Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Bulgaaria vol.7 Albena – Varna
Ühel nürida hommikusöögi ajal pidasime plaani minna Varnasse luusima. Albenas aia taga oli bussipeatus, vedasime ennast sinna ja kobisime bussile. Pilet maksis 5 kohalikku raha. Miski tunnikese pärast olimegi Varna kesklinnas. Varna on Bulgaaria suuruselt kolmas linn, mida nimetatakse Bulgaaria sadamate pealinnaks ning Musta mere kuningannaks. Varna on oluline turismi- ja kultuurikeskus. Linna ajalugu ulatub kaugesse minevikku, linna matmispaigast on välja kaevatud aare, millest leiti maailma vanimad (u 4000.a. eKr) kuldesemed. Neid saab näha Varna ajaloomuuseumis. Rooma impeeriumi kolme sajandi pikkust hiilgeaega tõendavad hästisäilinud Rooma termid.
Kaasaegne Varna on populaarne ja atraktiivne Musta mere kuurortlinn. Rohkete muuseumite, baaride, kohvikute, restoranide, ööklubide ja kauplustega Varna pakub nii noorematele kui ka vanematele reisijatele suurepärast võimalust mitte üksnes tuhande aasta vanuse linna ajalooga tutvuda, vaid ka meelt lahutada. Külastamist väärivad nii ajaloo-, etnograafia- ja meremuuseumid kui ka mereaed hiiglasliku akvaariumi ja delfinaariumiga. Me tsillisime niisama natuke. Kõigepealt ikka panime kirja millal tagasi saab ja siis nurga taha aiasaaduste turule. Valik oli ulmeline ja suht mõistliku hinnaga. Ainukesed asjad mis kallid… arbuus ja ploomid ja seda tippajal… Krt arbuuse olid kõik põllud täis ja ploomid kasvasid nagu võsa igal pool. Ma ikka õige mitu arbuusi tõin põllult 😉 ja ploome korjasin rannas jalutades. 😀 😀 Edasi kolistasime kohalikule turule, vahepeal nägin ühel vaateaknal meie rahvusvärvides bikiine, no mitte ei saanud pildistamata jätta 😀 😀 Kohalik paljukiidetud turg ei olnud midagi erilist, umbes nagu meie Kadaka turg oma hiilgeaegadel 😀 Turu kemps oli ka veel auguga põrandas.
Peale turu uuringuid tutvusime väheke ka kultuuriga. Uudistasime kohalikku katedraali nii seest kui väljast. Varna katedraal asub linna keskel ja püstitati vene sõdurite mälestuseks, kes langesid Bulgaariat türklaste ikkest vabastades. Pühakoja sisemuses kohtab siin-seal mõtlema paneva ajalooga esemeid, näiteks viimase vene tsaari annetatud 50 ikooni ja palju muudki. Tasub külastada pigem hommikusel ajal, siis on vähem rahvast.
Kuskil kõrvaltänavas olid ka mingid varemed aga mis või kus ei õnnestunud kuskilt lugeda. Ehituskultuur on seal kuidagi huvitav, kõrvuti näeb nii uut kui vana ja nagu aru sain siis viginat kohaliku muinsuskaitse poolt palju ei ole.
