Tsill
-
Nädalavahetus Peterburis.
Kui igavus tapab siis võib ikka mõnele sõbrale külla minna 😉 Aleks oli juba mitu korda kutsunud aga ei olnud aega või aeg ei klappinud. Seekord sobis kõik täpselt, hüppasin bussi ja kimasin Piiterisse. Esimese asjana käisime kiirelt läbi Grandmaket muuseumist. Kohalikud ise nimetavad seda rahvuslikuks show muuseumiks 😀 😀 See on selline suht asjalik kohake kus saab ühe koha peal ülevaate kogu venemaast. Tasub käia küll aga paar tunnikest peab kindlasti aega varuma selleks. Siit edasi käisime vaatasime Moskovski prospektil alguses väikest näitust Leningradi blokaadist. Siin on ka mälestusmärk Leningradi kangelaslikele kaitsjatele. See ka päris ok teema ja tasus vaatamist. Siia on tehtud lausa mingi püsinäitus.
Edasi tsillisime vähe mööda linna, keegi oli teinud omale “muruvolga” 😀 😀 Aega meil oli, mõtlesime, et käime verekirikus kah. Tavaliselt on sinna kilomeeter järjekorda aga kuna praegu pole hooaeg siis saime põhimõtteliselt kohe sisse kui olime pileti ostnud. Siin on ka see teema, et heal lapsel mitu nime Spas na Krovi, Mosaiigikirik, verelunastuskirik.
Kiriku ehitamisel olla kasutatud ka Narvast ja Saaremaalt toodud materjale, seetõttu tõttu on kiriku välisseinal ka nende kahe linna vapid. Verekirik on 1997. aastal taasavatud kirik, mis on nii seest kui väljast kaunistatud mosaiikidega. Kiriku siseruumi kujundamisel on kasutatud üle 20 erineva mineraali, sealhulgas itaalia marmorit, malahhiiti, mäekristalli ja topaasi. Väidetavalt olla siin 7000 ruutmeetrit mosaiiki mis on üks venemaa suurimaid. Kah selline päris ilus kohake ja tasub vaatamist.Kui kirik inspekteeritud mõtlesime, et lippaks korra ja Jaani kiriku juurde enne kodu minekut. Panime üle paleeväljaku minema, ilm oli külm ja rahvast haruldaselt vähe. Jaani kirikus vaatasime korra põgusalt ringi, siin olid seintel päris huvitavad pildid eestlastest tsaari ajal. Siin oli ikka väga suur kogukond kaasmaalasi sel ajal. Kahjuks nendest väga paljud langesid NKVD terrori ohvriks ja on maetud Levašovo salajasse surnuaeda. Levašovo värgist on vähe lähemalt kirjutatud siin. Oligi aeg homseks plaan teha ja kodu kotile minna.
Järgmisel päeval kui pestudkustudkammitud kimasime sõjaajaloo muuseumi. Igavesti võimas muuseum ja ma varasemalt seal mõned korrad käinud ning ilmselt lähen ka edaspidi. Muuseum on nii suur, et seal pole 1-2 tunniga midagi teha, seal läheb ikka paar päeva ära 😀 😀 Kellel vähegi huvi sõjaajaloo kohta tasub kindlasti käia seal on väljapanekud alates nuiadest kuni rakettideni.
Kui muuseum põgusalt uuritud tsillisime vähe veel linnas ja oligi aeg bussijaama lonkida, et koju sõita. Piiter on selline kummaline linn kus on igal aastaajal midagi teha.
-
Võhandu maraton vol.2
Vol. 1 oli juba ammu ära ja vahepeal on ka meeltesegaduses ilmunud vol.6 😀 😀 Ja viiruse pärast jäi ära vol.7 siis katsume need vahepealsed ka ära kribada. Kui kõik ausalt ära rääkida siis nagu ikka…. kui sa juba korra sõbrale lubad siis tuleb seda teha. Eks läksin seegi kord supordiks. Sai juba eelmisel õhtul Võrus paadid valmis pandud ja siis kimatud sealt paarkümmend kiltsa eemale ööbima. Krt kus mulle see varane tõusmine ei meeldi 😀 😀 Kella kuuest üles, et kaheksaks Võrru jõuda aga eks kohapeal läheb ikka kaua aega. Stardipauk on ammu ära olnud kui vette saadakse…. Siin ilmselt on see ütlus meeles ” tark ei torma” aga noh see pole suusatamine kus viimasena on hea minna rada on ette tehtud 😀 😀 Aga lõpuks said ikka sõbrad minema ja me ringi luusima.
