Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Pariis vol.2
Hommikul peale hommikusööki tiksusime niisama hotelli juures pargis ja tegime aega parajaks, Eiffelisse saime aja ju alles 13.20. Vahepeal käisime üle õue Buffalo grillis tegime väikse grilli. Siis venitasime end parki tagasi ja proovisime eile õhtul poest ostetud jogurtit ja krevette 😀 Pildil olev 1,5 kg jogurtipakk maksis poes natsa alla eurtsi ja kilone krevetikarp nats üle eurtsi. Neid üle õue poest toodud toite maiustasime veel õige mitu päeva hotellis 😀 😀 Lõpuks oli paras aeg kobida bussile ja kimada Eiffelisse. Seekord sõitsime paar peatust bussiga ja istusime ringi rongi. Rong 2 kordne ja kimas päris kiiresti. Ei saanudki väga aru kumb ta siis on kas rong või metroo 😀 😀 me istusime rongi maa peal aga välja tulime tüki aja pärast metroos. Rongis oli nii mõnigi pilli- ja pullimees kes midagi mängis või tegi ja pärast kaabuga ringi käis. Üks selline ca 50 tuuris neeger mängis ka pilli ja pärast käis kaabuga ringi, panime siis talle ka sinna kaabusse peoga münte 😀 😀 Osad mündid olid punased seal peotäies, vennike korjas need välja ja tagastas need meile viisakalt 😀 😀
Eiffeli juures oligi nii nagu hotelli adminn ütles, läksime eraldi putka juurde ütlesime bronni numbri, kontrolliti dokumenti ja metallidetektoriga kotti… krt ma olin oma Gerberi noa kotti unustanud 😀 😀 Terariistad korjatakse kõik ära ja visatakse minema, ma jõudsin selle kiirelt fotoka alla peita 😀 😀 Õnneks ei märgatud ja saimegi kohe eraldi sissepääsust torni. Ei miskit järtsu. Eiffeli all on muidugi see, et täisvarustuses sõjaväelasi on kõik kohad täis, kardetakse terrorismi ilmselt. Eiffel ise on päris huvitava ajalooga…
Torn ehitati 1889. aastal Pariisis toimunud maailmanäituse jaoks ning see pidi tähistama saja aasta möödumist Prantsuse revolutsiooni algusest. Ühtlasi sooviti torniga maailmale näidata Prantsuse modernse tehnika võimu. Ehitas Gustave Eiffeli ettevõte kahe aasta, kahe kuu ja viie päevaga ning selleks kasutati 7500 tonni rauda ja 2,5 miljonit neeti. Eiffel ehitas torni tippu omale väikse korteri kah, kuhu näeb isegi sisse. Torni all on sõjaväepunker kus tänapäeval on muuseum. Liftiga saab üles kahte moodi kas ühega esimesele platvormile ja sealt teisega edasi või kohe ühega üles välja. Tornis isegi paar kohvikut ja turistinänni poodi 😀
Lõpuks üleval nautisime vaadet Pariisile. Ikka päris muljetavaldav oli juba päeval, mis veel ööst rääkida. Tegin väikse jäädvustuse ja torni all olevatest järtsudest 😀 Tornis olid ära märgitud ka tuntumate pealinnade kaugused. Isegi meie “banaania” oli seal kirjas, vigaselt küll aga siiski.
Kui torn külastatud luusisime natuke kõrvaltänavates. Mnjh tundus, et Pariis on vist jah kõikide armunute meka. Kõrvaltänavate parkides nägi ikka igasugu sulelisi ja karvaseid amelemas WÄKKK…. Krt päästikunäpp hakkas imelikult tõmblema… Tänavatel nägi ka päris huvitavaid jalgrataste ja võrride hübriide, tavaliselt mootor ikka aiste vahel ja tagavedu… Aga siin tagavedu kondiauruga ja esivedu fossiilkütusega 😀 Ühe silla all oli ka päris huvitav lüüs mida pole mujal näinud. Laev sõitis sisse ja veetase tõsteti üles, tehti eest lüüs lahti ja laev sõitis edasi. See lüüs oli samal ajal ka jalakäijate sild üle kanali.
Kui olime piisavalt luusinud tegime ühes väikses kohvikus lõuna ja läksime laevaga Seinele trippima. Midagi erilist ei olnud, aga korra trippida käis küll.
