Tsill
-
Nõva RMK puhkeala.
Ilusad ilmad ja mida sa kodus ikka passid, tuli mõte tiba mööda metsi luusida ja tsillida. Egas midagi telk ja muu staff autosse ja Nõva poole minek. Tõmbasime RMK lõkkekohal telgi püsti ja kobisime randa luusima. Võtsin piiksutaja kaasa aga suht igav rand oli, peale pudelikorkide ja mõne mündi ei leidnud miskit huvitavat 😉 Samas oli siin hullult kibuvitsa õitsemas, see isegi lõhnas täitsa meeldivalt 😉 Kobisime tagasi telgi juurde ja tegime väikse söögi. See lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, teistest eemal ja rohkem sinna keegi ei trüginud ka kuigi ruumi oli sitaks. Liha lõhnad olid vist nii head, et isegi konn tuli lõkke äärde asja uurima 😀 😀
Kui kõhud täis käisime veel enne kotile kobimist uurimas kas liiv laulab… Kurja ja täitsa lauliski…. Miks mõnes rannas liiv laulab ei tea, aga päris huvitav heli on. Vesi oli päris soe ja kalda ääres hulpis hullult millimallikaid ning surnud ogalikke. Lõpuks läksime kotile ära, kuidagi hullult väsitav päev oli 😉 See RMK lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, kõik asjad käe-jala juures. Isegi kemps siinsamas. Igaljuhul kui sinnakanti satun ööbima üritan samas kohas pesitseda 😉
-
Koriluse uued tuuled
Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga
Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…
Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉
-
Viljandi linnus
Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.
Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.
-
Muuseumiöö
Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉
Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.
-
Laevaga Piiterisse vol. 2
Alles nädalake tagasi sai laevaga Piiterisse sõidetud ja tsillitud. Nüüd natuke jälle asja sinnapoole. Egas midagi viuh laeva ja minek. Tallinnas seisis sadamas terve joru välismaiseid sõjalaevu, et tea mis õppus tulemas, äkki miinitraalimine…. Egas midagi laevas kõht täis ja kotile. Eelmine kord magasin selle Kroonlinna sissesõidu maha, seekord ei saanud seda lubada 😀
Hommikul olin varakult üleval, käisin sõin kõhu täis ja vutvut üles dekile. Oligi õige aeg just sõitsime lüüside vahelt läbi ja kohe oli ka ringtee. See on ka äge, läheb siin otse laevatee alt läbi. Edasi tulid juba Kroonlinna fortid. Vot seal tahaks kunagi luusida 😉 Natuke veel ja oligi juba sadam. Piiriületus on sadamas jube kiire põhimõtteliselt oled mõne minutiga üle.
Sadamas hüppasin bussi ja sellega sai ilusti paleeväljakule. Tsillisin vähe ringi, vaatasin kas kõik tõllad ja värgid on kohal. Pets ja Cats olid ka täitsa kohal ja lubasid endast raha eest pilti teha. Käisin apteegist läbi sebisin mõned rohud, siis veel poest nänni ja viuh bussile. Õhtul juba kodus tagasi.
-
Varbola
Sai käidud Varbolas uudistamas mis uut on. Kõigepealt hakkas silma kohe neli kuningat. Neli kunni on muidugi päris ägedad kujud siin tee ääres… need olla isegi korra ära varastatud ja siis tagasi ilmunud 😀 😀 Aga võibolla ei varastatudki vaid nad käisid vahepeal Paides 😉 Väidetavalt omalajal minnes Paidesse peatusid nad siin Varbola linnuses. Aga kes enam ikka nii vana asja mäletab… Huvitav on muidugi nende kujude juures see, et eestlastele tüüpilised hoburaudsõled on kujutatud harud allpool… Üldjuhul me ikka teame, et eestlased kandsid hoburaudsõlgi otsad üleval ja tänapäevalgi see nii välja kujunenud. Leiumaterjali põhjal võib ka täheldada, et kanti otsad ülespoole… Siit tekib küsimus, kas kuningad polnud kohalikud või on see lihtsalt nö “kunstniku nägemus” Lisaks kunnidele oli siin veel igasugu muid vaatmisväärsusi nagu piiramistorn, ramm, üle tee on RMK lõkkekohad jne. Varbola linnus on iseenesest esmateate järgi pärit aastast 1212 aga ilmselt oli ammu enne seda juba olemas. Vaevalt, et see esmateate eel vahetult ehitati 😀 😀 Varbola on üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid, kuid mitte kõige suurem, Jägala on ca 3ha. Ligi 2 ha suurust linnuseõue ümbritseva kivivalli ümbermõõt ulatub ligi 600 meetrini ning valli väliskülg on praegugi kohati üle 10 meetri kõrge. Linnuses on taastatud väravakäik ja 13 m sügavune kaev. Väidetavalt pole seda linnust kordagi vallutatud kuigi piiratud on kõvasti.
Teadaolevalt proovis linnuse kallal esimesena “hammast” sõjalise vapruse poolest tuntud Novgorodi vürst Mstislav Uljas oma teisel Eestimaa sõjaretkel, kuid tulutult (Varbolal tuli halvima ärahoidmiseks maksta novgorodlastele 700 nogatit hõbedas, vastutasuks pääses kants esmakordselt kirjasõnasse – Novgorodi leetopissi). Ka hilisemad ründajad – taanlased ja leedulased, polnud edukamad.
Ajaloolaste arvates oli Varbola kants viimast korda sõjaliselt kasutusel Jüriöö ülestõusu päevil. Sellele järgnes ligi 500 aastat vaikust kirjasõnas, vaid arheoloogilised leiud näitavad, et 16.-17.sajandil kasutati linnuseõue kalmistuna.
Tänapäeval on siin hulgaliselt igasugu puukujusi ja päris tihti on siin korraldatud puupäevi. Ühte sellist üritust olen isegi külastanud.
Kui Linnuses piisavalt luusitud kolasime vähe Varbola külas kah. Siin midagi erilist küll ei ole aga mõni vana majake siiski on säilinud ja miskis aidas või tallis on kellegi vanakraami ladu. Ühest aknast piilus isegi hobune välja 😀 :D. Seal sees on ikka igasugu nänni ilmselt. Kahjuks sinna sisse ei saanud aga juba ümber maja on muljetavaldav kogus igasugu staffi.
-
Pakri poolsaarel luusimas.
Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Nüüd sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.
Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.
Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.
Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.
