Tsill
-
Koolitusel Anija mõisas ja Graniitvillas
Ega polegi ammu ise koolitusel käinud, tavaliselt teed ise õpitubasid. Aga seekord mõtlesin, et paar päris head koolitust jutti… Miks mitte ennast kah harida. Sai käidud Anija mõisas tootearenduskoolitusel, sealt sai paar päris head ideed mida hakkan vaikselt rakendama. Mõisas lubati piiluda ka uusi ruume mis said veel viimast lihvi töömeestelt. See oli päris hea, sai koolituse vahepeal jalga sirutada. Nüüd siis Graniitvillas järgmine koolitus. Polnudki siin sada aastat käinud, vahepeal päris kobedaks teine tehtud. Siin väike koolitus “Inimene kui bränd” Ka päris asjalik koolitus ja siit sain ka mõne päris hea idee. Ainuke s.. asi selle koolituse juures, et mitu tundi jutti ilma vaheajata. See suht surm minu selja jaoks. Ja need suht ebamugavad püstise seljaga toolid nii Anija mõisas kui Graniitvillas…. kes krt küll neid toodab…. Need toolid küll pikemalt istuma ei kutsu aga võibolla ongi eesmärk klientide kiire rotatsioon 😀 😀 Aga kook ja kohv korvas selle ära kuidagimoodi 😉
Pärast koolitust piilusin veidi saalis ringi…. Kõikvõimalikke ägedaid pronkskujukesi on siin saadaval. Hind on muidugi ulmeline aga kes ütles, et kunst peab odav olema 😉
-
Piiteri nurgatagused vol.3
Hommikul sügasime kohe Peterhofi, plaan oli kolada linnas ja purskaevude pargis. Hüppasime marsast maha paar peatust enne ülemist parki ja tiksusime mööda teed vaikselt edasi uurides mis tee äärde põnevat jääb. Muidu turistid veetakse ju tavaliselt ülemisse parki ja sealt otse purskaevude juurde aga siin külas on ikka vaadata ja vaadata nõrkemiseni. Esimese suurema peatuse tegime Peterhofi Peetri ja Pauli kiriku juures. Päris põnev kirik, meenutab pisut Piiteri verekirikut. Kirikuid on siin nagu putru igal nurgal aga selle kiriku saamislugu on päris huvitav. Väidetavalt olla olnud puudu kirikust kuhu mahuvad kõik kirikulised, eriti just lihtinimesed seetõttu Aleksander III andis käsu selline kirik ehitada ja määras kohaks Olga tiigi kalda. Kirikus on väga hea akustika ja kirik elas üle nii revolutsiooni kui ka Venemaa imelikud usu ja kirikuga võitlemise ajad, toimides 1937 aastani. Siis taheti kirik maatasa teha aga tööliste ja talupoegade palvel jäi see siiski tegemata. Algul oli plaan sinna teha klubi kuid tehti siiski ladu nagu tol ajal kombeks oli. Sõja ajal istusid kiriku tornis Aadu mehed…. suurtükkide tulekorrigeerijad, kuna siit oli hea vaade ümbrusele. Lõpuks lasid Jossifi mehed lasid puruks. 1970-ndatel aastatel hakati kirikut taastama ja 1994 aastal avati kirik täies mahus teenistuseks. Kirik on päris vägev ja tornist on väga ok vaade ümbrusele. Seal tasub täitsa käia.
Kiriku juurest edasi käisime luusisime vähe ülemises pargis ja siis alumises muidugi ka kui juba seal. Tavaliselt ju turist mujal ei käigi, vaatad 3 purskaevu ära ja juba ongi minek. Aga meil aega oli, panime trepist alla ja vasakule 😀 😀 Õigesti tegime seal oli täitsa käimata ja avastamata ala.
Seal puha “veenuse aed”, kaskaad “Kuldne mägi”, “Lõvi kaskaad” jne jne. Natuke ka mingit näitust teemal Peterhof sõja ajal. Aga sinna ilmselt veel rahvast ei lastud väga, sest remont käis igalpool ja rahvast polnud näha. Päris huvitav oli siin luusida.