Hakkasime vaikselt tagasi sättima, käisime veel Notre-Dame juures. Seal igasugu vennikesed tegid trikke, küll rulluisutajad või muidu trikivennad. Vaadata oli päris hea nende osavust. Tegime terve tiiru ümber kiriku ja pildistasime igast küljest nagu prohvetid… nagu teades ette, et keegi ükspäev seal kartuleid küpsetab. Tänaseks ongi see vägev kirik hävinud, õnneks muidugi mitte täielikult. Iseenesest juba see puidust torn oli vaatamisväärsus. Edasi hakkaski meil kodutee..
-
Pariis vol.1
Sai plaani võetud külastada seda kõigi armunute mekat Pariisi 😀 Kola kokku ja minek. Nagu ikka Läti-Leedu-Poola-Tsehhi-Saksamaa ja oligi juba Prantsusmaa. Teel eriti peatusi ei teinud ringiluusimiseks välja arvatud ööbimine Poolas. Teel Pariisi sai läbi bussiakna jäädvustatud mõned huvitavamad sillad. Ja muidugi jäädvustasin ka ühe elektrijaama, kus toodetakse fossiilkütusest elektrit nende “roheliste” elektriautode laadimiseks 😀 😀 Ühes Saksa tanklas hakkas silma ka üks USA rekka, mida tavaliselt meie teedel ei kohta.
Pariisis viskasime kola hotelli ja kobisime kotile. Hotell oli mõnus vaikne, keset parki. Järgmisel hommikul pidime hotellis nälga jääma, pole ju harjunud sööma viilu saia moosiga ja teed peale jooma. Grupijuhid vähe sebisid ja meile tehti kohe natuke tõhusamat toitu. Kõik järgnevad päevad hotellis tehti meile juba ütlemata omletti ja putru kah moosisaia kõrvale 😀 Kui kõht täis vitsutatud tuli natuke tööasju ajada. Õhtul peale asjaajamisi kimasime linna laiama. Hotellist paarisaja meetri kaugusel oli bussipeatus kust saime bussiga suht kesklinna välja. Natuke jalutamist ja olimegi juba Notre-Dame juures. Politsei regullis liiklust miskipärast. Kirik oli igavesti vägev ja sisse sai ainult elavas järtsus mis vingerdas üle platsi teise serva välja. Aga miski pool tunnikest liikuvat järtsu ja sees olimegi. Kusjuures sees hullult rahvast ei olnudki. Müstika kuhu see rahvas hajus mis kilomeetrisest järtsust kirikusse voolas. Parasjagu oli algamas miski tseremoonia ja jagati rahvale palukesi. Üks vaimulikest oli neeger. Huvitav oli vaadata kuidas valge ja neeger kõrvuti rahvale palukesi jagasid. Kiriku sisustus oli ikka vaatamist väärt, tükk aega vaatasime seal suud lahti.
Notre-Dame juurest jalutasime edasi mööda promenaadi Eiffeli poole. Lootsime selle ka ära vaadata nii alt kui ülevalt. Huvitav oli see, et promenaadil leidus päris palju igasugu pronkskujukesi, nagu Minskis 😀 😀 Mõned indiaanlased olid kah tulnud pillimänguga raha teenima 😉
Seine on ikka hullult laevatatav jõgi nagu Piiteris Neeva juba 😀 Kuigi kui nüüd võrrelda Seinet ja Neevat siis olgem ausad… Seine on ikka väga sitane ja vesi rõvedalt hall võrreldes Neevaga. Samas kui vaadata sildu Seinel siis jääb mulje nagu oleks Piiteris, mõni sild ikka väga sarnane. Lõpuks olime Eiffeli juures. Üles saada polnud lootustki, grupibroneeringutega mindi ühest sambast, teistest sammastest läksid siis nö. ilma bronnita uudistajad. Piletisabad olid hullumeelsed, ei hakanud isegi seisma. Ilmselt oleks oma paar tundi julgelt järtsus seisnud enne kui löögile oleks saanud. Aga samas oleks tegelikul tornist öine Pariisi vaade vägev…. Lonkisime vaikselt tagasi bussile. Vahepeal nägime Seinel ikka päris kummalise kujuga laevukesi turiste vedamas. Otsustasime, et järgmisel päeval tuleme juba hommikul linna laiama ja teeme ise kah tiiru laevaga Seinel. Tagasi jõudes käisime veel hotelli lähedal väikses poes, oli selline meie Säästumarketi laadne pood aga 24H lahti. Võtsime väiksed snäkid ja kobisime hotelli. Hotellis tuli adminniga korra jutuks Eiffeli külastus, et hull järts jne. Adminn ütles, et regage Eiffeli kodukal külastusaeg ja lähete selleks ajaks kohale saate ilma järtsuta üles. Palusime adminnil selle ära teha. Saime kellaaja 13.20.
