Tsill
-
Egiptuse trip. Sharmi vanalinn ja vaatamisväärsused
Hommikul kui pestud, kustud, kammitud kobisime sööma. Vot siuke pikk promenaad oli hotelli hoovis. See mis pildilt paistab on üks väike jupike ainult. Siit oli teisele poole umbes kolm korda niipalju minna enne kui sööma said 😀 Hea hommikune jalutuskäik. Kohalik söökla üsna tühi ja ruumi laialt. Valiku üle ei saa ka nuriseda. Üks kiiks muidugi oli 😀 😀 Kohvi termoses, kuum vesi termoses ja kuum piim kohvile ka termoses 😀 😀 kurja nagu 1980 aastal kuskil Venemaa urka hotellis 😀
Kui kõht täis uurisime mis ümbruses on. Mõnes kohas nägi isegi prügi sorteerimishuvilistele turistidele mõeldud prügikaste. Neid uunikum rollusi on siin kõik kohad täis. Seekord mingeid kohaliku tripi pakette reisikorraldajalt ei võtnud, need üsnagi kirved. Isegi tasuta linnaekskursiooni ei võtnud, otsustasime käsitsi vanalinna luusima minna.
Kurja, kus siin on politseid, igal nurgal keegi passib või sõidab ringi. Marsad ja taksod on siin kõik ühesuguste kirjadega, eksida pole võimalik. Ja keset linna on suur tahvel marsa hindadega üleval. Igavesti äge mošee on vanalinnas aga kahjuks on siin samuti nagu Hurghadas, et seoses pandeemiaga sisse ei lasta.
Vaatasime veidi ringi selles imepisikeses vanalinnas. Ega prügi on siingi aga siin näeb ka koristajaid. Vanalinn koosneb praktiliselt ainult poodidest ja kohvikutest. Igale maitsele leiab midagi. Huvitav, et tanklad on siin enamjaolt CNG.
Kuna mošeesse sisse ei saanud siis mõtlesime, äkitse saab kopti kirikusse sisse. Algul mõtlesime, et lähme selle paar kiltsa marsaga aga loobusime. Lonkisime käsitsi ja vaatasime mis tee ääres põnevat. Siinkandis näeb isegi lille ja aianduspoode. Tee remont käib siin nii, et miski suva vennike istub kuskil põõsa all värvipott kõrval ja pintseldab mingeid piirdeid jne 😀 😀 Vahepeal keset tühermaad oli päris lahe käsitöökeraamika pood ja kohvik. Tegime paar pilti ja lonkisime edasi. Siin on päris korralikud kõnniteed ja iga natukese maa tagant on seeneke pinkidega istumiseks. Lõpuks jõudsime teise linnaossa kus see kopti kirik olema peaks. Kohe tee ääres oli päris äge püramiidi kujuline haigla.
Kopti kiriku poole lonkides jäi silma vedur, selline nagu meil vanalinnaski ringi sügab. Siinsamas avastasime veel ühe kiriku. See oli katoliku kirik, muidugi kiriku ümber tõkked ja politseivalve. Küsisime kas sisse saab, öeldi pole probleemi minge aga. Ristid kiriku tornides on omapärased, pole mujal selliseid näinudki. Kiriku nurga taga on laste mänguväljak, ilmselt selleks, et vanemad saaksid segamatult palvetada. Kirik iseenesest päris äge. Ah jaa, kõik kirikud ja mošeed on siin praktiliselt uuehitised. Vana pole midagi, Linn isegi ju ehitati tühjale kohale.
Paarsada meetrit edasi katoliku kirikust on kopti kirik. Ka siin hull valve aga sisse saab vabalt. Oi kurja vot see kirik on otsast lõpuni täis maalitud, käisin ja vaatasin suu lahti. Meenutab blingi poolest vägagi Peterburi kirikuid. Kui sealkandis luusite siis soovitan soojalt võrdluseks külastada mõlemaid kirikuid, täiesti erinevad stiilid. Vaatasin, et rõdu ka aga kust sinna saab ei nokkinud algul ära. Pärast jagasin ära, et sinna saab väljast nurga tagant torniuksest 😉 Sai seal ka käidud vaikselt.