Ja oligi ag niikaugel, et pidi vedama ennast bussile. Motopolitseid nägi mitmes kohas tiksumas. Isegi mingit avariid vormistasid tänaval. Lõpuks bussis ja kimasime tagasi Albena poole. Sõitsime mööda mingist muuseumist kus paistsid nii laevad, raketid kui helikopterid. Kahjuks seal muuseumis ei käinud aga ma veel jõuan sinna ükspäev 😀
-
Välek 2017
Sai Välekil aidatud kontrollpunktis lisategevust teha. Lisategevus peab olema kõigil võistkondadel lihtsalt teostatav. Ega midagi, läheneme asjale loominguliselt….. tükk vineeri, paar optimaalse suurusega auku sisse, jalad külge ja mõned tennisepallid. Asja mõte oli, et teatud kauguselt pidid võistlejad viskama tennisepallid läbi augu. Igati võimetekohane tegevus kõigile 😉 Kontrollpunkt oli meil metsas väikse oja kaldal. Ca 1 meetrine veetõke tuli ületada rippes 😀 😀 Algul mõtlesime, et paneme lisaülesande enne veetõket aga see oleks olnud liiga lihtne 😉 Peale veetõkke ületust on ikka asi põnevam… käed värisevad ja palli auku saamisega on probleem 😀 😀 Nii tegimegi, et asi läks püsti peale veetõket… Varsti olidki kohal esimesed võistlejad ja asusid takistust ületama. Kuna lisaülesande juures mind veel vaja ei olnud siis panin natuke rohkem rõhku pildistamisele. Ja oli mida pildistada 😀 😀 Päris häid kaadreid sai 😉
Nii mõnigi proovis vee sügavust ja soojust 😉
Kuhu sa kontrolllehe ikka paned tõkke ületusel kui käed kinni 😀 😀 Hambad aitavad 😉
Vahepeal viskasin pilgu peale ka lisaülesande tegijatele. Noooh ikka üsna keeruline oli värisevate kätega visata täpselt 😉 Traditsiooniliselt aitas ajavõtul seinakell hädast välja, jõuad sa koguaeg telefonist aega vaadata 😀
Siin vee mõned stiilinäited veetõkke ületusest 😉
Lõpuks olid kõik võistkonnad meie kontrollpunktist möödunud, korjasime kola kokku ja läksime vaatama jõe ületuse kontrollpunkti. Ega seegi igav polnud 😉 Ka seal nägi põnevaid stiilinäiteid vee sügavuse ja temperatuuri mõõtmisel 😉
Veetõkked on alati olnud lemmikülesanded võistkondade seas ja neid nõutakse aina rohkem ja rohkem 😉
-
Türgi blogi. Mis maksab… ?
Ikka küsitakse, mis maksab Türgis üks või teine asi. Mis maksab toit, mis bensiin jne. Türgi on suur ja lai, hinnad on paljuski kaubeldavad ja kujunevad mitme faktori mõjul. Mõned asjad tunduvad odavad, mõned mitte nii väga. Esimesel nädalal maksin poes šampooni ja duššigeeli eest kokku 8 dollarit (USD). Täna enam niipalju ei maksaks 😀
Olgu öeldud, et elan Kemeris. Kuna olen siin reisifirma esindajana tööl, siis töötõendiga saan nii mõnedki asjad soodsamalt või puhta muidu. Mingi boonus peab ju ka olema, ega siin ainult palga pärast tööl käia tasu 😀
Mis maksab bensiin? Avuta ise, hinnad on liirides:
Mis maksab söök? Ka oleneb kohast, kus süüa. Kemeri keskuses rannaäärses restoranis saab sellise võileiva (kogu see kupatus oli menüüs märgitud kui juustuvõileib) koos kohviga alla 5€. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt võtsin teise kohvi veel ja see mahtus ka selle viieka sisse. Mõtlesin, et võtan väikse ampsu kohvi kõrvale 😀 Nälga siin igatahes ei jää.
Meil firma poolt hommikusööki pole ette nähtud, nii juhtubki, et käin mõnikord väljas hommikust söömas. Lojman ehk majutus asub Kemeri kesklinnas, seega on siin turismipiirkonna kesklinna hinnad. Vaata menüüd ja arvuta ise.
-
Bulgaaria vol.6 Albena – Kaliakra
Peale Balchikis käimist järgmisel päeval mõtlesime, et uurime ka vähe Kaliakrat. Sõime hommikul kõhu täis ja panime punuma. Ega me Kaliakrast midagi ei teadnud, kohalikud ütlesid, et see on läheduses ja vägev koht. Eriti ägedad pidavat olema neeme otsas olevad kindluse varemed ja vaade merele. Eks me siis sügasime otse sinna neemele. Kurja oli tõesti vägev vaade merele, pidavat olema ca 70 meetrit kõrge kohati see neem.
Kohapeal nagu ikka iga turistiatraktsiooni juures turistinänni ja söögi müük. Meid see väga ei huvitanud, nautisime vaadet ja luusisime varemetes. Väidetavalt saab seal ka delfiine vaadelda aga meie kahjuks ühtki ei näinud. Neeme all pidid olema koopad kuhu saab ainult meritsi ja need olid ühenduses kindlusega, koopaid kasutati laevade laadimiseks jne. Tänapäeval on ühes koopas muuseum. Kahjuks me sinna sisse ei saanud. Meri oli neeme tipus päris huvitav, nagu oleks pooleks jagatud üks pool hele teine tume. See piiri koht oli populaarne ujuvvahenditele, neid hulpis seal ikka hullult. Mis oli ka äge, et teod ronisid palavuse eest kõrte otsa. Seda vaadet mujal ei kohanud peale Kaliakra.