Järgmisse kontrollpunkti pole kiiret tiksusime niisama ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris hea oli vaadata kuidas luik stardib nagu maakera suurune transpordilennuk väga pikalt võtab hoogu enne kui õhku saab 😀 Ilm oli täitsa soe ja lilli võis juba näha pea iga põõsa all. Jäädvustasin mõne pildile kah.
Lõpuks oli aeg minna kontrollpunkti asja uurima. See päris lahe üritus mõned teevad sporti mõnet teevad pulli. Miskit erilist ei olnud ja kimasime järgmisse kontrollpunkti.
Kurja lasin mööda maanteed miski 100 minna kui kuskilt kõrvalteelt tuli maanteele murutraktor ja tõmbas täpiks ees 😀 😀 igatahes mina sellele 100ga järgi ei jõudnud. Pärast nägin seda vidinat kontrollpunktis seismas ju oli ka kellegi suport 😀 Lõpuks tulid minu omad kah, tassisime paadid üle ja tuld järgmisse punkti. Siin õnneks pikalt tassida ei olnud, ainult nats maad teiselepoole veskitammi ja kõik. Veski paistab väljast üsna varemetes aga väidetavalt olla seal sees pererahval turbiin elektri tootmiseks. Vahepeal vahetasin paar sõna ka ühe toreda sõbrantsiga kes oli ka võistlemas.
Järgmised kontrollpunktid kah kiirelt läbi, ei viitsinud kuskil väga passida neid aerutajaid, metsaalune oli põnevam 😀 Süvahavva juures tegime pikema peatuse seal sai väikse kohvi ja salati kah kohvikust. Kui meie omad olid läbi läinud kimasime edasi
Enne Leevakut tegi miski kohalik rahvas sauna ja käis suplemas laskmata ennast segada aerutajatest. Lõpuks jõudsid meie omad Leevakule suht surnutena. Siin panime pillid kotti kah, enam edasi ei jaksatud aerutada. Aga mulle sobis, sai varem õhtale 😉
-
Viikingiteküla demopäev
Väike meenutus aastaid tagasi vikus toimunud demopäevast. Huvilised said näha ja kaasa lüüa siinsetes tegevustes. Eks ma isegi käisin sportlikust huvist läbi kuigi ma tean täpselt milliseid tegevusi seal pakutakse 😉 Sepikojas näitas sepp natuke sepatööd ja huvilised said proovida selli tööd 😉 Püstkojas sai maitsta lõkkel küpsetatud kooki. Need on hoopis teise ja palju parema maitsega kui kodus elektripliidil tehtud 😉 😉
Linnuseplatsil said huvilised proovida heitemasinat. Veel näidati erinevaid saunu, majutusvõimalusi, viikingilaeva ja puust kaminat 😉
Ega programmist puudunud ka traditsiooniline Siniallikate matk. Selliseid vahvaid demopäevi võiks tihedamalt teha 😉
-
Sutlema ja Pajaka mõis
Ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Tuli väike tööots Hageri kalmistul ja miksmitte vähe ümbruses ringi ka luusida. Pool pesakonda kaasa ja minek 😀 Kui töö tehtud kimasime uurima siinsamas läheduses olevat Sutlema mõisa. Polnudki siin varem käinud. Siin on säilinud päris äge väravatorn. Muidugi mõisa hoovis on paar nõukaaegset kortermaja. Päris äss on neil elanikel autoga läbi väravatorni koju sõita 😉 Torn on taastatud mingil määral ja siin majandab MTÜ. Ega siin rohkem nagu eriti säilinud ei olegi, algselt oli siin 2 ühesugust väravatorni aga teise asemele ehitati 19 sajandil viinaköök. Säilinud väravatorn on üks vähestest mõisate suurejoonelistest väravaehitistest Eestis.
Historitsistlik krohvitud paekivist hävimisohus ümartorn restaureeriti osaliselt 1999. a. All on kõrge kaarega suured ukseavad, teisel korrusel 8 kõrget kaarakent ja nende kohal lame ovaalaken. Torni külgedel oli mõisaparki ümbritsev müür ehitatud tornini kaldu üles nii kõrgele, et sai kõndida torni teisele korrusele. Külanoored käisid veel 1950-ndatel torni teisel korrusel tantsimas. Mõisa esmamainimine on 1425. Algselt kuulus see Maydellidele. Seal on olnud mitmeid omanikke, kõige pikemalt kuulus see ilmselt Stackelbergide suguvõsale. Mõisa park koos tiikidega on ka korda tehtud ja siin on päris kobe tsillimise koht. Ühtteist selle mõisa kohta saab lugeda siit.
