Tsill
-
Iisakul mänguasju uurimas
Kuulsin juba ammu, et Iisaku muuseumis on uus näitus aga vaatama pole veel jõudnud. Nüüd sai töö tegemisest kopp ette ja võtsime plaani uurida asja 😉 Viimati kui seal pikemalt luusisin oli vist rahvariiete ja tikandite näitus. Hüppasime sisse ja lõug vajus põlvedeni lahti 😀 😀 Ikka päris kõva kogu mänguasju oli. Osa neist jäädvustasin tulevaste põlvede jaoks ka aga soovitan soojalt ikka oma silmaga asja vaatama minna, päris äge näitus.
Vaatasin veidi ka oma lemmiknäitust vikuvidinatest. Ühte leitud sõlge sai isegi terve joru järgi tehtud kunagi.
See muuseum on omapärane veel ühe asja poolest… Nimelt näeb siin päris palju vadjalaste ehteid ja muud mudru ning mitte ainult 😉 Kunagise kohaliku rahvakillu poluvernikute teema on siin samuti esindatud päris hästi. Need kaks asja on sellised mida mujal meie muuseumides praktiliselt ei kohta. Päris põnev selleteemaline eksponaat on siin muuseumis poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.
Kes veel ei tea kes või mis on poluvernik siis püüan kiirelt kokku võtta. Tänapäeval nimetatakse ekslikult poluvernikuteks peipsivenelasi ja vanausulisi, tegelikult see asi nii ei ole…. Tegelikult on poluvernik ajalooliselt venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild. Väidetavalt olla sealkandi esimesteks asukateks vikuaja lõpus vadjalased. Paar sajandit hiljem hakkas sinna aina enam saabuma venelasi, kes segunesid kohalikega. Nii tekkiski uus ja kohalik kultuur.
Poluvernik tuleb venekeelsest sõnast “poluverujušhi” ehk maakeeli siis poolusklik. Ja miks poolusklik…. aga sellepärast, et nad võtsid omaks luteri usu pidades samas kinni paljudest vene tavadest. Nagu näiteks… kandsid venelikku riietust, kandsid riste kaelas, lõid venelaste kombel risti ette, rääkisid eesti – vene segakeelt jne jne.
Tänapäeval on see kultuur praktiliselt hävinud kuna nad on eelmise sajandi jooksul eestistunud.
Kalavärgi näitus on siin ka päris äge ja tasus vaatamist. Salvo kelk on isegi kalameeste seas populaarne olnud 😉
Muidugi on siin päris palju vaadata ka loodushuvilisel. Ah jaa väikse eelinfo sain juba ka uue näituse osas. See tõotab ka tulla päris põnev 😉
-
Emumäel pesakonnaga.
Pidime ükskord pesakonnaga korra maale minema asju ajama ja siis vanaema ärkas, et vot tema pole kuskil käinud tahaks kah ringi trippida 😀 😀 Egas midagi tegime kiire tripi Emumäele, uurisime vähe puukujusi ja turnisime vaatetornis. Eks vanainimesel võttis üles saamine vähe aega aga ära sai käidud ja pilk ümbrusele peale visatud. Poiss leidis sealt omale “sõbra” ka 😀 😀
Kui juba seal kolada siis vaatasime veidi ringi mujal kah. Seal päris mitu RMK ilusat lõkke ja ööbimiskohta. Lõpuks olid vanaema lühikesed jalad veel lühemaks kulunud ja võtsime suuna koju tagasi 😉 Vot kui vähe on mõnikord õnneks vaja 😀
-
Setu külavüü
Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke aedmaasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.
Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.
Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…
Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.
-
Puhkepäev
Ootamatult tekkis kiirete tööpäevade ja muude ürituste sekka ka üks puhkepäev. Ei osanud selle vabadusega kohe midagi pealegi hakata 😀 😀 Lõpuks mõtlesime, et läheks külastaks seda pankrotieelset T-1 keskust ja teeks vaaterattaga väikse tiiru äkki tuleb häid mõtteid. Vot on kohe mõned kohad sellised kuhu ei tõmba ükski vägi, üks neist on see T-1 kaubakeskus ja kui seal poleks vaateratast siis ilmselt oleks siiani seal käimata 😀 Ega seal midagi teha küll ei olnud, põgusalt piilusime mingit tisside näitust. See oli ka ainus asi mis seal vaadata oli 😀 😀 Kobisime ära vaaterattale ja tegime tiiru ära…. no ei tulnud häid mõtteid.
