Ammu oli mõte kobida maale puhkama, sellest linnakärast ja läbusest ilmast oli kopp ees aga ei saanud ega saanud. Nüüd lõpuks see teostus. Kahju, et mul omal sellist head kohta ei ole kus poleks ühtki hingelist, vahel on see jube vajalik…. Maal saab rahus olla, mööda metsa luusida, lõket teha jne. Hea koht kus oma mõtteid mõlgutada, iseendaga rahu sõlmida, arutada kaaslasega maailmaasju ja lihtsalt tsillida. Seekordne minek sattus väga imelisele ajale. Värskelt sadanud lumi oli muutnud looduse ulmeilusaks. Ilus puhas lumi, mõned värsked kitse ja jänese jäljed…. see kõik oli kuidagi väga MINU. Juba teel sinna nägime metsas üsna julget kitsekarja, uurisid meid tükk aega enne kui metsasügavusse kadusid. Ilmselt uurisid kes tuli nende metsarahu rikkuma 😉 Kolasin tükk aega mööda metsa, nautisin vaateid ja looduse hääli. Ühes kohas oli kobras langetanu päris piraka pärna, huvitav mis tal mõttes oli. Jõest nii kaugel pärn maha võtta… isegi kui see oleks langenud “õigele” poole poleks see isegi parima tahtmise juures jõkke kukkunud. Samas oli ära närinud pea terve tüve ulatuses altpoolt koore, äkki ta eesmärk polnudki tammi ehitada vaid hoopis maiustada magusa koorealuse kihiga 😉 Mets on juba kevadlindude laulu täis, see tegi selle luusimise veel põnevamaks. Vaadete järgi peaks nagu loodus magama aga kus sa sellega, elu täitsa keeb 😀 😀

Kui metsas kolamisest sai selleks korraks küllalt tegin natuke lõket kah. Istusin pimedani lõkke ääres ja mõtlesin oma elu üle, nii mõnigi asi selgines ja loksus paika. Kui nüüd veel mõned asjad paika saaks oleks asi super.

Vot selline vahva lõke oli selles ilusas talvises päevas.

Vahepeal kui juba õues olla katsetasin suitsuahju 😉 Sai vist asja küll, nii põhiroa kui magustoidu näol. Igatahes järgi ei jäetud midagi, ju siis sai hea 😉

Järgmisel hommikul peale hommikusööki kolasin veel ja vaatasin mida loodus öö jooksul korda oli saatnud. Kui eile oli selline ilus lumine mets siis öine tuuleke raputas puud lumest lagedaks. Tänane päev näitas veidi päikest pilve vahelt, see tegi metsa ilusaks säravaks. Öö jooksul oli lumele siginenud hulgaliselt metsloomade jälgi. Päris julgelt on teised mööda aeda kolanud, ilmselt on harjunud, et talvel neid seal keegi ei sega.

Allikalt vett tuues nägin kui ägeda mustri oli külmataat loonud kopsikule. No ei saanud seda kohe jäädvustamata jätta 😉 Viisin vee tuppa ära, et kaaslane saaks toimetama hakata oma naiseks olemise asjadega, ise kadusin viuh uuesti õue. Kolasin mööda metsaalust ja nägin, et nii mõnelgi põõsal on juba suured lehed väljas ja isegi näsiniin õitseb. Kokkuvõtvalt väga tsillid hetked olid, sai palju ära tehtud, mõtteid mõlgutatud, maailmaasju arutatud, natuke hingerahu jne. Mulle kulus see ilgelt ära.