-
Stockholmi muuseumide tuur
Ükspäev sai tehtud kiire trip Stockholmi. Hüppasime Tallinnas laeva ja panime minekut. Laeval tuleb ikka kõigepealt paar pilti Tallinna panoraamist teha 😉 Üle majade oli T1 vaateratas täitsa jälgitav, ehk saab ükspäev sellega ka tiir tehtud. Luusisime vähe laeval ringi ja otsisime Victoria uuenduskuuri jälgi. Midagi erilist nüüd küll silma ei hakanud, kuigi natuke puhtam ja kuivem tunne oli. Kultuuriprogrammi vaatama minna ei viitsinud, selle asemel läksime hoopis sauna. Saun oli täitsa mõnus ja mullivann ka. Hea rahulik oli seal tiksuda, rahvast peaaegu ei olnud. Peale sauna kobisin kotile.
Hommikul peale sööki läksime käsitsi linna laiama. Kuna ilm oli vähe tuuline otsustasime teha tubase tripi ja ette võtta mõne muuseumi. Kõigepealt kargasime sisse ajaloomuuseumi. Muuseum oli tasuta sissepääsuga aga krt sattusin valel ajal 🙁 See osa mida näha tahtsin oli kinni. Tuleb suvel uuesti minna vaatama kullatuba, kus on 52 kilogrammi kullast ja üle 200 kilogrammi hõbedast esemeid. Ja mis veel kõigeparem uudis, et järgmisel aastal avatakse seal uus vikunäitus.
Muuseumis sai vähe jäädvustatud valuvorme, ehteid jne, iial ei tea millal tuleb tuju midagi järgi teha 😉 Kuigi nii suure muuseumi kohta oli näitusel ehteid häbiväärselt vähe. Kolm suurt saali oli täis mingit kirikustaffi mis täiesti igav ja emotsioonitu.
Ainuke vägev ekspositsioon oli 1361 aastal Ojamaal toimunud lahingu ühishaudade arheoloogiline uuring. Sadu ja sadu sõdalasi oli maetud ühishaudadesse koos varustusega. Ilmselgelt on selline uuring arheoloogidele ja konservaatoritele päris kõva väljakutse. Päris hästi on säilinud erinevat tüüpi raudrüüd, rõngassärgid, kindad ja muu varustus. Keegi oli isegi ühe leiupõhise kinda teinud ja vaatamiseks välja pannud. Nii, et taaskehastajad siit piltidelt saate inspiratsiooni omale kindad teha 😉 Matjad olid vist aumehed, ühel vennal oli isegi kukkur papiga kaasas.
Eksponeeritud luustikel oli näha ikka päris jõhkraid raiumise jälgi. Pehmodel ei soovita isegi vaadata mitte. Väidetavalt on seal ühishaudades 1800 mättasse löödud talupoega. Ah jaa isegi sel ajal pandi luid klambritega kokku vist 😀 😀 Miski sääreluu on pronksplekiga paigatud kunagi kellelgi 😀
Edasi oli kolm igavat saali kirikustaffi. Siis natuke filmides kasutatud “ehteid”. Üks hiigelsuur Tuula tutulus oli isegi kasutusel 😀 ja tiibadega kiiver 😀 Ekspositsiooni lõpus oli veel installatsioon sugu tegevatest huntidest 😀 Suvel on natuke põnevam ilmselt, siis on siseõu ka avatud, seal käib viikingiteemaline tegevus. Iseenesest ajaloomuuseum põnev ja suur aga noh 3 saali igavat kirikut on ikka liiast….
