Tsill
-
Muuseumiöö
Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉
Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.
-
Laevaga Piiterisse vol. 2
Alles nädalake tagasi sai laevaga Piiterisse sõidetud ja tsillitud. Nüüd natuke jälle asja sinnapoole. Egas midagi viuh laeva ja minek. Tallinnas seisis sadamas terve joru välismaiseid sõjalaevu, et tea mis õppus tulemas, äkki miinitraalimine…. Egas midagi laevas kõht täis ja kotile. Eelmine kord magasin selle Kroonlinna sissesõidu maha, seekord ei saanud seda lubada 😀
Hommikul olin varakult üleval, käisin sõin kõhu täis ja vutvut üles dekile. Oligi õige aeg just sõitsime lüüside vahelt läbi ja kohe oli ka ringtee. See on ka äge, läheb siin otse laevatee alt läbi. Edasi tulid juba Kroonlinna fortid. Vot seal tahaks kunagi luusida 😉 Natuke veel ja oligi juba sadam. Piiriületus on sadamas jube kiire põhimõtteliselt oled mõne minutiga üle.
Sadamas hüppasin bussi ja sellega sai ilusti paleeväljakule. Tsillisin vähe ringi, vaatasin kas kõik tõllad ja värgid on kohal. Pets ja Cats olid ka täitsa kohal ja lubasid endast raha eest pilti teha. Käisin apteegist läbi sebisin mõned rohud, siis veel poest nänni ja viuh bussile. Õhtul juba kodus tagasi.
-
Varbola
Sai käidud Varbolas uudistamas mis uut on. Kõigepealt hakkas silma kohe neli kuningat. Neli kunni on muidugi päris ägedad kujud siin tee ääres… need olla isegi korra ära varastatud ja siis tagasi ilmunud 😀 😀 Aga võibolla ei varastatudki vaid nad käisid vahepeal Paides 😉 Väidetavalt omalajal minnes Paidesse peatusid nad siin Varbola linnuses. Aga kes enam ikka nii vana asja mäletab… Huvitav on muidugi nende kujude juures see, et eestlastele tüüpilised hoburaudsõled on kujutatud harud allpool… Üldjuhul me ikka teame, et eestlased kandsid hoburaudsõlgi otsad üleval ja tänapäevalgi see nii välja kujunenud. Leiumaterjali põhjal võib ka täheldada, et kanti otsad ülespoole… Siit tekib küsimus, kas kuningad polnud kohalikud või on see lihtsalt nö “kunstniku nägemus” Lisaks kunnidele oli siin veel igasugu muid vaatmisväärsusi nagu piiramistorn, ramm, üle tee on RMK lõkkekohad jne. Varbola linnus on iseenesest esmateate järgi pärit aastast 1212 aga ilmselt oli ammu enne seda juba olemas. Vaevalt, et see esmateate eel vahetult ehitati 😀 😀 Varbola on üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid, kuid mitte kõige suurem, Jägala on ca 3ha. Ligi 2 ha suurust linnuseõue ümbritseva kivivalli ümbermõõt ulatub ligi 600 meetrini ning valli väliskülg on praegugi kohati üle 10 meetri kõrge. Linnuses on taastatud väravakäik ja 13 m sügavune kaev. Väidetavalt pole seda linnust kordagi vallutatud kuigi piiratud on kõvasti.
Teadaolevalt proovis linnuse kallal esimesena “hammast” sõjalise vapruse poolest tuntud Novgorodi vürst Mstislav Uljas oma teisel Eestimaa sõjaretkel, kuid tulutult (Varbolal tuli halvima ärahoidmiseks maksta novgorodlastele 700 nogatit hõbedas, vastutasuks pääses kants esmakordselt kirjasõnasse – Novgorodi leetopissi). Ka hilisemad ründajad – taanlased ja leedulased, polnud edukamad.
Ajaloolaste arvates oli Varbola kants viimast korda sõjaliselt kasutusel Jüriöö ülestõusu päevil. Sellele järgnes ligi 500 aastat vaikust kirjasõnas, vaid arheoloogilised leiud näitavad, et 16.-17.sajandil kasutati linnuseõue kalmistuna.