Kui seal nurga taga sai tiir tehtud kobisime teisele poole tagasi. Mängisime turisti kah natuke 😀 😀 ja luusisime selle nö. turistimeka otsast lõpuni läbi. Siin polnud midagi muutunud nii nagu ta koguaeg olnud on nii ta ka oli. Aga sinna vasakule tahaks ükspäev tagasi minna ja vaadata mis seal veel on valmis saanud. Seal oli ju üks osa veel päris kinni. Nii, et trippidel tasub alati nurga taha vaadata 😉 Siin on veel lisaks sellele kus kolasime Aleksandri aed, Oranjenbaum ja veel miljon kohta mida vaadata aga lihtsalt ei jõua ühe korraga. Oligi õhtu käes ja kobisime kodu kotile. Järgmine hommik tuli kodutee ette võtta.
-
Piiteri nurgatagused vol.2
Hommikul kimasime otse Krestovski ostrovisse. Algselt oli plaan külastada lõbustusparki ja delfinaariumi. Metroost väljudes tiksusime mööda tänavat otse lõbustuspargi poole. Pargis luuras meid üks usin oravake, oli teine üsna julge ja tuli ligi manti nuruma. Kahjuks meil talle midagi pakkuda ei olnud. Edasi oli pargis väike vahva kivilatern. See kingiti jaapanlaste poolt Peterburile 300 aastapäeva ja sõbralike suhete hoidmise eest. Siin tsillisime vähe erinevatel atraktsioonidel, luusisime pargis jne. Päris äge kohake ja turisti siia ei tooda ning enamus inimesi ei teagi, et Piiteris dino- ja lõbustuspark on 😀 See on jälle selline lahe kohake kus soovitan igaljuhul käia. Tegevust jätkub nii suurtele kui väikestele ja hinnad suht mõistlikud.
Kui lõbustuspargist sai kopp ette käisime siinsamas lähedal oleva väiksel saarel kus asub Kirovi nimeline kultuuri- ja puhkepark. Asssa raks kus see oli äge koht tiksumiseks. Eriti tsill on seal muidugi käia oma südamedaamiga jalutamas…. ükspäev teen ära 😉 No ikka niiiiiiii super koht. Rahulik, vaikne park ja need lõputud lillepeenrad, vanikud, tiigid, promenaad, kaunistatud paadid jne jne. Nu seda peab oma silmaga nägema. Isegi meie sõbraga käisime seal suu lahti 😀 😀 et mida värki. Müts maha tegijate ees. Ja niimoodi märkamatult oli päev viuh läbi, delfinaariumi ei jõudnudki…
-
Kopaga põllul
Ema käskis ruttu enne talve veel aiamaa üles kaevata, kesse siis viitsib labidaga vehkida kui kopp olemas 😀 😀 Tegelikult oli vaja kiirelt üks ehitusalune objekt üle vaadata aga kohapeal selgus, et maa külmunud miski 10 senti. Labidaga pole siin midagi teha, kangi vaja 😀 Aga noh pikk maa maha sõidetud ja maaomanikul kiire asjaga 😉 Mis siin ikka… kopp aitab ikka hädast välja. Selle käivitamine võttis muidugi aega aga asja sai. Päris tsill oli detekaga mööda põldu lonkida kui kopp sõidab sabas ja ootab kust münti kaevata 😀 😀 Näitad näpuga ja vend lööb kopa maasse, augud tulid küll megasuured aga mis teha… Manti ei tulnudki, ainult rämps…. vanad ämbrid, traadijupid, poldid, naelad jne. Ükspäev lähen kaevan edasi äkki siis tuleb midagi 😉
-
Piiteri nurgatagused vol.1
Ükspäev oli plaan kolada Piiteri nurgatagustes, just seal kuhu turisti ei viida või ise ei satu. Aga esimene plaanitud päev läks ikka nii nagu minema ei peaks 😀 😀 Sõber ei saanud Moskvast Piiterisse hommikuks vaid jõudis alles peale lõunat. Seega pidin ise vähe aega parajaks tegema, egas midagi turnisin Iisaku katedraalis vähe ja uurisin ümbrust. Äkki jääb miskit põnevat silma mida peaks vaatama minema 😉 😉 Vaated iseenesest linnale on sealt head aga midagi erilist silma ei jäänud. Venitasin ennast alla tagasi ja tiksusin vaikselt paleeväljakule, sealt edasi Moskva väravate juurde ja oligi aeg rongile vastu minna. Sõps tuli Sapsan-iga, see päris tige rong annab minna Piiteri ja Moskva vahel 250 km/h ja umbes 3,5 tunniga sõidab selle vahe ära…. Pole paha 😉
Kui sõpsiga trehvatud otsustasime käigult, et täna enam väga kuskile ei jõua ja tiksume linnas. Homme vaatame mis saama hakkab. Mõeldud tehtud… põikasime sisse Grand Maket showmuuseumi 😀 Kui kiire tiir sinna tehtud lonkisime kesklinna poole. Tegime Nevskil Adamsoni majas väikse kohvi ja lonkisime üle tee Kaasani kirikusse. Algul mõtlesime verekirikusse ka minna aga loobusime sellest.
