Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Rumeenia – Bulgaaria vol.3
Kui Constantas oli piisavalt luusitud trippisime edasi mööda rannikut Bulgaaria poole. Musta mere rannik on päris vaatamisväärne sealkandis. Mäed, meri ja millised vaated… Sõitsime mööda ka Mangaliast.
Mangalia on linn Rumeenias Constanța maakonnas Musta mere rannikul. 6. sajandil eKr asutati praeguse Mangalia territooriumil muinaskreeka linn Kallitis.
Veidi aja pärast olimegi juba Bulgaarias. Huvitav oli see, et kui Rumeenias olid enamjaolt maisi ja päevalillepõllud siis Bulgaarias olid kas päevalille või arbuusipõllud. Kaubitsejaid olid kõik tee ääred täis. Meie sihtpunktiks oli Bulgaarias Albena. Albena on alternatiiv Kuldsetele liivadele 😀 😀 Vahe kümmekond kiltsa aga hinnavahe on ikka märgatav Albena kasuks 😉 😉
-
Türgi blogi. Mušmulad.
Peale selle, et kõik siin juba õitseb ja lõhnab ja rohetab, tehti mulle ka kohe selgeks, et värsked sidrunid on väga maitsvad ja et apelsinid õitsevad ja kannavad vilja samaaegselt. Huvitav. Aga tundus tõsi. Ja ei olegi mitte eelmise aasta sidrunid, vaid värskelt valminud ja väga mahlased.
Nii kummaline kui see ka pole, ma ei ole suurem asi apelsinisõber ja siiani ei olegi veel kohalikke apelsine proovinud. Minu toa akna taga kasvab küll üks apelsinipuu, mida on lihtsalt kena vaadata.
Järgmisena tutvusin mušmulatega 🙂
Sellised tegelased. Tutvusime kohe esimesel päeval. Mõnusalt mahlane ja kergelt hapukas-magus, just selline väga paras.
Kummalised kollased viljad, mida polnud varem näinudki. Kohalik nimetus on muşmula. Kord suuremad, kord väiksemad, mõnel puul rohkem, mõnel vähem valmis, aga igal juhul väga maitsvad. Kontorisse sissepääsu juures tuleb pea alla kummardada, et mušmulaga vastu pead ei saaks. Aga seal ei ole nad veel päris valmis, muidu oleks nad juba otsas.
Loomulikult ei andnud mulle asu, mis nende eestikeelne nimetus on. Googeldasin. Wikipedia ei avane. Küsisin töökaaslaselt, kas tal nett on, mul Wikipedia ei avane… Nett on. Wikipedia ei avanegi. Miskipärast on see leht Türgis blokeeritud.
Võimalik, et suutsin siiski õige vastuseni kaevuda – ladina keeles Eriobotrya japonica ja eesti keeles jaapani villpööris. Mušmula kõlab palju paremini 🙂
-
Rumeenia vol.2 Constanta
Järgmisel hommikul oli aega veidi Constantas ringi vaadata. Meie hotell oli iseenesest täitsa ok ja asus peaaegu mererannas. Et aimu saada siis hotelli pilt on tehtud rannast, vot täpselt nii kaugel oligi 😀 😀 Tubades konditsioneerid ja muu värk, ilmselt seal muudmoodi ei saagi. Õues ikka päris palav ja sellise palavusega ilmselt magada pole võimalik, keskeltläbi oli tripi ajal stabiilselt +30 varjus
Kui hotelli ümbrus läbi uuritud sai vähe linnas kolatud. Kõikvõimalikke poekesi ja söögikohti on nagu putru. Hinnad turistilõksu kohta suht talutavad. Käisime sõime miskis suvalises baaris, korralik 3 käiguline lõuna oli 5€ tuuris. Peale lõunat kolistasime piki randa.
Rand oli põnev, üks osa ujujatele ja päevitajatele siis sadama osa ja siis promenaad. Constanta on Rumeenia vanim, erakordselt värvikireva ajalooga linn. Ca 300 000 elanikuga linnake on alguse saanud Kreeka asundusest, linna mitmekihiline arhitektuur on läbilõige eri ajastutest. Kõige ägedam vaatamisväärsus Constantas on kahtlemata juugendstiilis, Art Deco detailidega üle kuhjatud vana kasiino. 1910. aastal valminud ehitis vääriks Euroopa suursuguseima hüljatud koha auhinda 😀 :D. Kahju, et nii ägedal hoonel lastakse laguneda.
