Tsill
-
Sutlema ja Pajaka mõis
Ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Tuli väike tööots Hageri kalmistul ja miksmitte vähe ümbruses ringi ka luusida. Pool pesakonda kaasa ja minek 😀 Kui töö tehtud kimasime uurima siinsamas läheduses olevat Sutlema mõisa. Polnudki siin varem käinud. Siin on säilinud päris äge väravatorn. Muidugi mõisa hoovis on paar nõukaaegset kortermaja. Päris äss on neil elanikel autoga läbi väravatorni koju sõita 😉 Torn on taastatud mingil määral ja siin majandab MTÜ. Ega siin rohkem nagu eriti säilinud ei olegi, algselt oli siin 2 ühesugust väravatorni aga teise asemele ehitati 19 sajandil viinaköök. Säilinud väravatorn on üks vähestest mõisate suurejoonelistest väravaehitistest Eestis.
Historitsistlik krohvitud paekivist hävimisohus ümartorn restaureeriti osaliselt 1999. a. All on kõrge kaarega suured ukseavad, teisel korrusel 8 kõrget kaarakent ja nende kohal lame ovaalaken. Torni külgedel oli mõisaparki ümbritsev müür ehitatud tornini kaldu üles nii kõrgele, et sai kõndida torni teisele korrusele. Külanoored käisid veel 1950-ndatel torni teisel korrusel tantsimas. Mõisa esmamainimine on 1425. Algselt kuulus see Maydellidele. Seal on olnud mitmeid omanikke, kõige pikemalt kuulus see ilmselt Stackelbergide suguvõsale. Mõisa park koos tiikidega on ka korda tehtud ja siin on päris kobe tsillimise koht. Ühtteist selle mõisa kohta saab lugeda siit.
Viskasime pilgu peale ka teise väravatorni asemele ehitatud viinaköögile. See päris edev maakiviehitis aga kahjuks käest ära lastud. Ma ei saa aru nendest inimestest kes ahnitsevad omale vara kokku ja siis lasevad sellel laguneda. Selline kummaline mentaliteet. “võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”. Viimane aeg oleks sellega veel midagi ette võtta. Kuidagi hinge kripeldama jäi selline ilus aga käest lastud hoone….
Kui juba siinkandis hullamiseks läks võtsime ette ka Pajaka mõisa. Pajaka mõisast pärinevad esimesed teated 1452 aastast. 16 – 17 sajandil kuulus mõis von Taubedele, 17 sajandi lõpul von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt olid mõisa valdajad nii von Zoeged, von Luederid von Knorringud kui ka von Mohrenschildtid. 1808 omandas mõisa Peter von Stackelberg. 1889 aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll, viimaseks 1919 aasta võõrandamise eelseks omanikuks oli Michael Markgraf. Mõisa peahoone hävis 1933. aastal tulekahjus, misjärel ta jäi varemetesse. Tänapäeval on see mõis taastatud ja näeb välja päris kobe. Tahaks sinna sisse luusima ka saada kunagi.
Pajakale sõites jäi ühes kohas metsas silma mingi majakese varemed millest varem ei teadnud midagi. Nüüd RMK metsa maha võtnud ja majake ilmus välja 😉 Tagasiteel põikasime sisse, päris äge teine ja krt teab mille peale ehitatud. All igatahes päris pikk maakivist vundament. Selle ühes otsas majake mille juurde keegi on kunagi hakanud kergplokist midagi ehitama aga sinnapaika see jäänud ongi. Äge oli muidugi see, et majas päris pirakas kelder ja kerisahi. Kerisahje väga enam ei näe. Keegi muidugi on asunud seda maja küttepuudeks lammutama, terve hunnik laudist juba ära saetud. Ja oligi päev õhtus ja aeg koju kobida.
-
Võssariga möllamas
Kui viiruse pärast kuskil ringi tuustida ei saa siis tuleb tööd teha 😉 Kodus passimisest ongi juba kopp ees täiega. Võssar ja saag autosse ning tuld metsa poole 😀 😀 Päris hea on metsas hullata ja tuld teha, saab oma mõtteid mõelda. Ainult, et klapid tuleb pähe panna muidu ei kuule oma mõtteid võssariga vehkimise ajal 😉 Aga samas pärast võsa põletades ei tohi klappe pähe unustada muidu ei kuule metsakontserti. Linnud sädistavad juba nii, et anna olla.
