Viimne puhkepaik
-
Hooaja kokkuvõte
Hooaeg hakkab vaikselt mööda saama ja nii nagu juba traditsiooniks saanud teeme väikese kokkuvõtte tehtud töödest. Loomulikult ei jõua siia üles panna kõiki neid sadu töid mis hooaja jooksul tehtud said, vaid piirdume väikese galeriiga. Siin on mõned pildid kuidas lihtsalt vana piirde asendamine uuega muudab kardinaalselt platsi ilmet. Igakord ei peagi uut piiret ehitama, üsna lihtsalt ja soodsalt saab platsile uue ilme kui see lihtsalt lahti võtta, pesta ja tagasi panna.
Vahel saab platsile uue ilme lihtsa liivavahetuse või mõninga kujunduselemendi lisamisega. Näiteks kaarjad peenranurgad näevad palju ilusamad välja kui sirged. Vahel oleme kliendi soovil mõned platsid plaatinud, et vähendada hooldekulu. Tegelikkuses on see petlik arusaam. Võibolla esimesed paar aastat saate vähese hooldusega läbi, aga siis hakkab plaatide vahedesse tekkima sammal ja kogunema mustus ning hoolduskulu läheb hoopis suuremaks. Nüüd tuleb hakata plaate pesema ja plaadivahesid käsitsi puhastama ja see on päris ajamahukas töö. Varasemalt olen siin juba piisavalt kirjutanud nö “hooldevabadest” platsidest. Kui tahate läbi saada vähese hooldusega siis traditsioonilisel kujul plaatimine see nüüd kohe kindlasti ei ole. Kui tahate ikkagi plaatida siis pigem kaaluge ühe suure monoliitplaadi paigaldust. Aga sellel on oma head ja vead, hooldust kordi vähem kui plaaditud platsil, aga kui on vaja kedagi matta siis tuleb igakord kraana tellida 😉
Loomulikult ehitame ka uusi piirdeid erinevatest materjalidest, näiteks lihvbetoon või erinevas versioonis paekivist. Muidugi kui keegi soovib paekivile sarnast alternatiivi, siis sobib selleks imehästi klombitud graniit. See on küll märgatavalt kallim aga ka vastupidavam ilmaoludele. Astumisplaatideks sobivad standardsete betoonist kõnniteeplaatide asemele vabakujulised looduskivid, mis näevad palju ilusamad välja. Meie kasutame selleks tumedaid ilmastikukindlaid kiltkiviplaate. Tavalised siseruumides kasutatavad plaadid välitingimustesse ei sobi.
Vahel kaob piire pinnasesse ja seda mitte lihtsalt külmakergete või vajumiste tõttu, vaid lihtsa laiskuse või teadmatuse tõttu. Vana läbikasvanud liiva ei viitsita pealt ära koorida ja utiliseerida, vaid tuuakse lihtsalt juurde. Lõppkokkuvõttes ongi piire peale toodud pinnasesse mattunud.
-
Võisiku mõisa kalmistu
Võisiku mõisa kalmistu rajati mõisnike von Bockide perekonna poolt ilmselt 18 sajandi teises pooles mõisahäärberist ca 1,3 kilomeetri kaugusele ja on miskipärast poolringi kujuline. Kalmistut ennast ümbritseb paekivimüür mis restaureeriti 1980ndatel aastatel. Väidetavalt paigaldati siis ka Timotheus eberhard von Bocki(1787-1836) uus hauakivi ning puhastati kalmistu võsast. Miks just temale uus hauakivi pandi ei tea. Aga selle balti aadlikust Võisiku mõisniku, vene polkovniku ja oma aja teisitimõtleja kirjutas kuulsaks Jaan Kross oma romaaniga “Keisri hull”.