Kolistasime edasi mööda randa kuni jõudsime mošeeni. Ma tahtsin ikka sees ära käia ja ringi vaadata aga sõbrad ei viitsinud. Läksid õlli jooma tänavakohvikusse 😀 😀
Mul ju ikka vaja igale poole ronida ja vaadata 😀 Mošee oli avatud ja isegi rahvast oli sees. Ma vaatasin, et torn on kah sellel asjandusel ja äkitse saab sinnagi. Polnud kelleltki küsida ka. Vaatasin nurga taha, ennäe imet trepp Allahi juurde. Mina muidugi viuh trepist üles 😀 😀 krt päris hea vaade oli tornist ümbrusele. Ja mis eriti põnev, seal käib elu katustel ka. Jube hästi oli näha kus keegi päevitas, kus pesti pesu, kus pesti titte, kus aeti vanainimeseasja jne 😀 😀 Kui ümbrust piisavalt uuritud kobisin alla tagasi sõpru otsima. Need laiasid raekoja platsil baaris 😀 😀 Ah jaa enamus kohtades saab maksta nii kohalikus rahas kui ka eurorublas, kaardimaksed toimivad ka probleemideta. Igaljuhul päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Ja kui plaanite miskile üritusele minna siis arvestage, et siin kella väga ei tunta. Meil siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel ajal, ikka miski tund-kaks venitati algusega kummi ära korraldajate poolt.
-
Türgi blogi. S prazdnikom!
Täna hommikupoolik oli kuni lõunani töökohustustest vaba. Leppisime kokku, et hommikukohvi teeme väljas ja võtsime suuna Ulusoyle. See on üks äärmiselt mõnusa rohelusse uppuva aia ja paljude varjuliste istumiskohtadega hotell.
Kohe sisenedes vaatas mulle rõõmsa puhkusenäoga onkel otsa ja tervitas kui omainimest – s prazdnikom!
No jaa… s prazdnikom, ikkagi 9. mai ju.
Hommikukohvi kõrvale hakkas mängima N Liidu hümn. Vaatasin huviga ringi, kas mõni puhkajatest püsti ka seisab. Ikkagi hümn ju. Seisis. Ei tea, kas hümni pärast või oli lihtsalt ringi vahtima jäänud. Venelastest Türgis puudust ei ole. Ja neil on täna pidu.
Samal ajal on türklastel Ramadan. Päeva paistel ei söö, ei joo, ei seksi. Neilgi on püha. Elu on imeliselt tasakaalus.
-
Minu elust Türgi Vabariigis
Niisiis Türgi. Mitte niisama korraks puhkusele, vaid pooleks aastaks tööle. Teades, et tööd on palju, palk on väike, aga elamine on prii ja seiklusi on piisavalt, andsin oma allkirja, vormistasin dokumendid ja pakkisin kohvri 🙂
Minu aasta Türgis võis alata. Kohalik kalender näitas 2019.a munadepühasid ehk 21.aprilli.
Varahommikune lend möödus kiiresti. Und ei tulnud. Ei olnud ka elevust ega ärevust. Oli kummaline isuda seal niimoodi täiesti… normaalselt… teiste rõõmsate, väsinud, elevil ja närtsinud puhkajate vahel. Võtsin kaasavõetud raamatu välja ja süvenesin lugemisse. Vahepeal ostsin tassikese kohvi ja nosisin kodust kaasavõetud võileiva kõrvale.
Lennujaamas oli tuttav nägu vastas ja hõiskas kõigile rõõmsalt Tere tulemast! Õhk oli täis meeldivat magusat lillelõhna, mille veidi hiljem identifitseerisin apelsiniõite lõhnana. Aga ilm oli külm ja tuuline. Jope, millega Tallinnast teele asusin, läks uuesti selga. Brrr….
Aga vähemalt oli ilus ja päikseline. No ja homseks lubati soojemat ka 🙂
Ja nii oligi.
-
Rumeenia vol.1
Pakuti välja väike plaan külastada Rumeenia-Bulgaaria mereäärseid piirkondi. Mis mul sai reisimise vastu olla, kola kokku ja minekut. Panime Tallinnast ühe jutiga pea Slovakkiani välja, seal kobisime kotile ühes teeäärses hotellis. Hommikul panime edasi Rumeenia poole läbi Slovakkia ja Ungari. Teel väga kuskil peatusi ei teinud ja pilti sai teha enamjaolt läbi autoakna 😀 Mõnes kohas oli tee ikka nii järsu pöördega, et ilma vastassuunda minemata polnud seda võimalik tehagi 😀 😀 Rumeenias tegime veel ühe hotellipeatuse miskis väga imeliku nimega kohas 😀 Keele võib ära murda selle hääldamisega 😉 Aga hotell oli äge, mul oli isegi rõduga tuba 😉
Hommikul panime edasi, teel oli päris tihti näha suva kohas lambakarjuseid teed ületamas. Hullult palju oli ka maisi ja päevalille põlde. Ühes kohas läks tee kaheks ja oli valida kas minna vasakule või paremale 😀 Vasak tee läks sihtkoha poole läbi oru aga oli miski ca 50 kilsa pikem. Parempoolne läks piki mägesi ja oli lühem. Otsustasime minna paremale… 😀 😀 mõtlesime, et lõikame vähe aga see oli väga vale mõte. Kui olime jõudnud üles mägedele nägime ees ummikut. Krt tagasi polnud ka enam mõtet keerata üle poole tee oli sõidetud. Seisime siis ummikus ca 4 tundi ja liikusime edasi paarisaja meetri kaupa aegajalt. Lõpuks kui ummiku põhjuseni jõudsime oli see juba koristatud aga põhjustas selle varing. Päris pirakad kivid olid tee ääres, kui selline oleks auto peale sadanud siis aiaiai pannukat oleks saanud. Vot mis tähendas valida lühem tee 😀 😀
Varingu juures politsei veel regullis sillaületust. Saime vähe veel oodata, jõudsin isegi teel keras olnud päevakoerast pildi teha 😀 Lõpuks hakkasime sihtpunktile natuke kiiremini lähenema. Teel oli hullult kõikvõimalikke sildu ja päris palju nägi politseid. Linna servas oli väike turg aga aega uurida ei olnud, kopp oli ees sõitmisest. Tahtsime ära hotelli kotile. Mõne aja pärast olimegi hotelli juures ja kolisime sisse.