Viskasime pilgu peale ka teise väravatorni asemele ehitatud viinaköögile. See päris edev maakiviehitis aga kahjuks käest ära lastud. Ma ei saa aru nendest inimestest kes ahnitsevad omale vara kokku ja siis lasevad sellel laguneda. Selline kummaline mentaliteet. “võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”. Viimane aeg oleks sellega veel midagi ette võtta. Kuidagi hinge kripeldama jäi selline ilus aga käest lastud hoone….
Kui juba siinkandis hullamiseks läks võtsime ette ka Pajaka mõisa. Pajaka mõisast pärinevad esimesed teated 1452 aastast. 16 – 17 sajandil kuulus mõis von Taubedele, 17 sajandi lõpul von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt olid mõisa valdajad nii von Zoeged, von Luederid von Knorringud kui ka von Mohrenschildtid. 1808 omandas mõisa Peter von Stackelberg. 1889 aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll, viimaseks 1919 aasta võõrandamise eelseks omanikuks oli Michael Markgraf. Mõisa peahoone hävis 1933. aastal tulekahjus, misjärel ta jäi varemetesse. Tänapäeval on see mõis taastatud ja näeb välja päris kobe. Tahaks sinna sisse luusima ka saada kunagi.
Pajakale sõites jäi ühes kohas metsas silma mingi majakese varemed millest varem ei teadnud midagi. Nüüd RMK metsa maha võtnud ja majake ilmus välja 😉 Tagasiteel põikasime sisse, päris äge teine ja krt teab mille peale ehitatud. All igatahes päris pikk maakivist vundament. Selle ühes otsas majake mille juurde keegi on kunagi hakanud kergplokist midagi ehitama aga sinnapaika see jäänud ongi. Äge oli muidugi see, et majas päris pirakas kelder ja kerisahi. Kerisahje väga enam ei näe. Keegi muidugi on asunud seda maja küttepuudeks lammutama, terve hunnik laudist juba ära saetud. Ja oligi päev õhtus ja aeg koju kobida.
-
Võssariga möllamas
Kui viiruse pärast kuskil ringi tuustida ei saa siis tuleb tööd teha 😉 Kodus passimisest ongi juba kopp ees täiega. Võssar ja saag autosse ning tuld metsa poole 😀 😀 Päris hea on metsas hullata ja tuld teha, saab oma mõtteid mõelda. Ainult, et klapid tuleb pähe panna muidu ei kuule oma mõtteid võssariga vehkimise ajal 😉 Aga samas pärast võsa põletades ei tohi klappe pähe unustada muidu ei kuule metsakontserti. Linnud sädistavad juba nii, et anna olla.
Kui selleks päevaks sai tööst kopp ette luusisin vähe ringi. Kõikvõimalikud lilled juba õitsevad, kevad mis kevad. Üheskohas oli isegi murulauk ennast maast välja ajanud ja sai juba värske ampsu võtta 😉
Järgmisel hommikul haarasin kohvi ja hiilisin vaikselt välja päikese kätte. Kurja öösel oli vähe külma olnud ja kõik oli härmas. Metsa all olid päris ägedad härmas ämblikuvõrgud, tegin paar pilti. Mõtlesin, et panen väikse lonksu vahtramahla kohvi kõrvale aga kus sa sellega…. See puha jääs 😀 😀 Jäigi proovimata. Tiksusin niisama päikese käes tubli tunni, päris mõnusalt soojendas. Pärast kiire võiku ja tööle.
Eile sai hullult põletusmaterjali tekitatud 😉 Ega miskit, tuli otsa. Eelmises elus olin vist püromaan 😀 😀 saaks ainult tuld teha 😀 😀 Täna nägin õige mitut kapsaliblikat ka lendlemas.
