Tsill
-
Lennusadamas pingviine uurimas
Ühel ammusel ajal käisime tütrega uurimas Lennusadamas näitust polaaruurijatest. Päris ägedat staffi on neil kasutusel, ilmselt mõni asi on nii universaalne, et kasutatakse tänapäevalgi. Näiteks kelgukoerad ilmselt ei kao niipea nende varustusest. Muidugi pingviine tahaks vabas looduses näha oma silmaga. Siiani neid näinud ainult kas topistena või loomaaias. Ja teine teema on virmalised mida tahaks ka lähemalt uurida. Eks Eestiski neid näeb vahel aga harva. Kuigi fotokas näeb meil neid päris hästi, isegi siis kui oma silm midagi väga ei tuvasta.
Kui juba seal siis ikka kiire pilk allveelaeva ka 😉 Krt see lahtine mootor on ikka hea motoristi jaoks 😀 Klappide regullimiseks pole vaja kaani maha keerata 😀 😀 Peldikupotile on pleksiklaas peale kruvitud ja eks asja päras. Kunagi ammu käisin seal kolamas siis mingi ahv oli selle täis sittunud. Ei tea kas filmis ka oma saavutusi 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevadet ja merekindlust avastamas.
Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.
Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.
Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉
Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne rooduvarjendi tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene, eriti peale seda kui surfid tühjaks kaevati. Aga külm ja tõmbetuul nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis…. Olen nendes siinsetes käikudes varasemalt tööasjus kui ka niisama kolanud kümneid ja kümneid kordi nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Nooh kui nüüd seda aluseks võtta, et mõni siin tõesti on ja sellepärast korraldada viieaastane projekt siis andke tuld. Igati teretulnud asi. Mind huvitab, mis saab peale projekti lõppemist? Ilmselt ei koti see teema siis enam kedagi kuni järgmise projektini (kui seda muidugi tuleb kunagi), sest meil paraku ilma rahata ei tee keegi midagi, aatelisuse aeg on kahjuks ammu läbi. Samas kui nüüd tähti närida siis võib sellise sildi püsti lüüa iga korraliku vana maakeldri ukse ette ja memmel keelata kartuli järgi minna, sest nahkhiir magab. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptus KUMUs
Käisin ka ruttu seda paljukiidetud Egiptuse näitust KUMUs vaatamas, enne kui jälle kõik kinni pannakse. Sellest nädalast kuu lõpuni ju muuseumid jälle kinni ja see näitus korjatakse maha. Mind ikka väga huvitab see tõendamise pool. Millega on tõendatud, et muuseumis või teatris levib koroona kordades hullemini kui ühistranspordis või poes. Räägitakse hirmsasti rahva hajutamisest aga siis suruvad toidukohtade lahtiolekuajad kokku, et kõik karjas tormaksid sööma enne kui kinni pannakse. Hajutamiseks peaks asi ikka vastupidi olema. Ju poliitikas käivadki asjad teistpidi ja ei vasta mingilegi loogikale. Aga see selleks. KUMUs ikka varasemalt paar korda käinud aga mitte näitusel vaid muid asju ajamas. Täna juhtus ikka päris tsill ilm olema mille vahepalaks sobib muuseum imehästi.
Nagu ennem juba mainisin on reklaam asjale hea olnud ja kuidas sa selle ikka vaatamata jätad. Kuigi hinges oli väike kahtlus asja osas. Meil kipub paraku see nii olema, et kui reklaam hea siis tegelikkus….. Teades, et Egiptus on ikka vägagi rikka ajaloo ja leiumaterjaliga lootsin siin ka ühtteist põnevat näha. Rahvas oli mõnusalt hajutatud ja miskit trügimist ei olnud, näitusesaal mõnusalt hämar ja valgustus on suunatud eksponaatidele. Aga kohe märkasin ühte tõrvatilka. Eksponaadid küll valgustatud aga kõik info eksponaatide kohta päris väikses kirjas ja küllaltki kaugel ning suhteliselt hämaras. Valgustus üsna kaootiline, mõnda sai ilusti lugeda aga enamuse jaoks tuli ikka silmi pingutada. Nägin ikka päris suure hulga inimesi kellele see muret valmistas ja nina vastu klaasi üritasid midagi lugeda. Lihtsalt hämaras on kaugel olevat peenikest kirja üsna s… lugeda. Oleks võinud ju selle infolehekese ka ära valgustada aga noh jh… Isegi jätsin osa asju lugemata, polnud lihtsalt mõtet silmi tappa. Iseenesest eksponaadid nii ja naa, mina lootsin ikka enamat näha. Muidugi igasugused graveeringud liivakivil olid ikka väga detailirohked. Natuke nägi ka mõnda amuletti, seda teada tuntud sitasitikat ehk siis skarabeusi 😀 Neid seal kultuuris kasutati ohtralt, eriline teema oli muidugi südameskarabeus. Samuti palsameeriti seal kõike mis kätte saadi 😉 Mitte ainult inimestest ei tehtud muumiaid vaid kassid, kalad jne jne. See loomade mumifitseerimine oli preestritel vägagi tulus äri, loomi kasvatati selleks spetsiaalselt…. Löödi maha ja mumifitseeriti ning neid müüdi inimestele kui jumalikke ilminguid 😀 😀 Inimesed omakorda annetasid need ohvriandidena templitele. Ah jaa see silmavärk oli ka seal vägagi kasutusel, neid joonistati näiteks sarkofaagile, et muumia nende silmade abil näeks välja. Wdjat silmi võis panna igalepoole.