Edasi lonkisime Vasa muuseumi poole. Põhjamaade muuseumi ja viinamuuseumi otsustasime seekord ära jätta 😀 Vasa muuseum oli päris kõva teema ja seda soovitan küll külastada. See on ehe näide asjast kuidas hea tahtmise korral saab terve laeva üles tõsta, konserveerida ja panna muuseumi kõigile vaatamiseks. Meil kahjuks ei saa isegi Salme vikulaevadest miskit näitust tehtud.
Vasa on maailma ainus säilinud 17. sajandi laev ja ainulaadne kunstiaare. Üle 95% laevast on algupärane, seda kaunistavad sajad nikerdatud kujud. 69 m pikkune sõjalaev Vasa uppus 1628. aastal oma esimesel reisil Stockholmi kesklinnas ja päästeti 333 aastat hiljem, 1961. aastal. Ligi pool sajandit on laeva aegamisi ja läbimõeldult taastatud ning nüüd on see peaaegu oma endises hiilguses. Kolm masti spetsiaalselt laeva tarbeks ehitatud muuseumi katusel näitavad, kui kõrged olid laeva algsed mastid. Vasa muuseumi 15€ pilet on täiesti asja eest. Üks kummaline asi oli ka… Välguga laeva pildistades jäid pildile terved pikad sirged read punaseid täpikesi. Mis need olid, või miks need välguga tekkisid ei saanud pihta 😀
Vasa muuseumist edasi läksime Viikingite muuseumi. Miski kummaline interaktiivse ja tavalise muuseumi hübriid. Paar vennikest näitasid ka veidi võitlust ja rääkisid varustusest. Üks väike saalike kus vaadata pole midagi. 16€ piletiraha eest seal nüüd küll midagi tarka ei näe. Igaljuhul mina seda muuseumi küll ei soovita, täiesti mõtetu teema. Aga noh kui raha üle on ja midagi pole sellega peale hakata siis võib külastada kah 😀 😀
Peale muuseumide üledoosi tiksusime vaikselt sadama poole tagasi. Pargis kollased ülased juba õitsesid. Miski Narva kirurg oli oma keskuse kah teinud 😀 😀 Sai veel jäädvustatud paar kohalikku linnukest ja olimegi sadamas tagasi. Laevas väike õhtusöök ja kotile 😉
-
Stebeli patarei vol.2
Järgmisel hommikul peale ärkamist ja hommikusööki käisime vaatasime palju vett on sisse voolanud. Polnud eriti midagi, nii umbes 5-6 cm oli tulnud. Seega sai müüt murtud, et tühjaks pumbata ei saa komandopunkti. Vesi jooksis sisse mingist üleval lae all olevast kanalisatsioonitorust. Ilmselt kui see kinni panna siis ei ole erilist vee tagasijooksu. Pilsipump sisse ja ongi kuiv koguaeg 😀 😀 Peale veendumist, et ei jookse see vesi midagi pahinal tagasi lonkisime tagasi muuseumi juurde. Igav oli ja ei tahtnud kohe veel jalga ka lasta. Turnisin igavusest kordoni kõrval oleva kõige kõrgema masti otsa. Krt andis ikka ronida sinna, kolm korda puhkasin ronimise käigus aga üleval käisin ära. Vaated masti otsast olid ümbrusele vägevad. Ülevalt paistis jube hästi kordoni ees murul ankru kujutis all olles ei saa sellest kujutisest väga arugi. Töllerdasime veel loodusmuuseumi pool ka. Osa eilset seltskonda oli sinna kogunenud ja uurisid linttraktorit. Plaan oli käima saada ja samast lähedusest merest miski ilge suur rauakolakas välja tirida. Kohalikest keegi mainis, et see lint pole üle 10 aasta sealt liikunud ja käima pole seda saadud. Läks päris elavaks vaidluseks sellel teemal. Ütlesin, et mismõttes käima ei lähe, kui kõik lullad küljes, õlid-kütted sees peab käima minema. Vaatasin põgusalt üle, tundud komplektne olema.