Vahepeal näidati näpuga kust veel mida võssariga maha lasta. Eks sai siis veel natuke hullatud võsaga. Kurja küll, miskil hetkel avastasin, et võssari reduktori punn oli jalga lasknud. Helistasin paari poodi kas nad on ikka lahti ja varuosa saab. Tuli välja, et enamus poode kinni aga üks pood oli ennast nõus lahti tegema kui vaja 😉 Tullakse kodust ja tehakse lahti kui juppe vaja 😀 😀 Poest määret ja muud vajalikku sain aga punni ikka ei saanud. Tuleb välja, et moodsatel võssaritel punn poole väiksem kui minu vanakooli võssaril… Isegi kuskil utiili hunnikus ei vedele. Helistasin veel sada kohta läbi ja mitte kuskil pole. Mõtlesin toho till ae nüüd jääb töö pooleli niikaua kui punni leiutan. Aga kus sa seda puusalt leiutad. Kobisin kohalikku bensukasse kohvi jooma, seal oli igavesti mugav väike kohvik müügisaalist eraldi. Kohv joodud seedisin, edasi kust punni saab.
Siis vaatan siinsamas bensuka juures üle õue on autoremont, mõtlesin lipsan läbi äkki saab autol stabika kondi ära vahetada. Vähemalt midagigi head tänases päevas ehk. Kimasin kohale ja küsisin kas saab, vana ütles aja sisse teeb selle väikse asja kohe viuh ära. Super. Küsin, et kle äkitse sul vedeleb miskit tiheda keermega kaheksateistkümest polti. Mul vaja võssarile reduktori punn teha. Ütles näe seal sahtel mine otsi 😉 ise asus stabika konti vahetama. Tuustisin natuke ja leidsingi sobiva poldi, lõikasin relakaga parajaks ja uus punn olemas. Vana oli jõudnud juba kondi ära vahetada ja ratta alla tagasi panna. Küsin palju võlgu. Mnjhh… müstika kogu teema eest küsiti viiekas. Linnas poleks alla 25 jutulegi võetud 😀
Pärast käisin luusisin veel metsas. Ühes kohas nägin, et kopraonu kurivaim ehitab vist kindlust ja vaenlase eest kaitseks on järanud ära miljon puud 😀 Teravad tüükad püsti nagu kaitsevaiad, et ratsavägi ei saaks läbi kimada 😀 😀 Paarile puunotile oli tapid ka sisse järanud, pane või palkmaja kokku 😀 😀
Õhtul kodupoole kimades käisin läbi sõbra juurest viisin laenatud asja tagasi. Nu ja mida ma näen 😀 😀 koer koos vasikaga jooksevad õuepeal võidu 😀 😀 Isegi mul tõmbas nunnumeetri põhja 😉
-
Saku….
Ükspäev oli plaan minna Saku mõisa restosse sööma aga kus sa sellega…. Viirus ka siia jõudnud, näksi pargis muru kui tahad 😀 😀 Egas midagi kui süüa ei anta ega siis saa päeva raisku lasta. Luusisime vähe pargis ja terviserajal. Kurja kus seal oli rahvast, nagu laulupidu 😉 Kobisime ruttu parki tagasi, see on päris kobedaks tehtud ja tasub täitsa luusida seal.
Kui juba Sakus siis tuleb ikka Männiku karjääris ka luusida 😉 Kurja kus siit leiti vanasti ikka neid kuritegeliku maailma poolt “ära aidatud” vennikesi, nagu seeni peale vihma. Siin paiselehed juba õitsevad ja sai ühe enamvähem pildi loojangu värvidega kah 😉
-
Kurna Peeter Suure merekindluse varjendid
Sai inspekteerimas käidud tulevast Ikea ehitusplatsi, kahjuks põld ei andnud välja mitte ühtki asjalikku leidu. Aga selleeest kolasin läbi samale ehitusobjektile jäävad kolm Peeter Suure Merekindluse varjendit. Kaks neist on keset põldu kivihunnikute all, kui ei tea, et seal varjendid on siis iial ei usu nende olemasolule seal. Kolmas on tegelikult teepealt silmaga nähtav, mingil kummalisel kombel pole sinna kuhjatud hullult kive.
Iseenesest on need sellised suht pisikesed varjendid aga abiks ikka kui vaja. Siinsamas üle sõidutee on veel mõned aga nende inspekteerimisega veel kiiret ei ole. Kuna siinsed varjendid pole muinsuskaitse all siis ilmselt Ikea ehituse käigus tehakse need maatasa. Nii, et kellel huvi nendega tutvuda kasutage ruttu võimalust.