Tagasi sõitsime läbi küla. Päris äge oli näha maja seintelt, et sealkandis tuntakse ka Tarjat ja Billyt 😀 😀 Iseenesest päris vägev koht oli ja soovitan igaljuhul külastada. Albenas töllerdasime veel ringi mööda randa ja kohvikuid. Mõned reisiseltsilised ostsid kokku meeneid kuigi meil oli veel Varnas käimata 😀
-
Türgi blogi. Tänane tööpäev
Täna infode päev. Plaani järgi 8 hotelli, esimene kl 10:30. Lisaks vaja ka homsed väljumiskellaajad kojusõitjatele kirjutada. Päris palju neid seekord.
Kella panin kaheksaks äratama, et jõuaks hommikul enne kohvi ka juua. Käisime koos Tiinaga Doubletrees kohvitamas ja lokumi söömas. Tal oli aega rohkem, linnaeksurioon väljus alles lõuna paiku. Max oli lennujaamas.
Kümneks lojmani tagasi, vorm selga ja uhama. Päike juba kõrvetas, auto oli lämbe, aga seekord ei julgenud konditsioneeri põhja keerata. Teisipäevane nohu oli ikka väga hull ja seda korrata küll ei tahtnud. Esimeses hotellis passisin 15 minutit ära, kedagi ei tulnud, olin juba jalga laskmas, kui tuli kõne, et Crystal Aura seltskond soovib esmaspäevaks Quad safarile pileteid osta. Vaatasin kella, et jõuan teel Tekirova poole sealt läbi põigata. Lubasin veerand tunniga kohal olla ja kimasin kohale. Õnneks nad olid ära otsustanud millal ja mida tahavad, vormistasin ruttu piletid ära ja hüppasin uuesti autosse. Tahtsin korra veel kontorist läbi põigata, et mõned infolehed kaasa trükkida. Kogemus näitas, et võib vaja minna.
Tekirovasse jõudsin viieminutilise hilinemisega. Sealsed turistid olid teada andnud, et nad pole päris kindlad, kas tulevad infosse. Eks ma siis vaatasin seal natuke ringi, kas on kedagi, kes infot soovib. Ei olnud. Teiste turismibüroode töötajad passisid ka enamjaolt niisama, infohuvilisi oli vähe. No selles hotellis on vist kõik kohapeal olemas, tuleb sinna rahvas, kes soovb lihtsalt mõnusalt puhata, milleks veel kuskil ekskursioonidel käia.
Güral Premier Tekirova sisevaated:
Edasi kimasin järjest Kiriši hotellid läbi, kirjutasin ärasõiduaegu, vahepeal tegin paar infot ja müüsin mõne hamami. Akka Alindas haarasin basseiniäärses baaris veidi kebabiliha ja kurki-tomatit ja tegin kiire lõuna. Seejärel paar Kemeri hotelli ja siis Beldibi suund.
Pärastlõunase kohvi jätsin Ulusoysse, kus on palju õdusaid istumiskohti.
Pärast 17 hotelli praktiliselt joostes läbimist ja 100 km mahasõitmist jõudin poole seistmeks kontorisse tagasi. Pea kergelt valutas kuumusest. Õnneks sain müügist saadud raha kohe ära anda, sellega siis ühelpool. Akay küsis, kas ma olen sõitmisest väsinud? Kindlasti mitte, mulle meeldib autoga sõita. Aga see lämbe ilm väsitab küll kohutavalt. Täna vist kõige hullem polnudki, üle 30 ei läinud.
Toas viskasin riided pessu ja käisin dušši alt läbi. Kohutav väsimus, täiesti läbi omadega. Viskasin tunnikeseks pikali, aga und ei tulnud. Väga oleks veidi magamist ära kulunud.
Enne kaheksat ajasin end üles, mõtlesin, et lähen vaatan siis õhtusööki ka. Midagi võiks ju näksida. Istusin väljas terassi peal, aga pimeduse saabudes läks tuul jahedaks. Ometi oli nii soe päev olnud, oleks võinud ju sume suveõhtu ka olla, nagu ükspäev. Isu väga ei olnudki, võtsin veidi salatit ja rüüpasin teed kõrvale.