Midagi targemat pähe ei tulnud kui kimada Rabasaarde luusima juba ei tea mitmes kord sel aastal 😀 😀 😀 Aga seal veel jätkus kohakesi kus luusinud polnud. Kurja sauna akna oli keegi nii osavalt lõhkunud, et hea fantaasiaga nägi seal seda elukat kellelt Alma piim tuleb 😀 😀 Kolasime veel miskis vanas töökojas, kus seal oli alles viina taarat… Ei tea mida seal küll toodeti…. Lõpuks oli õhtu käes ja vedasime ennast koju tagasi.
-
Hara sadam
Juhtus olema üks paganama ilus ilm, mis sa ikka kodus passid. Tuli mõte minna luusida Hara sadamas, mis siin ikka…. Mõeldud tehtud. Ega siin tänapäeval midagi põnevat peale varemete ei ole aga põnev luusida ikka. Ilus ilm, meri, see täitsa tsill ju 😉 Loodus toimetab siin omaette ja võtab tagasi omale mis ripakile jäetud. Kahju, et vene ajal sellest kohast ööd ega mütsi ei teadnud, ehk oleks siis õnnestunud siinkandis isegi mõnda allveelaeva näha.
Üllatavalt palju jäi silma siin pesitsevaid linde, ilmselt nende jaoks turvaline kohake. Katsusime neid võimalikult vähe häirida ja lasime jalga. Ah jaa siis sai sinna ligi veel tasuta aga nüüd tuleb varemete vaatamise eest pappi välja köhida….
-
Päikesetõus Kõrvemaal
Ühel kenal õhtul tiksusime kambaga sõbra juures ja matsutasime pannukaid. Kusagilt tühjalt kohalt tekkis järsku idee minna päikesetõusu vaatama ja seda kell 11 õhtul 😀 😀 Egas midagi, need puusalt tulistatud ideed on vahel päris ägedad 😀 😀 Linnas kiire tiir, fotokad, magamiskotid ja muu staff autosse ja tuld Kõrvemaa poole. Mõtlesime, et väga lahe koht selleks võiks olla keset raba olev vaatetorn. Kurja küll vaatetornis üleval oli ikka päris tuuline, hea, et taipasin koormakatte kaasa võtta. Sellega sai tuulepoolne külg kinni kaetud vaatetornis ja siis kannatas täitsa olla. Kellad äratama ja kobisime magama 😉
Päiksetõusu ajal sättisime endid ritta asja uurima. Oi kurja kus järsku läks all rahvaste liikumiseks 😀 😀 Kes tuli fotokas kaelas kes drooniga jne. Väärt plaan oli meil end juba öösel kohale vedada ja seal tukkuda. Oleks ka päiksetõusu ajaks tulnud oleks torn rahvast täis olnud nagu laulupeol. Igatahes vaated tasusid end kuhjaga ära. Tegime hulga pilte ja kobisime magama tagasi.
Hommikul tulid pääsukesed torni servale lauluga meid äratama. Pesime silmad laukas puhtaks, pakkisime kola kokku ja raba peale luusima. Ega ilusat ilma saa raisku lasta 😉
Lonkisime mööda laudteed tagasi Paukjärve poole. Uurisime vähe loodust, klõpsisime mõned pildid ja juba olimegi oosi otsas.
