Viimne puhkepaik
-
Põnevaid leide kalmistutel
Vahepeal sai kõvasti toimetatud kalmistutel ja eks ikka hakkab silma mõningaid ägedaid asju. Muidu ikka näed hauakividel kas portreid, puid, maju, maastikke, meremotiive jne. Nüüd jäi üks stiilne traktor ka silma. Puht juhuslikult sattusin Liival ka meie Julka hauale. Väga äge ja ilus pilt hauakivil Julkast koos teenistuskoeraga. Samuti on silma jäänud stiilne hammikatest küünlajalg. Ühel üleaedsel kalmistul nägin ägeda disainiga metallristi. Ja kui piirdeid olen näinud kõikvõimalikest materjalidest mis üldse kättesaadavad on olnud siis siiani polnud veel näinud klaasplokkidest piiret. Nüüd on see ka nähtud.
Samuti kohtab kalmistul kõikvõimalikke elukaid, kahjuks muidugi ei ole koguaeg aega neid pildistada. Aga linnud, oravad ja jänesed on täitsa igapäevased. Isegi rebaseid, kitsi, lambaid jne on silma hakanud. Vanade platsidel olevate kõnniteeplaatide alt tuleb ka nähtavale nii sitikaid kui sisalikke, ükskord isegi oli seal peidus väike nastik. Isegi Türgi lippu näeb. Ühel kalmistul, kus oli pikemalt asjatamist käis kass aegajalt vaatamas kuidas platsi renoveerimine edeneb 😉
-
Harju-Madise kalmistut uurimas
See oli üks väheseid Harjumaa kalmistuid kus veel toimetanud pole. See on suhteliselt uus kalmistu, matma hakati siin 1915 aasta paiku, samal ajal on rajatud ka väike kabel. Siia on maetud ka vange nii II MS paiku kui ka tänapäeval. Kui toimetused tehtud vaatasime veidi ringi, mida põnevat kohtab siin kalmistul. Kalmistu ise suhteliselt korras ja puhas, siin näeb päris palju omamoodi ristiga hauasambaid. Mõned huvitavad metallist õigeusu ristikesed ka. Miks mõnel ristil on all veel üks risti pulk pole siiani täpsemalt teada saanud, nii mõneltki inimeselt küsinud aga selgust pole ikka.
Eks siiagi kalmistule ole jõudnud sillutiskivid, puidust peenrapiirded jne. Muidugi paar huvitavat asja oli ka mida pole kuskil mujal veel kohanud. Metallist küünlalatern mida ei kustuta ega kõiguta ükski torm. See on hea, kõik püsib paigal ja tühjaks põlenud plasttopsid ei veere mööda kalmistut. Teine äge asi oli klaasist hauaplaat, päris stiilne nägi välja.
-
Hauahoolduse hooaeg
Eelmisel aastal umbes samal ajal sai päris kõvasti pusitud ja nii mõnigi haud sai uue ilme. Sellel aastal katsume jätkata sama joont, kuigi veidi teise eesmärgiga. Lihtsalt ei jõua kõike teha ja kõike mis tahetakse ei saagi teha, sest seadus või eeskiri ei luba. Ühesõnaga betooni ei vala, plastlilli ei vii ja küünalde osas on ka mõned mõtted.
Muidugi kui nüüd natuke tagasi vaadata siis 2019 aastal renoveerisime viimase hauaplatsi paar päeva enne jõule, nii soe ilm oli. 2020 alustasime esimese suurema tööga alles aprilli teises pooles ja lõpetasime hooaja novembris. Hooaja viimasteks töödeks oli Liiva kalmistul ühe pisikese platsi korrastamine, hauaplaadil kirje taastamine ning üks vähe suurem plats kuhu läks kliendi soovil uus kandilistest paekivitükkidest piire.
Käesolev hooaeg algas tegelikult juba jaanuaris küünalde viimisega ning täiega läks käima märtsi lõpus. On tehtud ka juba esimesed riisumised ja lillede istutamised.
Mõne suurema töö käigus sai välja kaevatud ja puhastatud mulla alla mattunud platsipiire, puhastatud hauakivid, vahetatud liiv jne. Siinsel platsil on näha, et piire ei ole sirge. Sellel on väga lihtne häda, omalajal oli kombeks kivid kinni panna betooniga ja nüüd kui oleks vaja katkist kivi asendada tuleb kogu piire lahti lammutada. Aga kui paekivi on juba oma aja ära elanud piirdena siis on seda praktiliselt võimatu teha ilma, et ülejäänud kivid ära ei laguneks. Sellisel juhul on juba mõistlikum uus piire panna. Sellist paekivi betooniga kinnitamise kommet on mõnel kalmistul tänapäevalgi. Jah saab küll ilusa vahekohtadeta müüri aga vajadusega mõni üksik lagunenud kivi välja vahetada lammutad kogu piirde. Nii, et siin on asjadega nii ja naa. Meie paneme paekivipiirde paika nn. lahtisel meetodil.