Erinevate allikate põhjal peaks siin olema haudu kolmekümne tuuris, aga algupärast siin eriti midagi säilinud ei ole. On üksikuid säilinud riste ja hauaplaatide fragmente, muud ei midagi. Eks see nõuka aeg oli üks imelik aeg, siis polnud miski püha. Seda kalmistut on püütud aegade jooksul isegi traktoriga siledaks lükata, ikkagi buržui värk ja see tuleb hävitada 😀 😀 Väidetavalt olla kabelis hoitud isegi peete ja kaalikaid. Seda ma muidugi eriti ei imesta ka, kabel näeb välja nagu maakelder, pole sellist varem kohanudki. Algul mõtlesingi, mida värki, kes kalmistule maakeldri ehitanud on…
Kusjuures selle künka sees mis ümbritseb kabelit on 5 hauakambrit kuhu saab turist veidi sisse ka piiluda 😉 Seal muidugi midagi põnevat näha ei ole. Need korrastati ja avati huvilistele 2007 aastal restaureerimise käigus.
-
Harju-Risti vana kalmistu
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Mõigu vana kalmistu, nüüd siis viskasime pilgu peale mida põnevat on Harju-Risti vanal kalmistul. Vanadelt kalmistutelt leiab päris huvitavat kujundust. Kõigepealt hakkas silma muidugi kuskil nurgataguses känguru märk. Ei saanud väga aru, kas känguru annab seal 20 minna või mul tuleb 20 sõita 😀 😀 Huvitav on muidugi see, et ilmselt rajati see kalmistu 18 sajandil peale Katariina ukaasi, mis keelas kirikuaedadesse matmise. Aga miks ta siin uuesti maha jäeti ja ringiga kirikuaias tagasi ollakse ei tea. Siin on järgi veel üllatavalt palju vanu raudriste, ilmselt siia paarikümneaasta tagune metallibuum ei jõudnud. Leidsin isegi mõne korrastatud platsi ja värske hauakivi, kuigi minu teada siia enam kedagi ei maeta.
Muidugi hakkas silma ka paar päris omapärast hauaplaadi alust 😉 Algul möödaminnes ei süvenenudki asjasse, aga midagi jäi kripeldama. Lonkisin tagasi ja vaatasin, et päris moodne lahendus. Plaadialus oli tehtud jämedast alumiiniumkaablist, pole selliseid mujal kohanudki. Muidugi kõige lahedama asja leidsin ühe vana raudristi pealt. Ei tea, kas kadunukese ära saatja oli miski pullimees või kiuslik naaber 😀 😀 Aga ehk oli hoopis aus lausuja…. Sellist ütlust pole varem kuskil kohanudki
-
Mõigu kalmistu
Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast.
Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada. Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.
Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.
Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.
-
Rootsi maakalmistu
Seekord vaatasime üle Rootsis Högbo kalmistu. See on pisike tagasihoidlik külakalmistu millel asub ka vana puitkirik. Kusjuures väidetavalt oli kirik algselt mujal ja alles 1777 aastal toodi see kirik praegusesse asukohta. Kalmistu vanimad matused ulatuvad 18 sajandisse, kalmistu ise on üsnagi korrapärase kujundusega. Ühesõnaga pargi laadse stiiliga metsakalmistu. Ei ole mingit blingi, vaid ilusad sirged hauaread, korralikud jalgteed ja isegi pingid väikeseks puhkuseks. Kohati on pinkide juures päris huvitava lahendusega lillepotid ja vaasid. Ma seda teemat selgeks ei saanudki miks on selline omapärane lahendus. Ja muideks isegi kaamerad on kalmistul üleval
Muidugi näeb ka siin erineva disainiga hauakive ja mõningaid raudaedu kuid valdav osa platse on siiski muruplatsid tagasihoidliku lillepeenraga. Üks huvitav lahendus jäi siiski silma. Vaatasin, et osade platside juures väikesed sildid miski rootsikeelse kirjaga. Algul mõtlesin, et äkki mingi sama teema nagu meil, et hooldamata platsile lüüakse silt püsti. Samas mõtlen, et plats ju vinksvonks korras, mis nagu sildi point on? Aga vot mis selgus, siin pannakse silt hoopis sinna platsile kuhu on tellitud aastane hooldus.