Tahtsime kirikus üles rõdule ka saada aga ei lastud miskipärast. Sinna üldse harva lastakse miskipärast. Tudeerisime niisama kirikut ja pärast tegime tiiru ümber kiriku kah. Kiriku kõrval pisikese pargi serval on selline päris lahe kaevuke. Sealt saab joogivett võtta kellel janu, kusjuures vesi oli päris hea maitsega. Edasi kobisime kodu kotile kuidagi suht vässud olime.
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis vol.2
Ei saa läbi ilma Piiterita 😀 veelvähem seiklusteta. Vajalik mootor mida me eelmine kord seiklusrikkalt taga ajasime oli jõudnud Moskvast Piiterisse. Ausalt öelda ei viitsinud sugugi minna, kuna Tallinnas oli casting reedel. Tükk aega praadisin kas lähen Piiterisse või castingule. Mõtlesin, et Andrus saab oma mootori sealt ise ka toodud, eelmine kord sai kõik niimoodi paika sebitud. Vot ja õhtul kell 10 tekkis selline kummaline tunne, et tuleb Piiteri minna. Helistan Andrusele, et korjake mind kodust peale nagu alati. Aga selgus, ta juba linnas ühistranspordiga ja ma peaks ennast ise sebima bussikasse 0.30 bussile. Naine seekord ei saanud meid viia aga vastu pidi küll tulema. Mõtlesin krt hakka veel taksot ka sebima…. ei lähe seekord. Krt mingi kummaline tunne ei andnud rahu. Küsisin sõbrantsilt kas ta täna taksot sõidab… Sõitis… Lubas mind bussikasse visata. Leppisin koha kokku, saatsin isegi kaardi kuhu ta mulle järgi tulema peaks kella 0.00 ajal. Sebisin kiirelt netist edasi-tagasi pileti Piiterisse ja seiklused algasid 😀
Tavaliselt ma lähen välja 5 min enne keskööd siis jõuan vabalt teisele poole raudteed ja aega jääb ülegi. Seekord läksin miskipärast 10 min varem välja ja mitte seda teed kust tavaliselt lähen vaid teist teed mööda 😀 😀 Jõuan natsa jalutada kui helistab sõbrants, et kle ma ei leia õiget kohta üles ja ise sõidab samal ajal nurga tagant välja täiesti sealt kohast kus ta sugugi olema ei peaks 😀 😀 Pole hullu ainult 3 kiltsane lisaring tuli 😀 Viskas mind viuh bussikasse aga kuna bussini oli aega jäime lobisema, polnud teda sada aastat näinud. Lõpuks vaatan, et paras aeg bussile minna ja küsin sõbrantsilt täiesti tühjalt kohalt… kas ta õhtul ka sõidab ja mind bussikast koju viib 😀 😀 Ütles pole probleem. Ega midagi viuh bussi ja taha otsa magama, esiots oli silmini täis aga taga terve pikk rida vaba, sai rahulikult sirutada ja pikali magada 😉 Hommikul Piiteris kobisime metroosse ja juba rongi astumas, et sõita Admiraliteiskisse juba tuttavasse kohvikusse kohvitama…. Mõtlesime ringi, et lähme hoopis käsitsi mööda Ligovskit Moskovski vaksali poole ja teeme aega parajaks. Vaatame miski uue kohviku tee ääres. Keerasimegi otsa ringi ja kobisime metroost välja tagasi 😀 😀 Vaatasime paari kohvikusse sisse aga need ei sobinud, lõpuks leidsime ühe pisikese kohviku värskete saiadega. Tegime väikse kohvi ja saiakese ning tiksusime edasi raudteejaama poole. Plaan oli veel käru ka kuskilt vaadata millega seda mootorit transportida.