Kui selleks päevaks sai tööst kopp ette luusisin vähe ringi. Kõikvõimalikud lilled juba õitsevad, kevad mis kevad. Üheskohas oli isegi murulauk ennast maast välja ajanud ja sai juba värske ampsu võtta 😉
Järgmisel hommikul haarasin kohvi ja hiilisin vaikselt välja päikese kätte. Kurja öösel oli vähe külma olnud ja kõik oli härmas. Metsa all olid päris ägedad härmas ämblikuvõrgud, tegin paar pilti. Mõtlesin, et panen väikse lonksu vahtramahla kohvi kõrvale aga kus sa sellega…. See puha jääs 😀 😀 Jäigi proovimata. Tiksusin niisama päikese käes tubli tunni, päris mõnusalt soojendas. Pärast kiire võiku ja tööle.
Eile sai hullult põletusmaterjali tekitatud 😉 Ega miskit, tuli otsa. Eelmises elus olin vist püromaan 😀 😀 saaks ainult tuld teha 😀 😀 Täna nägin õige mitut kapsaliblikat ka lendlemas.
Vahepeal näidati näpuga kust veel mida võssariga maha lasta. Eks sai siis veel natuke hullatud võsaga. Kurja küll, miskil hetkel avastasin, et võssari reduktori punn oli jalga lasknud. Helistasin paari poodi kas nad on ikka lahti ja varuosa saab. Tuli välja, et enamus poode kinni aga üks pood oli ennast nõus lahti tegema kui vaja 😉 Tullakse kodust ja tehakse lahti kui juppe vaja 😀 😀 Poest määret ja muud vajalikku sain aga punni ikka ei saanud. Tuleb välja, et moodsatel võssaritel punn poole väiksem kui minu vanakooli võssaril… Isegi kuskil utiili hunnikus ei vedele. Helistasin veel sada kohta läbi ja mitte kuskil pole. Mõtlesin toho till ae nüüd jääb töö pooleli niikaua kui punni leiutan. Aga kus sa seda puusalt leiutad. Kobisin kohalikku bensukasse kohvi jooma, seal oli igavesti mugav väike kohvik müügisaalist eraldi. Kohv joodud seedisin, edasi kust punni saab.
Siis vaatan siinsamas bensuka juures üle õue on autoremont, mõtlesin lipsan läbi äkki saab autol stabika kondi ära vahetada. Vähemalt midagigi head tänases päevas ehk. Kimasin kohale ja küsisin kas saab, vana ütles aja sisse teeb selle väikse asja kohe viuh ära. Super. Küsin, et kle äkitse sul vedeleb miskit tiheda keermega kaheksateistkümest polti. Mul vaja võssarile reduktori punn teha. Ütles näe seal sahtel mine otsi 😉 ise asus stabika konti vahetama. Tuustisin natuke ja leidsingi sobiva poldi, lõikasin relakaga parajaks ja uus punn olemas. Vana oli jõudnud juba kondi ära vahetada ja ratta alla tagasi panna. Küsin palju võlgu. Mnjhh… müstika kogu teema eest küsiti viiekas. Linnas poleks alla 25 jutulegi võetud 😀
Pärast käisin luusisin veel metsas. Ühes kohas nägin, et kopraonu kurivaim ehitab vist kindlust ja vaenlase eest kaitseks on järanud ära miljon puud 😀 Teravad tüükad püsti nagu kaitsevaiad, et ratsavägi ei saaks läbi kimada 😀 😀 Paarile puunotile oli tapid ka sisse järanud, pane või palkmaja kokku 😀 😀
Õhtul kodupoole kimades käisin läbi sõbra juurest viisin laenatud asja tagasi. Nu ja mida ma näen 😀 😀 koer koos vasikaga jooksevad õuepeal võidu 😀 😀 Isegi mul tõmbas nunnumeetri põhja 😉
-
Saku….
Ükspäev oli plaan minna Saku mõisa restosse sööma aga kus sa sellega…. Viirus ka siia jõudnud, näksi pargis muru kui tahad 😀 😀 Egas midagi kui süüa ei anta ega siis saa päeva raisku lasta. Luusisime vähe pargis ja terviserajal. Kurja kus seal oli rahvast, nagu laulupidu 😉 Kobisime ruttu parki tagasi, see on päris kobedaks tehtud ja tasub täitsa luusida seal.
Kui juba Sakus siis tuleb ikka Männiku karjääris ka luusida 😉 Kurja kus siit leiti vanasti ikka neid kuritegeliku maailma poolt “ära aidatud” vennikesi, nagu seeni peale vihma. Siin paiselehed juba õitsevad ja sai ühe enamvähem pildi loojangu värvidega kah 😉
-
Kurna Peeter Suure merekindluse varjendid
Sai inspekteerimas käidud tulevast Ikea ehitusplatsi, kahjuks põld ei andnud välja mitte ühtki asjalikku leidu. Aga selleeest kolasin läbi samale ehitusobjektile jäävad kolm Peeter Suure Merekindluse varjendit. Kaks neist on keset põldu kivihunnikute all, kui ei tea, et seal varjendid on siis iial ei usu nende olemasolule seal. Kolmas on tegelikult teepealt silmaga nähtav, mingil kummalisel kombel pole sinna kuhjatud hullult kive.
