Tsill
-
Mõned talvepildid.
Üritasin korra selle mõnda aega tagasi maha sadanud paksu lumega metsas piilumas käia kust saab talvepuud teha. Aga ei tulnud välja midagi, lumi kohati lühematel inimestel jalgade liitumiskohani 😉 Praeguseks on lund kõvasti vähemaks sulanud ja tegin tiiru ära. Metsakuiv ja muu kütteks sobiv sai märgitud, kui nüüd uuesti külmetab läheb tööks. Muidugi sai paar talvepilti ka tehtud.
-
Tori põrgu
Hooaja lõpus sai veel toimetatud Tori kalmistul. Kuna see asub “põrgu” lael siis tuleb seal ka ära käia 😉 Kahju muidugi, et seda säilinud üsna vähe aga mis teha, loodus teeb oma. Selle koha kohta on hullult kõikvõimalikke legende ja lugusid. Mõnega neist saab tutvuda infotahvlilt.
Praegu on siin ainult üks pisike koobas ja mõned pilud kust ilmselt ennast sisse ei pressi. Omal ajal olnud siin ikka päris põrgukoobas ka. Tori põrgu suue olevat olnud 6 meetrise läbimõõduga avaus ning mõnede andmete järgi olnud “põrgukäik” 32 meetrit pikk. Kahjuks varises koopa lagi 1908 ja koopasuu ise 1974. Internetiavarustest leiab isegi mõned selle päris koopa pildid. Ega tänapäeval siin midagi erilist vaadata ei ole peale liivapaljandi. Kes lonkida viitsib siis kalmistu parklast saab trepist alla ja paarsada meetrit mööda kallasrada ülesvoolu minnes teisest trepist üles tagasi. Muidugi pole koopad siin ainuke vaatamisväärsus, mõnesaja meetri kaugusel on Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Kirikust saadetakse võidupüha eelse piduliku jumalateenistuse järel teele võidutuli, mida kannavad Torist edasi kindral Johan Laidoneri seltsi ja kaitseliidu maleva liikmed. Võidutuli jõuab Vabariigi presidendi tungla vahendusel võidupüha paraadilt igasse maakonda. Lisaks sellele on tavaks saanud esivanemate vabadusvõitluse mälestusele pühendatud jüripäeva jumalateenistus ja järgnev jüritulede teelesaatmine kohale tulnute tõrvikutes ja lampides. Ja ka see pole veel kõik, kiriku juures asub veel Eesti esimene ratsamonument ꞌꞌPüha Jüri võitlus lohegaꞌꞌ.
-
Talv maalt ja pilvepiirilt
Kliimaaktivistid räägivad mingist hirmsast kliima soojenemisest. Käisin uurimas mis värk sellega on. Ennäe imet, võrreldes eelmise talvega on “soojenemine” lausa silmaga märgatav 😀 😀 See on siis see esimene lumi mis nii mõneski Eestimaa nurgas elu seisma pani. Järjekordne näide energiahiidude võimekusest tuli järjekordselt päevavalgele. Kui ikka päevi ei suudeta taastada rahu ajal energiavarustust mis siis veel sõja ajal saab… Ehk peaks meie spetsialistid saatma Ukrainasse õppima kuidas raketi kiirusega energiataristut taastada. Tekib küsimus mille eest rahvalt ulmelist võrgutasu nõutakse kui võrk on üdini mäda. Sellise raha eest peaks meil juba ammu olema kuldsed elektriliinid. Aga see selleks, igatahes on loodus praegu väga tsill. Eriti lahe oli üks väike kaheharuline kuuseke mis lumerüüs nägi välja nagu burkades naised 😀
Sai paar talvepilti pilvepiirilt ka tehtud. Päris hea sai. Peab kuskil veidi katsetama pimedas talviseid taevapilte teha.
-
Veetorn
Sai mingil ajal luusitud Haapsalu nurgatagustes. Hull ehitus käib siingi, näiteks Krimmi holm on vanadest vene sõjaväe jäänukitest ja muust jurast suht lagedaks tehtud. Üllataval kombel on püsti jäänud veel veetorn. Väljast näeb täitsa kobe välja ja sellest saaks päris ägeda vaatetorni kohviku teha kui ülevalt veepaak välja lammutada ja mõni aken juurde teha 😉 Olen nii mõneski vanas mahajäetud veetornis kolanud aga nendes tavaliselt metallikrattide poolt kõik lagedaks tehtud ja üles turnida ei saa. Aga siin trepp täiesti alles, ole mees ja trambi üles 😀 Kusjuures ülevalt on ümbrusele üsnagi arvestatav vaade.
-
Koluvere – Martna
Mõnda aega tagasi oli asja Martna kalmistule ja möödaminnes põikasime sisse Koluvere lossi. Loss iseenesest päris äge ja korralikult taastatud aga kuna erakätes siis sisse niisama naljalt luusima ei saa. Mingil ajal olla siin olnud pisike kohvik aga hetkel küll selle toimimist ei tuvastanud. Koluvere pikka ja värvikat ajalugu siin ümber jutustama ei hakka. Kellel huvi saab seda lugeda siit. Aga igatahes on see üks põnev loss mida tasub võimalusel kindlasti külastada. Kui tiir tehtud kimasime edasi Martna poole.
Kuskil poolel teel jäi silma üks põnev piimapukk ja kaar ägedat puukuju.
Kui toimetused kalmistul tehtud viskasime kiire pilgu kirikule. Huvitav miks on torni seina müüritud ratsrist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298 mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik. Pole selge milline on selle 13 sajandi kiriku seos praegusega. Põhiosas näib kirik olevat ehitatud siiski alles 16 sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare – Lääne 16 Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Kirikusse sisse seekord ei saanud, piilusime ukse vahelt veidi ja kimasime kodupoole.
-
Põhjasõda
Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.
Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉
Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.
-
Paldiski
Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.
Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.
Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.