Aega oli meil sitaks, mõtlesime, et kolame jaamas ja siis lähme raudteemuuseumi. Vaatasime jaama seinal raudtee skeemi Tallinn isegi 2 n kirjutatud nii nagu peab 😀 😀 muidu nad armastavad Tallinna 1 n kirjutada 😀 Hiina on siia ka jõudnud 😉 rongiajad on tabloodel Vene, Inglise ja Hiina keeles. Peldikud uurisime ka järgi, kõik potid roostevaba teras jne 😀 Ja ega siis saanud ka Sapsani vaatamata jätta. Kui meil siin halavad, et raudtee jube s… ja Partsu porgand üle 120 sõita ei saa muidu läheb lendu… vaja ehitada miski ulmeraudtee Railbalticu näol, et saaks 200 sahistada. Tekib küsimus kuidas venelased veel sitema raudtee peal kui meil… sahistavad Sapsaniga vabalt 250 kiltsa tunnis.
Kolasime vähe ka mööda nänniputkasi, Andrus võttis igaks juhuks paki Pofigini 😀 😀 pärast ilmselt läks tal seda vaja ka 😀 Krt ükskord kui mul oli siili kuju vaja tuustisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskilt ei leidnud…. Piiteris igas nänniputkas saadaval, võta millist tahad 😉 😉
Lõpuks hüppasime metroose ja kimasime Balti jaama. Seal oli plaanis käia raudteemuuseumis. Kuidagi oli ju vaja aeg kelle 13-ni parajaks teha.
Balti jaam on natuke teise süsteemiga kui Moskovski. Moskovskis saad perroonile ilma piletita ka aga siin saad ainult piletiga. Muuseum ise asub siinsamas jaama kõrval vanas depoos ja see loodi vene raudtee 180 aastapäeva puhul. Väidetavalt on see raudteemuuseum suurim venemaal ja üks suurimaid maailmas. Muuseumi kodukas on päris huvitav, seal saab muuseumi läbi käia ka virtuaalsena.
Siin on ilgelt suur siseekspositsioon ja nats on väljas ka. Kõike seda staffi saab uurida kahjuks ainult visuaalselt väljastpoolt sisse saab kiigata ainult mõnda üksikusse vagunisse. Päris äge oli näitusel muidugi auruveduri ristlõige. Üks aurukas oli päris pirakate ratastega ja see astus omalajal edasi 125 kiltsa tunnis…. See lasti välja 1956 aastal ja oli üks viimaseid NL välja lastud reisijateveoks mõeldud auruvedureid.
Kogu ekspositsiooni sai vaatata ka lae aluselt teelt, sealt näeb aknast ka välist ekspositsiooni.
Väline ekspositsioon oli mitte väga suur aga ühtteist siiski oli. Isegi selline kraana oli nagu ma BAM-il nägin 😀 😀 2 meest peal… üks on kraanajuht ja teine kütja, et ikka auru oleks 😀 😀 Venelaste tuumarong oli ka olemas. Muidugi paar asja olid kummalised…. Raudteekahur… see muidugi mitte raudtee jaoks ehitatud vaid ristleja pealt võetud ja raudteele kohandatud. See oli täitsa Vene – Soome ja II MS kasutusel. Kujutan ette kui see 305mm kahur kuskil raudteel litri pani siis raudtee värises Vladivostokini välja 😀 😀 Sarnased kuid natuke tummisemad kahurid olid meil Naissaare ja Aegna Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareides samuti kasutusel. Miskid paar soomustatud vagunit olid ka…. aga soomusrongi kui sellist ei olnud. Ja kitsarööpmelise raudtee kohta ei leidnud ka miskit. Ühesõnaga muuseum on äge aga korralik info eksponaatide kohta puudub ja sisse eksponaatidesse ei saa. Meie Lavasaare muuseumis saab vähemalt sisse ja Bresti raudteemuuseumis sai ka sisse.