Lõpuks saime tiiru peale ja hakkasime kodupoole tagasi lonkima. Väljas täitsa öö krt ja siis on pimedas päris jahe. Pikkade varrukatega riidetükk võiks kaasas olla. Tegin pimedas ka väikse pildi haiglast. Lõpuks tiiruga vabalinnas tagasi. See kaljukohvik oli pimeduses äge, isegi vesi voolas kosest alla. Otsustasime, et proovime seda kohalikku kalaturgu ka. Hinnad on siin nii ja naa aga keskeltläbi kipub olema 10$ kilo.
Muidugi kui minna paarsada meetrit edasi ja nurga taha saad sama toidu kindlalt odavamalt. Aga eks me tee seda ka ükspäev. Ise valid välja mida sa tahad ning kohe kohapeal tehakse valmis. Võid kaasa võtta või sealsamas süüa. Otsustasime sealsamas süüa. Kohe sebiti koht ja pandi istuma. Lauad on siin nagu Egiptuses ikka, ei puhasta neid keegi 😀 😀 Tõmmatakse peoga üle, sitt põrandale ja kogu lugu, kui väga sitaseks läheb siis keeratakse laudlina teistpidi, see on ju puhas 😀 😀 Aga see ongi kohalik elu ja seda ei tasu karta. Hotellis sa kohalikku turuelamust kahjuks ei saa. Igatahes söök oli maitsev ja piisavalt palju, et ägisedes edasi minna 😀
Üks RAM jäi ka silma kalaturul 😉 Lonkisime ägisedes hotelli poole, õnneks pole palju minna. Möödaminnes haarasime ühe kohaliku ekskursioonikorraldaja käest hinnakirja ka, vaatame ehk läheb midagi põnevat kaubaks. Siin on veel selline kiiks, et kõnnitee on kahe sõidurea vahel tee keskel 😀 Tee ääres oli ka päris pull lahendus aiast. Kunagi oli ilmselt päris korralik raudaed olnud aga miskil ajal on arvatud, et kiviaed on ägedam 😀 Selle asemel, et vana aed ära võtta on ehitatud uus kiviaed ümber raudaia 😀 😀
-
Egiptuse trip. Uus tiir.
Metsas puud tehtud, nüüd paras aeg trippima minna. Natuke surfamist interneedumis ja viimase hetke pakkumisega minekut. Vana aasta sees sai käidud Hurghadas luusimas, nüüd sai projekti võetud Sharm el Sheik. Vaatame siis kuipalju see teistmoodi on. Nii, hommikul vutvut lennujaama, kui kõik protseduurid läbitud siis lennukile kiire pesu ja start.
Pealelõunal pidime juba Sharmis olema aga võta näpust. Vaatasin, et lennuk tiirutab ja tiirutab aga ei maandu. Lõpuks hakkas küts otsa saama ja maandusime hoopis Hurghadas 😀 😀 Väidetavalt pidavat Sharmis olema halb ilm. Kuigi kummaline värk oli, kõik lennukid mis peale meid tulid maandusid probleemideta Sharmis. Aga pole hullu, väike seiklus kulub ikka ära 😉 Peale tankimist ja tunni jagu passimist startisime lõpuks Sharmi poole. Siit pidavat olema 12 minutit lendu.
Lõpuks Sharmis, ilm oli pilves ja vihmane tõesti 😀 Ilmselgelt jh kui siin korralik vihm tuleb korra 10 aasta jooksul siis on paanika-jaanika. Sellist asja nagu sadevee äravool siin ju ei tunta 😀 😀 Siin lennuk rampi ei lähe vaid bussiga veetakse terminali. Iseenesest läks siin protseduuridega kiiremini kui Hurghadas. Kui Siinailt välja ei plaani sõita siis pole viisat ka vaja osta. Piisab tasuta templist.
