Tsill
-
Marimetsa raba
Nonii sai siis Marimetsas ka üle pika aja käidud. Kõigepealt tuleb parklast päris pikk maa mööda põlluserva vantsida metsani ja sealt edasi veel veidi metsarada rabani. Iseenesest muidugi põnev, saab sipelgate ja muude elukate toimetamist uurida. Näeb ka loodusjõudude tegutsemise jälgi. Tuulele ei ole jämedate puude maha murdmine mingi probleem 😉
Kui vähegi silmad telefonist üles tõsta ja ringi vaadata siis näeb ikka väga palju põnevat ja ilusat. Loodusmatku korraldades näen päris tihti kuidas ümbrust üldse ei nähta ega tahetagi näha, tähtsam on telefoni näppida. Ja kui matka lõpus küsid, mida te uut nägite, siis enamjaolt ei osata vastata mida nähti peale oma telefoni ekraani 😀 Ja päris palju kuuleb vastuseks, et ega ma ise ei tahtnudki tulla aga sõber kutsus. Tekib küsimus, miks sa lähed vaatama seda mis sind absoluutselt ei huvita. Siit meil tulevadki need tänapäevased “eksperdid”, suunamudijad ja muud tegelased, kes tegelikult päris asjadest midagi ei tea.
Kurja küll 😀 😀 Vanasti siin rabas luusides oli laudtee ikka natuke sinka-vonka aga nüüd uus praktiliselt noolsirge nagu Tartu maantee. Huvitav kes selle peale küll tuli. Hea oli selle asja juures muidugi see, et nüüd ehk saab ratastooliga ka rabasse kui osav vennike oled. Vantsisime tükk aega seda noolsirged laudteed kuni jõudsime enamvähem raba keskele. Siin oli päris kobe vaatetorn ja isegi ujumiskoht meisterdatud. Selliseid ujumiskohti võiks RMK ka mujal rabades teha, päris tsill värk 😉
Tagasiteel tuli üks linavästrik päris julgelt uurima mida me seal kolame 😉 ja üks päris pirakas nastik ajas ka oma ussiasju metsas.
-
Gorod Narva
Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.
Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.
Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉
Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.
Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.
Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀
Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉
Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.
-
Noarootsis
Noarootsi kandis kalmistutel asjatades näpistasime aega ka ümbruskonnaga tutvumiseks. Kõigepealt põikasime sisse Riguldi mõisa, iseenesest on Läänemaa mõisad välimuselt üsnagi tagasihoidlikud võrreldes muu Eestiga. Mõisa peahoone meenutab pigem suurt ja uhket taluhoonet kui mõisa. Mõis rajati ilmselt kuskil 1620 aastate paiku Robert Woldecki poolt ja aegade jooksul on käinud läbi nii mitmetegi kuulsate mõisnike käest. Tänapäeval on mõis erivajadustega noorte päralt. Sisse ei hakanud sinna minema, vaatasime põgusalt mõne kõrvalhoone varemeid ja tuiskasime edasi.
Edasi kimasime kiirelt Österby sadamasse, piilusime üle lahe Haapsalu panoraami ja võtsime suuna Saare mõisale millega tahtsime lähemalt tutvuda. Põikasime korraks sisse ka kohalikku pritsukuuri 😉 Saare mõisas tutvusime põgusalt mõisaga. Huvitav on see, et peale Põhjasõda ostis mõisa von Rosen ja see on tänapäevani selle suguvõsa omanduses. Aastatel 1995 – 2001 viis Gustav von Rosen mõisas läbi korraliku restaureerimise. Mõisas on väike vägagi mõistliku hinnaga majutus. Läheduses asub veel nii mõnigi linnuvaatlustorn ja muideks siia mõisa saab tulla ka lennukiga. Mõisa juurde kuulub väikelennukitele sobilik lennurada. Meie panime muidugi rohkem rõhku Lyckholmi muuseumile mis on rajatud mõisa endisesse hobusetalli. Muuseumis saab ülevaate Noarootsi ajaloost, pearõhk on suunatud Eesti Vabariigile aastatel 1918-1940. Näeb erinevaid majapidamistarbeid ja tööriistu, mida kasutati tol ajal põllutöödel ja mis rõhutavad head põllumajandusalast koostööd Lyckholmis elavate eestlaste, rootslaste, sakslaste ja soomlaste vahel. Egs siit puudu ka esivanemate käsitööriistad. Ka üks väga lahe koht kus tasub käia.
