Tsill
-
Oleviste kirik
Ükspäev sai plaani võetud käia Oleviste kiriku katusel ja tsekata ümbrust. Toompealt vaadatud linna küll ja küll, nüüd oli aeg vaadata mis mujal toimub 😉 Eks see kirik ole juba ajalooliselt päris põnev koht, omalajal olla see maailma kõrgeim ehitis. Ei tea muidugi kes seda tuvastas aga kui vanemad inimesed nii räägivad ju siis on 😉 159 meetri kõrgune torn oli mõeldud maamärgiks laevadele. Nii pikk torn on olnud ka hea piksevarras ja kirikusse on välk sisse lajatanud õige mitu korda mille tagajärjel see ka korduvalt maha põlenud.
Tänapäeval on kiriku torn ainult 124 meetrine aga ikkagi näeb üsna mehine välja. Kiriku ajalugu ulatub vähemalt 1267. aastasse, mil see olevat teenindanud piirkonda elama asunud Skandinaavia kaupmehi. Mitme legendi kohaselt sai kirik oma nime kas hiiglase või selle ehitanud salapärase võõra järgi… Tegelikult pühendati see Norra kuningas Olaf II-le.
Oma praeguse kuju ja suuruse sai kirik 16. sajandil. Kiriku sisu pärineb 1830 aastast, kui hoone pärast tulekahju uuesti üles ehitati. Üles vaateplatvormile saab mööda kitsaid treppe ukerdades, astmeid pidavat olema 258, ise neid küll ei lugenud aga ju see nii on. Igatahes sinna üles andis trampida. Vaateplatvorm asub 60 meetri kõrgusel ja sealt on tõesti päris hea vaade ümbrusele.
Nagu näha siis on siit vaade vanalinnale tõesti muljetavaldav. Isegi linnamüür koos oma tornidega tundub olevat imeväike 😉 Mööda platvormi saab ilusti tiiru peale teha ja nautida vaateid igas suunas. Igatahes väga äge koht ja soovitan kindlasti seal käia. Ah ja sinna saab ainult suvel ja väikse piletiraha eest. Kolmekas selle vaate eest pole sugugi palju 😉
-
Viie silla sõit
Sada aastat tagasi mahitas mu Piiteri sõber kuidagi sujuvalt mind osalema viie silla sõidus. Tükk aega puiklesin vastu, ikka suht tundmatu teema minu jaoks osaleda kuskil megafestivalil 😀 Meil siin ju sellised spetsiifilisemad festivalid imeväikse osavõtjate arvuga aga seal….. Ikka leidsin sada põhjust, et mitte osaleda 😀 Ei viitsi Tallinnast Piiterisse ratast kaasa vedada ja mul pole ka vanamoelist 😉 Sõps kohe, et pole probleem ratta saame siit 😀 räägin, et vastavat kostüümi pole ka… sõps vastu, et leiame siit 😀 Lõpuks mõtlesin s… kah teeme ära. Vedasin ennast kohale juba paar päeva varem, et suurlinna meluga harjuda 😀 😀 Otsisime kapist sobivad riided, panime rattad valmis jne. Õige päeva hommikul vastav pesu selga, ürituse stiiliks oli seekord Holms ja Watson. Seejärel tallasime läbi linna Narva väravate juurest Kamennoi ostrovi teatri juurde. Läbi Piiteri oli siis rattaga päris surm sõitakuna mitteühtki rattateed ei olnud. Nüüd õnneks mõni juba on. Edasine marsruut oli…. площадь Старого Театра – набережная реки Средняя Невка – набережная реки Большая Невка – Каменноостровский проспект – Троицкая площадь – Троицкий мост – Суворовская площадь – Миллионная улица – набережная Лебяжьей канавки- Садовая улица – Невский проспект – Дворцовая площадь – Дворцовый мост – набережная адмирала Макарова – Биржевой мост – площадь Академика Лихачёва – Мытнинская набережная – Кронверкская набережная – Кронверкский мост – остров Заячий (Петропавловская крепость)
Krt stardipaigas oli rahvast nagu laulupeol… oi kurrrja milliseid kostüüme ja rattaid seal kohtas 😀 Mõtlesin, et üritus läheb miski roheliste mehikeste saatel kuskil hullus liikluskaoses. Aga tuli välja, et politseieskort oli ees ja taga ning kõik tänavad olid meie läbisõidu ajaks autoliikluseks suletud. Isegi kiirabiautod olid kaasa sõitmas. Ja läks vaja ka… munakivisillutisel sattus üks naisterahvas oma vanaaegse rattaga (sellisega millel see maakera suurune esiratas on) trammirööpasse ja lajatas sealt ülevalt pea ees alla. Laks oli ikka päris korralik, nii, et et verd lahmas kahte lehte ja kiirabi viis minema.
