Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi blogi. Hommikune transfeer
Hommikune lennujaama transfeer, start kell 05:40 kontori juurest. Vaja üks vahetus viia ja uued tuua. Hommikuste Smartlynxi lendudega on lihtne, pole liialt palju passimist lennujaamas, ainult tunnike-poolteist jääb väljumise ja saabumise vahele. Transferman Tatjana on juba kontoris ootamas, tema tuleb ka minuga lennujaama. Buss saabub õigeaegselt, bussijuhid siin üldiselt kella tunnevad, sellega probleem pole. Tekriovat pole, üks mure vähem.
Sõidame Kirišisse, oleme varem kohal, aga turistid ka juba tulevad. Vanemad inimesed tulevad alati varuga varem. Järgmine peatus Kemeris, sama lugu kordub. Inimesed on varem valmis ja meie tulles rüüpavad kiiruga kohvi lõpuni. Oleme graafikust ees, ega ma kedagi tagant sunni, veidi võime hoogu maha võtta küll. Niimoodi hotell hotelli haaval edasi. Club Salimas tuleb bussile vastu vene keelt kõnelev mees, küsib, kas me oleme see 07:10 buss. Nojah, oleme, aga mul on kaks naisterahvast siit, teie buss me pole. Ootame oma kahte naisterahvast. Aegajalt üritan peatada möödaliikuvaid naisterahvaid, hõigates neile tere hommikust! Kui vaatab imelikult, siis pole oma 😀 Bussis istujad tulevad ka välja jalga sirutama ja suitsu tegema. Surnud aeg, ootame. Oleme kõvasti graafikust ees, vara veel helistama ka hakata. Kui kell hakkab lähenema bussi väljumisajale, lähen receptionisse ja palun tuppa helistada. Vaatavad arvutisse – turistid välja registreerinud. Juba? No huvitav… Ega midagi, lappan oma telefoni pisikesel ekraanil meiliga saabunud loendamatuid exceleid kuni leian õige numbri. Helistan. Vastab. Kas te bussi ei tule, me siin ootame? Vastab paar meetrit eemal kõrvalpingilt, jah, ikka, me juba ammu valmis ja ootame bussi…
Istuvad seal kolmekesi, see meesterahvas, kes kohe alguses küsis, kas me oleme see 07:10 buss, ja kaks naist. Meesterahvas tulnud lihtalt saatma…
-
Türgi blogi. Kassid
Kassidega on siin mingi värk. Päriselt pole veel aru saanud, mis värk on, aga kasse on igal pool. Käivad ülbelt ringi nii uhketes hotellides kui muudes mõnusates kohtades. Natuke palju on neid hulkuvateks kassideks nimetada, pigem on nad sellised vabakäigu-kassid 😀 No ja tänaval hulkumas näeb neid ka kõige vähem. Pigem siis juba Hiltoni terrassil või tugitoolis. Kassid igatahes juba oskavad elust mõnu tunda.
-
Türgi blogi. Ving
Pärastlõunane lennujaama transfeer, seekord vaja leedukad Vilniuse lennule viia. Buss on õigel ajal kontori juures, pigem varemgi, võtame suuna Tekirovale. Esimene peatus suur ja uhke Güral Premier. Jõuame pisut varemgi, aga perekond on juba kohvritega vamis ja ootamas. OK, laadime peale. Veel üks inimene vaja ära oodata, üksik meesterahvas. Ootame. Aeg tiksub täis, meest pole. Kõnnin receptionisse, palun helistada tuppa. Ei saa, mees juba välja registreerinud. Hotelli ees pole ühtki ootajat, ega ühtki kohvrit. Leedukate kontakte mul pole, helistada ei saa. Helistan sinna-tänna, uurin, kus saaks turisti kontakti. Ei saa. Soovitus jälgida sisemist protseduuri – kui inimene ei ilmu ja teda on 15 minutit oodatud, siis vormistada paber selle kohta, et ei ilmunud, märkida peale, mis kellast oli kokkulepitud aeg ja kaua ootasin, otsisin või helistasin, kinnituseks võtta hotellist ka allkiri peale. Blankett olemas, tegin ära. Palusin kohvripoistelt allkirja. Ei, nemad ei kirjuta, mingu ma ikka receptioni. Läksin receptioni. Irvitavad näod vaatavad vastu, nemad kuhugi alla ei kirjuta. Nojah, niimoodi siis. Ilmselt pole neile see asi võõras, aga allkirja ei anna. Mul järgmisse hotelli juba 15 minutit hilinetud, vaja edasi tõtata.