Kui muuseumil tiir peal tegime väikse kohvi siinsamas muuseumi kohvikus. Masin oli küll hea aga kohv sitt…. söök iseenesest oli küll söödav. Seinalambid olid ägeda disainiga, peaks ka mõne sellise tegema 😉 Aga praegu pole aega vikulambi projekt on käsil, kui see saab valmis siis vaatame mis edasi
Lõpuks oli aeg Aleksi töö juurde minna ja selle mootoriga sebima hakata. Hüppasime Balti jaamas metroosse, siin on metroodes igalpool metallidetektorid ja mehitatud politseivalve. Nagu nägu või kott ei meeldi võetakse maha kontrolli. F… Andrus muidugi suure habeme ja seljakotiga 😀 😀 krt nagu läbi deteka läks nägin kuidas markeeriti kohe ära ja üks politseinik hakkas tema poole minema… Mõtlesin nonii korras päev…. Vaatan mis saama hakkab… see vaatas mulle korra otsa keeras poolelt sammult otsa ringi ja läks tagasi….. Ei tea mis värk oli… Lõpuks olime Aleksi juures ja läksime uuesti sööma. Seal oli miski selline söögikoht kus maksid 210 rutsi ja võisid süüa palju jaksasid nö rootsi lauas. Kuri karu valvas ukse juures, tahtsin küünised talt kuidagi ära nihverdada aga ei saanud, krt tädi istus kõrval ja valvas 😉 Kõhud täis sebisime selle mootoriga. Pidime sellele kuskile lattu järgi minema aga lasin Aleksil küsida äkki toob ise mingi raha eest bussijaama ära. Vana oli täitsa nõus, leppisime kokku, et toob mootori 15.30 bussijaama juurde. Seega meil jäi tiba vaba aega veel linnas laiata. Lonkisime jala mööda Ligovskit bussijaama. Käisime võtsime poest kodustele nänni, seekord siis tuntud Prisma ketist, väiksesse poodi ei julgenud minna äkki jälle ei saa osta nagu eelmine kord juhtus 😀 ja oligi mootor kohal. Vaatasime üle, kõik vinksvonks, arved ja asjad ka nii nagu vaja. Aga mis arvate kas keegi käru ostis 😀 😀 See junn koos pakendiga 40 kilo… näpus ikka ei tassi. Siis arutame kust kiirelt käru saame… ma räägin, et siinsamas poes seda ei ole, mine sinna nurga taha ehituspoodi seal on sobiv käru müügil. Andrus kauples, et me Aleksiga läheks ise vaataks käru ta niikaua uurib veel seda riistapuud. Tormasime minema ja viuh esimesse poodi sisse kus neid võiks müügil olla, oli kõike muud aga mitte käru. Nagu ma juba ennem ütlesin, et seal poes ei ole nii ka läks 😀 Läksime teise… seal oli ainuke ja täpselt sobiliku 50 kg kandevõimega käru olemas. Ostsime käru ära, see protseduur võttis muidugi aega…. Ühes letis kirjutatakse välja miskile suva paberilipikule sellega lähed kassasse maksad ära ja lähed kolmandasse kohta kes siis sulle selle käru näidisteletist lahti kakub 😀 😀 Lõpuks oli käru käes ja ruttu tagasi. Lõpuks kõik vinksvonks istume bussi ja ma ütlen Andrusele, et las Kati tuleb Narva vastu muidu ei saa koju 😀 😀 Ise kobin selle peale tagumisele pikale istmereale magama…. Jaanilinnas aetakse üles, kobime asjadega passikontrolli…. kõik juba läbi aga keda ei ole on Andrus. Tavaliselt kui miski teema reisijatega on siis bussijuhtidele öeldakse. Küsin siis ühelt mis värk, ütles, et Vene toll pidas kontrolliks kinni. Mõtlen toho till ae midagi ei tea mis ja kus. Tavaliselt on nii, et teiselepoole tagasi lihtinimesi ei lasta isegi parima tahtmise juures. Kui kõik kontrollid läbitus siis istu bussis ja oota ärasõitu. Seisan väljas bussi ukse ees ja mõtlen f… mis nüüd saab. Kätte ma teda sealt ei saa ja rääkida ka ei saa. Tuleb miski kuri tollitädi ja ütleb kõik, sõitke minema üks jääb maha. Bussijuht küsib tollitädilt, et kas temaga paar sõna rääkida saab enne kui ära sõidame. See käratab mitte mingil juhul, keerab ringi vaatab mulle otsa ja küsib kas teie tahate temaga rääkida. Ütlen, et tahan küll jah… koos ju tulime kuhu ma ta niimoodi jätan. Naeratas ja ütles tulge kaasa… viis mu viuh sinna tolli tagasi. Sain rahulikult arutada kas jään ka maha või sõidan ära. Andrus arvas, et ma võin ära sõita, küll ta saab. Ennem kuri olnud tollitädi juhatas mind bussi juurde tagasi ja soovis naeratades head reisi. Ma ei saanud sittagi aru mis toimub.