Tegime Paukjärve ümber tiiru, uurisime vanu piirikive jne. Vana puusilla juures oli keegi metsa alla onni ehitanud. Sellises käepärastest materjalidest valmistatud katusealuses on väga ok ööbida. Selle saab vajadusel ruttu valmis, igavesti hea aseaine telgile kui ei viitsi telki kaasas vedada 😉
-
Metsavendade punkrit uurimas
Ükspäev tuli plaan minna uurida vähe mõnda metsavendade punkrit. Nagu ikka miks otse kui ringiga saab. Mööda väikseid teid kolistades avastab igasugu põnevaid asju. Alustuseks põikasime sisse Koluvere lossi juurde, kahjuks sinna sisse ei saanud ja tuli edasi minna. Lauknal piilusime kohaliku tuuliku varemeid, ägedad asjad ikka olid need omalajal. Kahju, et sellised varemed tänapäeval väga kasutust ei leia… Siin on muidugi ka päris äge bussijaam, huvitav kes selle välja mõtles 😉
Vaatasime kohaliku kaardi pealt milliseid vaatamisväärsuseid ümbruskonnas on. Jäi silma Luiste piimapukk…. Huvitav miks see on kohalik vaatamisväärsus, mis selles nii erilist on… Kohe vaja uurima minna mis värk on. Teel sinnapoole põikasime mingist suva teeotsast korra põõsasse ja nägime mingit vana maja. Nu seda ju ka vaja kohe uurida. Ühtki viidet kuskil polnud millega tegu. Aga natuke ümbrust vaadates ja sees luusides hakkas tekkima mõte, et see mingi mõis äkki…. Ja rämpsu järgi oli näha, et ilmselt vene ajal ringi ehitatud kohaliku majandi töötajate korteriteks mis kasutusel olnud veel üsna hiljuti. Hiljem kodus asja uurides selgus muidugi, et tegu Luiste mõisaga. See eraldati Loodna mõisast iseseisva majandusüksusena 1645. aastal. Hilisematel sajanditel sai temast Loodna kõrvalmõis. Hoone on ehitatud ilmselt peale 1905. aasta põletamist, arvatavasti vana hoone vundamendile varasemat hoonet eeskujuks võttes. Kahju muidugi, et selline äge mõis jälle looduse meelevalda jäetud. Koht iseenesest jube ilus. Aga mis seal olnud on peale nö. mõisaaega ei saanudki kuskilt selgust. Väljast polnudki asi kõige hullem, aga…..
Aga seest jättis ikka väga koleda pildi. See nurgapealne tuba mille kohal katuseplekk puudus oli juba ka laest ilma jäänud. Üllataval kombel leidus siin täiesti arvestatav kogus metalli, mis polnudki veel kokkuostu veetud. Ühes toas oli ka maha jäetud endiste elanike poolt päris korralik raamatukogu nõukaaegset kirjandusklassikat. Muidugi rämpsust mida see mõis sisaldas ei hakka rääkimagi, panen siia mõned tagasihoidlikumad pildid.
Muidugi mõisa teises otsas oli näha isegi suht hilise remondi ja ümberehituse jälgi. Üllataval kombel olid need ruumid isegi praktiliselt prügivabad.
Silma jäid ka uksed. Huvitav kas need kõrged kahepoolsed uksed mis läbi maja pika koridori moodustavad on veel mõisaaegsed…. Õige mitmeidki ukseauke oli kinni löödud või siis kinni tapetseeritud. Nii mõnegi sellise ukse küljes olid veel säilinud osaliselt messingist lukukatted ja käepidemed.
Lõpuks jõudsime ka selle vaatamisväärsuste nimekirjas oleva Luiste piimapukini. Mis siin erilist on ma küll ei näinud, täiesti tavaline piimapukk, selliseid on kümneid ja kümneid Eestimaal.
Kiire pilt Vana-Vigala mõisast ja oligi ainult mõned kilomeetrid jäänud metsavendade punkrini. Põrgupõhja punker oli Relvastatud Vastupanu Liidu staabi punker. Relvastatud Vastupanu Liit loodi 1946. aastal eesmärgiga koondada inimesi, kes oleksid valmis Nõukogude võimu vastu astuma ning Eesti Vabariiki taastama. RVL-i kuulus mehi nii Märjamaa vallast kui hiljem ka teistest piirkondadest. Punker asus Raplamaal Konuvere ja Vana-Vigala lähedal metsas. NKVD ründas RVL-i punkrit 31. detsembril 1947. Lahingus sai surma kaks metsavenda ja umbes 50 julgeolekusõdurit. Staap taandus lahinguga. Punker taastati 2015 aastal ja seal saab isegi ööbida kui vaja. Kõik vajalik staff selleks on kohapeal olemas. Igati äge kohake kus soovitan kindlasti käia.
