Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi blogi. S prazdnikom!
Täna hommikupoolik oli kuni lõunani töökohustustest vaba. Leppisime kokku, et hommikukohvi teeme väljas ja võtsime suuna Ulusoyle. See on üks äärmiselt mõnusa rohelusse uppuva aia ja paljude varjuliste istumiskohtadega hotell.
Kohe sisenedes vaatas mulle rõõmsa puhkusenäoga onkel otsa ja tervitas kui omainimest – s prazdnikom!
No jaa… s prazdnikom, ikkagi 9. mai ju.
Hommikukohvi kõrvale hakkas mängima N Liidu hümn. Vaatasin huviga ringi, kas mõni puhkajatest püsti ka seisab. Ikkagi hümn ju. Seisis. Ei tea, kas hümni pärast või oli lihtsalt ringi vahtima jäänud. Venelastest Türgis puudust ei ole. Ja neil on täna pidu.
Samal ajal on türklastel Ramadan. Päeva paistel ei söö, ei joo, ei seksi. Neilgi on püha. Elu on imeliselt tasakaalus.
-
Minu elust Türgi Vabariigis
Niisiis Türgi. Mitte niisama korraks puhkusele, vaid pooleks aastaks tööle. Teades, et tööd on palju, palk on väike, aga elamine on prii ja seiklusi on piisavalt, andsin oma allkirja, vormistasin dokumendid ja pakkisin kohvri 🙂
Minu aasta Türgis võis alata. Kohalik kalender näitas 2019.a munadepühasid ehk 21.aprilli.
Varahommikune lend möödus kiiresti. Und ei tulnud. Ei olnud ka elevust ega ärevust. Oli kummaline isuda seal niimoodi täiesti… normaalselt… teiste rõõmsate, väsinud, elevil ja närtsinud puhkajate vahel. Võtsin kaasavõetud raamatu välja ja süvenesin lugemisse. Vahepeal ostsin tassikese kohvi ja nosisin kodust kaasavõetud võileiva kõrvale.
Lennujaamas oli tuttav nägu vastas ja hõiskas kõigile rõõmsalt Tere tulemast! Õhk oli täis meeldivat magusat lillelõhna, mille veidi hiljem identifitseerisin apelsiniõite lõhnana. Aga ilm oli külm ja tuuline. Jope, millega Tallinnast teele asusin, läks uuesti selga. Brrr….
Aga vähemalt oli ilus ja päikseline. No ja homseks lubati soojemat ka 🙂
Ja nii oligi.
-
Rumeenia vol.1
Pakuti välja väike plaan külastada Rumeenia-Bulgaaria mereäärseid piirkondi. Mis mul sai reisimise vastu olla, kola kokku ja minekut. Panime Tallinnast ühe jutiga pea Slovakkiani välja, seal kobisime kotile ühes teeäärses hotellis. Hommikul panime edasi Rumeenia poole läbi Slovakkia ja Ungari. Teel väga kuskil peatusi ei teinud ja pilti sai teha enamjaolt läbi autoakna 😀 Mõnes kohas oli tee ikka nii järsu pöördega, et ilma vastassuunda minemata polnud seda võimalik tehagi 😀 😀 Rumeenias tegime veel ühe hotellipeatuse miskis väga imeliku nimega kohas 😀 Keele võib ära murda selle hääldamisega 😉 Aga hotell oli äge, mul oli isegi rõduga tuba 😉
Hommikul panime edasi, teel oli päris tihti näha suva kohas lambakarjuseid teed ületamas. Hullult palju oli ka maisi ja päevalille põlde. Ühes kohas läks tee kaheks ja oli valida kas minna vasakule või paremale 😀 Vasak tee läks sihtkoha poole läbi oru aga oli miski ca 50 kilsa pikem. Parempoolne läks piki mägesi ja oli lühem. Otsustasime minna paremale… 😀 😀 mõtlesime, et lõikame vähe aga see oli väga vale mõte. Kui olime jõudnud üles mägedele nägime ees ummikut. Krt tagasi polnud ka enam mõtet keerata üle poole tee oli sõidetud. Seisime siis ummikus ca 4 tundi ja liikusime edasi paarisaja meetri kaupa aegajalt. Lõpuks kui ummiku põhjuseni jõudsime oli see juba koristatud aga põhjustas selle varing. Päris pirakad kivid olid tee ääres, kui selline oleks auto peale sadanud siis aiaiai pannukat oleks saanud. Vot mis tähendas valida lühem tee 😀 😀
Varingu juures politsei veel regullis sillaületust. Saime vähe veel oodata, jõudsin isegi teel keras olnud päevakoerast pildi teha 😀 Lõpuks hakkasime sihtpunktile natuke kiiremini lähenema. Teel oli hullult kõikvõimalikke sildu ja päris palju nägi politseid. Linna servas oli väike turg aga aega uurida ei olnud, kopp oli ees sõitmisest. Tahtsime ära hotelli kotile. Mõne aja pärast olimegi hotelli juures ja kolisime sisse.