-
Alempoisi muinaskihelkond
Ükspäev luusisime Vahastu kandis. Iseenesest on see päris huvitav kohake, siitkaudu kulges muinasaegne suvine maantee Tallinnast läbi Viljandi Riiga. Siinsamas kindlustas Alempoisi muinaskihelkonna põhjapiiri Vahastu linnus. Huvitaval kombel kandis see küla tol ajal Raasiku nime kuni Rootsi ajani välja. Rootsi ajal rajati Raasiku külast veidi eemale Vahastu mõis, mille järgi nimetati hiljem ümber nii Raasiku küla, kirik kui kogudus. Kiriku saamisloo on detailselt kirja pannud Karl Kirschbaum, oma eluloos kirjutab kuidas ta 1864 aastal pani kabelisse üles korjanduse karbi uue kiriku ehituse raha korjamiseks ja teatas, et võtab vastu ka ehitusmaterjali. Materjali võis igaüks tuua ilma käsuta niipalju kui tahtis. 1881 aastal sai kirik katuse alla ja pühitseti 1883 aastal. Siinses kirikus peaks olema kasutuses Jüri kirikust pärit orel. Kirikuaias on ka Vabadussõja mälestussammas mis püstitati sinna 1931 aastal ja lasti õhku 1940. Sammas taasavati 1989.
Omapärane teema on ka Vahastu mõisaga, mis oli arvatavasti Põhja – Eesti üks väiksemaid ja kehvemaid. Seda tõendab see, et mõisniku eluhoone ehk nn härrastemaja oli lihtne puitehitis. Hoone oli ühekorruseline, ainult hoone keskosas oli mingisugune katusekamber, kust pääses sissekäigu kohal asuvale väiksele rõdule. 1790 aastal ehitas parun Gumprecht mõisa juurde vabrikuhooned ja sulatusahju, et hakata soomaagist terast tootma. Aga oodatud terasekoormaid näha ei olnud, kuid parun rikastus silmnähtavalt. Teema lahenes, kui paruni abiline jäi vahele valeraha levitamisega ning mõisast leiti trükipress koos plaatidega valeraha trükkimiseks. Tänapäeval pole siin peale varemete eriti midagi.
Paar huvitavat legendi Vahastu kohta räägivad, et praegune Vahastu küla on nime saanud Kuimetsa-Türi tee serval lebava Vahastu Suurkivi järgi. Teine legend on, et vanasti kuulusid siinsed maad kloostrile. Vahastus peetud palju mesilasi ja siit saanud klooster vaha küünalde valmistamiseks. Sõnast vaha olevatki tekkinud Vahastu nimi. Kohapärimuse lugu räägib, et esimesteks Vahastu asukateks olevat olnud ühe Vene vürsti sõjaväest põgenenud sõjamehed, kes peale pikka metsas ekslemist leidnud siit sobiva elukoha. Seda pärimust püütakse tõestada sellega, et Vahastus olla olnud mitu venepärast perekonnanime ja palju õigeusulisi. Võta sa nüüd kinni mis tõsi mis mitte 😉 Aga igatahes on see kant päris põnev ja tasub luusimist.
-
Aluoja joastik
Möödaminnes põikasime sisse Aluoja joastiku juurde, polegi siin ammu käinud 😉 Iseenesest on see üks päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia, eriti suurvee ajal. Lonkisime kogu joastiku läbi, tegime paar pilti ja kimasime edasi Toila oru parki.
Toila oru park on suvel ilus ja siin tasub kindlasti käia. Purskkaevud ja roosid on imeilusad. Ja kuidagi tahaks siia mäe sisse ka saada, uksed ju paistavad nõlvas. Huvitav mis seal on?
Kõike ei jõua läbi kolada. Siin on nii rauarikka veega allikas, huvitav, kas rauamaaki ka leidub 😉 Ükspäev tuleb vist Toila spa pakett võtta, siis jõuab kõik nurgatagused läbi kolada.
-
Keila-Joa loss
Sai möödaminnes sisse põigatud Keila-Joa lossi. See juba üsna ammu avatud külastuseks aga pole aega saanud seda teostada, nüüd see lõpuks tehtud.
Siin saab soovi korral giidiga ekskursiooni ka sebida. Me sellest loobusime ja vaatasime omal käel. Väga tsill värk on aga pikalt ei hakka sellest leierdama. Kellel huvi saab ise piiluma minna. Siin korraldatakse üsna tihti üritusi.
Keldrikorrusel on väike hubane salong jne. Muidugi päris äge oleks kui kuskil oleks veidi juttu ja pildikesi Abwehri luurekoolist mis II MS ajal siin mingis mõisahoones asus.
-
Põltsamaa loss
Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.
Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.
Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada