Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi blogi. Lõhkusin autot
No mitte meelega ometi. Tagurdasin Rixos Sungates vastu kaardus posti, mis varikatust parkla kohal üleval hoiab.
Sain infode päevaks teise auto kasutada, sest minu tavapärane läks hooldusse. Nii et siis võõrast autot lõhkusin 🙁
-
Virumaal läänest itta
Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀
Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.
Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…
Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.
Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.
-
Türgi blogi. Jahisõit
Neljapäev, 27.mai. Aegajalt saadetakse meid ekskursioonidele kaasa, nö treeningule. Oleks loogiline ju, et kui ma infopäevadel pean ekskursiooni müüma, siis ma ka tean, mis seal toimub. Kõige täpsema ülevaate saab ikkagi ise ära käies, see mis paberites kirjas on liiga üldsõnaline. Muidugi turistide küsimused on ka vahest liiga spetsiifilised ja neile on väga raske kuidagi vastata, kui ise käinud pole.
On mõistlikke küsimusi: mis kell algab, kaua kestab, millal tagasi saame? Kas toit on hinnas? Kas on sobilik lastele/vanuritele? Selline info on meil enamasti ka olemas. Ja siis on erilised küsimused: mis värvi buss meile järgi tuleb? Mida süüa antakse? Kui kaua sõidab teise ja kolmanda peatuse vahel? Kas seal seda sorti teed müüakse? Vasta siis sellistele 😀
Päev jahiga merel on üks populaarsemaid meelelahutusi. Olin neid jahte näinud mööda sõitmas hirmsa mürtsuva muusika ja rahva hullunud kiljumise saatel. Kuna selline asi ei vasta minu ettekujutusele mõnusast ajaveetmisest, siis ma arvan, et vabatahtlikult ma poleks jahisõitu valinud. Nüüd oli treening ja tuli minna. Ja tuleb etteruttavalt öelda, et mulle meeldis väga!
Sadamast sõitsime kella kümne paiku välja ja samal ajal alustas reisi veel paar alust.
Õnneks olime jälle siin mitmekesi treeningul, seltsis ikka segasem. Võtsime kohad sisse, haarasime kohvi ja nautisime merd ja päikest. Ilm oli kuum ja päikseline, aga merel on ikka veidi tuult. Alguses tundus, et oleks vaja isegi midagi soojemat ümber võtta 😀 Pärast oli tegemist, et mitte ära kõrbeda. Ja kui laev ujumispausiks ankrusse heitis, siis käisime vees ka. Kõigil kolmel korral loomulikult. Ja vahupidu oli ka, kus sai tantsida ja möllata. Õnnestus näha ka kilpkonni ujumas. Hiigelsuured olid, aga pildile ei jäänud 😀 😀
Vahepeal serveeriti lõunat. Soovijad said papagoiga pilti teha. Lõuna on hinna sees. Kohv, tee, vesi, koka, fanta, õlu, vein ja viin on tasuta. Jäätis ja viski on tasu eest 😀 Lihtsalt, et te teaks 😀
-
Ruunide õpituba väikse vimkaga…
Täna pidi vikus olema mul teha kaks ruunide õpituba kokku ca 80 inimest. Panin õhtul asjad kokku ja vaatasin igaks juhuks veel üle kas materjali on piisavalt… Kõik oli kontrolli all ja kobisin kotile. Öösel nägin unes, et teen mingile rahvale üritust õues ja siis järsku tuleb mõte tühjalt kohalt…. 😀 😀 Hüppan võssa murran mingi jämeda pajuoksa haaran vöökotist juhuslikult kaasas olnud nöörijupi ja teen vibu. Noolteks korjan võsast ilgelt pikki kuivanud kõrkjaid ja läheb vibulaskmiseks 😀 😀 Ja siis äratuskell… Väike kohv ja mõte, et mis krt imelik uni…. see ei tõota head. Korjan kola kokku ja viskan auto peale ja siis telefon….. küsimus, kes teeb täna õpituba, kas mina… mina ikka jh…. ahah…. Kõne lõpetatud istun autosse… uus kõne 😀 😀 kle äkki saad rutem tulla meil siin miski jaanika-paanika keegi kuskilt pidi tulema mingit programmi tegema aga ei tulnud, olevat unustanud 😀 😀 Nojah ega ma enam kiiremini minna nagunii ei saanud kui arvestanud olin 😉 Kohale jõudes viskasin kiirelt vikuriided selga ja asja uurima, mis paanika on. Noh selgus, et poolel grupil oli tegevus linnuses ja teisel poolel ei olnud, tiksusid niisama. Samas hakkas ka see teine osa lõpetama oma programmiga. See tähendas, et paugust tuli leida tegevus 81 inimesele. mitte 40 nagu algne programm ette nägi 😉 Paar sõna programmijuhiga ja kiire plaan köögi – baariga, sest programmijuht ei saanud süveneda, uued grupid tulid peale… Tegin sujuvalt grupi kolmeks. Osa kanuudega sõitma tunniks ajaks, teine osa tunniks lõkkel kooki küpsetama ja kolmas osa ruune tegema. Huuuuh selleks korraks oli paanika läbi ja asi kiirelt ümber mängitud. Õnneks tuli tunnikese pärast lõuna ja siis oli aega mõelda mis programmiga peale lõunat edasi minna, sest sinna tekkis ka tänu sellele “unustajale” tunnine auk mis oli vaja nüüd täita. Tunnikese pärast oli jooksult aretatud esimene programmimuutus õnnelikult lõppenud ja kogu grupp läks lõunale.
Nüüd jäi vähe aega paika panna pealelõunane programmimuutus. Minu õpituba oli paigas aga enne seda tunnine auk oli vaja täita mingi tegevusega. Mõtlesin, et Siniallika matk on selline tunnine lugu äkitse sobib neile…. Uurisin ääriveeri grupijuhtide käest kas see variant sobiks… Et siis see pool gruppi kes veel linnusetegevustes ei olnud osalenud lähevad sinna ja teise osaga lähen matkale ning kes matkale ei viitsi tulla saab seni sõita kanuuga. Õnneks see sobis ilusti. Peale lõunat jagasin grupi ära nii nagu grupijuhtidega kokku leppisin. Üks osa linnusesse teine osa minuga matkale. Lasin veepudelid allikavee nautimiseks kaasa võtta. Matkal nagu ikka natuke juttu misasi see hiis on ja millega seda süüakse. Juttu ka Tölpist, et mis mees on jne. Vaatasime ilusti üle nii sinise, musta kui ka valge allika 😉 Maitsesime allikavett ja naised pesid ka vähe nägu. Ma palju ei lubanud pesta kuna vesi noorendava mõjuga siis…. natuke keeruline beebikarjaga tagasi minna 😉 😉
Lõpuks jõudsime õnnelikult tagasi ja läks uuesti ruunide õpitoaks. See osa gruppi mis ennem linnusesse jäi läksid omal käel Siniallika matkale. Seekordne ekspromt ümbermängimine õnnestus vist üsna hästi ja pretensioone tegemata geopeituse pärast väga ei olnud. Õnneks ei olnud see ka meie korraldatav programm. Ja selle natukese mis oli lahendasime vist ka ära, õnneks oli pealik kohal ja need väiksed lahkarvamused said kohe operatiivselt lahendatud 😉 Aga üldiselt oli väga mõistlik grupp arvestades seda väikest segadust mis tekkis. Et siis ütle veel, et unes asju ette ei näe 😀 😀
-
Kassinurme
Ükspäev mööda Eestimaad ringi tuustides sattusime puht juhuslikult Kassinurme. Seal käis miski möll, terve põld oli telke täis. Täis relvis sõdalasi luusis kah igalpool. Läksime siis uurima mis toimub. Tuli välja, et miskid sõdalased pidasid plaani linnus ära vallutada õhtupimeduses.
Eks me siis tegime aega parajaks pimedani, et näha mis toimuma hakkab. Kurja õhtupimeduses läks tõesti lahti ennenägematu taplus. Vallutajad kasutasid kõikvõimalikke vahendeid linnusesse pääsemiseks. Öö varjus oli valmis tehtud hulk redeleid millega nüüd üritati müüridele ronida. Vibukütid tegid kattetuld ja mõni kõvem vennike proovis isegi mööda seina torni ronida 😀 😀
Kaitsjad panid visalt vastu, puudu oli ainult keev tõrv või vesi mida ründajatele kaela valada 😀 😀 Vihases võitluses langes sõdalasi nagu loogu. Lõpuks ei saanudki aru kumb pool võitis 😀 😀 Üritus oli igatahes vaatamist väärt ja midagi sellist marohkem Eestimaa pinnal nägema pole trehvanud.
-
Türgi blogi. Lillakassinine põõsas
Paar päeva tagasi hakkas üks uus põõsas õitsema. Õiekobarad on lillakassinised, kaugelt vaadates meenutab vägagi sirelit. Eestis hakkasid ka sirelid õitsema, ma tean, FB on pilte täis. Meil siin on siis selle aseaine. Ainult sirelilõhna ei ole. Siin maal on teised lõhnad.
Kes teab, millega on tegu, andke märku. Mind häirib, kui ma taimede nimesid ei tea 😀
-
Türgi blogi. Kohver
Tranfeer lennujaamast hotellidesse sujub, oleme kiiresti jõudnud, loodan tööpäevaga kiiresti ühele poole saada ja juba poole üheks-üheks koju ja lõunale jõuda. Hommikune start oli 5:40, tehtud kah juba.