Miski vennikesega läks isegi kihlveoks käivituse osas, ma ütlesin, et panen käima 😀 😀 Vennike lubas konni välja käia kui käima panen 😀 Egas midagi…. vaatasin, et õlid sees ja kütet ka oli, lõin selle igaks juhuks käsipumbaga üles. Käivitusmootori paak oli ainult tühi. Vennike kes kihla vedas minuga sebis bena, väike sörts õli sisse ja paaki. Mõned ämbrid vett kah radikasse ja läks katsetamiseks. Õnneks oli käivitusnöör olemas, seda ei pidanud tegema hakkama. Polnudki hullu midagi, kümmekond tõmmet ja käivitusmootor popsus käima. Nüüd veel tiba siduriga mängimist, et suur ka ringi käima hakkaks ja tule sisse võtaks. Ja käima ta läkski, tegin väikse tiiru õuel. Sõitis ilusti, paremale keeras aga vasakule mitte. Vennike kes kihla vedas oli üsna nördinud konni kaotusest, ma veel nokkisin, et davai pane üks konn veel hakkab vasakule ka keerama 😀 😀 Aga vana ei tahtnud vedu võtta. See kohalik, kes ütles, seda traktorit pole käima saadud sada aastad imestas ka, et mismõttes… Tuleb miski suva junn kuskilt mandrilt ja paneb tühjalt kohalt käima 😀 😀
Peale traktoriga hullamist läksime luusisime samas läheduses olevas vanas vene sõjaväeosas. Isegi mingid raketiangaarid olid veel säilinud. Mingil vene soldatil oli vist lahkumisega nii kiire olnud, et kirsadki olid maha jäänud 😀 😀 Siit edasi võtsimegi suuna kodu poole.
Põikasime korra veel läbi Kaali meteoriidikraatri juurest ja Muhu Maalinnast. Maalinnast on terve pikk jutt siin. Omalajal oli ikka vägev koht kui suure väega pidi seda üle jää vallutamas käima 😀
-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
-
Saaremaa vol.2 Tehumardi – Salme – Sõrve
Hommikul peale äratust liikusime vaikselt Tehumardi lahinguvälja suunas.
Tehumardi öölahing toimus 8. oktoobri 1944 aasta hilisõhtul ja oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal. Selles lahingus põrkusid kokku Sõrve poole rühkivad Nõukogude väeosad ja Kuressaarest taganev Saksa kolonn. Verine lahing muutus kohati isegi käsitsi võitluseks, mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Tänapäeval on seal kaks mälestusmärki. Sellest suurest kolossist veidi Sõrve poole on ka sakslaste mälestusmärk. Lahingus osalenud saksa kapteni Klaus Ritter mälestusi saab lugeda siit.Tehumardilt edasi põikasime sisse Salme külas arheoloogilisi väljakaevamisi vaatama. Seal kaevati just välja teist viikingilaeva koos sinna maetud sõdalastega. Huvitav oleks teada kas kunagi tuleb kolmas ka… Lahing või mis iganes seal toimus pidi ikka vägev olema, kui kahes laevas kokku oli 41 sõdalast… Ja kus on teise poole langenud… Salme laevad on tekitanud väga palju erinevaid hüpoteese… kes nad olid, kust nad tulid jne jne. Ühe võimaliku hüpoteesi kohta saab lugeda siit
Salmelt edasi läksime Sõrve. Seal tudeerisime vähe teeristil olevaid mälestusmärke ja rannapatarei nr.43 suurtükialuseid. Kõik neli betoonist suurtükialust on säilinud. IV suurtüki laskemoonakeldri jalamile on paigutatud Teise maailmasõja ajal 1944. aasta sügisel toimunud Sõrve sääre lõpulahinguid meenutavad mälestustahvlid nii Saksa kui ka Nõukogude sõduritele
Kui suurtükialused uuritud suundusime sealsamas läheduses endises piirivalvekordonis olevasse militaarmuuseumi. Muuseum ise on päris huvitav, kuna siin saab peaaegu kõiki eksponaate käega katsuda ja uurida. On olemas ka valik erinevat sõjakirjandust, mida on võimalik kaasa osta. Muuseumi õuel jalutades võib märgata nii rästikuid kui nastikuid omi asju ajamas. Meilgi õnnestus ühte pirakat rästikut kohata. Peale militaarmuuseumi on siinsamas veel olemas Sõrve linnujaam, kus näeb kõikvõimalikke liblikaid, linnumune jne. Seal muuseumis me seekord ei käinud. Korra põikasime ainult sääre tippu majaka juurde ja siis edasi Stebeli patarei poole.