Siin on nüüd eemaldatud ja utiliseeritud vana praktiliselt täiesti lagunenud piire ning paigaldatud uus, tellija joonise järgi tehtud paekivipiire. Kasutatud on tavapärasest laiemat tehases mõõtu lõigatud paekivi. Harvendatud sai kõvasti päitsis olevat sirelihekki, et piire üldse paika mahuks. Siin pole plats veel päris valmis, ootame uut hauakivi plaadi asemele. Ja neid valmimisjärgus platse on veel terve hulk, mis ootab liiva, mis kruusa jne. Aga nendest platsidest kirjutame ka ükspäev.
Uute tööde tellimusi võib ikka saata. Igasugu hooldused, koristused, renoveerimised, puhastamised ja piirete ehitamised sobivad. Betoonivalu pole päris minu eriala, selle kohta ütlen kohe ära, et pöörduge mujale. Aga paekivipiirded on just täpselt see, mida hea meelega ehitan ja remondin. Kontaktid on siin.
-
Hooaeg avatud
Selle aasta esimesed küünlad kalmistule toimetatud. Mõnusalt lumine surnuaed ja mis huvitav, et mitte ühtki inimese jälge polnud veel märgata kuigi viimasest lumesajust juba mitu päeva möödas.
Mõtlesime, et sellel aastal katsetame klaasküünaldega ja seda puht praktilisel eesmärgil. Kesta saab korduvkasutada ja sinna sisse põlenud küünla asemel mahub õliküünal ja klaaskest on dekoratiivne ka. See omakorda põleb palju kauem kui parafiinist küünal. Ja mis veel eriti oluline… klaasküünal on raske ning tuul ei puhu seda ümber. Sellega väldib seda, et tuul neid tühje plastkesti mööda kalmistut ringi ei veereta. Varasem kogemus plastist hauaküünaldega on see….. nagu on tuulisem pead vaatama kuidas küünal panna, et tuul pikali ei lükkaks või ära ei puhuks. Hea on kui hauaplatsi katteks on puistematerjal. Sellisel juhul saab plastist küünla veidi süvendada platsi aga kui pole siis jääb vaid loota, et äkki tuul ei puhu pikali. Aga klaasküünlaga seda probleemi ei ole kui just mingit väga hullu tormi pole. Klaasküünal põleb tuulise ilmaga vägagi hästi ja pole karta, et tuul ära puhub.
-
Tartu kalmistutel luusimas
Oli vähe asjatamist Tartu Maarja kalmistul ja kui asjad aetud sai veidi ringi ka vaadatud. Tegelikult siin koos terve joru kalmistuid Ühise nimega Raadi kalmistud. Nagu vanemad kalmistud ikka sai ka siinne kalmistu alguse 1773. aastal kui keisrinna Katariina II ukaasiga keelati surnute matmine linna piires kirikutesse ja kirikuaedadesse. Esimesena mõõdeti Raadil maatükid välja Jaani ja Uspenski kiriku kogudustele. Hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud ning see hõlmab nüüd Peetri, Maarja, Vana – Jaani ja Ülikooli kalmistu ning Sõjaväekalmistu. Kunagi olla siin olnud ka väikesed juudi ja islamiusuliste kalmistud aga tänaseks on need hävinud. Siin leidub hulgaliselt kõikvõimalikke põnevaid kabeleid, hauakive jne. Üks selline äge oli Karl Arraku perekonna oma. Väidetavalt saabus vennike linna puruvaesena ja temast sai andekas ärimees. Igatahes kabel palju edevam kui mõnel von’il 😀
Päris huvitava väravaga metallaed oli siin, polegi sellist kuskil mujal täheldanud. Päris korralik omaaegne meistritöö. Muidugi kuulsuseid on siia maetud ikka mehiselt.
Siin oli ka üks päris huvitav mälestusmärk, mille pealt tahvlid ära kakutud ja miskipärast pole neid ka taastatud. Huvitav miks…. See peaks olema miski raudteeõnnetuse ohvrite matmispaik. Vene tsaariarmee sõdurite ühishaud ka siin olemas. Ja muidugi ei puudu siit kalmistult ka hooldamata hauaplatsid, neid jäi silma ikka õige mitmeid. Aga iseenesest on see üks päris põnev kalmistu kalmistuturismiks.
-
Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.
Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.
Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.
Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Kohalikust muuseumist pidavat olema võimalik seda sebida. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.
-
Kas vanast saab asja?
Meie tarbimisühiskonnas on kombeks asjad minema visata kui nad on määrdunud….. eelarvamusega, et nendest ei saa asja. Sageli platsi hooldades ütlevad tellijad, et visake vana vaas minema ja pange uus. Enne kui seda tegema hakkan viskan ikka pilgu peale. Üldjuhul saab neist veel asja ja peale puhastamist teenivad oma otstarvet rõõmsalt edasi. Tegelikult on see kättevõtmise asi. Üritame vähendada tarbimist ja prügi teket. Nii nagu saab kalmistul puhastada vana piiret saab sama edukalt puhastada ka päevinäinud vaasi. Peale puhastust näeb välja uueväärne.