Beldibi peatused on tehtud, Tekirova rahvas bensiinijaamas valutult teise bussi ümber kolitud, Kemer käidud, nüüd veel suts Kirišisse, kaks hotelli ja kontorisse tagasi. Paneme Le Jardini rahvasumma maha, korra tekib segadus, kas kõik kohvid on ikka välja tõstetud. Kohvripoisid askeldavad kiiresti, kolm paari käsi viib kaheksa kohvrit ruttu hotelli sisse. Palun turistidel üle vaadata, kas nende kohvrid on kõik olemas. Vaatavad. Kinnitavad. Roosa on, must on, seljakott on, see on, too ka on…
Sõidame edasi. Viimane peatus Maxx Royal, kaks viimast inimest bussis. Maxx Royali klient tavaliselt ühise transfeeriga ei tule. Tiina ikka rääkis, et Maxx Royali omad tuuakse helikopteriga lennujaamast… Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. EI TEINUD 🙂 Teen vaikselt turistidega juttu. Tunnistavad, et panid ühistransfeeri kasuks otsustades natuke puusse. Oleks juba kohal. Nojah, aga see-eest, nii suure taksoga teised ei sõida 😀 (Meil on täna suur buss, 50 kohta)
Turistid hotelli üle antud, võtame suuna tagasi kontori poole. Tuleb ärev kõne Tiinalt, keegi Le Jardinist olevat kohvri bussi unustanud. Hüüan bussijuhile stopp ja hakkan ise pingivahesid läbi vaatama. Ei ole midagi. Peame bussi kinni, vaatame pagasiruumi ka üle. Bussijuht õnneks seekord on keeleoskaja, temaga on hea suhelda. Aga vaatab mind, nagu ma peaks teda napakaks. Ei saa ju midagi bussis olla, pole kohta, kuhu midagi ära peita. Tõstab pagasiluugid üles, kutsub mu juurde ja nõuab, et ma kinnitaksin, et pagasiruum on tühi. On tühi. Helistan tagasi – meil kohvit ei ole. Ohjah, siis on keegi vale kohvri võtnud. Vaja üles leida.
Esimene kahtlus langeb ikka sama hotelli inimestele. Püüan tulutult kätte saada teisi turiste, keegi toru ei tõsta. Jõuan kontorisse, viin Ömeri asjaga kurssi ja palun hotelli numbri. Vähe kasu, ikka keegi toru ei tõsta. Vahetan kiiruga riided, dušši alla ei jõua, äkki jõuaks veel lõunale. Jalad selga ja minek. Riismed ootavad, süüa saan. Telefon ja paberid on kaasas, aegajalt teen mõttetuid kõnesid, helistan turiste läbi, ega te kogemata vale kohvrit saanud?… Tunni aja pärast helistan õnnetule kohvrita turistile, ega kogemata pole asi minu teadmata ära lahenenud? Ei ole. Turist on nukker, tahaks riideid vahetada, palav on, aga kõik on kohvris. Isegi plätud… Selge, tegeleme edasi. Tuleb meelde Maksile teada anda, et käimas on üks kohvri teema. Kui talle tuleb mingi info, siis selline lugu. Eks venelased või ju eelisjärjekorras talle helistada.
Lõpuks saabub siiski hetk, kus vale tuleb välja. Vale kohver on Maxx Royalis!!!
Mis siis muud kui jalad jälle selga ja kontorisse vaba autot otsima. Ömer ja Muamer puhuvad omavahel juttu kui leemendades kontorisse torman. Autot vaja. Kiire pilk võtmete sahtlile viitab, et kõik on väljas. Igaks juhuks kontrollin ka tabelist. Muamer küsib ettevaatlikult, kas ma manuaalkastiga sõidan. Muidugi! Andke ainult auto. Aga karma on täna vist täidetud, kontori ette vurab Kristine. Ömer viitab Kristinele, auto… Nojah, broneeringus oli see auto kella 21-ni lätlaste käes. Küsin. Jah, auto on hetkeks vaba kuni 16ni, siis on vaja uuesti tööle minna. Viskan pilgu kellale. 40 minutit. Kiiresti tehes jõuab. Aitäh! Tegelikult vist ei jõua, sest võõraste asjade kättesaamine … on omaette ooper. Ükskord käisin kolm korda hotellis mahaunustatud telefoni ära toomas – vaja tõestada isik, vaja anda allkiri, et sain asja kätte, teha passist koopiad jms. Läks aega. Nüüd seda aega ei ole.
Ahvikiirusel viskan vormiriided selga, mingiks kergeks duššiks siin küll aega pole ja vuran Maxx Royali. Turvaväravas minu nime pole. Tõkkepuu ei avane. Helistan Ömerile, palun rääkida otse turvaga, annan telefoni üle. Asi laheneb, tõkkepuu tõuseb. Kohver on vastuvõtus. Sõitke otse, siis paremale, siis vasakule ja oletegi kohal. Tean, tean.
Kohver ootab välisukse juures. Must mees on sõbralik ja annab kohvi üle, passi ei küsi, sadat koopiat ei tee, allkirja ei taha.
Lendan Le Jardini. Tee peal näpin telefoni, üritan turisti kätte saada, tulgu oma kallile kohvrile vastu. Ei vasta. Tarin kohvri hotelli, vastuvõtulaua tädi hakkab meeleheitlikult tuppa helistama. Ei vasta seal ka. Õnneks vastuvõtt lubab, et toimetavad kohvri omanikule edasi. Oleks ju loogiline kah, ega ma pea siin ootama. Aitäh! Panen uuesti lendu.
Maandun kontori ees 15:58. Tehtud! Uhhhh…..