Iseenesest on need sellised suht pisikesed varjendid aga abiks ikka kui vaja. Siinsamas üle sõidutee on veel mõned aga nende inspekteerimisega veel kiiret ei ole. Kuna siinsed varjendid pole muinsuskaitse all siis ilmselt Ikea ehituse käigus tehakse need maatasa. Nii, et kellel huvi nendega tutvuda kasutage ruttu võimalust.
-
Rebalas tuiamas
Ükspäev tekkis puusalt plaan minna luusida Rebalas. Pole sealkandis ammu luusinud. Ilm oli ilus aga paganama tuuline. Nagu ikka kui minu juurest startida põikame läbi Saha kabelist. Kuigi seal midagi uut ilmselt ei ole. Kunagi oli kellelgi plaan sinna kabeli kõrvale ehitada matusetalitusteks eraldi maja aga sinnapaika see ilmselt jääbki. Arheoloogilised uuringud tegime seal ära juba mitu aastat tagasi ja kohe pidi kopp maasse löödama aga ei miskit. Muidugi paar uut vidinat isegi siin oli. Nimelt üks hauaplaat oli lõpuks ilusti seinale kinnitatud ja ühes orvas oli kolmes keeles kabelit tutvustav sildike. Kabel ise pidavat olema suht Pirita kloostri sarnane. Kabeli kohta liigub rahvasuus hulgaliselt legende, võta sa kinni mis iva neis legendides on ja kuidas nad tekkinud on….
Kabelist edasi kimasime Jõelähtme Olerexi, väiksed kohvid ja edasi luusima. Ülgasel mõtlesime luusida väheke fosforiidikaevanduse käikudes aga huiushki mama. Keegi on ennast välja elanud ja iga käigu juurde pannud liikumisanduritega kaamera 😀 😀 😀 Vaesed vanemateta lapsed, ma saan aru, et nahkhiiri (ja mitte ainult neid) on vaja kaitsta, aga kas selle igasugu kaitsmisega ikka tasub ogaraks minna. Teine asi mis pähe ei mahu, et miks selliseid kaitsmise asju tehakse ainult miski projekti raames, kas nagu ilma selleta pole võimalik. Minumeelest on see loomakaitse ilma igasuguste eelnevate pikaajaliste uuringute ja spetsialistidega konsulteerimata ikka väga üle vindi keeratud. See juba nagu Ida – Virumaa metsades mis nii looduskaitse all kui veel vähegi olla saab. Metsa lähedal ei tohi isegi peeru lasta mis muust veel rääkida. Väidetavalt olla seal lendoravate pesitsuspaik aga keegi pole neid oravaid seal kunagi näinud. Nujah, egas midagi läheme suvel uuesti kui nahkhiirte talvetudu läbi on saanud 😉 Ma muidugi imestan, et kohalikud bomzikud pole kaameraid veel rotti pannud 😉 Mul tekib küsimus, millal nagu ükskord inimesi kaitsma ja harima hakatakse. Keegi võiks projekti kirjutada ja toimetama hakata.
Uurisime veidi neid mahapõlenud tehnokeskuse varemeid kah. Omalajal oli ikka vist väga kõva tehas. Krt keegi m… oli sinna kilekotis miski raipe sokutanud, see haises hullult. F… on ikka ajukääbikuid meil olemas. Ega siingi polnud rohkem miskit erilist teha, luusisime veel ümbruskonnas ringi aga midagi uut ja huvitavat silma ei hakanud. Varasematest koobastes luusimistest saab lugeda siit.
-
Kui Hiinast toodud viirus laiab.
Siis kui Hiinast toodud viirus mööda ilma laiab ei saa ju elu ometi seisma jääda. Isegi meie president räägib, et käige ja tuulduge 😉 aga omaette 😀 😀 Noh eks ma siis katsusin omaette vähe tuulduda. Viskasin paar koonufiltrit ja pudeli desovahendit autosse ja tuld. Keilas väike peatus, Olerexist väike kohv ja diislipunktist paak silmini täis. Huvitav, et pea kõigis suurtes tanklakettides on küts 1,23 €, no kliendikaardiga saad veel paar senti alla. Kõik taovad vastu rinda, et meil ei ole kartellihindu…. kiss my a… Kuskilt uudistest lugesin kuidas miski sörkiva gei turundusjuht kiunatas, et kui riik laseks diisliaktsiisi alla siis saaks nemad ka kütsi hinda alandada. Huvitav, et diislipunktis on diisli hind ilma kliendikaardita 1.16€, kuidas nemad küll saavad märgatavalt odavamalt müüa??? Ilmselt on ka sellel hinnal katet peal nagu putru.