Hotelli jõudsime ainult pea kolme tunnise hilinemisega aga pole hullu. Kurja tuba asus registratuurist kilomeetri kaugusel 😀 aga transpordiks on siin golfikärud 😀 😀 See tuba mis anti oli täiesti kobe ainult ilgelt suitsulõhnane, lasime ringi vahetada. Ilma kobinata saime uue toa, see ei haisenud suitsu järgi. Kolisime sisse ja läksime sööma. Arvustuste järgi pidavat see igavene sitt hotell olema ja veel sitema toiduga. Minumeelest alatu laim, hotell ok, hea vaikne ja toit ka vinksvonks. Kõht täis kobisin kotile, homme vaja hakata ringi kolama. Rannas vedelemine või hotelli baaris “kõik hinnas” joomine on nõrkadele.
-
Metsas talve nautimas.
Ei pannud tihastele pekki, hoopis seemneid panin ja ise vutvut metsa, uurima mis elu seal käib. Eks sellel metsaskäigul oli üks väike tagamõte ka 😉 Üllatavalt palju oli kõikvõimalikke linnukesi. Muidu üsnagi arakesed kõik, aga sabatihased tulid ise uurima mis värk on, isegi pildile õnnestus mõni saada. Tundus, et korteritega on lindude niruvõitu, valikut küll on aga need tahaksid väljavahetust. Katsun sellega ükspäev tegeleda ja pesitsushooaja alguseks eraldada linnukestele mõned uued korterid oma laovarudest. Kui sinagi tahad mõne uue üürikorteri linnukestele üles panna siis siit saad vajaliku materjali selle meisterdamiseks või koguni juba valmis pesakasti. Isegi üks rähn lammutas ennastunustavalt puutüve, huvitab kuidas nad peapõrutust ei saa 😉
Jõe ääres kopraonu ka usinasti möllanud. Huvitav, räägitakse, et kobras järab lehtpuud ma küll nii ei ütleks…. Siin valimatult maha võetud lisaks lehtpuudele ka mändi, kuuske, lehist. Need ju vaigused aga ju siis maitseb vahelduseks. Ega ise ka ei taha igapäev makaroni süüa 😀 😀 Muidugi kõikvõimalike elukate jälgi hakkas silma värskel lumel.
Isegi nõiapuu oli õites. Huvitav miks talle küll meeldib talvel õide puhkeda?
Mis metsaskäik see ilma lõkketa ikka on. Kuidagi tuleb ju oma co kvoot ära kulutada, et Banaania seda hiinlastele rohepesuks ei müüks 😀 😀 Paar päeva metsas toimetamist ning naudin kodumaisest puidust saadud toasooja. Lahkelt jätan dotatsioonide abil “odavalt” toodetud ülikalli roheelektri teistele kütteks, mulle käivad kütmiseks puud ka.
Närvide rahustuseks väike video ka. Aga ärge pikalt vaadake, võib tekitada sõltuvust 😉
-
Läänemaa nurgatagused.
Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.
Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉
Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉
Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.
Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.
Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.
-
Pesapuud ja vesioinast vaatama
Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.
Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.
-
Luiste mõis
Eelmisel suvel ringi luusides sai puht juhusliku satutud Luiste mõisa juurde. Sai teda uuritud nii seest kui väljast. Päris huvitav puitmõis ja iseenesest ka väga hea koha peal, mõnus privaatne 😉 Nõuka ajal polegi park kortermaju täis ehitatud. Iseenesest muidugi mõis rikuti ikka ära. Taoti laudadega vaheuksed kinni ja ehitati sisse kolhoosi töötajate korterid. Nüüd talvel lugesin värskelt ilmunud lugu Luiste mõisast Mõisablogis. Seal blogis muideks mõned minu tagasihoidlikud pildid ka vaatamiseks 😉 Nüüd möödaminnes põikasin sisse juba teadlikult, tahtsin näha mis 1,5 aastaga muutunud. Ehk on uued omanikud seal juba midagi toimetamas. Tee otsast autoga kaugemale ei saanud, tundus, et torm siin veidi möllanud. Kõvasti puid murdnud. Pole hullu paarsada meetrit jalutamist lumesajus ei tee paha. Enne mind oli jänes mõisa uurimas käinud 😉 Ega esmapilgul polnudki midagi muutunud kui mitte arvestada seda, et uued elektriliini postid pandud.