Uimerdasin kontorisse tagasi. Hommikul vara lennujaama transfeer, vaja infolehed teha. Printer võttis paberi kortsu vahele ja mina seda korda ei saanud. Akay poisid tulid küll appi, aga printer enam koostööd ei teinud. Olin päris väsinud ja löödud, tahtsin kiiresti paberid korda saada ja magama. Ikka peab midagi vahele tulema. Hommikuks ka jätta ei saanud, kella viieks pole see printer sugugi parem kui praegu. Vahepeal läks kontoris kiireks, tuli ärev kõne, et mingid turistid tahavad oma ekskursioone tühistada, kuna ärkamine on nende jaoks liiga varajane. Ühesõnaga, tavaline… Aga mina ootan, et saaks oma asjad tehtud ja magama.
Mingi mõõtmatu ajaühik hiljem on mul infolehed siiski trükitud. Komberdan oma tuppa, panen koti homseks valmis ja äratuse kl 05:15
-
Türgi blogi. Kõik õitseb
Siis kui ma aprilli lõpus Eestist ära sõitsin, oli seal kõik veel hall ja raagus. Siin on kõik õites – puud, põõsad, roosid, moonid, apelsinid, kuslapuud… Küll sai neid siis mõõdutundetult pildistatud. 😀 Kõikvõimalikud õied, mille nimesid ma ei tea ja mida ma tean; punased, roosad, valged, kollased…
Ja need imeilusad üleni roosad puud, mida on miskipärast eriti raske pildile püüda. ☺
Isegi telefoniputka 😀
Mumm teeb ka hoolsalt tööd.
Ja viinamarjad on … no midagi juba nagu tuleb… 😀
-
Türgi blogi. Tamam
Tamam (korras, okei) oli üks esimesi türgikeelseid sõnu, mille ma siin ära õppisin. Tamam on täiesti asendamatu sõna. Õnneks jäi ta oluliselt kiiremini meelde kui teşekkür ederim (äitäh). Selle viimasega läks mul umbes kolm nädalat. ☺
Kui personal on umbkeelne, siis saab küsida, kas on tamam või ei ole tamam. Ükskõik kui pikk või lühike on türgikeelne vastus, reaktsioonist on ikka näha, kas on tamam. Enamasti on. Olenevalt situatsioonist võib see siis ka tähendada, et lahendus leitakse ja mul pole vaja muretseda. Eriti kasulik on see sõna siis, kui transfeerile saadetakse bussijuht, kes räägib ainult türgi keelt ning on tööle tulnud kuskilt teisest piirkonnast, nii et hotellide asukohtadest on tal veel vähem aimu kui mul. Viskan transfeeri lehe ette, näitan näpuga hotellide nimedele korrates need häälega üle ja küsin: “Tamam?” Kui vastus on “Tamam”, siis võib sõita. Loodetavasti saavad turistid täna kohale kuhu vaja. 😂
Nagu arvata võib, alati nii hästi ei lähe 😀 😀 😀 Õnneks on mõni bussijuht asjalikum, haarab telefoni, helistab kuhu vaja, küsib tänaval teed ja viib meid ikkagi kohale. Mõni oskab oma telefonis mingit navigeerimisprogrammi kasutada. Mõni on saanud abi minu telefonist, kus google maps eesti keeles paremale-vasakule kamandab. Waze on aeglasem, kuigi töötab ka. Nüüd ma oskan juba google mapsi türgikeelseks ka panna. Tegelikult ma ei saa aru, miks neil endal GPS kaasas pole. Pikapeale hakkab mõni tee mul endal ka juba selgeks saama.
Ükskord viisime turistid valesse hotelli. Õnneks onkel receptionist sai meid kätte enne kui edasi sõitsime. Õige hotell oli kõrvaluksest. Ükskord sõitsime hotellist paar korda edasi-tagasi mööda. Turist, kes ilmselgelt teadis teed ja hotelli paremini kui meie, kommenteeris, et ometi sai lõpuks kohale ning lisaks veel missuguse ekskursiooni mööda kõrvaltänavaid…
Lõpp hea, kõik hea. Tamam.
