Tsill
-
Raikkülas
Sada korda mööda kimanud Raikküla mõisast aga aega pole olnud lähemalt tutvuda. Seekord said asjad plaanitust varem aetud ja vaba aeg tuli kohe kasulikult ära kasutada 😉 Kahjuks siin peahoone ikka veel taastamisjärgus, uus katus ja uksed, muud praktiliselt mitte midagi. Aga noh eks mõis tahab palju raha ka, et asja saada. Raikküla mõisa kohta esimene kirjalik teade on 1469 aastast. Seda mõisa on korduvalt ka ümber ehitatud suurem toiming oli ilmselt 1804 aastal kuid see hävis tulekahjus 1817. Peahoone taastati 1819-20 ehitusmeister Oebergi juhatusel. Suuremad ümberehitused olid ka 1887 aastal mil puittrepp asendati paekivist terrassiga. Peale mõisa võõrandamist paigutati sinna 1920 aastal lastekodu. 1958 aastast alates oli siin eriinternaatkool. 1960 aastal põles maha ja oli kuni 1980 ndate aastateni varemetes. Siis ehitati uued vahelaed ja pandi uus katus. Aastast 2000 on asi erakätes aga ega asi selle paarikümne aastaga väga liikunud ei ole, loodame, et kunagi saab ikka valmis ka. Siin on muidugi kunagine omanikering olnud päris huvitav Fersenid, Bistramid, Staalid, Keyserlingid. Keyserlingid olid ka mõisa viimased omanikud enne võõrandamist.
Väidetavalt olla siin kompleksis säilinud 15 hoonest 14, väga hea protsent 😉 Viskasime mõnele veel pilgu peale, eriti äge ja stiilne on see kuivati-ait oma pika kaaristuga. Hooneid siin tõesti on aga kahjuks enamus suht trööstitus olekus. Siin olla kuskil ka üks põnevaid mõistatusi – suurejooneline maa-alune ehitis, mille kohta info ajalooürikutes puudub. Selle vaatan ka ükspäev üle kui saab. Kaks kohalikku kassi pidasid valvet, üks tuvastamatu mustriga kiisu oli õige julge ja poseeris rahulikult.
Mõisast paar kiltsa eemal asub ka viimaste omanike kalmistu. Kui silt tee ääres ei oleks siis ei leiaks elusees kuskilt võsast midagi üles. Kunagi on siin isegi vist veits hooldatud aga noh jh. Kui jätate seal käimata ei kaota midagi.
-
Saatse saapa taga käidud
Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.
Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele. Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.
Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.
-
Arboreetumis
Kiire töö vahepeal jõudsime isegi arboreetumi üle vaadata. Täpselt õige aeg, mõned taimed lõpetasid õitsemist ja mõned alustasid. Piibelehtede lõhna kõik kohad täis ja natuke sirelit ka sekka 😉 Korjasime ka tiba kuusevõrseid siirupi jaoks. Kuusevõrse siirupit ea kohvi sisse panna või liha maitsestada.
Rodod ka juba täis õites ja kõikvõimalikes värvides. Kahju muidugi, et tänapäeva aretised ei lõhna enam, rõhku pannakse õiteilule. Aga minumeelest pole õige lill kui ei lõhna. Selle punaste õitega maasika vaatasime ka üle millest ma varasemalt ainult kuulnud olin 😉
Kuldvihm ka täis õites ja mis huvitav maas vedeles hulgaliselt kaselehti mis kokku keerdunud nagu tuutud. Algul mõtlesin, et miskite elukate korter aga ei miskit. kruttisin nii mõnedki lahti aga sees elu ei näinud.
-
Maakaitsepäev Padisel
Viimasel ajal jäetakse kõik üritused kahjuks ära, see juba kuidagi tavaliseks muutunud. Kui midagi lubatakse korraldada siis tundub asi imelik olevat 😀 Sel aastal isegi ühtteist lubati korraldada aga kahjuks ise vaatama ei jõudnud. Egas midagi meenutame mõnda vana üritust, maakaitsepäev on üks päris tsill üritus tavaliselt. Saab näppida kõikvõimalikku militaarmudru ja muud.
Eks ikka väike paraad kuulub ka asjade juurde ja nats ka eritehnikat ja eriüksuste demovärki. Seekord üritati bussi “sisse murda” läbi akna 😉
Ja mis üritus see ikka ilma taaskehastajate etteasteta on, see ju tavaliselt kõige vaatemängulisem asi ongi. Oh seda rõõmu lastel pärast kui saavad padrunikesti korjata 😀 😀 Viimased korrad on isegi sõjaväe Robinsonid kohale lennanud, need ühed ägedad riistapuud. Omalajal sai sellega ikka korduvalt lennata ka 😉
-
Lilled ja liblikad
Seekord luusisin koduümbruses niisama sihitult ja katsetasin mõnda lille pildistada
Peale lillede jäi ikka mõni liblikas ja mesimumm ka pildile 😉 Ja taskupõhjast tuli seente jaoks kilekott ka välja otsida 😀 😀
-
Ülgase (Rebala) fosforiidikaevandus
Muidu satun siia Ülgase kanti ikka mingi pikema tripi käigus, aga seekord oli plaan käia ainult korra siin luusimas. Kõigepealt ikka kohustuslik pilt “kaljujoonistustest” ja siis alles kõik muu 😀 😀 Seekord oli siin üllatavalt palju vett, isegi nendes käikudes oli tiba vett kus seda tavaliselt ei ole.
Luusisin veidi ringi ja vaatasin, et ka nahkhiiri on sel korral kummaliselt palju, ei hakanud nende kodurahu rikkuma ja lasin vaikselt varvast. Novembrist maini ei maksa sinna luusima minna, las sõbrakesed magavad rahulikult oma une täis. Iseenesest on need käigud ägedad ja omaaegsed maaaluse kaevanduse šedöövrid, siin on korduvalt käidud luusimas. Eelnevatest trippidest siia saate lugeda siit, siit, siit, siit, siit ja siit 😀 😀
-
Ehmja metsavennad
Läänemaal luusides korduvalt silma jäänud silt mis viitab Ehmja metsavendade punkrile aga pole kunagi niipalju aega olnud, et põikaks sisse ja uuriks asja. Seekord tegime asja teoks 😉 Päris huvitav kohake oma mälestuskivi ja tahvlikestega. Arhiivi andmetel on teada, et NKVD operatiivgrupp, milles oli üle 40 mehe, tegid metsavendadele ettepaneku alla anda 21.01.1946, kuid punkris olijad otsustasid võtta vastu lootusetu lahingu. Tund aega kestnud lahingus hukkusid kõik viis metsavenda, neist neli kohalikku meest ja üks sakslane – 1945. aastal nõukogude sõjavangilaagrist põgenenud allohvitser. See punker olla lahti kaevatud 2010 aastal Lääne maleva poolt arheoloog Mati Mandeli kaasabil. Mullavalliga ümbritsetud punker oli 5 x 2,5 m suur palkehitis, millest leiti purunenud ahju jäänused, mis võib viidata granaadiplahvatusele. Veel leiti punkrist kaks nuga, kümneid padrunikesti, nööpe, rihmapannal, ja muud põnevat.