Tänapäeval on siin hulgaliselt igasugu puukujusi ja päris tihti on siin korraldatud puupäevi. Ühte sellist üritust olen isegi külastanud.
Kui Linnuses piisavalt luusitud kolasime vähe Varbola külas kah. Siin midagi erilist küll ei ole aga mõni vana majake siiski on säilinud ja miskis aidas või tallis on kellegi vanakraami ladu. Ühest aknast piilus isegi hobune välja 😀 :D. Seal sees on ikka igasugu nänni ilmselt. Kahjuks sinna sisse ei saanud aga juba ümber maja on muljetavaldav kogus igasugu staffi.
-
Pakri poolsaarel luusimas.
Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Nüüd sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.
Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.
Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.
Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.
-
Vikulaeva ujuvustest.
Just mõnda aega tagasi sai värskelt tõrvatud vikulaev vette, nüüd piisavalt paisunud, et võib pikema sõidu ette võtta. Kõigepealt muidugi natuke koristustöid, et viikingid saaksid pikemaid reise või aardejahte ette võtta.
Vot sellised vahvad vaated avanevad laevaretkel mööda Pirita jõge 😉 Ja seda kõike on teil võimalus oma silmaga näha… Laev ootab seiklejaid sadamas 😉
-
Kiire tiir Kullamaa ümbruses
Oli jälle asja kullamaa kanti, eks siis tuleb see asjatamine kohe ära kasutada ja ringi ka vaadata. Hakkas silma üks kobe piimapukk ja meenus….. Kuskilt lugesin mingit juttu, et Eestimaa pinnalt on kadunud kõik nostalgilised piimapukid. Ma küll nii ei ütleks, Üks kohe siinsamas olemas ja teine mida kindlalt tean on mul kodukandis, see on äsja taastatud ja päris vinge piimapukk. Edasi tiksudes nägime päris pirakat põtra keset küla luusimas.
Jõudsime tiiruga kiriku varemete juurde. Sellest sõidavad ilmselt kõik mööda kes Saaremaale kimavad või sealt tulevad. Huvitav miks nimetatakse seda kirikut Kullamaa Püha Nikolause kirikuks kuigi see ei asu Kullamaal vaid hoopis Silla külas…. Kirikule pandi nurgakivi 3. juunil 1907 ja pühitseti 14. juunil 1908 püha imetegija Nikolause auks ülempreester Aleksander Leets (1870–1961). Jumalateenistused toimusid kirikus aastatel 1908–1957. Kirikus oli värvitud puidust ikonostaas mõõtmetega 5,6 m, kõrgus ristini 3,47 m. Püha aujärg oli tammepuust. 1925. aastal remonditi pühakoda põhjalikult. Kullamaa Püha Nikolause kirik suleti 1957. aastal liikmete mujale siirdumise tõttu. Tänapäeval on siin ainult varemed, kuigi keegi siin ikka toimetab vist. Ümbrus on lagedaks võsast võetud ja miski kaabeldus on maas. Siinsamas on ka päris ägedad vana silla varemed.
Paar põnevat postkasti ja teeviida lahendust hakkas ka silma. Nii, et alati tasub luusida mööda väikseid kõrvalteid 😉
-
Ahhaas miljon aastat tagasi
Siis kui Rix veel väike oli sai kiigatud Ahhaa keskusesse. Korra siin juba sai käidud mõnda aega tagasi uurimas asja aga küll küllale liiga ei tee, seega vol.2 😀 Tartus olles hea koht kus aega parajaks teha ja uus näitus ka. Pistsime Rixu laua alla ja kaduski ära teine viuh 😀 😀 ainult pea jäi järgi. Vaatasime algul miskeid keemilisi katseid, päris huvitav oli. Iseenesest on päris lahe kohake kus saab ise ka katseid korraldada ja kõike näppida.
Kolasime kõik saalid läbi ja vaatasime näitust kah, terve kimp pealuid oli väljanäitusel. Pärast katsetasin veel mööda nööri jalgrattaga sõita 😉 tuli välja küll 😀 😀