Stebeli patarei komandopunkt koos vaatlustorniga on kohe maantee serval ja mööda sõita ei ole võimalik. Väidetavalt oli Stebeli patarei NSVL vägede Saaremaa võimsaim ja moodsaim rannakaitsepatarei. Komandopunkti peale on püstitatud betoonist obelisk. Säilinud on ka tuuleveskis olnud vaatlustorn. Stebeli patarei koosnes komandopunktist, 2-st maaalusest suurtükitornist, vaatlustornist, katlamajast ja sõjaväelinnakust. Komandopunkti maapealses osas saab kummikute olemasolul käia kuid seda tuleb teha väga ettevaatlikult, et mitte põrandates olevatest aukudest või luukidest alla kukkuda. Alumine korrus on vett täis ja sinna sisse ei saa. Kuigi ühe projekti raames pumpasime selle tühjaks ja käisime all ära… Sellest räägin uues teemakohases blogis.
Komandopunktist edasi liikusime ühte läheduses olevat mahajäetud vene sõjaväeosa tudeerima. Üllatusena ei olnudki metallist lagedaks tehtud ja rüüstatud nii hullult kui mandri peal. Päris põnevaid pilte oli seintel näha. Edasi lipsasime korra rannast läbi, vaatasime väikseid kivipüramiide mida möödakäijad üles laovad 😀 😀 Edasi läks juba veidi kiireks laevale jõudmisega ja võtsime suuna kodu poole. Teel tegime kiire pildiveel leinavast emast ja paarist tankitõrjekivist ja läbi me trip saigi selleks korraks.
-
Saaremaa vol.1 Kuressaare – Panga pank
Tuulutasin vähe pesakonda Saaremaal. Esimesel päeval panime praamilt otse Kuressaarde, tsillisime natuke mööda linna. Veski trahtris tegime väikse kohvi ja läksime kindlust avastama.
Kindluses luusisime niisama mööda müüre ja nurgataguseid. Kindluse muuseumi ei viitsinud seekord minna. Kuressaare piiskopilinnus on rajatud 14. sajandil. Tänapäeval paikneb linnuses Saaremaa Muuseum koos püsiekspositsiooni ja eriilmeliste ajutiste näitustega. Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides.
Kui kindlusest sai kopp ette läksime edasi parki. Edasi tiksusime vaikselt Kaali meteoriidikraatrit vaatama.Kaali meteoriidikraatri juures käisime kõigepealt külastuskeskuses kohvi joomas seejärel vaatasime seda suurt auku 😀 😀 Kaali meteoriidi kukkumise umbkaudne aeg on 7500-7600 aastat tagasi. Meteoriidi langemine juba asustatud Saaremaale põhjustas suuri purustusi, mida on võrreldud väikese tuumapommi plahvatusega. 5-10 km kõrgusel lagunes meteoriit ja sadas maapinnale tükkidena, millest suurim tekitas 110 m läbimõõduga 22 m sügavuse kraatri ja 8 väiksemat kraatrit. Suurema vaatasime ära, väiksemaid vaatama minna ei viitsinud. Edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Iseenesest huvitav koht, näeb ühes kohas erinevat tüüpi tuulikuid. Kui tuulikud ka uuritud käisime tutvusime ka Saarema kuulsaima pangaga.
Panga pank on Lääne-Eesti ja saarte kõrgeim aluspõhjapaljand. Siluri klint on ulatuslik astang, mis saab alguse Gotlandi saarelt Rootsis, kulgeb läbi Läänemere ja tõuseb maapinnale Saaremaa läänerannikul. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3 m ja ulatus on umbes 2,5 km. Panga pank kerkib paljandunud paese “müürina” otse rannalt, kõige kõrgemas kohas asub muistne ohvrikoht, kus vanasti toodud ohvreid merele. Looduskaitsealal on lummavalt ilus päikseloojang, saad pidada piknikku, vaadelda linde, teha kauneid loodusfotosid ja kiikuda külakiigel.
Pangal on ka dolomiidist päikesekell. Siit edasi suundusime ööbimiskohta ja kobisime kotile.