Lõpuks olime juba Narva poolelt ka läbi ja panime kodupoole. Üritasin vahepeal uurida kuidas Andrusel tollis läheb, meie olime juba Sillamäel kui Andrus alles Eesti poolele sai. Kummaline on see, et tavaliselt kui toll maha võtab ja midagi ei leita siis pannakse järgmise bussi peale mis samas suunas sõidab aga ta lasti jala Eesti poole minema. Ma siis juhendasin, kuidas Narvast edasi saab… mingu rääkigu bussijuhtidega piiripunktis, võtavad peale aga miskipärast kas ta ei osanud õigesti küsida või mis iganes aga bussile ta ei saanud. Miskil ajal helistan uuesti ja uurin kuidas on, pidavat juba külmast kringel olema keegi peale ei võta ja järgi ka ei tule. Ütlen, et ot ma helistan Aleksile ja kohe orgunnime midagi. Saan vaevu kõne lõpetatud kui Aleks helistab ise ja uurib kuidas on. Ma räägin, vot selline teema vennike vaja kohe sooja saada äkki ta räägib Narva sõbraga. Krt temaga oleks saanud ma ise ka rääkida kui number oleks. Mitmetel üritustel koos möllatud aga numbrit ikka ei ole 😀 Aleks orgunnis asja kohe viuh ära ja Andrus viidi ilusti soojas autos hotelli. Mul muidugi läks vaja seda taksot mis sai enne ärasõitu kokku lepitud. Auto ilusti ootas ja viis koju. Andrus sai järgmine päev rongiga Narvast Tallinna 😉 Siin ühel pildil see kurikuulus mootor kah, mille kättesaamiseks juhtusid ikka ulmeseiklused aga nüüd on ta ilusti oma uues kodus 😀 😀 Mootor iseenesest ei ole midagi erilist… elektri- ja käsistarteriga ühe potine diiselmootor mida võib pista ükskõik mille peale. Näiteks motoblokk, genekas jne. Ühesõnaga kasutust leiab seal kus fantaasia lubab 😀 😀
-
Botaanikaaed
Käisin lõpuks kah esimest korda elus botaanikaaias 😀 Ega muidu poleks võibolla läinudki aga kuskilt jäi silma maagiliste taimede näituse reklaam 😉 Korjasin poisi kaasa, mis ta muidu ikka kodus mune laiaks istub ja tuld. Viimasel ajal on see maagiavärk kuidagi kahtlaselt lähedale roninud, juhtuvad asjad mis ei peaks juhtuma, näen unes väga reaalseid teemasi mida ei oska seletada, tunnetan mingeid asju… Ei tea kas katus hakkab sõitma või mis värk on 😀 😀 Väike tiir õues näitas, et kõik värk juba talvekorteris aga palmimajas vaadata küll ja küll.
Luusisime kõik nurgatagused läbi, osa taimi täitsa tuttavad juba Türgist 😉 Muidugi mõned papagoid olid kah seal puuri pistetud, ilmselt meeleolu pärast, kuigi nende sädin tuli ilmselt arvutist 😉 läbi kõlarite. Luusisime ikka tubli tunni seal taimede vahel, hea rahulik ühtki inimest polnud.
Lõpuks vaatasime selle maagiliste taimede näituse ka ära 😀 Saime teada, miks viirpuud pole hea murda või vigasta või mis juhtub, kui jaaniööl leedri all uinuda. Tutvusime taimedega millega saab armastust ja raha ligi meelitada, mille abil kadunud esivanematega suhelda, astraalseid rännakuid ette võtta, kes pakuvad inimesele kaitset ja tervist. Päris kõva teema oli. Oleks pidanud veel giidi sebima 😉 Tasus luusimist küll.





































































































































































































































































