Tsill
-
Kullamaa vesiveski
Kullamaa kandis asjatades käisin viskasin pilgu peale Kullamaa vesiveskile. Muidugi käest ära lastud, nii nagu enamus kaitsealuseid objekte kipub olema aga ehk kunagi tehakse korda. Ehitati see 19 sajandi keskpaiku ja kuulus kunagisse Kullamaa mõisa tööstusparki. Väidetavalt töötas see veski veel 1970-ndate aastate lõpus. Kahju muidugi, et sinna sisse ei saa. Siinkandis muidugi jätkub selliseid põnevaid objekte, peab vist ükskord ette võtma ja läbi luusima kogu Liivi jõe piirkonna. Siinkandis peaks olema igivanu sildu, veskeid ja jumal teab mida veel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sõjamuuseumi külastus.
Ajaviiteks sai käidud Viimsi Sõjamuuseumis. Päris ok kohake, natuke teistmoodi kui muud muuseumid ja siin on ühtteist ikka vaadata, alates viikingitest kuni suht tänapäevani välja ja linnuse makett on ka täitsa olemas 😉 😉 Isegi siin väikses muuseumis on väljas paar tervet vikumõõka aga ERMis ajakihtide näitusel oli väljas ainult paar mõtetut mõõgatükki, nagu terveid ei oleks olemaski. Muuseum asutati Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri päevakäsuga 19. jaanuaril 1919. aastal. Muuseumi korraldajaks määrati 6. jalaväepolgu reamees rindefotograaf Taavet Poska. 1921. aasta novembris määrati ta muuseumi varahoidja kohusetäitjaks ja hiljem juhatajaks. Taavet Poska juhtis Eesti sõjamuuseumi kuni 1940. aastani. Siis oli muuseumis umbes 10 000 eksponaati, neist paar tuhat püsiekspositsioonis. Muuseumi kogudes oli palju relvi, püsiekspositsioonis olid trofeed – lahingutes võidetud Punaarmee üksuste lipud, mannekeenid Vabadussõja-aegsetes mundrites, sõjakaardid, ülemjuhataja sõjaaegse töökabineti sisustus ja palju muud. Muuseum asus sel ajal vanalinnas Vene tn 5. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt 1940. aasta suvel Vabadussõja muuseum suleti ja varad tuli Vene tänavalt välja kolida. Need viidi esialgu Koplisse nn Punastesse kasarmutesse. Hiljem anti kasutuskõlblik varustus Punaarmeele, osa eksponaate teistele muuseumidele, osa viidi Venemaale ja palju esemeid lihtsalt hävitati.
Siin näeb päris palju eksponaate vabadussõja ja II MS päevilt. Päris äge oli muidugi ka ordenite ja medalite näitus. Selles muuseumis tasub igaljuhul käia. Siin on veel eraldi sõjatehnika näitus ka aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud aga eks ükspäev jõuan sinna ka.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Nõva RMK puhkeala.
Ilusad ilmad ja mida sa kodus ikka passid, tuli mõte tiba mööda metsi luusida ja tsillida. Egas midagi telk ja muu staff autosse ja Nõva poole minek. Tõmbasime RMK lõkkekohal telgi püsti ja kobisime randa luusima. Võtsin piiksutaja kaasa aga suht igav rand oli, peale pudelikorkide ja mõne mündi ei leidnud miskit huvitavat 😉 Samas oli siin hullult kibuvitsa õitsemas, see isegi lõhnas täitsa meeldivalt 😉 Kobisime tagasi telgi juurde ja tegime väikse söögi. See lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, teistest eemal ja rohkem sinna keegi ei trüginud ka kuigi ruumi oli sitaks. Liha lõhnad olid vist nii head, et isegi konn tuli lõkke äärde asja uurima 😀 😀
Kui kõhud täis käisime veel enne kotile kobimist uurimas kas liiv laulab… Kurja ja täitsa lauliski…. Miks mõnes rannas liiv laulab ei tea, aga päris huvitav heli on. Vesi oli päris soe ja kalda ääres hulpis hullult millimallikaid ning surnud ogalikke. Lõpuks läksime kotile ära, kuidagi hullult väsitav päev oli 😉 See RMK lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, kõik asjad käe-jala juures. Isegi kemps siinsamas. Igaljuhul kui sinnakanti satun ööbima üritan samas kohas pesitseda 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Koriluse uued tuuled
Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga
Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…
Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viljandi linnus
Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.
Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Muuseumiöö
Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉
Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Laevaga Piiterisse vol. 2
Alles nädalake tagasi sai laevaga Piiterisse sõidetud ja tsillitud. Nüüd natuke jälle asja sinnapoole. Egas midagi viuh laeva ja minek. Tallinnas seisis sadamas terve joru välismaiseid sõjalaevu, et tea mis õppus tulemas, äkki miinitraalimine…. Egas midagi laevas kõht täis ja kotile. Eelmine kord magasin selle Kroonlinna sissesõidu maha, seekord ei saanud seda lubada 😀
Hommikul olin varakult üleval, käisin sõin kõhu täis ja vutvut üles dekile. Oligi õige aeg just sõitsime lüüside vahelt läbi ja kohe oli ka ringtee. See on ka äge, läheb siin otse laevatee alt läbi. Edasi tulid juba Kroonlinna fortid. Vot seal tahaks kunagi luusida 😉 Natuke veel ja oligi juba sadam. Piiriületus on sadamas jube kiire põhimõtteliselt oled mõne minutiga üle.
Sadamas hüppasin bussi ja sellega sai ilusti paleeväljakule. Tsillisin vähe ringi, vaatasin kas kõik tõllad ja värgid on kohal. Pets ja Cats olid ka täitsa kohal ja lubasid endast raha eest pilti teha. Käisin apteegist läbi sebisin mõned rohud, siis veel poest nänni ja viuh bussile. Õhtul juba kodus tagasi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