-
Maanteemuuseum – Piusa – Mooste
Ühel heal päeval otsustasime sõpradega natuke luusida järjekordselt Lõunaosariikides. Seekord panime kodust otse Maanteemuuseumi. Muuseumi juures “kasvab” päris kobe palm 😀 mis igale möödasõitjale silma jääb. Muuseum iseenesest päris suurel alal ja vaatamist jätkub nii õue kui tuppa. Suvel muidugi vähe põnevam siis on ka mõned atraktsioonid liikluslinnakus ja saab ka kalessiga sõita. Kaless on muidugi “tänu” meie jaburatele euronõuetele ringi ehitatud ja käsipiduri asemel on moodsad ketaspidurid 😀 😀 aga noh kes ei tea, et nii ei olnud ei saa arugi.
Kaarhallis on vaatamiseks igasugu põnevat tehnikat mida on teedeehitusel ja ka mujal kasutatud. Eksponaadid on ilusti puhastatud ja varustatud kõikvõimalike siltidega päritolu, kasutuse jne kohta.
Muidugi oli eksponaatide hulgas ka Eestis valmistatud sõiduauto “Taksikoer”. Auto ise muidugi taksi moodi välja ei näinud 😀 😀 Paar võrri oli kah välja pandud….. kurrrja kus nendega sai omalajal ringi põristatud 😉 Eriti äge oli muidugi liivapuistur mis veoauto kasti külge käis ja siis sõidu ajal paar meest kühveldasid kastis liiva sinna puisturisse. Kui praegu sellisega kuskil keegi tööd teeks siis ilmselt nõrganärvilised ja politsei saaksid südari 😀 😀 Aga vanasti töö nii käiski ja keegi ei virisenud. Kui muuseum uuritud panime edasi Piusa poole. Muuseumi läheduses on muidugi üks päris põnev ehitis kahju ainult, et maha jäetud ja lagunenud aga sellest kirjutan teinekord.
Piusal nagu ikka uurisime koopaid. Aga mitte neid mida rahvale kalli raha eest näidatakse vaid ikka päris koopaid. Teie muidugi ärge kodus seda järgi tehke 😉 Vaadake parem ohutult diivanil tiksudes imelisi vaateid mis seal koobastes avanevad 😉
Mõnes kohas oli isegi natuke nahkhiiri talvitumas näha. Sealt lasime ruttu jalga, et neid mitte häirida ja mängisime mujal natuke valguse ja muude asjadega 😉 Mõnes käigus oli näha päris huvitavaid värvidemänge, miks nii ja mida need triibud sisaldasid ei tea.
Mõnes käigus oli isegi veel raudteed veidi säilinud. Väiksemates ja jahedamates käikudes oli näha suva kohtades ägedaid jääpurikaid mis olid alt ülespoole mitte nagu tavapärased räästas rippuvad 😀 Mõni oli ikka isegi üle meetri pikk. Proovisime siis seal ka natuke valgusega mängida ja pildistada. Midagi tuli isegi välja 😉 Selleks ajaks kui koobastest välja tulime oli maapeal öö saabunud 😀 Kobisime ühe tuttava juurde ööbima, et hommikul vaikselt kodupoole sättida.
Hommikul väga ärkamisega ei kiirustanud. Võtsime asja vabalt ja hakkasime liikuma alles lõuna paiku. Koduteel käisime läbi Moostest, tegime paar pilti ja panime edasi kodupoole. Moostes on ikka päris usinasti taastatud kõikvõimalikud mõisahooned ja nendele on ka kasutus leitud. Suvel tasub võimalusel sinna igaljuhul sisse põigata.
