Laitse raadiojaam

Kurja küll, ma olen vist see viimane mohikaanlane kes pole veel Laitse raadiojaamas luusimas käinud 😀 😀 Mitu korda oleme varem üritanud kui sealkandis luusime aga igakord on midagi vahele tulnud. Aga nüüd on see ka tehtud. Pool pesakonda kokku ja tegime luusimise päeva üle hulga aja. Põikasime korra ka Laitse lossi tiigi äärde, vaatasime kabelit ja onni. Lossist ei hakka siin pikemalt kirjutama, seda on juba varasemalt tehtud siin ja siin. Väike vihje muidugi 😉 puukütte ja mullivanniga saun on seal hea 😉 😉 Lossi pargis asuv kabel on esimene sõjajärgsel ajal ehitatud erakätes avalikkusele avatud kabel.

Kui pargis tiir tehtud oligi aeg minna uurima mis värk see kohalik raadiojaam oli. Panen siia kirja ka kiire ülevaate selle asutuse saamiseloost. Rajati see raadiokeskus II MS järel Eesti NSV peamise levikompleksina. Ehitati komsomoli lööktööobjektina nr. 2 peale Leevaku valmimist. Siin paiknes muu hulgas Eesti Raadio I programmi kesklaine saatja, mille levisagedus oli 290m ja siit levis eestikeelne raadioprogramm üle Euroopa. Valmides kandis rangetele julgeolekunõuetele allutatud kompleks nimetust NSVL Sideministeeriumi Volinikevalitsuse „Objekt 88“, kinnise nimetusega postkast 115. Vundamendi ettevalmistustööd algasid 1947 novembris.
Hoone ehitusprojekt valmis 1948 veebruaris, peamised ehitustööd lõppesid 1949 sügisel, kuid sisseseadet paigaldati veel terve aasta.
Raadiokeskuse tehniline hoone on projekteeritud spetsiaalselt Inglise päritolu raadiosaatja „Standard“ seadmete vajadusi arvestades NSVL Sideministeeriumi Riikliku Nõukogude Ehitusmontaaži trusti nr. 15 projekteerimisosakonnas Moskvas. Saatja saadi II MS järel Ungarist reparatsioonivarana. Paefassaadide ning raudbetoonist karkassiga hoone on ehitatud stalinistliku klassitsismi stiilis. Raadiokeskuse kompleksi esimeses ehitusjärgus valmisid lisaks tehnilisele ka väravahoone, pumbamaja ja antennipaviljon. Kompleksi sissepääsu juurde istutati
elupuudeallee ja rajati madalhaljastus. Samuti valmisid esimeses järgus „Standardi“ praeguseks hävinud mastantenn, mis pärast
avariid ümber ehitati, asulas paiknev töötajate elamu ning
alajaam. Laitse loss kohandati raadiokeskuse administratiivhooneks.
Raadiokeskus suleti kesklaine saatja väljalülitamise järel 1 juulil 1998. Detailselt selle kompleksi kohta saab lugeda siit eksperthinnangust.

Huvitaval kombel on säilinud värava kohal täiesti tervena tänavavalgustus. Hooned ise on muidugi kõvasti rämpsu täis, aga iseenesest need Stalini aegsed hooned on suht hea ehituskvaliteediga ei mingeid pragusi jne. Neist hoonetest saaks veel päris ägedaid asju teha kui vaid leiduks tegija. Väravahoone katus on muidugi läbi ja tänu sellele on sisse varisenud ka osa lage, see oli natuke ära rikkunud korraliku diivani 😉 😉 Peahoone näeb eemalt välja muljetavaldav, isegi ENSV vapp on ilusti säilinud.

Kõigepealt otsustasime territooriumil luusida ja pärast kolistada peahoones. Huvitaval kombel polegi kõrvalhooned prügi täis veetud nagu see tavaliselt mujal esineb. Samas oli kinnistu tagumine osa täis hullult puitmaterjali, ilmselt mingid vanad barakkide detailid. Keegi saaks sealt väga korraliku koguse talvekütet kui pusida viitsiks. Kummalisel kombel vedeles siin loomaluid hullult, ei tea mis värk nendega on….

Kui natuke territooriumi uuritud kobisime uurima peahooneid. Kogu territoorium sitaks suur ja kõike läbi luusida ei viitsinud, paar asja peab ikka järgmiseks korraks ka jääma 😉 Peahoone taga väljakul vedeles paat huvitav miks see seal niimoodi suva koha peal on…. Peahoone juurdeehitus polnud midagi erilist, nagu iga suva tööstushoone ikka. Vähe maha kukkunud voodri vahel oli ikka soojustust ka näha, ehitajad polnudki koju tassinud 😉 Aga noh kui komsomoli lööktööna ehitati siis polnud aega kellelegi viia ka 😀 😀 Päris korralik galerii oli kahe maja vahel tehtud, osad klaasplokid muidugi puru pekstud aga mulje ikkagi päris soliidne.

Teise korruse akendest avaneb ümbruskonnale väike vaade ka. Taamal oli üks sinine maja aga sinna ei viitsinud lonkida. Järgmine kord lähen vaatan mis värk on sellega.

Kurrrrjaaa peahoone nägi seest välja nagu mingi mõis, kõrged laed, sambad jne. Tekib küsimus miks salajase raadiojaama hooneks oli vaja ehitada nii edev hoone. Kui seda hoone vähe vuntsida siis elusees ei ütle, et see pole mõis 😉

Rõdult avanes väga tsill vaade värava suunas. Kui allee oleks hooldatud siis täpselt nagu mõis. Kolasime veel pumbajaamas ja miski kummalise künka otsas mille sees mingid ruumid. Alla ei hakanud muidugi turnima, tundusid olema nii 5 – 6 meetrit sügavad. Korralikku taskulampi polnud ka kaasas, et vaadata mis seal all täpsemalt on. Aga igatahes täiesti kuiv ruum paistis. Kokkuvõtvalt päris huvitav kompleks… kahju, et ripakile jäänud. Siit edasi kimasime Padise kloostrit avastama aga sellest lähemalt ükspäev 😉