-
Maanteemuuseum – Piusa – Mooste
Ühel heal päeval otsustasime sõpradega natuke luusida järjekordselt Lõunaosariikides. Seekord panime kodust otse Maanteemuuseumi. Muuseumi juures “kasvab” päris kobe palm 😀 mis igale möödasõitjale silma jääb. Muuseum iseenesest päris suurel alal ja vaatamist jätkub nii õue kui tuppa. Suvel muidugi vähe põnevam siis on ka mõned atraktsioonid liikluslinnakus ja saab ka kalessiga sõita. Kaless on muidugi “tänu” meie jaburatele euronõuetele ringi ehitatud ja käsipiduri asemel on moodsad ketaspidurid 😀 😀 aga noh kes ei tea, et nii ei olnud ei saa arugi.
Kaarhallis on vaatamiseks igasugu põnevat tehnikat mida on teedeehitusel ja ka mujal kasutatud. Eksponaadid on ilusti puhastatud ja varustatud kõikvõimalike siltidega päritolu, kasutuse jne kohta.
Muidugi oli eksponaatide hulgas ka Eestis valmistatud sõiduauto “Taksikoer”. Auto ise muidugi taksi moodi välja ei näinud 😀 😀 Paar võrri oli kah välja pandud….. kurrrja kus nendega sai omalajal ringi põristatud 😉 Eriti äge oli muidugi liivapuistur mis veoauto kasti külge käis ja siis sõidu ajal paar meest kühveldasid kastis liiva sinna puisturisse. Kui praegu sellisega kuskil keegi tööd teeks siis ilmselt nõrganärvilised ja politsei saaksid südari 😀 😀 Aga vanasti töö nii käiski ja keegi ei virisenud. Kui muuseum uuritud panime edasi Piusa poole. Muuseumi läheduses on muidugi üks päris põnev ehitis kahju ainult, et maha jäetud ja lagunenud aga sellest kirjutan teinekord.
Piusal nagu ikka uurisime koopaid. Aga mitte neid mida rahvale kalli raha eest näidatakse vaid ikka päris koopaid. Teie muidugi ärge kodus seda järgi tehke 😉 Vaadake parem ohutult diivanil tiksudes imelisi vaateid mis seal koobastes avanevad 😉
Mõnes kohas oli isegi natuke nahkhiiri talvitumas näha. Sealt lasime ruttu jalga, et neid mitte häirida ja mängisime mujal natuke valguse ja muude asjadega 😉 Mõnes käigus oli näha päris huvitavaid värvidemänge, miks nii ja mida need triibud sisaldasid ei tea.