Palusin bussijuhil teha allkirja, pildistasin paberi üles ja saatsin kontorisse. Pumaaga on olemas, võib edasi sõita…
Ilmselt oli turist võtnud takso ja otsustanud ilma liigsete väntsutusteta otse lennujaama jõuda. Et võiks ka kuskile teada anda, et asjata ei oodataks… ju polnud oluline.
-
Türgi blogi. Rixos Sungate
Mõni hotell on lihtsalt nii uskumatult suur, et seal liikumiseks on rongi vaja. Rixos Sungate on kindlasti üks sellistest.
Lihtinimene eksib seal lihtalt ära. Üks esimesi kordi kui sinna läksin, ei saanud ma aru, millisest peauksest tuleks hotelli koos saabuvate turistidega siseneda. Õnneks tookord oli mul bussijuht, kes kohalikke olusid tundis ja otsejoones õige ukse juurde sõitis, olgugi, et valed ukse oleks ehk ettepoole jäänud 😀 Mul tõesti vedas. Nagu ma hiljem kogesin, bussijuhiga peab ka vedama 😀
Teinekord läksin, et infokausta lennujaama tagasisõitmise kellaaeg kirjutada, ja ma ei suutnud ma seda kausta kuidagi leida… Küsisin ühest vastuvõtust (neid on seal mitu) ühe töötaja käest abi… ja ta ei teadnud ka mitte midagi 🙁 Hädaga helistasin Tiinale, kes mulle appi tõttas ja läbi pikkade koridoride, treppide ja kaldteede rägastiku õige kohani juhatas. Siin pidi neid receptioneid lausa 7 olema. Ja infokaust on kuskil suure avara koridori pimedas nurgas. Oh, ma ei tea, milleks see kõik hea on 😀 Aga muidu paistab üks ütlemata ilus ja uhke hotell.
-
Bulgaaria – Serbia vol.8
Lõpuks sai Albenast kopp ette ja hakkasime end kodupoole vedama. Mõtlesime, et Serbias pole veel käinud… Mõeldud tehtud panime sinnapoole jugama aga krt keegi ju ei tulnud selle peale, et see pole EU ja seal peab pass kaasas olema. Mul ainult ID kaart kaasas 😀 Bulgaariast Serbia poole sõites nägi tee ääres ikka igasugu põnevat elu. Putkalinn ja krt teab mis veel 😀 😀
Bulgaaria – Serbia piiril ma selle alles avastasingi, et pole passi 😀 Mõtlesin, et nüüd asi p… ja tuleb ulmering sõita ümber Serbia. Aga õnneks oli piirivalvur täitsa norm vana ja kuidagi saime suheldud. Muretses ainult, sitta see pass aga kuhu ma templi löön piiriületuse kohta 😀 😀 Lubas mulle selle otsaette lüüa, et teinekord oleks meeles pass kaasa võtta 😀 😀 Lõpuks saime kaubale, et lööb selle mulle käe peale 😀 ja saimegi probleemideta Serbiasse.
Mõtlesime, et Serbias on peale sõda veel varmeid ja kuuliauke igalpool näha aga ei olnud miskit kuskil paista. Aga ega meil polnud väga aega kuskil ringi ka vaadata aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Teed olid ikka ägedad mägedes, et tea mismoodi rekkad sinna ära mahtusid aga kuidagi nad seda tegid 😀 Vaated olid ikka ägedad mägedes. Serbia – Ungari piiril mõtlesin, et nüüd tuleb uus k…. passi pärast. Näitasin Serbia piirivalvurile ID kaarti ja templit käe peal, vana pidi naerust püksi tegema lõi käega ja ütles kaduge minema teisi isegi ei hakanud kontrollima 😀 😀 Sellega meie seiklus Balkani poolsaarel lõppeski selleks korraks.