-
Gröönimaa kalmistu
Väike ülevaade Gröönimaa kalmistutest, vähesed teavad, et siinsed kalmistud on seoses karmide ilmastikutingimustega üsnagi ainulaadsed. Need peegeldavad mitte ainult kohalikke uskumusi, vaid ka elu äärmuslikus kliimas. Kusjuures kalmistuid on siin palju, praktiliselt igas asulas on kalmistu. Need erinevad märgatavalt sellest, mida näeb mujal maailmas, tüüpiline kalmistu asub sageli lumisel mäenõlval või fjordi ääres, kust avaneb vaade merele või liustikele. Huvitav on muidugi see, et mingit kindlat kriteeriumi kalmistu osas ei ole, kohati on need aiaga piiratud kohati mitte, millest see oleneb ei tea. Eestipärasest kõrghaljastusest võib siin ainult unistada. Kõrgeim haljastus kalmistutel on pohlavarred 😉 Muidugi omapärane on siin ka see, et meile nii tavalisi hauakive või hauaplaate siin praktiliselt ei kohta. Valdav osa on valged puitristid nimetahvlitega
Ega hauapiirdedki mis meil üsna tavalised on siin tagasihoidlikud. Kas tagasihoidlik puitpiire, kividest laotud piire või väike samblakuhil pohladega. Muidugi kohati näeb hauaplatsidel kattena ka liiva või killustikku. Huvitav kust siin puitu võetakse kui metsa ei kasva. Muidugi on huvitav ka see, et siin kasutatakse päris palju plastlilli ja pärgi. Väidetavalt maetakse siin võimalusel ainult suvel, siis kui maa pehmem. Need kes muul ajal surevad hoitakse külmas suveni. Teine huvitav väide on see, et meeste haudadel pidavat olema valdavalt sinised lilled ja naiste omadel punased.
-
Barcelona kalmistu
Mööda maailma luusides tutvume kindlasti mõne kohaliku kalmistuga ajendatuna professionaalsest kretinismist. Seekord vaatasime üle Hispaanias Barcelona suurima ja kogu Hispaania ühe suurema Montjuïci kalmistu. Kalmistu rajati 1883 aastal Montjuïci mäe nõlvale terrassidena ja laiub tänapäeval ca 56 hektaril. Siin on väidetavalt üle 150 000 haua tuhandete perekonnakabelite ja mausoleumidega, urniseintest ei hakka rääkimagi. Maetuid kokku pidavat olema üle 1 000 000
Montjuïci kalmistut tasub kindlasti külastada kuna siin saab näha erinevaid viise, kuidas Hispaanias matetakse. Näiteks, suurejoonelised mausoleumid, millest enamik sellel kalmistul on neogooti stiilis, tavalised muldkalmed mis on kaunistatud pühakute kujudega või perekondlikud võlvkambrid. Siin näeb ka hauakambreid mille niššidesse pannakse kirstud. Kusjuures huvitav on see, et kunagisel Hispaania koloniaalmaal Dominikaanis olid need mitmekordsed hauakambrid oma niššidega täiesti tavalised asjad. Ainuke vahe selles, et siinne kalmistu on ilusti korras aga sealsed nägid rohkem prügimäena välja. Siin võib üksteise peal olla kuni kaheksa hauda. Siin pidavat paremad ja edevamad kohad sõltuma sellest kui palju pereliikmed on valmis hauda ja selle hooldusse investeerima. Huvitav, et ega Hispaania kalmistu väga näiteks Itaalia omast ei erine. Ka siin võid käia lõug põlveni lahti vajunud imestusest.
Mausoleume näeb siin ikka väga erinevate kujundustega. Mõni on rajatud keset platsi, samas teised on uuristatud mäenõlva sisse. Kusjuures nii mõnigi on seest plaaditud nagu vannituba.
Hauakambrid on kohati reas nagu garaažid. Ja muidugi urniseinad on nii kõrged, et ülemiste ridade juurde pääsed redeliga. Kusjuures redelid selleks otstarbeks on siin täiesti olemas. Silma jäi muidugi kohe see plastmassihullus lillede näol. Neid näeb siin kahjuks ikka üsna palju.
Ja muideks siin läheduses on ka katafalkide muuseum, aga sellest kirjutan ükspäev eraldi 😉