Mõnes käigus oli isegi veel raudteed veidi säilinud. Väiksemates ja jahedamates käikudes oli näha suva kohtades ägedaid jääpurikaid mis olid alt ülespoole mitte nagu tavapärased räästas rippuvad 😀 Mõni oli ikka isegi üle meetri pikk. Proovisime siis seal ka natuke valgusega mängida ja pildistada. Midagi tuli isegi välja 😉 Selleks ajaks kui koobastest välja tulime oli maapeal öö saabunud 😀 Kobisime ühe tuttava juurde ööbima, et hommikul vaikselt kodupoole sättida.
Hommikul väga ärkamisega ei kiirustanud. Võtsime asja vabalt ja hakkasime liikuma alles lõuna paiku. Koduteel käisime läbi Moostest, tegime paar pilti ja panime edasi kodupoole. Moostes on ikka päris usinasti taastatud kõikvõimalikud mõisahooned ja nendele on ka kasutus leitud. Suvel tasub võimalusel sinna igaljuhul sisse põigata.
-
Võhandu Maraton vol.6
Nagu juba peaaegu traditsiooniks saanud käisime ka sel aastal maratonil. Siiani käisin töllerdasin supordina, sel aastal ei viitsinud kummi venitada supordindusega 😀 Reedel kola kokku, rippsillalt läbi kontrollimaks kas pesakond toimetab. Toimetas küll, miski 10 tuuris oli neid seal lausa peesitamas. Kui pesakond üle vaadatud hakkasime vaikselt liikuma Annimatsi poole.
Teel põikasime korra Palamusele, vaatasime kiirelt üle kodumaise kultusfilmi võttepaiga 😀 Polnud seal tükk aega käinud, vahepeal oli muuseum valmis saanud. Värskelt meisterdati just uut mõisameeste parve 😉 Parklas asjatas ka üks pirakas konn, igaks juhuks musutama ei hakanud pärast äkki ongi prints 😀 😀 Oleks veel printsess siis teine asi aga noh mis ma selle printsiga peale hakkaks… ma ikka jätkuvalt vanamoeline 😉 Käisime tutvusime ka kohaliku kaubandusega. Keegi oli Tootsi poe seinale teinud ainult, et tukk käes oli moodne.
Palamuselt tiksusime vaikselt edasi Annimatsi poole. Toad olid meile juba valmis pandud ja saun ka soe. Kobisime kohe sauna, Pipi pakkus lastehoidu ja tegeles mitu tundi laste lõbustamisega 😉 Peale viimast külaskäiku oli kamin saanud uue ilme, Evestus oli just eelmisel päeval hullanud värvidega selle kallal. Sealkandis kolades ma alati üritan ööbida Annimatsil, seal on alati väga soe vastuvõtt ja mõistlikud hinnad.
Laupäeva hommikul peale hommikusööki viidi mind Võrru, võtsin sealt auto ja hakkasin omaette kulgema Võõpsu poole. Esimese peatuse tegin Paidra veskitammi juures. Paidra vesiveski kivid enam vilja ei jahvata, küll toodab ettevõtlik pererahvas hüdroenergiast majapidamiseks vajalikku elektrienergiat. Kuskil sealsamas möllas omalajal ka August Sabbe.
August Sabbe oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke. Tiksusin seal õige mitu tundi enne kui mu sõbrad tuttavad sealt kõik läbi läksid 😀Paidralt panin edasi otse Leevakule. Leevakul viskasin kiire pilgu korstnale kuhu on keegi sisse ladunud minu nimetähed 😀 😀 Leevaku korsten, mida naljatamisi ka maailma kõrgeimaks (kõrgus 50 m) saunakorstnaks kutsutakse, valmis 1923. aastal tellisevabriku tarbeks. Vabrik läks aga peagi pankrotti, sest kohalik tooraine oli tellise tootmiseks ebakvaliteetne. Pärast vabriku sulgemist ehitas kõrvalasuva elamu peremees korstna sisse puitmaterjalist sauna, kus käiakse siiani. Leevakult panin otse edasi Räpina. Seal käisin Puuriida pubis söömas. Muidu päris kobe söögikoht aga puhtus jättis seekord soovida. Laual vedeles telekapult mis ilmselt oleks pakkunud huvi arheoloogidele oma kultuurkihi paksuse poolest. No krt muidu kõik puhas, teenindus meeldiv ja söök ok aga siis vedeleb sul laual selline sitt… Ilmselt saamatu koristaja. Peale söömingut käisin vaatasin korra mis Räpina ületassimisel põnevat. Aga ei miskit põnevat.