-
Türgi blogi. Delfiinidega ujumas
Laupäeva õhtul peale tavapärast tööd oli mul tööplaanis veel õhtune jeebisafari treeninguna. Olin just äsja müünud selle ekskursiooni kahele vanemale prouale, teadmata kas see on neile jõukohane või mitte. Igatahes oleks ju hea teada. Kas või edaspidi. Prouadelt halba tagasisidet küll ei tulnud, aga kes jõuab ka kõige üle kaevelda.
Õhtu saabudes anti teada, et jeebisafari jääb ära, kuna osalejaid pole. Selle asemel saadetakse meid delfiinidega ujuma. No mis mul saab selle vastu olla 🙂
Delfinaariumi buss tuli kontori juurde ilusti järgi ja meie Gretaga istusime peale. Bussis oli juba paar rahvast ees. Kohale jõudes juhatati meid suur basseini äärde istuma. Kõigepealt toimus show. Pealtvaatajaid oli küll natuke vähevõitu mu meelest. Kogu värgendus käis vene keeles, ei mingit tõlget muusse keelde. Nagu muid turiste polekski. Õnneks show ise väga tõlkimist ei vajanudki, merilõvid ja delfiinid hüppasid ja tegid muid trikke.
Pärast showd enamus pealtvaatajatest lahkus, jäid ainult need, kes tahtsid delfiinidega ujuda ka. Peale minu ja Greta oligi veel ainult üks naine väikese lapsega.
Kõigepealt tehti väike instreerimine, kuidas delfiinist tohib ujumise ajal kinni haarata. See muidugi ka vene keeles, hädapärast leiti paar inigliskeelset sõna ka. Greta on leedu reisiesindaja, vene keelt üldse ei jaga ja mul pea ei tahtnud võtta vene keelest inglise keelde tõlkimist. Kuidagi saime hakkama.
Ujumine ise oli fantastiline. Seda ei annagi kirjeldada.
-
Matk Kämbla metsas
Seekordne matk sai läbi viidud ühele toredale seltskonnale Kämbla looduskaitsealal. Kaitseala eesmärk on on kaitsta sealseid haruldaste loomade, nagu I kategooriasse kuuluva lendorav elupaiku ja kaitstavate taimeliikide: kaunis kuldking, eesti soojumikas ja mitmete käpaliste kasvukohti. Kaitseala metsi läbivad mitmed lubjarikaste allikatega soonikud. Rada kulgeb läbi puutumatu ürgmetsa kus näeb üle 100 aasta vanuseid kuuski, mände, haabu jne. Raja teevad põnevaks erinevad takistused nii puude kui vee näol mida muudel matkaradadel väga ei kohta. Raja Saula poolses otsas on RMK lõkkeplats, kus on võimalik puhata, läbi viia mänge/arutelusid ning pikniku pidada. Matka alustasime seekord Viikingitekülast ja liikusime mööda ürgmetsa kuni Tuhala peakraavini. Kaugemale ei ole lühikese matka puhul otstarbekas minna. Edasi-tagasi matk võtab aega ca 1,5 tundi, kui ei peatu RMK lõkkekohal pikniku pidamiseks. Seekord seda plaanis ei olnud.
Tuhala peakraavi purre oli isegi alles ja terve. Tavaliselt kevadine suurvesi viib selle ära 😉 Seekordsel matkal loomi ei kohanud, kuigi värskeid kitse ja rebase jälgi oli märgata küll ja küll. Uurisime veidi kobraste elutegevuse jälgi, mõnes kohas olid nad langetatud ikka väga jämedaid haabu. Metsas näeb hulgaliselt põnevaid “fotoseinu” mille juures tavaliselt teeme ikka mõne pildi. Ega seekordne matk ei saanud kehvem olla 😉 Kiirelt paar klõpsu ja liikusime tagasi viikingitekülla. Seal tegin kiire küla tutvustuse, arutlesime vähe viikingite teemal.
