel pakutakse ka kutjat kus on nii riis kui rosinad. Rituaalne peietoit kutja võetakse kirikusse kaasa, asetatakse seal spetsiaalse lava peale, kus preester toitu õnnistab. Setu peietel on kutja esimene toit, mida keegi lähem sugulane pakub matustel igaühele eraldi. Enne söömist lüüakse risti ette lahkunu hinge ülendamiseks. Pärast matust, peielauas on kaetud ka lahkunule koht ja tema taldrikul põleb küünal.
Mida lähemale tänapäevale seda nüüdisaegsemaks on muutunud ka surnuvalvamise juures pakutavad toidud. Traditsioonilised soojad talutoidud (tangupuder, liha, kapsad) on aja jooksul asendunud omaküpsetatud pirukate või poest ostetud kommide ja küpsistega. Surnuvalvajate või vaatamaskäijate rohkus annab tunnistust sellest, kas lahkunu oli oma ümbruskonnas austatud ja lugupeetud inimene. Surnut valvama – vaatama reeglina ei kutsutud, see toimub vabal tahtel.
Surnuvalvamise komme on tänapäeval suht harv nähtus.
Surnule pandi kaasa ka igasugu kraami, Kagu – Eestis pannakse siiani meestele kirstu kaasa viinapudel. Samuti toimis sealkandis veel eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel kollektiivne toidukraamiga abistamine, peielised toovad leinamajja kaasa lisaks leinakimbule või -pärjale kindlasti ka pudeli alkoholi ning mingisugust toidukraami (kodus küpsetatud pirukaid, kringli, tordi jne), vastavalt igaühe võimalusele. Lisaks sellele on veel tänini kombeks esimesele vastutulijale anda soost olenevalt kas pudel viina või küpsetis või koguni mõlemad. On esimeseks vastutulijaks laps, piirdutakse ainult küpsetise või maiustustega.
Teel surnuaiale süüakse veel mitu korda suupisteid ja lõpuks kui surnu on mulda sängitatud pakutakse surnuaia väravas suupistet ja alkoholi kõigile, kuid toitu koju kaasa saavad juhututtavad, kes ainult kalmistule on tulnud lahkunuga jumalaga jätma, ning kutsutud peielised, kes ei saa mingil põhjusel pärastisest peielauast osa võtta. Hauakaevajad saavad igaüks pudeli viina ning kirikuõpetajale / ilmalikule matjale on ette nähtud omaette toidupakk. Kalmistult toitu koju kaasa ei tooda, vaid see jaotatakse ilmtingimata külaliste vahel ära.
Kirde-Eestis on surnuaial söömine olnud väidetavalt juhuslikku laadi. Külma liha, leiba, saia ja pirukaid on pakutud kaugemalt tulnud sugulastele, kes kavatsesid kohe tagasi sõita, ning hauakaevajatele.
Haual söömise komme on levinud meie ajaarvamise algusest ja on setude ja vadjalaste juures elujõulisena säilinud. Eelkristlik ohvrisööming haual, mis on olnud kogu Eesti matusekombestikule iseloomulik 17. sajandini, on asendunud Kagu-Eesti luterlaste juures tänapäeval tagasihoidliku toidupakkumisega kalmistu väravas.Neid kombeid muidugi tänapäeval enam väga ei järgita ja söömaajad kalmistu väravas toimuvad vaid erandkorras, kui on külm ilm või pikem sõit ees.
KOKKUVÕTTEKS Paljukordne (vähemalt viis korda) rituaalne toidupakkumine on Võru- ja Setumaa matusekombestiku oluline osa, mida mujal Lõuna – Eestis enam ei järgita. Spetsiaalseid, erilisi matusetoite, nagu seda on olnud näiteks keedetud oad – herned surnuvalvajatele enam väga ei valmistata. Üldjuhul hakkab kaupluste toidukraam tänapäeva peielaualt välja tõrjuma omavalmistatud süldi, salati ja pirukad. Alkoholist eelistatakse valget viina ja mingisugust magusat napsi, näiteks likööri.
Peielaud on olnud ja on ka praegu ühtlasi konservatiivseks kogukonda kooshoidvaks teguriks – matustele koguneb laiem sugulaskond, sõbrad ja tuttavad. Surma on kätketud tugevad hõimusidemed – inimesed tunnevad end kuuluvat lahutamatusse sugulusringi, kuhu on arvatud nii elavad kui siitilmast eri aegadel lahkunud omaksed. Sama ühtekuuluvustunne kutsub veel tänapäeval kaks korda aastas Kagu-Eesti kalmistutele kokku laia omasteringi – jõululaupäeval jumalateenistusele ja kalmudele küünlaid süütama ning jaanipäeva paiku kiriklikule surnuaiapühale.
Selle blogi algallikas on www.folklore.ee