Lonkisin pargis asuvate varemete juurde, seal jäi eelmine suvi käimata. Viskasin pilgu peale… huvitav milleks seda hoonet kasutatud on? Tundus nagu laut olema. Longin tagasi ja mida näen, kui eelmine kord oli mõisal katus pealt ära ainult siin vasakpoolses otsas väikse ribana, siis nüüd Vasakult poolt suured lahmakad plekki läinud ja paremalt poolt ka. Osa vedeles maas ja osa katusel kõveras. Huvitav mis värk sellega on, kas torm oma töö teinud või on “kaasa aidatud” maja kiiremale hävingule. Kurb muidugi kui asi laguneb.
Vaatasin mis muutused on sees toimunud. Muutuseid ikka oli, nagu oli ka arvata. Nats tapeeti on maha kistud ja nii mõnigi uks selle alt välja tulnud, mida eelmisel korral polnud näha 😉 Huvitav kas see edevaks värvitud uks on ka mõisaaegne või mitte, stiili järgi arvates võib isegi olla. Ühes toas oli asi vist pooleli jäänud, Tapeet küll maha kistud aga selle all olev must kate maha kiskumata. Katsusin näpuga, pehme kurask ja miski asi on all jh. Ilmselt ka mõni uks. Kui nüüd võrrelda pilte eelmisest külastusest praegustega, siis tol ajal oli ilus rohelise tapeediga sein. Nüüd aga haigutab seinas auk ja sealt paistavad ilusad tiibuksed. Vaatasin huvi pärast mis aastaarv on makulatuuril tapeedi all, 1953 oli. Seega umbes 1950-ndate keskpaiku see mõis korteriteks muutus.
Ühes toas vedeles raamatuvirna otsas Aleksei Tolstoi raamat “Kannatuste rada” Väga asjakohase koha pealt oli lahti, selle mõisa elukäik on olnud paras kannatuste rada. Käisin vaatasin mis lakas toimub, trepikojas oli päris hea valik omaaegseid vilte prügi hulgas 😉 nii tavalisi kui ka lubjavilte. Lakapealne suht õnnetus olukorras puuduva katuse tõttu, sademed sajavad sisse ja mädandavad. Kahju kui selline huvitav kohake kaob unustuse hõlma. Kohvikann ja “Družba” kett olid puutumatult oma kohal alles 😉 Kodupoole kimades näitas päike väga kärtse värve 😉
-
Seiklusministeeriumi kontaktivaba üritus piduritele
No võttis aega mis võttis aga lõpuks tuli ära 😀 Nüüd oli seiklust võimalik läbida ajagraafikus ka piduritel 😉 Esimene katsetus Kohilas. Sai käidud kohtades, kuhu ammu plaan minna aga aega pole olnud. Rahulikult uuritud kõikvõimalikke põnevaid kohti, kartmata ajahätta jäämist. Lõpuks sai üle vaadatud Krusensterni mälestuskivi, uuritud mitu kahurit on Alu mõisa juures. Ragistatud läbi võsa Hagudi raudteejaama vanasse ja stiilsesse peldikkusse väikemehele maailma näitama. Siin peldikus oli mõeldud isegi “survemeestele” ja “surveta meestele”, auk piisavalt pikk, et põrandat täis ei lastaks 😀 😀 Uuritud nii mõnegi laululava valmimisaastat jne.
Uuritud mõnda ägedat aga samas mahajäetud ja lagunevat mõisakompleksi. Käidud ära Rabivere matkarajal 😉 Siit rabast leiti kunagi turbalõikajate poolt naise muumia, mis valmistab kõneainet siiani.
Uuritud kuhu on mida kirjutatud 😀 😀 Uuritud Järve Taabu poolt istutatud õunapuud. Sellisest asjast polnud varem isegi kuulnud midagi. Aga nüüd teada jälle üks huvitav fakt ja üle vaadatud hiidvana õunapuu.
Sai läbi sõidetud läbi Sutlema mõisa väravatornist, käidud ära Rootsis ja ringiga Kohilasse tagasi jõudes avastada, et vabadussamba juurde on ilmunud paari tunni jooksul kuused ja tsill käib 😀 Ennäe imet jäime täiesti graafikusse ilma lisaajata 😀 😀 Loodan, et see ei jäänud Joonasel ühekordseks projektiks, vaid ka tulevikus saavad pidurid rahulikult kulgeda 😉