Basa sarkofaag nägi päris ehe välja, nagu oleks kivist tahutud aga võta näpust… puidust pidavat olema 😉 See kahe kobra vahel olev päikeseketas on viide päikesekultusele mis sai aktuaalseks Egiptuses miski 2400 aastat EMA. Seda tehti hauakambrite ja templite ustele ja lagedele. Laevamudelitel oli ka oma teema, kuna laevandus oli Egiptuses igapäevateema siis pandi mudeleid kaasa teistpoolsusesse. Laev sümboliseerib ka teekonda mööda Niilust nekropoli juurde.
Sandaalid olid ka päris ägedad. Väidetavalt kandsid neid ainult ülikud ja töölised olid paljasjalgsed. Tehti neid nahast või taimedest, olla leitud ka kuldseid sandaale. Paar päris ägedat loomakujulist õlilampi oli ka. Ehtevärki oli sellel näitusel ikka kahetsusväärselt vähe, paar tilulilu ainult. Kuigi mukiti ju ilmselt ohtralt, ega muidu poleks meigitopse, peegleid jne. Silmi meikisid nii mehed kui naised kuna arvati, et see kaitseb putukate, päikese ja liiva eest. Iseenesest huvitav oli muidugi kamm mis dateeritud 4 – 7 sajandisse. See isend oli puidust, meil siin on ohtralt sarnaseid kas luust või pronksist. Neid pronkskammide tükke isegi terve hulga leidnud. Enamjaolt kipuvadki kahepoolsed olema, ilmselt levisid täid ohtralt tol ajal 😉 Tegelikult ei jäänud kamm niisama silma vaid ikka mustri pärast 😉 Sellist rõngasmotiivi on ju meil arheoloogilistel leidudel nõrkemiseni. Vot võta sa nüüd kinni kust selline motiiv esemetel alguse on saanud.
Maalinguid ja graveeringuid on seal kultuuris ikka hullult. Piltkirja värk on ka päris lahe. Seal pidavat lugemiseks olema oma süsteem, ei ole nii nagu meil vasakult paremale. Ma ei süvenenud mis värk sellega on aga pidavat olema kuidagi seotud vist linnuga. Kuhupoole vaatab sealtpoolt lugema hakkad või vastupidi 😀 😀 Igatahes kuidagi nii on 😉
Paar sarkofaagi oli ühes nurgataguses saalis ka.
Eks Euroopas tuli see suurem vaimustus Egiptuse kultuuri vastu alles siis kui Napoleon seal laamendamas käis. Noh ja ega eesti muuseumiteski pole puudu Egiptuse leidudest isegi mõni muumia olla. Esimese eestlasena käis Egiptuses orientalist Otto von Richter (1792 – 1816) kes kogus seal muistiseid ja talletas märkmeid. Tema kogu kingiti Tartu Ülikoolile kuid viidi sealt segastel aegadel Voroneži kus on tänaseni. Aga eks seal ole muidki siit tuuri pandud asju hoiul. Kokkuvõtvalt lootsin enamat… tegelikkuses polnud midagi erilist aga eks see ole ikka nii kellele ema kellele tütar…
Kui juba siin laiamas siis tuleb ülejäänu ka üle vaadata. Siin ikka ühtteist on vaadata nii mitmelgi korrusel.