Läksin ära Võõpsu, parkisin auto võimalikult finiši lähedale, et pärast oleks paati vähe tassida. Käisin luusisin natuke ümbruses ringi ja tegin aega parajaks seni kuni mulle järgi tuldi. Tegin veel paar pilti, ühed oskasid ennast veel finišis kummuli keerata 😀 😀 aga pole hullu sealt võis juba paati kanda ka 😀 😀 Muidugi päris s.. teema, terve 100 kilsa oled kuivaks jäänud, kärestikel pole kummuli käinud ja siis siledal veel täitsa lõpus kastad ennast märjaks 😀 😀
-
Viikingiteküla vol.2
Mõnda aega tagasi toimus Viikingitekülas üritus kus tutvustati vähe viikingite elu-olu. Näidati mis riideid ja vidinaid kanti tol ajal. Kui vähe rahulikum osa oli läbi otsustasin mõned kõvemad mehed ja amatsoonid rammu katsuda tapluses 😀 😀
Ei tea mida või keda ära ei jagatud 😉 Tapeldi linnuses nii omavahel kui ka kambas koos.
Kuskilt kargas välja teine kamp kes otsustasid linnuse ära võtta. Taplesid mis nad taplesid aga lõpuks ei saanud keegi aru kes ründab ja kes kaitseb 😀 😀
Tapluses oli hulganisti langenuid mõlemal poolel. Aga kuna sõjamehed unustasid suures lahingutuhinas ära kelle linnus oli siis lepiti viigiga ja mindi sõbralikult lahku lohistades kaasa oma langenud 😀
-
Minsk
Seekord Minskit külastades kolistasime vähe nurgataguseid mööda. Ammu oli juba plaanis külastada atraktsioonide parki aga aega nappis. Seekord käisime ikka seal ära. Juhtus olema ilus ilma ja rahvast oli hullult tsillimas, vaaterattale saamiseks tuli isegi järtsus seista. Aga samas avanes vaaterattalt päris äge vaade linnale. Igaljuhul soovitan sealkandis olles sellega tiir teha.
Peale taevast Minski vaatamist tsillisime vähe linnas. Silma jäi mingi tsikliürituse eelmäng. Üks vana oli isegi tsiklile takso ruudud peale teinud 😀 😀 ei tea kas sõitis sellega taksot ka…. Märkamatult oli kätte jõudnud õhtu. Seekord ööbisime vähe eemal kesklinnast. Valisime totaka nimega hotelli. No krt ükski normaalne ärimees ei pane hotellile nimeks “40 let pobedõ” Aga hotell ise oli üllatavalt kobe ja vaikse koha peal.
Järgmisel päeval kolistasime mööda kirikuid ja parke. Päris pull asi oli “Laste raudtee” Pargis sõidab ringi väike päris rong, mida juhivad raudteelaste vormis lapsed. Ostad pileti, hüppad jaamas peale ja saad pargis tiiru teha 😉 Ja mis mulle eriti meeldib, et põõsas kusel käima ei pea, avalikke kempse ikka jätkub. Mitte nii nagu meil, käi jalad ristis otsi kohta või lase püksi 😀 😀
Lõuna ajal vitsutasime kõhu Lidos täis ja läksime muuseumi. Militaarmuuseumis oli päris huvitav näitus saksa okupatsioonist. Ja ega rohkemaks väga aega ei jäänudki. Tuli teha kohustuslik kaubakeskuse külastus ja vutvutvut kodupoole.