Hoo pealt tegin Padise kloostrist paar pilti. Areng on märgatav, päris kõvasti on renoveeritud. Aknad ees ja katused peal. Sisse kahjuks ei saanud nii nagu varem. Uksed ees ja lukus, ei tea ehk on sees veel tööd pooleli. Aga eks ma ükspäev katsun sisse ka saada.
Määra külas sai teepervelt omale kasemahla sebida. Ei tea kas Ando äri või mitte 😉 Huvitav mitu tihu kaske ta läbi pressi ajas, et niipalju mahla sai 😀 😀 Audeväljal sirutasin vähe selga, see päris huvitav külake. Miski kummaline veetorn on tee servas, ju miski nõukaaegne värk aga võibolla ei ole ka. Samas on ka üks täitsa kobe tuulik. Ükspäev uurin kas sinna sisse ka saab. Veel on siin päris kobe roigasaed. Selliseid hakkab juba päris tihti silma mööda ilma luusides. Siinse külakese kohta saab lähemalt lugeda siit.
Veidi edasi kimades luusis tee servas reinuvader. Nagu alati siis kui on midagi pildistada pole fotokat kaasas ja peab piirduma telefoniga. Oli üsna julge teine ja ei teinud väga minust väljagi, ajas oma rebaseasju.
Kuijõel on tee ääres pisike kohalik kalmistu. Professionaalne kretinism ei lubanud mööda sõita 😀 Põikasin sisse uurima, päris muhe pisike kalmistu. Sinililled õitsevad pea tervel kalmistul. Päris huvitav lahendus oli ühel platsil, suur känd oli sujuvalt pingiks mugandatud. Aga muidu üldiselt siin kalmistul ei märganud eriti pinke ega kunstlilli. Miskipärast oli keset kalmistut suur veskikivi… Huvitav mis selle lugu on… Väidetavalt oli siin esimene matus 1921.
Enne Piirsalu kirikut ei uskunud oma silmi 😀 😀 Sookured kah juba siin ja toimetavad, toonekurge nägin juba ca 2 nädalat tagasi põllul jalutamas. Siinsamas tiirutas ka mingi kull, mis ta nimelt oli ei oska öelda. Piirsalu kirikust ka paar pilti. Kiriku ehitamist alustati 1859. a mõisnik Arthur von zur Mühleni algatusel, eeskujuks üks väike neogooti stiilis külakirik Saksamaal. Enne praegust kivikirikut oli siinkandis puukirik ja see asus praeguse kalmistu kohal.
Väike rahvajutt ka selle kiriku kohta 😉 Rahvapärimuse järgi ehitati esimene puust kabel 16. saj. reformatsiooni tulekul. Asukohana taheti näha kas Rõuma küla või Piirsalu hiiemäge. Paar musti härgi pandud siis vankri ette, nood sammunud omatahtsi. Piirsallu jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Sinna rajatudki kirik.
Lõpetuseks väike ilma vingerpuss kah 😉 Ei saa kohe ilma lumeta, talvel seda ei jagunud aga nüüd lajatab ilmataat seda vahel suva kohtadesse. No eks kevadtööde aeg käes ja ilmataat külvab lund 😉 Ei tea kas sügisel ka hea saak on 😀 😀
-
Paukaportreed läbi aegade
Aegade jooksul on satutud nii mõnelegi paukanäitusele. Pikalt sellest kirjutada ei viitsi kuna minumeelest on need näitused suht porno. Kui näed, et muidu võibolla isegi ilus koer aga keeratakse miskeid krunne pähe, pügatakse mingi maitsetu sonks, värvitakse ja krt teab mida veel. Ja kogu selle asja juures ei oska need koerad mittemidagi. Minu nägemus on, et koer peab ikka elementaarsetest käsklustest aru saama ja neile ka kuuletuma. Aga ilmselt on see mingi paukaomanike krooniline väljaelamise viis 😀 😀 Lapsed ja muud pereliikmed hakkavad ilmselt sellise jura peale vastu aga pauka ei avalda oma arvamust ja vastu ka ei hakka 😀 Saabki oma lapsepõlve fantaasiaid välja elada. Samas mõnda tõugu vaadates mõtled küll, et krt miks küll selline peletis välja mõeldi 😀