Päris äss oli sõita niimoodi läbi linna tuhandete ratturite seas. Lõpuks oli tiir linnas tehtud ja jõudsime jänesesaarele. Siin programm jätkus erinevate ürituste ja kontsertitega. Isegi fotograafid “vanade” kaameratega olid kohal soovijaid pildistamas ja neid ikka jätkus seal 😉
Oli ka päris äge konkurss kõige stiilsema riietuse jne osas. Seal käis päris kõva rebimine 😀 Ilmselt oli üritus nii äge, et isegi linna kohal tuure tegev helikopter põikas meie kohalt läbi 😀 😀 Tiksusime seal oma seltskonnaga peaaegu lõpuni välja ja siis tiksusime läbi linna Narva väravate suunas tagasi, vahepeal põikasime sisse Šoti pubisse ja tegime väikse söögi-joogi 😉 Päris ok koht oli söömiseks. Kokkuvõtvalt oli päris kõva üritus ja heameelega läheks veel aga kahjuks enam ei korraldata miskipärast.
-
Kullamaa vesiveski
Kullamaa kandis asjatades käisin viskasin pilgu peale Kullamaa vesiveskile. Muidugi käest ära lastud, nii nagu enamus kaitsealuseid objekte kipub olema aga ehk kunagi tehakse korda. Ehitati see 19 sajandi keskpaiku ja kuulus kunagisse Kullamaa mõisa tööstusparki. Väidetavalt töötas see veski veel 1970-ndate aastate lõpus. Kahju muidugi, et sinna sisse ei saa. Siinkandis muidugi jätkub selliseid põnevaid objekte, peab vist ükskord ette võtma ja läbi luusima kogu Liivi jõe piirkonna. Siinkandis peaks olema igivanu sildu, veskeid ja jumal teab mida veel.
-
Sõjamuuseumi külastus.
Ajaviiteks sai käidud Viimsi Sõjamuuseumis. Päris ok kohake, natuke teistmoodi kui muud muuseumid ja siin on ühtteist ikka vaadata, alates viikingitest kuni suht tänapäevani välja ja linnuse makett on ka täitsa olemas 😉 😉 Isegi siin väikses muuseumis on väljas paar tervet vikumõõka aga ERMis ajakihtide näitusel oli väljas ainult paar mõtetut mõõgatükki, nagu terveid ei oleks olemaski. Muuseum asutati Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri päevakäsuga 19. jaanuaril 1919. aastal. Muuseumi korraldajaks määrati 6. jalaväepolgu reamees rindefotograaf Taavet Poska. 1921. aasta novembris määrati ta muuseumi varahoidja kohusetäitjaks ja hiljem juhatajaks. Taavet Poska juhtis Eesti sõjamuuseumi kuni 1940. aastani. Siis oli muuseumis umbes 10 000 eksponaati, neist paar tuhat püsiekspositsioonis. Muuseumi kogudes oli palju relvi, püsiekspositsioonis olid trofeed – lahingutes võidetud Punaarmee üksuste lipud, mannekeenid Vabadussõja-aegsetes mundrites, sõjakaardid, ülemjuhataja sõjaaegse töökabineti sisustus ja palju muud. Muuseum asus sel ajal vanalinnas Vene tn 5. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt 1940. aasta suvel Vabadussõja muuseum suleti ja varad tuli Vene tänavalt välja kolida. Need viidi esialgu Koplisse nn Punastesse kasarmutesse. Hiljem anti kasutuskõlblik varustus Punaarmeele, osa eksponaate teistele muuseumidele, osa viidi Venemaale ja palju esemeid lihtsalt hävitati.
Siin näeb päris palju eksponaate vabadussõja ja II MS päevilt. Päris äge oli muidugi ka ordenite ja medalite näitus. Selles muuseumis tasub igaljuhul käia. Siin on veel eraldi sõjatehnika näitus ka aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud aga eks ükspäev jõuan sinna ka.
-
Nõva RMK puhkeala.
Ilusad ilmad ja mida sa kodus ikka passid, tuli mõte tiba mööda metsi luusida ja tsillida. Egas midagi telk ja muu staff autosse ja Nõva poole minek. Tõmbasime RMK lõkkekohal telgi püsti ja kobisime randa luusima. Võtsin piiksutaja kaasa aga suht igav rand oli, peale pudelikorkide ja mõne mündi ei leidnud miskit huvitavat 😉 Samas oli siin hullult kibuvitsa õitsemas, see isegi lõhnas täitsa meeldivalt 😉 Kobisime tagasi telgi juurde ja tegime väikse söögi. See lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, teistest eemal ja rohkem sinna keegi ei trüginud ka kuigi ruumi oli sitaks. Liha lõhnad olid vist nii head, et isegi konn tuli lõkke äärde asja uurima 😀 😀
Kui kõhud täis käisime veel enne kotile kobimist uurimas kas liiv laulab… Kurja ja täitsa lauliski…. Miks mõnes rannas liiv laulab ei tea, aga päris huvitav heli on. Vesi oli päris soe ja kalda ääres hulpis hullult millimallikaid ning surnud ogalikke. Lõpuks läksime kotile ära, kuidagi hullult väsitav päev oli 😉 See RMK lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, kõik asjad käe-jala juures. Isegi kemps siinsamas. Igaljuhul kui sinnakanti satun ööbima üritan samas kohas pesitseda 😉
-
Koriluse uued tuuled
Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga
Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…
Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉
-
Viljandi linnus
Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.
Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.