Vaatasin, et ega see nõukaaegne tootmisvõimlemine ei erinenud väga varieteest midagi 😀 😀 Varietees ainult riideid vähem seljas 😉
Natuke teise EV algusaegade nänni kah lettidel 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vabariigi aastapäeva lahing Viimsis
Sel aastal jäi ära ka traditsiooniline aastapäeva lahing, seega meenutame veel mõnda vana. Ükspäev helistas mu Piiteri sõps, et kle ma osalen aastapäeva lahingus Viimsis ja kutsus vaatama. Mis mul siin muud tarka ikka teha oli, vedasin ennast kohale. Läksime juba piisavalt vara kohale, et midagi näha ka. Muidu koguneb sinna hullult rahvast ja ligi ei pääse. Ma muidugi ei tea miks nad seda lahingut mõisa esisel platsil tegid, majatagune on reljeefilt palju ägedam. Rahvas oleks saanud niikaua muuseumis käia kui lahing käib 😀 😀 aga noh see selleks. Rahvas ja osalejad kogunesid, lõpuks kobisid võitlejad positsioonidele. Õnneks siin väga alustamisega ei oodatud, Vabaõhumuuseumis ootasid alustamisega üle tunni, kuna sealne piletisüsteem ei suutnud sadu inimesi kiirelt läbi lasta ja lõpuks tehti väravad lahti ja lasti piletita sisse muidu oleks lahingu algus mitu tundi veninud.
Eks see vabadussõja aegne värgendus on suht koomiline. Ega kindlat ja ühtset mundrit pole kellelgi 😀 😀 Näeb kõikvõimalikke mundreis soldateid, ainult embleemide järgi on võimalik midagi eristada.
Lõpuks olid kõik ikka positsioonidel ja hull andmine läks lahti. Ajaviiteks vaadata täitsa tore teema, eriti lastele. Siis kui enamus soldateid oli “maha löödud” ja piirdelindid ära korjati oli lastel lõbu kui palju 😀 😀 Kes rohkem padrunikesti leiab 😉 Lõpuks said soovijad sõdurisuppi kah 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Liivi tüdruk vikus
Kahjuks on viirus kõik normaalsed üritused sinnasamusesse keeranud. Sel aastal laagrit ei saanud teha aga väike vibuturniir linnuses toimus. Sellest sai äsja ka paar sõna kribatud. Aga egas midagi, siis meenutame mõnda vana vikulaagrit kust ei puudunud turniir, loengud ega õpitoad.
Laura sebinud Lätist nii mõnegi osaleja kes demonstreerisid Liivlaste riideid ja ehteid. Noh ega meie omadest väga ei erinegi riietuse poolest. Ehted ka suht sarnased kui mitte arvestada mõningate ehete suurust. Ehtenõelad on neil ikka maakera suurused 😀 😀 Sealsetes muuseumides kolades olen veel täheldanud hiigelsuuri hoburaudsõlgi, huvitav küll, kus selliseid kanti…. Mõni lausa nii suur, et põhimõtteliselt võid vabalt üle pea kaela panna 😀 😀 Selline veab ju külje maha 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vibuturniir
Traditsiooniks muutunud igaaastane vikulaager Viikingitekülas jäi kahjuks ära. Piirangud midagi suurt korraldada ei võimalda aga väikse seltskonnaga õues tegevust leiab ikka 😉 Seekord siis väike vibuturniir. Osalejatele oli üles pandud õige mitu põnevat rada. Kõigepealt tuli tabada linnuse müüridelt üle platsi olevat märklauda. Õnnestus see vähestel aga ega seepärast kollane tulemata jäänud 😉
Pärast tuli joru väikseid märklaudu pikali saada
Kuna iga uus ülesanne sai teatavaks vahetult enne sooritust siis harjutamiseks väga võimalusi ei olnud 😀 😀 Tuli ise improviseerida kuidas näiteks pikali olles märklauda tabada 😉
Ega üle tõkke märklaua tabamine polegi niisama lihtne. Ka siin nägi meeskondade stiilinäiteid 😀
Lõpuks natuke meeskonnatööd. Üks laseb ja teine kaitseb kilbiga laskjat lumepallide eest. Siis veel nurga tagant märgi tabamine ja linnuse tornist liikuva märklaua tabamine. Väga lahe üritus ja ilmataat soosis kah. Kuna see aasta tubaseid tegevusi ei ole siis ükspäev kriban meenutuse mõnest vanast tubasest tegevusest.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kämbla looduskaitsealal lund vaatamas
Ajaviiteks tegime väikse tiiru Kämbla metsas. Käisime ruttu veel lund vaatamas ennem kui ära sulab 😉 Sellel aastal seda ikka natuke on üle pika aja. Metsaservas luusis ennastunustavalt rebane ja ajas omi asju meist välja tegemata.
Mis sa ikka muud teed igasugu piirangutega kui luusid metsas. Kuramus nii soe on, et jõgi jäässe jälle ei lähe, vahel tahaks ka mööda jääd käia. Siin Kämbla metsas on hea luusida, see suht metsik ja siinsele matkarajale niisama tilulilutajad ei satu. Hea rahulik kulgeda. Kui Rahulikult käia siis ca 2 tundi läheb Tuhala kraavini ja tagasi. Ja peale matka on mõnus Vikukülas üks tee juua.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
